Viimasel ajal on mu postitused kuidagi väga emotsionaalseks muutunud. Aga täna teen veidi asjalikuma ja kohe kindlasti ka praktilisema pöörde. Võtaksin koostöös meile juba tuttavate Peetri ja jurist Meelis Jürmaga ette reaalse näite Facebooki laenugruppides pakutavast laenulepingust.
Igaks juhuks jätan laenuandja nime siinkohal mainimata. Seda võin ehk lisada, et ka mina olen sarnastel tingimustel selle sama inimese käest laenu võtnud. Tean, et selle analüüsiga siin teatud mõttes teen ennastki lolliks (et mille kuradi pärast peaks üldse keegi sellistel tingimustel raha laenama?!), aga on nagu on, teinekord lihtsalt ei jää midagi muud üle.
Niisiis. Antud näites on laenusummaks 300 eurot ning laenuperioodiks 30 päeva.
Esimene "toredus" hakkab silma järgneva lepingupunktiga (kõik sõnastused on muutmata kujul pärit originaallepingust, et pöörata tähelepanu ka küllaltki kesisele õigekeelele, mida võiks ju niiöelda ametlike lepingute puhul justkui iseenesest mõistetavaks pidada).
- Laenusaaja maksab Laenuandjale Laenu koos intressiga ja teenus tasudega 450.00 eurot millest Laenu põhiosa on 300 eurot, Laenuintress on 40 Eurot ja Lepingu vormistamise tasu on 110 Eurot.
Kommentaar: Kohus nõuaks kindlasti kõikide nende summade ümbervaatamist ja vähendamist. Täiesti arusaamatu on lepingu vormistamise tasu 110 eurot 300-eurose laenu puhul. Laenuintress on samuti üle mõistuse suur, ca. 150% aastas. Juristi soovitus: maksta maksekuupäevaks tagasi 340 eurot ja kui laenuandja veel midagi sooviks, siis tuleks öelda, et mingu kohtusse.
Järgmised kolm punkti:
- Laenuandjal on õigus rakendada rahaline trahv Lepingust tulenevate tingimuste kinnipidamise keeldumise eest. Summas kuni 1000 eurot lähtudes mõistlikkuse piiridest.
- Laenuandjal on õigus küsida meeldetuletuse teavituse eest 100 eurot, peale lepingus määratud tagasimakse tähtpäeva
- Laenu tagastamisega viivitamisel on Laenuandjal õigus nõuda Laenusaajalt viivise tasumist 2% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest.
Kommentaar: Ma olen arvamusel, et kõik need lisad on ikka niivõrd proportsioonist väljas, et siin peaks kohus midagi ette võtma. See tundub vägagi olema vastuolus heade kommetega. Ja kui Te selliseid lepinguid sõlmite, siis palun ärge laenake enam või sõlmige normaalsed lepingud. Kõik need tasud pole mõeldud laenuandja rikastumiseks vaid intress peaks olema laenuandja kasu. Kõik muu on sisuliselt viisil või teisel kahjuhüvitised (leppetrahv, viivis). Maksimaalne viivis on tänasel päeval tavapäraste krediidilepingute puhul 0,06% päevas, st. et antud lepingu puhul on seda ületatud 33-kordselt!
Mida siis kokkuvõtteks öelda? Alustuseks räägiksin natuke enda seisukohalt (kes ma ju samamoodi neid laene olen võtnud) - väga keeruline on siin midagigi mõistlikku näha, aga kahjuks on teinekord reaalsed olukorrad sellised, et ei jäägi lõpuks midagi üle, kui selliste tingimustega nõustuda. Kuigi, mis seal salata, eks parema meelega tasuks neid intresse (tõenäoliselt oluliselt mõistlikemal tingimustel) oma sõpradele või lähedastele, aga siin tulevadki mängu juba igasugused emotsioonid - kui mul on ikkagi kohe nüüd mingit summat vaja, siis vaimselt on lihtsam raha küsida nende šaakalite käest (kuigi täiesti selgel teadmisel, et see on rahatarkuse mõttes ülim lollus) kui tülitada mõnd sõpra (lisaks muidugi see hirm ka, et mis reaktsioon sealt tulla võib ning muidugi pole ju kindel, kas üldse raha sealt saabki).
Juristi kommentaar: Kas selline leping on seaduslik? Leping on vähemalt osaliselt seaduslik ja ilmselt üsna mitmetes osades vaidlustatav. Saab nõuda nt ebamõistlikult kõrge leppetrahvi (lepingu p 2.6) ja ebamõistlikult kõrge viivisemäära (lepingu p 3.1) vähendamist VÕS § 162 alusel. Samuti ei saa välistada, et intressinõue võib olla vastuolus heade kommetega. Seadus käsitleb üksikasjalikult vaid tarbijakrediidilepinguid. Tavalise laenulepingu regulatsioon on väga pealiskaudne, kuid minu nägemus on see, et kõiki laenuandjaid ja laenusaajaid sõltumata lepingu liigist tuleks kohelda võibolla mitte absoluutse võrdsusega, kuid vähemalt mingi ligilähedasegi võrdsusega. See omakorda tähendaks, et ka kahe füüsilise isiku poolt sõlmitud laenulepingus ei saa laenuandja küsida kõike, mis pähe mahub vaid nõuded peaksid jääma ikka terve mõistuse piiresse. Selles lepingus seda ilmselgelt ei ole ja ilmselgelt on need täiendavad summad suuremas osas rikastumise kui kahju hüvitamise eesmärgil. Igati põhjendatud on, et laenuandjale tagastataks saadud põhilaen 300 eurot. Leping, ükskõik kui perversne see näib ei saa tühine olla selles osas, sest juhul, kui raha on laenusaajale üle kantud ja tal ei tuleks saadut tagasi anda, siis seadustaks selline olukord kuritegevuse st laenuandja vara omastamise laenusaaja poolt põhjendusel, et leping ei kehti. Ja ka kehtetu lepingu alusel saadu peavad pooled teineteisele tagastama. Kas ja kui palju kohus mingeid lisasid vähendab ja võibolla jätab hoopis mingi lisa välja mõistmata, see on muidugi kohtu otsustada, aga põhimõtteliselt on võimalik seda kohtult nõuda. See et füüsiliste isikute vahelised laenulepingud on seaduses väga pealiskaudselt reguleeritud ei võta kohtult kohustust kohtuasi lahendada ja omalt poolt saab kohut suunata. Kokkuvõtteks - ilmselgelt on see laenuleping perverssus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar