FB eraisikute laenulepingute juriidiline lühianatoomia

Viimasel ajal on mu postitused kuidagi väga emotsionaalseks muutunud. Aga täna teen veidi asjalikuma ja kohe kindlasti ka praktilisema pöörde. Võtaksin koostöös meile juba tuttavate Peetri ja jurist Meelis Jürmaga ette reaalse näite Facebooki laenugruppides pakutavast laenulepingust.

Igaks juhuks jätan laenuandja nime siinkohal mainimata. Seda võin ehk lisada, et ka mina olen sarnastel tingimustel selle sama inimese käest laenu võtnud. Tean, et selle analüüsiga siin teatud mõttes teen ennastki lolliks (et mille kuradi pärast peaks üldse keegi sellistel tingimustel raha laenama?!), aga on nagu on, teinekord lihtsalt ei jää midagi muud üle.

Niisiis. Antud näites on laenusummaks 300 eurot ning laenuperioodiks 30 päeva.

Esimene "toredus" hakkab silma järgneva lepingupunktiga (kõik sõnastused on muutmata kujul pärit originaallepingust, et pöörata tähelepanu ka küllaltki kesisele õigekeelele, mida võiks ju niiöelda ametlike lepingute puhul justkui iseenesest mõistetavaks pidada).

• Laenusaaja maksab Laenuandjale Laenu koos intressiga ja teenus tasudega 450.00 eurot millest Laenu põhiosa on 300 eurot, Laenuintress on 40 Eurot ja Lepingu vormistamise tasu on 110 Eurot.

Kommentaar: Kohus nõuaks kindlasti kõikide nende summade ümbervaatamist ja vähendamist. Täiesti arusaamatu on lepingu vormistamise tasu 110 eurot 300-eurose laenu puhul. Laenuintress on samuti üle mõistuse suur, ca. 150% aastas. Juristi soovitus: maksta maksekuupäevaks tagasi 340 eurot ja kui laenuandja veel midagi sooviks, siis tuleks öelda, et mingu kohtusse.

Järgmised kolm punkti:

• Laenuandjal on õigus rakendada rahaline trahv Lepingust tulenevate tingimuste kinnipidamise keeldumise eest. Summas kuni 1000 eurot lähtudes mõistlikkuse piiridest.
• Laenuandjal on õigus küsida meeldetuletuse teavituse eest 100 eurot, peale lepingus määratud tagasimakse tähtpäeva
• Laenu tagastamisega viivitamisel on Laenuandjal õigus nõuda Laenusaajalt viivise tasumist 2% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest.

Kommentaar: Ma olen arvamusel, et kõik need lisad on ikka niivõrd proportsioonist väljas, et siin peaks kohus midagi ette võtma. See tundub vägagi olema vastuolus heade kommetega. Ja kui Te selliseid lepinguid sõlmite, siis palun ärge laenake enam või sõlmige normaalsed lepingud. Kõik need tasud pole mõeldud laenuandja rikastumiseks vaid intress peaks olema laenuandja kasu. Kõik muu on sisuliselt viisil või teisel kahjuhüvitised (leppetrahv, viivis). Maksimaalne viivis on tänasel päeval tavapäraste krediidilepingute puhul 0,06% päevas, st. et antud lepingu puhul on seda ületatud 33-kordselt!

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Alustuseks räägiksin natuke enda seisukohalt (kes ma ju samamoodi neid laene olen võtnud) - väga keeruline on siin midagigi mõistlikku näha, aga kahjuks on teinekord reaalsed olukorrad sellised, et ei jäägi lõpuks midagi üle, kui selliste tingimustega nõustuda. Kuigi, mis seal salata, eks parema meelega tasuks neid intresse (tõenäoliselt oluliselt mõistlikemal tingimustel) oma sõpradele või lähedastele, aga siin tulevadki mängu juba igasugused emotsioonid - kui mul on ikkagi kohe nüüd mingit summat vaja, siis vaimselt on lihtsam raha küsida nende šaakalite käest (kuigi täiesti selgel teadmisel, et see on rahatarkuse mõttes ülim lollus) kui tülitada mõnd sõpra (lisaks muidugi see hirm ka, et mis reaktsioon sealt tulla võib ning muidugi pole ju kindel, kas üldse raha sealt saabki).

Juristi kommentaar:  Kas selline leping on seaduslik? Leping on vähemalt osaliselt seaduslik ja ilmselt üsna mitmetes osades vaidlustatav. Saab nõuda nt ebamõistlikult kõrge leppetrahvi (lepingu p 2.6) ja ebamõistlikult kõrge viivisemäära (lepingu p 3.1) vähendamist VÕS § 162 alusel. Samuti ei saa välistada, et intressinõue võib olla vastuolus heade kommetega. Seadus käsitleb üksikasjalikult vaid tarbijakrediidilepinguid. Tavalise laenulepingu regulatsioon on väga pealiskaudne, kuid minu nägemus on see, et kõiki laenuandjaid ja laenusaajaid sõltumata lepingu liigist tuleks kohelda võibolla mitte absoluutse võrdsusega, kuid vähemalt mingi ligilähedasegi võrdsusega. See omakorda tähendaks, et ka kahe füüsilise isiku poolt sõlmitud laenulepingus ei saa laenuandja küsida kõike, mis pähe mahub vaid nõuded peaksid jääma ikka terve mõistuse piiresse. Selles lepingus seda ilmselgelt ei ole ja ilmselgelt on need täiendavad summad suuremas osas rikastumise kui kahju hüvitamise eesmärgil. Igati põhjendatud on, et laenuandjale tagastataks saadud põhilaen 300 eurot. Leping, ükskõik kui perversne see näib ei saa tühine olla selles osas, sest juhul, kui raha on laenusaajale üle kantud ja tal ei tuleks saadut tagasi anda, siis seadustaks selline olukord kuritegevuse st laenuandja vara omastamise laenusaaja poolt põhjendusel, et leping ei kehti. Ja ka kehtetu lepingu alusel saadu peavad pooled teineteisele tagastama. Kas ja kui palju kohus mingeid lisasid vähendab ja võibolla jätab hoopis mingi lisa välja mõistmata, see on muidugi kohtu otsustada, aga põhimõtteliselt on võimalik seda kohtult nõuda. See et füüsiliste isikute vahelised laenulepingud on seaduses väga pealiskaudselt reguleeritud ei võta kohtult kohustust kohtuasi lahendada ja omalt poolt saab kohut suunata. Kokkuvõtteks - ilmselgelt on see laenuleping perverssus.

Notariaalsest võlatunnistusest juristide pilgu läbi

Enne, kui siin pikemalt ja põhjalikult kirjutan oma boonuse teemadel, siis veel üks kõrvalepõige eelmises postituses välja toodud notariaalsele võlatunnistusele. Kuna postitasin selle kohta lingi ka paari kohtutäiturite ja inkassodega seotud Facebooki gruppi, siis minu suureks rõõmuks pidasid paar juristi vajalikuks ka omapoolse kommentaari anda. Üks neist siis meile juba tuttav Meelis Jürma ning teine üsnagi tuntud võlamenetlustega seotud jurist Tanel Riivits. Siinkohal avaldaksingi nende mõtted. Usun taaskord, et tegelikult on see kõigile võlglastele (ja ilmselt ka võlausaldajatele) üsnagi kasulik info. Kui peaksin ise sarnasesse olukorda sattuma, siis ilmselt paluksin laenuandjal seda võimalust kaaluda.

Meelis Jürma (telefon: 56860535, email: info@jur.ee): Notariaalsete võlatunnistuste sõlmimisi on ikka ette tulnud, kuid harva. Kui omal ajal ligi 5 aastat Hugo Legalis sai võlgade ja täitemenetlustega tegeletud, siis selle väikese linnatäie abivajajate juures, kellega mul tegeleda tuli meenub, et notariaalse võlatunnistusega oli neid ehk parimal juhul 5-6. Nii et vastab tõele, et seda võimalust eriti aktiivselt ei kasutata. 

Miks seda vähe on? Vähesed võlgnikud on teadlikud ja aktiivsed. Seetõttu julgeks pakkuda, et kui mingi kohtueelne kokkulepe sünnib, siis üldjuhul kirjutab tingimused ette võlausaldaja sh ka mis puutub võlatunnistuse vormi. Lihtsam on see ju ise põlve otsas valmis nikerdada ja sinna igasugu imeasju juurde kirjutada, mida alati notarile või kohtunikule näidata ei tahetakski. Olen seda näinud küll ja küll, kus väikestest võlgadest on inkassotegelaste "loomingulise lähenemise" tagajärjel saanud keskmised ja keskmistest suured. Mis nüüd puutub konkreetselt notariaalsesse võlatunnistusse, siis põhiplussiks võlausaldajale on see, et juhul, kui sellesse võlatunnistusse on sisse kirjutatud nõusolek alluda kohesele sundtäitmisele, siis pole vaja võlausaldajal juhul, kui võlgnik ei suuda seda kokkulepet täita vaja pöörduda enam kohtusse st saab kohtutäiturile täitedokumendina esitada sellesama notariaalse võlatunnistuse-maksekokkuleppe. Teine asi on muidugi see, et näiteks inkassoettevõte võib olla just pigem huvitatud kohtumenetlusest, sest ka sellega on võimalik mitte ainult kulutada vaid ka teenida. 

Pean siin silmas, et omanikud näiteks asutavad inkassoettevõtte kõrvale eraldi ettevõttena õigusbüroo ja nii siis läheb, et üks nõuab võlgu sisse kohtuväliselt ja teine kohtumenetluses (kui inkassoettevõte saadaks kohtusse oma palgalise juristi, siis ei oleks see tema lepinguline esindaja vaid töötaja. Vahe on selles, et ühele makstakse kuupalka, mida ei saa menetluskuluna hagi rahuldamise korral jätta võlgniku kanda. Küll aga on see mõeldav, kui palgatakse jurist mõnest õigusbüroost konkreetset käsundit täitma. Ja siis nad muidugi kirjutavad selle teenuse eest ka nii suured arved, kui fantaasia lubab (ja kohus neid numbreid tihti kärbib). 

Mis puutub konkreetsesse blogis kirjeldatud juhtumisse, siis siin oli tõenäoliselt tegu võlausaldaja poolt juba üles öeldud laenulepinguga. Seega notariaalse kokkuleppe sõlmimise hetkeks oli leping lõpetatud ja kogu võlgnevuse jääk koos lisadega sissenõutavaks muutunud. Seetõttu nö langeski ära vajadus tasuda edasi intresse. Intresse saab nõuda ainult nii kaua, kui leping kehtib. Kui leping on üles öeldud ja võlausaldajal tekib võlgniku suhtes õigus nõuda kogu laenusumma jäägi kohest tagastamist, siis lõpeb ka intressinõue (saab nõuda ainult seda intressi, mis on lepingu lõppemise päevaks sissenõutavaks muutunud) ja see asendub viivisenõudega. Ja edasi on juba küsimus selles, milles õnnestub pooltel kokku leppida ja kuidas nad seda vormistada soovivad. 

NB!!! samasugust tulemust nagu antud juhul saavutati notariaalse dokumendiga võib põhimõtteliselt saavutada ka tavalise maksekokkuleppega (inkassoettevõtetega võib küll raskeks minna) või kohtuliku kompromissiga st sõltumata dokumendi vormist. Tavaliselt on ikka nii olnud, et põhinõue, lepingu lõpetamise ajaks sissenõutavaks muutunud intress, viivis kuni maksekokkuleppe sõlmimiseni või hagi esitamiseni, sissenõudmiskulud ja mõned pisiasjad veel jäävad, kui need pole just lausa absurdselt suureks aetud või valesti välja arvutatud. Läbirääkimiste teema on tihti ikka olnud tulevikuviivis ja kohtus ka menetluskulud. Nii et tavaliselt ongi hea kokkuleppe puhul nii, et viivised enam ei jookse st hakkavad jooksma jälle siis, kui ka selle kokkuleppe täitmisega toime ei tulda. Inkassod aga määrivad pähe tihti pigem halbu kokkuleppeid (võlgnevusele lisatakse juurde intress kogu maksegraafiku kehtimise aja eest, mis pika graafiku puhul võib summa 2-3 kordistada). Nii et tegelikult on notariaalse kokkuleppe puhul võlausaldajale plussiks see, et nad saavad väiksema vaevaga täitedokumendi ja miinuseks see, et päris kõike, mis pähe turgatab ilmselt notari pilgu all küsida ei julgeta. Võlgniku plussiks on aga see, mis on võlausaldaja miinuseks ehk nõue tuleb tõenäoliselt mõistlikum, kui siis, kui inkasso asjale "loominguliselt lähenema" hakkab. Tegelikult sellest võib olla olulisem on isegi see, millist võlatunnistust sisulises mõttes sõlmitakse (kas deklaratiivset või konstitutiivset).

