Kaks projekti, üks missioon: võlgade varjatud maailmast rahatarkuse tulevikuni

Sel sügisel kaasati mind kahte projekti, millel ka üldisele avalikkusele päris huvitavad ja põnevad väljundid. Kahtlemata ka vajalikud. Räägiksingi siis nendest nüüd omalt poolt lähemalt. 

Alustuseks siis Levila artikkel pealkirjaga "Maksa võlg ära, värdjas". Teemaks siis Facebooki eraisikulaenud ja kõik sellega seonduv. Minu jaoks sai see kõik alguse tegelikult juba augusti alguses, kui ühe uitmõtte käigus saatsin Levilale kirja, et kas neil võiks olla huvi koostööks, mille tulemuseks oleks minu blogi põhjal kirjutatud raamat. Ega ma väga suuri lootusi ei hellitanud, aga vähemalt sain selle mõtte hingelt ära. Sellele kirjale järgnes paar nädalat vaikust, kuniks mulle kirjutas Levila ajakirjanik Lennart. "Ma raamatu kohta ei oska öelda, me pole eriti kirjastamisega tegelenud, aga arutame seda korraks kolleegidega. Küll aga uurin ise ka ühe ajakirjandusliku loo raames laenamist, kitsamalt eraisikute vahelist laenamist, peamiselt Facebooki gruppides. Äkki saame selle loo tarvis kuidagi koostööd teha?" Ja nii see koostöö pihta hakkaski. Me tegime kokku kaks üsna pikka intervjuud (neti teel) ja vahetasime ka ohtralt meile ning igasugust muud infot. Ning nii see info muudkui kogunes ja lõpuks detsembri alguses ilmuski väga mahukas ja põhjalik artikkel. Minu suurim kummardus ja kiitus Lennartile selle artikli eest, see on tõesti hea ning väga kergesti loetav, kuigi temaatika ju ääretult karm ja tume. Mind on selles loos siis nimetatud Andreseks (seejuures on huvitav märkida, et mu isik jäi ka ajakirjanikule teadmata ehk siis saab täitsa vabalt ka anonüümsena suuri asju korda saata ja oma panus anda). Ainus täpsustus selle loo juures on siiski see, et vähemalt mulle endale jäi ühest lõigust mulje, et ma justkui oleksin Lennartilt ka ise laenu küsinud, reaalsuses see siiski nii ei olnud. Aga see selleks, võibolla ma ise oskasin nendest ridadest valesti välja lugeda. Igal juhul jah, selline suurteos nüüd siis Levila portaalis üleval on ja kõigile, kes pole seda veel lugema juhtunud, soovitan soojalt. Saate sellest paralleelmaailmast üsna tervikliku pildi ette. 

Järgmisena räägiksin põgusalt ka ühest riiklikust projektist. Oktoobri alguses võttis minuga ühendust Rahandusministeeriumi ametnik Marge. "Tere, olen võlglase päevikut jälginud juba mõnda aega ja pöördun praegu väikese koostöö valguses. Nimelt töötan viimased 2.a. Rahandusministeeriumis rahatarkuse  koordinaatorina ja üks teema, mis mulle muret valmistab, on võlgnike toetamine. Teeme palju ennetustööd, et rahatarkuse õpe jõuaks kõikidesse koolidesse jne, aga vaja on aidata ka neid, kes juba praegu võlakeerises. Oleme nüüd koostöös Sotsiaalministeeriumiga saanud valmis esialgsed variandid abistavatest videoklippidest ja sooviksin Sind kaasata etapis, kus saab veel muudatusi teha. Kas oleksid valmis olema lisaks valdkonna ekspertidele testija  ja andma oma tagasisidet?" Loomulikult olin kohe nõus ja muidugi olin ka positiivselt üllatunud, et ka sellisel tasandil on mu blogi märgatud. Ju olen tõesti need aastad õiget asja ajanud. Ja nii see koostöö siis algaski. Peagi sain lingid ka videotele, vaatasin need üle ja andsin oma märkused ning mõtted teada. Ning detsembri alguseks olidki need klipid valmis ning selle kõige kohta ilmus ka vägagi vajalik artikkel Rahandusministeeriumi kodulehel - loetav siit (sellelt lingilt on leitavad ka eelpool mainitud videoklipid).

Selline tegus sügis-talv koos kahe konkreetse tulemiga siis mul olnud ongi. Tegelikult mõjusid need mõlemad projektid mu vaimule äärmiselt turgutavalt. Sain tunda seda, et minu arvamus ja minu blogi on tõesti olulised. Et ma tõesti ajan õiget asja. Olen uhke enda üle.

Selle kõige jätkuks aga tahaksin tegelikult ära mainida, et teatud mõttes on mu blogi (ja sellega koos ka mina ise) veidi nagu teelahkmel. Et kuidas seda kõike edasi ajada, mida kirjutada ja milliseks oma identiteet blogijana ümber kujundada. Paarilt blogilugejalt olen saanud mõtteid, et tegelikult peaksin ma suutma rohkem positiivsust siia tuua ja sellega kaasnevalt ehk ka rohkem võimalikke abistajaid leidma. Eks nagu ikka, saatan peitub detailides ja tegelikult olen ma ju endiselt üsnagi suures lisaraha vajaduses, see ei ole mitte kuhugi kadunud. See koormab mind teatud mõttes siiamaani igapäevaselt. Kahjuks aga on mu blogi lugejad tihtipeale samasuguses seisus, kus minagi ehk siis otseselt mingeid rahaliselt kasulikke koostööprojekte siit pigem välja ei kooru. 

Üks mulle väga oluline blogilugeja andis mulle kolm soovitust, mis mu peas kummitavad. 

• Säästa rohkem, st hangi osa toitu Toidupangast ja müü oma asju
• Laienda blogi teemaderingi
• Leia koostööpartnerid/sponsorid, kes sind sellest olukorrast välja aitavad

Aga eks ole juba uuel aastal näha, kuidas selle kõigega edasi minna. Loomulikult on kõigi teie mõtted ja ideed teretulnud. Seniks aga kaunist saabuvat pühadeaega ja järgmiste postitusteni!

Levila artiklist tagurpidi tornini

Ilmselt on enamus mu lugejatest tänaseks juba teadlikud (ja küllap ka ehk selle läbi lugenud/kuulanud), et mõned nädalad tagasi ilmus siis kaua-oodatud Levila lugu spordiennustusmaailmast. Sellele loole ilmus ka päris palju vastukaja ja sellist üldist meediakajastust - loo autorid Henri ja Andrei käisid seda isegi ERR Terevisioonis tutvustamas, lisaks tegi omaette artikleid sellest ka näiteks Õhtuleht jne. Ning selle kõige üle on mul ääretult hea meel. Sest see teema peabki saama võimalikult palju tähelepanu. Aga samas on mul ka väga veider tunne. Võib üsna konkreetselt öelda, et selle loo tuumiktegelaseks olen mina, keskealine mängur, võlglane. Kujutan ette, et minust ja sellest loost on analüüsivaid jutte olnud nii mõneski kohvi- või õllelauas, Facebooki/Discordi kinnistest gruppidest rääkimata. Ja tegelikult kardan, et ega minust seal head ei räägita. Ja noh, ilmselgelt ju ka põhjusega.

