Unistus oma raamatust

Kui ma kunagi ammu (tänaseks juba üle 5 aasta tagasi) seda blogi pidama hakkasin, siis üsna kiiresti jõudis minuni arusaam, et huvi selle blogi temaatika vastu on suurem, kui oleksin eales arvanud. Tol hetkel ei olnud mul muidugi veel mingitki aimu, kuhu see teekond mind üldse viia võiks. Aga peagi täitis mu südame unistus, et sellest kõigest võiks raamat valmida. Kui olin ca. kaks kuud seda blogi pidanud ja omajagu postitusi valmis treinud (tol ajal oli see produktiivsus täiesti jabur - sisuliselt iga päev kirjutasin midagi), siis julgesin isegi selle unistuse avalikult välja öelda - siin. Aga ilmselgelt oli see soov ja unistus enneaegne ja blogi lugejad tõid mu vägagi kiiresti maa peale tagasi. Mõned avalikud kommentaarid ka siia.

Aga tänaseks päevaks on seda sisu vist juba liigagi palju ja ega siit kogu selle materjali sujuvaks lugemiseks kokku sobitamine on kindlasti hoomamatult massiivne töö. Aga kuskilt tuleb ikkagi peale hakata, eks ole. Igal juhul on mul kondikava valmis. Siia tuleks vaid nüüd liha ja muu mass juurde tekitada ja olekski valmis! Kas keegi sooviks appi tulla? Kas mu lugejate seas on inimesi, kes raamatute ja käsikirjadega kokku puutunud?

Kuidas üks õnnetu netipettuse ohver mu blogi külastatavuse lakke viskas

Kuidas teil nädalavahetus läks? Käisite seenel või nautisite niisama kaunist suveilma? Mina tegin mainitud asju, aga lisaks tabas mu blogi üks vägagi ootamatu külastustetulv.

Nagu ma siin juba kirjutanud olen, siis ega ma viimasel ajal enam väga aktiivselt oma blogi statistikat ei jälgi, sest see on muutunud üsna stabiilselt igavaks - paarsada klikki iga päev ning kui mõne uue postituse teen, siis see enamvähem kahekordistub. Aga tore on muidugi näha, et endiselt leiavad lugejad oma tee siia minu postituste virrvarri.

Aga sel nädalavahetusel ma siiski mingil veidral põhjusel või igavusest korraks seda statistika piiluma sattusin. Ning suur oli mu üllatus, kui märkasin, et laupäevane külastuste arv oli peaaegu 1000 peale tiksunud ning iga minutiga tuli neid klikke isegi juurde. Kuna ma mingit uut postitust avaldanud polnud, siis tekitas see minus teatava detektiivigeeni ja asusin siis jälgi ajama, et mis seda menu nüüd põhjustab. Ning ega väga palju aega ei läinudki, kuni leidsin arvatava juurpõhjuse - ühes väga populaarses Facebooki finantsidega seotud grupis oli avaldatud üks postitus. Üks õnnetu inimene oli sattunud netipetturite küüsi ja selle tõttu endale ligikaudu 40000-eurose võlakoorma tekitanud. Ning ta palus inimeste abi. Ja neid nõuandeid seal ikka tuli, nende seas ka soovitused minuga ühendust võtta. Ning niimoodi need inimesed siis mu blogi ja ka mu Facebooki lehele sattusid. Eks ma muidugi avaldasin seal siis ise ka veidi arvamust ning see pall siis kogu nädalavahetuse veeres. Lisaks sellele, et kahel päeval tuli kokku üle 2000 külastuse, avaldas see ka vägagi märkimisväärset mõju eelpool mainitud Facebooki lehe jälgijate arvule. Kui veel eelmisel reedel oli seal numbriks 128, siis tänaseks on see peaaegu kahekordistunud - 212. Ehk siis jah, näide sellest, kuidas mõni asi võib täitsa oma elu elama hakata. Aga suures plaanis olen ma selle kõigega muidugi väga rahul - teades, kui palju on meie seas laenukoormate all ägajaid, siis usun, et neile kõigile tuleb kasuks, kui nad mu blogi avastavad. Usun, et siit võib leida nii mõnegi õpetliku rea ja lisaks ehk annab ka julgust ja jõudu selle kõigega tegeleda, nähes, et nad pole sugugi üksinda ja et tegelikult on ka väga raskestest seisudest võimalik välja tulla. Mäletan lihtsalt omast ajast seda, kui väga ma oma saatusekaaslasi netist taga otsisin, paraku tol hetkel veel ühtegi võlablogi ei eksisteerinud, kuigi oleksin väga soovinud neid lugeda, et tunnetada seda lootust, et minusuguseid on veel.

Selle postituse lõpetuseks, aga räägiksin natuke ka oma viimasest üleskutsest. Ning tuleb nentida, et siin puhub täitsa lootusrikkaid tuuli. Minuga võttis ühendust üks tore inimene, kellega koos nüüd proovime veidi seda raamatumõtet põrgatada. Ning esimesed muljed on täitsa vahvad ja positiivsed. Siit annab kenasti edasi minna küll ja üks väga suur ühine huvi on meil täitsa leitud. Niiet eks ole näha, mis sellest edasi saab. Hoian kindlasti ka teid selle kõigega kursis. Liiga detailselt esialgu siiski veel kaagutada ei taha.

Ka teisel teemal on esimesed kirjad mu postkasti jõudnud ning siit annab järjelugusid kirjutada küll. Üks kiri oli isegi seejuures nii pikk ja põhjalik, et pidin esmajoones kirjutajalt veidi vabandust paluma ja aega varuma, et kõik see materjal enda jaoks läbi töötada. Aga jah, ühtteist kindlasti peagi tiksuma hakkab ja püüan nii palju ka neile toeks olla, kui vähegi oskan ja suudan. Püsige lainel!

Kaks üleskutset, kaks ettepanekut - otsin koostööhuvilisi

Täna ma tahaksin kaks väikest üleskutset esitada. Äkki leidub huvilisi, kes on nõus veidi koostööd tegema.

Esimene ettepanek puudutab siis jooksvaid juhtumeid, kus inimene on praegusel hetkel oma kohustustega hädas. Sooviksin oma blogis kellegi lugu võimalikult detailselt jagada. Et saaksingi ülevaate sellest, kellele kui palju parasjagu võlgu ollakse, kui suured on sissetulekud ja mis mõtted on, mida võiks edaspidi ette võtta. Omalt poolt annaksin siis vastutasuks nii palju soovitusi ja nõuandeid, kui vähegi oskan. Oleksin niiöelda mentoriks. See ei oleks selline ühekordne juhtum vaid ikkagi järjelugu, kus tahaks vähemalt iga kuu kätt pulsil hoida ja neid suhtlusi, osamakseid, laenujääkide liikumisi postitustes kajastada. Kui pakub huvi, siis kirjuta mulle oma lugu ja siis vaatame edasi, mis teha annab. Loomulikult ei ole ma mingi võluvits ja ilmselgelt ma lisaraha lauale ei too, aga vaimses plaanis üritan olla nii palju toeks kui vähegi võimalik. Ehk suudan ma mingigi suuna kätte anda. Loomulikult garanteerin ma blogiveergudel ka oma loo jagaja(te)le täieliku anonüümsuse. Kui ise soovid aga oma lugu mulle jagada enda nime alt, siis see on sinu enda vaba valik.

Teine ettepanek puudutab mu blogi kui kirjatükki üleüldisemalt. Nagu juba varemgi on riivamisi jutuks olnud, on mu üheks unistuseks, et sellest kõigest võiks raamat valmida. Aga ma olen omadega selles osas veidi plindris. Jah, ma võin neid postitusi siin kirjutada, aga minu jaoks on see kõik praeguseks nii hoomamatuks muutunud, et ma ei suuda kuidagi seda ühtseks tervikuks vormida. Kas leidub mu lugejate seas kedagi, kes sooviks mind selles osas aidata? Või tead ehk kedagi, kes oskab ja kellel oleks aega see ette võtta. Mõistan, et oma olemuselt on see kõik tänaseks juba päris mahukaks muutunud ja kindlasti pole see mingi lihtne ülesanne. Eks igasugused detailid, kes ja kui palju sellest kasu võiks saada, saaks juba eraldi privaatsemalt kokku leppida.

Igal juhul - kellele üks või teine mõte huvi pakkuma hakkas, siis volglasepaevik@gmail.com ootab teie kirju!