Tanel Riivits (Facebook): On palju kogemusi. Soovitan õigusliku selguse huvides see teha. Notar ei laseks läbi õigustühist või ebamõistlikes tingimustes võlatunnistust. Sisuliselt on tegemist võla tasumise kokkuleppega ja ka võlgnikul tekib täpseim arusaam, mis tasumisele kuulub ja milliste tingimustega.

Jurist Meelis Jürma postitus võlgniku õigustest, 2. osa

Eelmises postituses alanud Meelis Jürma mõtted võlgniku õiguste ja võimaluste kohta jätkuvad siin.

Kohtulik kompromiss võib tähendada võlgnikule lisaks maksegraafikule ka rahalist võitu. Nimelt kompromissi sõlmimisel tagastab riik hagejale pool riigilõivust. Seega kui võlausaldaja soovib (ja üldjuhul ta soovib, sest muidu jääb ta sellest ilma) kompromisslepingusse sisse kirjutada sätte selle kohta, et kompromissisumma sisaldab ka menetluskulusid, siis saab ta nõuda võlgnikult menetluskuluna mitte kogu riigilõivu vaid poolt sellest ( näiteks 2000 eur suuruse hagihinna puhul on riigilõiv 315 eur. Kompromissile minnes saab võlausaldaja nõuda võlgnikult riigilõivu kui menetluskulu hüvitamist kuni pooles ulatuses st 157,50 eur, Kui kompromissile ei minda, siis nõude põhjendatuse korral mõistab kohus võlgnikult riigilõivu välja täies ulatuses. Võimalik on kompromissläbirääkimiste käigus kaubelda vähemaks esindaja ehk õigusabi kulusid. Kui sõlmida kompromiss kohtumenetluse võimalikult varases etapis, siis ei ole võlausaldaja esindaja nii palju tööd teinud, kui menetluse lõpus. Ka oli minu praktikas hiljaaegu kaks vaidlust, kus õnnestus kompromissläbirääkimiste käigus esindaja kulusid vähendada 192 eurolt ja 240 eurolt 70 eurole. Ka võlausaldajaid esindavad kohtus juristid (kas siis enda ettevõtte omad või mõnest õigusabi osutavast ettevõttest tellitud) ja nad on lugenud kohtupraktikat. Nad on ka teadlikud vähemalt kahest ringkonnakohtute tasemel lahendist, kus on leitud, et masshagide (sisult ühetaolised hagid, kus tuleb ainult mõned lüngad täita ning nõue korrektselt välja arvutada puhul, kui neid esitab ettevõte, kes esitab aastas sadu kuni tuhandeid sarnaseid nõudeid ning arvestades selliste vaidluste lihtsust ) puhul on piisav ka see, kui õigusabikuluna mõistetakse välja 50 eur. Samas kui kompromissläbirääkimistel sellele tähelepanu ei pööra, et menetluskulusid vähemaks kaubelda, siis jääb paraku kehtima see, mida kohtunik põhjendatuks peab.

Võlgnik võib võita lisaks eelnevale ka viivistelt. Kompromisslepingusse läheb enamasti viivisenõue kirja summana, mis on kohtule võlausaldaja poolt esitatud hagisnõue ning see summa saab kompromisslepingus kokkulepitud viivise määra alusel suurenema hakata vaid eeldusel, kui võlgnik on jäänud viivitusse kompromissi täitmisega (osamakse tasumine on hilinenud). Seega kui kompromissi täidetakse korrektselt, siis viivise summa ei suurene. Infoks nii palju, et kui kohus teeb lahendi (olgu see siis kas tagaseljaotsus või otsus) ja võlausaldaja nõuab võlgnikult hagis nn “tulevikuviivist” (viivis, mis mõistetakse välja laenulepingust tuleneva määra järgi ajavahemiku eest kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni (tavaliselt on kohtulahendis ka märge, et kuni põhivõla täieliku tasumiseni eeldusel, et kogu viivisnõude suurus ei ületa põhivõla suurust) siis see nõude põhjendatuse puhul üldjuhul ka välja mõistetakse. Seega kompromissi mittesõlmides suureneb viivise summa pidevalt üldjuhul kuni põhivõla täieliku tasumiseni või kuni viiviste kogusumma jõuab põhivõla suuruseni. Kui kompromiss sõlmitakse, siis saab viiviste summa suureneda ainult juhul, kui kompromissi ei täideta korrektselt. Ja lisaks kõigele muule hoitakse nii kaua, kuni kompromissi täidetakse, kokku ka kohtutäituri tasud.

Kolmandaks kohtuga kohtumenetluse käigus mitte suheldes võetakse endalt ära võimaluse esitada vastuväiteid hagile. Vastuväited hagile võivad olla erinevad. Selleks võib olla näiteks aegumise vastuväide, milles taotletakse kohtult aegumise kohaldamist. Kui kohus seda teeb, siis ei tule kohustust üldse täita.

Vaidlustada saab ka näiteks hageja ekslikult või teadlikult esitatud ebaõigeid väiteid (nt on hageja hagis märkinud, et viivise määr on 0,22 %, aga lepingust tulenevalt on see 0,022 % või on hageja tähelepanuta jätnud, et võlgnik on võlgnevuse mingis osas enne hagi esitamist tasunud).

Samuti saab kohtu tähelepanu juhtida näiteks laenulepingu tühisuse aluste ilmnemisele näiteks seoses ebamõistlikult kõrge krediidi kulukuse määraga. Oluline on siinjuures teada, et ka juhul, kui leping lõpuks osutubki kehtetuks, siis ei vabasta see asjaolu võlgniku kohustuse täitmisest, kuid vähendab oluliselt täitmise mahtu. Kui leping kehtib, siis on võlausaldajal õigus nõuda lepingu alusel antud laenu põhisumma tagasisaamist koos intressi ja viivisega lepingust tuleneva määraga. Kui leping on kehtetu, siis on õigus tagasi saada tühise lepingu alusel üleantu st laenu põhiosa ja intressi ning viivist seaduses sätestatud ulatuses, mis on üldjuhul lepingus sätestatud määradest vähem.

Vaidlustada saab ebamõistlikult kõrget viivise või leppetrahvi määra.

Arvan, et siin toodud näidetest piisab, et tõestada väidet, et kohtu ja võlausaldajaga on mõistlik suhelda, sest mittesuhtlemisel on soolane hinnalipik küljes ja just soovimatus suhelda on see, mis tihti teeb keskmise võla suureks ja suure veelgi suuremaks.

Juhul kui Teil on kohtus või kohtusse jõudmas võlgnevust puudutav probleem ning tunnete, et endal jääb teadmisi ja oskusi sellega tegelemiseks väheseks, siis võtke minuga ühendust telefonil 56860535 või e-posti aadressil [info@jur.ee](mailto:info@jur.ee). Olen kogenud võlaasjade asjatundja, kes on aidanud paljusid inimesi. Aitan meelsasti ka teid!

Parimate soovidega 

Meelis Jürma

MA, jurist

Meelis Jürma: Võlgnik peaks kohtuga suhtlema, mitte kohut kartma

Tänane postitus tuleb täies mahus võlamuredega tegeleva juristi, Meelis Jürma sulest. Puudutab see taaskord võlgniku õiguseid ja võimalusi kohtuga suheldes. Kuna jutt ise on päris pikk ja põhjalik, siis jagan selle pooleks. Esimene osa on siin.

Võlgnik peaks kohtuga suhtlema, mitte kohut kartma.