Selle artiklite kogumiku iseloomustamiseks aga jagub mul ainult kõige suuremaid kiidusõnu. Sisuliselt kõik teemad, mis vähegi kajastamist väärinuks, on ka ette võetud. Ja seda ikka meeletu põhjalikkuse ja detailsusega. Vägev töö on ära tehtud. Ning olles ise aastaid kogu selle asja sees olnud ning näinud selle maailma kõikvõimalikke külgi (eufoorilistest kuni depressiivseteni välja), siis julgen öelda, et kõik ongi täpselt nii nagu sinna kirja on pandud. Sisuliselt on tegemist SPORDIENNUSTUSMAAILMA PIIBLIGA, tõelise ABC-ga. Kellel vähegi huvi selle maailma telgitagustest nii mängija, mängukorraldaja, igasuguste nõustajate või kasvõi poliitikute seisukohalt teada saada, siis soovitan soojalt need lood mõttega läbi lugeda. PS. Neil on ka väga heal tasemel audiovariant kogu kupatusele tehtud, korraliku helitausta ja tipptasemel näitlejaga eesotsas. PPS. Kui ka sul, mu kallis lugeja, on mingeid mõtteid või emotsioone, mida sinus see lugu tekitas, siis võiksid neid ka minuga jagada (ükskõik, kas siis siin kommentaarina või mulle kirjutades). Väga tahaksin teada, mida teemast mitteteadlik inimene sellest kõigest arvab.

Aga sellel Levila lool oli minu jaoks ka üks korralik negatiivne varjukülg. See pani mind oma olukorda ja ajalugu veelgi sügavamalt analüüsima. Ning paraku tõi see taaskord igasugused masenduspilved kohale. Siinkohal teeksin ühe kiire kõrvalpõike filmimaailma. Paar aastat tagasi ilmus üks Eesti film - nimega "Tagurpidi torn". Liiga põhjalikult ei hakka selle sisu ümber jutustama, aga mingid veidrad paralleelid minu looga on siin täiesti olemas. Nii selles filmis kui ka minu spordiennustussaagas (millele järgnes hävitav võlgade kaskaad nii rahalises kui ka vaimses mõttes) on juurpõhjus üks ja seesama - juba tehtud vigu, eksimusi hakatakse klaarima veelgi suuremate vigadega. Inimene hakkab valetama ja varjama. Ning lõpuks ollakse omadega ikka totaalselt tagurpidi torni tipus (kui saate aru, mis kohta ma silmas pean). See on ehmatav tõdemus ja see on tegelikult väga karm reaalsus. Ning ma kardan, et see tipp ei ole minu jaoks tegelikult isegi veel "saavutatud". Ma kõnnin juba mitmeid kuid tegelikult väga õhukesel jääl, kus sisuliselt muudkui aga päästan ennast ja enda ümber olevaid inimesi (seejuures nad ju tegelikult ei teagi, et neid mingi jama üldse ähvardab). Ma ei tea veel, kui sügavale siit langeda saab. Ma oleks nagu mingis insuldijärgses seisundis, kus aju veel töötab, ma suudan täiega tööd teha, aga samas kõik muud reaalsustajud on justkui eitus- ja peitusfaasis. Ma maalin igapäevaselt oma seisust pildi palju paremaks, kui see tegelikult on. Ma ei taha juba ammu oma Exceli tabelitele otsa vaadata, sest see on vaimselt nii tappev. Lihtsam, mõistlikum ja jätkusuutlikum on lihtsalt edasi pusida, anda endast tööl parim ning püüda ka kodus kogu olukorda vähegi talutavana hoida. Aga see kõik on juba mõnda aega üks ebastabiilne kaardimajake, mida kevadtormid uppi üritavad lükata. Hirm on suur. Teadmatus on suur. Ning mul pole õrna aimugi, kui kaua mul seda vaimujõudu veel jätkub. Samal ajal see valede ja varjamiste koorem muudkui ju hinges kasvab, ega see kuidagi vähenema pole hakanud. Ma poleks tegelikult iialgi arvanud, et inimene vaimselt üldse nii palju taluda suudab. Aga eks seegi ole näide sellest tagurpidi tornist, kuhu sa märkamatult samm-sammu haaval muudkui uute tippude suunas liigud.