Mõni aeg tagasi ilmus ajakirjanduses artikliteseeria võlaküsimuste kohta. Ühe probleemina tõsteti esile, et kohtud teevad võlaasjades palju tagaseljaotsuseid. Tagaseljaotsus tehakse üldjuhul siis, kui kostja (võlgnik) kohtuga ei suhtle. Kui võlgnik ei esita kohtu poolt määratud tähtajaks kohtule oma kirjalikku nägemust tema vastu esitatud nõuete kohta või kui kostja (võlgnik) ei ilmu kohtuistungile, kuhu kohus on kohustanud ta ilmuma. Käesoleva artikli eesmärk on viia inimesteni teadmine, et kohtuga ja ka võlausaldajaga on mõistlik suhelda. Kohus ei ole võlgniku vaenlane ja kohut ei tule karta. Selline suhtlus võib lõppkokkuvõttes vähendada või teatud olukordades ka vältida nõudeid või luua võlgnikule sobivamad tingimused kohustuste täitmiseks (nt maksegraafiku sõlmimine kohtuliku kompromissina) ilma kohtulahendi sundtäitmiseta ja kohtutäiturile täiendavaid kulutusi tegemata. Kohtuga suhtlemata võidakse aga võlgnikult välja mõista mida iganes ja tagaseljaotsus või maksekäsu kiirmenetluses tehtav maksekäsk on üldjuhul viivitamatult täidetav. Seega on kohtutäituri tasud sinna juba lisaks kohtu poolt välja mõistetud summadele praktiliselt sisse kirjutatud.

Esimene näide, miks kohtuga suhtlemata jätmine võib olla halb tuleb maksekäsu kiirmenetlusest. Nimelt peab võlgnik tema vastu esitatud nõuetega mittenõustumisel maksekäsu kiirmenetluses esitama 15 kalendripäeva jooksul makseettepaneku kättesaamisest vastuväite. Makseettepanek toimetatakse üldjuhul kätte kas elektrooniliselt e-toimiku kaudu või siis posti teel väljastusteatega. Kättesaamise päevaks loetakse päeva, millal olete menetlusdokumendi e-toimiku keskkonnas avanud või postiljonile väljastusteatele allkirja andnud makseettepaneku kättesaamise kohta.

Vastuväite saatmata jätmise korral võib tekkida näiteks olukord, kus kohus teeb maksekäsu aegunud nõude kohta, mida enam ei tulekski maksta, sest kohus ise ei pea aegumistähtaja möödumist kontrollima vaid aegumise kohaldamist peab kohtult taotlema kostja (võlgnik). See põhimõte kehtib küll ka hagimenetluse kohta, kuid minu praktika on näidanud, et üldjuhul hagimenetlusse aegunud nõudeid ei esitata. Küll aga peavad inkassofirmad aegunud nõuetega “kalastamiseks” piisavalt heaks maksekäsu kiirmenetlust. Minu kätte on sattunud igal aastal 2-3 sellist maksekäsu kiirmenetlusse antud aegunud nõuet, kuid vaevalt neid nii vähe on ja kindlasti on üht- teist jätkunud ka kolleegidele ning kindlasti on ka juhtumeid, kus see aegunud kohustus on mitte midagi tehes lastud endalt välja mõista ja võlgnevust täituritasude võrra, mis pole sugugi väikesed, suureneda lasta.

Teiseks võtab võlgnik kohtumenetluses aktiivselt mitteosaledes endalt võimaluse kompromissi sõlmimiseks võlausaldajaga. Kompromiss võib võlgnikule kasulik olla nii mõnelgi põhjusel. Ennekõike tähendab kompromiss võimalust tasuda võlgnevus koos kõrvalnõuetega (enne laenulepingu lõppemist või enne võlausaldaja poolt ülesütlemist sissenõutavaks muutunud, kuid tegelikult tasumata intress, viivis, sissenõudmiskulud, võimalik leppetrahv) ja menetluskulusid pikema ajaperioodi jooksul. Näiteks mitte koheselt vaid kahe või kolme aasta jooksul. Maksegraafiku kestvus sõltub paljus ka võla suurusest, võlausaldajast ja võlgniku võimalustest.

Peetri postituse järelkajad

Mu eelmine postitus vaprast Peetrist, kes julges inkassole vastu hakata, on osutunud ääretult populaarseks. Kahe päeva jooksul on seda külastatud peaaegu 700 korda. Arvestades mu blogi viimase aja külastatavust, on see ääretult suur arv. Ja mul on selle üle väga hea meel, sest tegemist on väga olulise teemaga, millega aitame üheskoos kogu seda inkassoterrorit vähendada.

Seda postitust jagasin ma ka ühes Facebooki grupis, mille nimeks on "Kohtud, kohtutäiturid, inkasso, notarid". Ning siinkohal tsiteeriksin selle grupi üht eksperti, jurist Meelis Jürmat (loomulikult tema lahkel loal): "See on väga hea näide selle kohta, et kui asi kohtusse jõuab, siis ei tasu pükse täis lasta ja vaikida. Kohtuga tuleb suhelda ja kui on põhjust, siis ka ebanormaalsetele nõuetele vastu vaielda. Kui kohtuga ei suhelda, siis tulevad maksekäsud ka selliste nõuete kohta, mis normaalsetes oludes ei tohiks kohtuni jõudagi. Sama on ka hagimenetluses. Kui kohtuga ei suhtle, siis saad tagaseljaotsuse ja sinu vastuväidete või mõtetega ei saagi kohus arvestada sest need pole kohtuni jõudnud. Inkassod kalastavad nii vahel. Esitavad maksekäsu kiirmenetlusse nõudeid, millega nad hagimenetlusse hea meelega ei läheks lootuses, et äkki ei esitata vastuväidet ja siis on ju raha käes (või vähemalt täitedokument, millega annab võlgnikul järgmised 10 aastat või rohkemgi täitemenetluses ajusid komposteerida), sest hilisemaid pretensioone tavaliselt ei rahuldata. Üks teema veel, mille osas tasub tähelepanelik olla.: inkassoettevõtetel on kombeks vahel "kalastada" maksekäsu kiirmenetluses ka ilmselgelt aegunud nõuetega. Minu kätte on neid iga aasta sattunud vähemalt 2-3, kuid kindlasti jätkub ka neid kolleegidele. Kui siin vastuväidet ei esita ja ei palu aegumist kohaldada, siis on väga suur tõenäosus, et maksate seda, mida maksma ei peaks. Ja seda mitte ainult selle pärast, et maksekäsu kiirmenetluses keegi midagi eriti ei kontrolli. See on tsiviilõiguses üldine säte, et kohus kohaldab aegumist ainult kohustatud osapoole taotlusel st omaalgatuslikult ei saa kohus seda teha."

Tänaseks päevaks olen ühendust võtnud ka Ärilehe ja Delfiga, et kui neile sobiks, võiks sellest teemast ka ühe laiemale publikule mõeldud artikli kokku klopsida. Hetkel veel kindlat lubadust ma sealtpoolt saanud ei ole, kuid sealne ajakirjanik võttis vähemalt vaevaks mulle vastata ja andis teada, et nad kindlasti kaaluvad seda. Eks siis ole näha, kas ja kuhu see kaalumine viib.

Natuke räägiksin ka enda viimaste nädalate tegemiste kohta. Olgem ausad, see Peetri lugu tõi mu päevadesse omajagu positiivset elevust. Ning mul on tõesti hea meel, et see ka üleüldisemas plaanis inimestele korda läks. Eks ma muidugi võlglasena tean, kui raske on end sundida tegudele, aga teinekord lihtsalt peab seda tegema. Võta need mõned minutid ja võitle enda eest, anna inkassole või kohtule teada, mida sina mingist nõudest arvad. Seda enam, kui sa tunned, et sulle tehakse liiga! See ei ole maailm, kus õiglus iseenesest maksuvusele pääseb. Siin peab seda kõike ise tagant utsitama ja lükkama. 

Paar inimest on mu käest siin küsinud, et kas ma vajan endiselt lugejate abi (rahalist tuge) või on selleks korraks kõik sellega hästi. Vastus on kahjuks aga see, et nii kaua kuniks ma pole oma boonust arvele saanud, on mu enda seisud justkui väga õrnal jääl liikumised. Tasa ja targu, aga iialgi ei tea, mis juhtuda võib. Seega, jah, see abivajadus on paraku endiselt olemas. Ma tõesti loodan, et mitte enam kaua. Eraldi ma siia neid pangarekvisiite lisama ei hakka. Kes tõesti soovib aidata, siis leiab siit blogist vastavad postitused ise üles. Aitäh igal juhul teile kõigile!

Varsti on kevad käes ja siis võiks isegi minu ellu kergemaid ja rõõmsamaid noote tulema hakata! Ma tõesti loodan seda!