Olen vaimselt küll üsna läbi, aga otsin oma olemuse uusi sügavusi

Ma olen väsinud, vaimselt väsinud ning tegelikult on see kuidagi nii tugevalt mul hinges sees, et see on hakanud ka füüsiliselt mind väsitama. Kuigi mul oli siin hiljuti pikem puhkus, siis tegelikult olen ma hetkel oluliselt väsinum kui puhkuse alguses. Võib vist üsna julgelt öelda, et ma olen vaimselt omadega täiesti läbi, võibolla isegi läbi põlemise äärel (ma lihtsalt ei oska seda ise diagnoosida). Eks ma muidugi olen siin püüdnud enda sisse piiluda ja aru saada, milles ometigi asi ja ilmselt olen mingid loogilised põhjused enda jaoks leidnud ka.

Üheks suurimaks murelapseks on kahtlemata kogu selle paranemisprotsessi pikkus. Et ma muudkui teenin raha, maksan neid rõvedaid võlgasid ja no ikka ei paista kuskilt seda lõppu. Eks ma muidugi vahepeal analüüsin neid Exceli tabeleid ja püüan sealt igasuguseid päikesekiiri leida, aga suures plaanis olen ma aja jooksul olnud ilmselgelt optimistlikum kui päriselu seda kõike reaalsuseks on maalinud. Igasugused Euriborid ja suured inflatsiooninumbrid olid tegelikult ju mu arvestustest välja jäänud ja selle tõttu siis võtavadki asjad kauem aega, kui ma oleks lootnud. Ning see omakorda tekitab seda ängi, kurbust ja teatud mõttes ka jõuetust, masendust. Muidugi võikski siin halama jääda, aga no mis kasu sellest lõppude lõpuks siis üldse oleks - elu tahab elamist.

Nüüd aga räägiks siis sellest, mis vahepeal muidu ka juhtunud on ja mis üleüldises mõttes lähiajal plaanis. Elu on mulle järjekordselt õpetanud, et ei tasu anda välja lubadusi, mis ei sõltu otseselt minu tegevusest. Suure suuga olen siin välja lubanud igasugused Levila lood ja ühe ülikooli lõputöö ülevaatuse, aga paraku on mõlemas teemas hetkel täielik vaikus. Olen küll ääriveeri proovinud uut infot saada, aga kahjuks näiteks viimasena mainitud tugeng (tänaseks päevaks vist enam ei ole tudeng) ei vasta isegi enam mu kirjadele. Seega, pean nentima, et jah, olin siin aasta alguses suures elevuses ja lootsin parimat, aga kokkuvõttes tuleb end vaos hoida ja mitte kaagutada enne, kui munad munetud. Loomulikult ma siin kedagi süüdistama ei hakka, ju siis on kiired ajad ja teistsugused prioriteedid. Eks näis, kas ja millal neist asjadest päriselt ka asja saab. Ise ma rohkem torkima ei hakka.

Üks huvitav uudis tuli siin suve alguses, jaanipäeva paiku - täitsa tasuta loetav siit. Kui see asi tõesti toimima saab, siis peaksid võlglased ikka päris tugevalt oma stressi vähemaks saama. Ning kui siia juurde lisada ka endiselt plaanis olev positiivne krediidiregister, siis võiks ajapikku meie laenuturg ju päris mõistlikuks muutuda. Aga noh, nagu eelmisegi lõiguga, siis siingi sama teema - nii kaua kuniks pole reaalselt asjad kuskile Riigikogu lugemisele jõudnud, siis ei ole veel lõplikku põhjust lakke hüpata ka.

Mul on siin seoses oma blogiga tegelikult väiksed plaanid. Kuna mu enda lugu on suures osas räägitud ja käib vaikne tiksumine, siis pigem otsin ma juba sügavamaid teemasid. Ning hetkel ongi mul planeerimisel, kokkuleppimisel teatavad jutuajamised ja vestlused inimestega, kes minust veelgi tugevamalt (hasart)mängumaailmas sees. Tahan sobrada oma hingemaailmas ning asjatundjate abiga jõuda selleni, miks mina olen nii tugevalt negatiivse saldoga hasartmängur, kuigi mõistusega võttes mõistan ma ju ometigi nii numbreid, tõenäosusteooriat kui ka üleüldist mängude loogikat. Seekord julgen natuke tugevamalt ka lubadusi anda, sest sedapuhku olen mina see, kes infot kokku kogub, küsimusi küsib ja siis on juba puhtalt minu enda aktiivsuse taga, kas sellest ka mingi asjalik postitus valmib. Ise olen üsna lootusrikas ja taaskord ka elevil. Olgem ausad, ka meie väikses riigikeses on inimesi, kes suudavad igasuguseid mänge võita ja neis rahaliselt edukad olla. Püüan mõned neist üles otsida ja nendega juttu rääkida. Nagu öeldakse - mängida oskavad paljud, võita aga vaid vähesed. Siinkohal üks väike üleskutse ka - kui sa ise oled inimene või tead kedagi, kes suudab kasiinomängudes või spordiennustuses järjepidevalt edukas olla, siis võta aga julgelt ühendust, suhtleme. Anonüümsus ja muud jutud on tagatud, kui vähegi soovi on. Pikas plaanis tahaksin ma aru saada, mida teevad võitvad mängijad teistmoodi kui mina.

Käib kah!

Pärast mõningast eemalolekut olen ma taas tagasi. Ma võtsin kohe täiega aja maha. Ei vaadanud ma mingeid uudiseid, ei surfanud ka väga kuskil sotsiaalmeedias, vaid lihtsalt nautisin Eestimaa kevadet. Lõpuks kujunes sellest kõigest väga mõnus pea 10-päevane vaimne akude laadimine. Selle aja jooksul sai päris palju ka ringi sõidetud - Tallinn, Pärnu, Peipsi rannik, Võru, Tartu, Viljandi. Lisaks sellele olen ma taaskord end taas käsile võtnud ka kaalujälgimise ja üleüldise tervislikuma eluviisi suunas liikumise osas.

Mäletatavasti üritasin ma siin veidi üle aasta tagasi taaskord ühe ekstreemsema dieediprogrammi abil paremasse vormi ajada. Ning lühiajaliselt see toimiski, kilod kadusid nii mis mühiseb. Aga sama kiiresti tulid need tagasi ka. Kokkuvõttes ei midagi üllatavat, kui mitte jätta mainimata seda, et segaseks jääb, miks ma küll taaskord uskusin, et seekord läheb selles osas paremini. Millal ma küll lõplikult õpin, et tegelikult on elus ikka vägagi kehtiv lause, et mis kergelt tulnud (antud juhul siis kaalulangus), see ka üsna tihti kergelt läinud.

Aga seekord üritan ma sellele kõigele läheneda hoopis teistmoodi. Teatud mõttes on see kõik vägagi võrreldav kogu selle võladraamaga. Kõige tähtsam tõdemus siin ongi see, et kiireid lahendusi ei ole. Tähtis on liikuda rahulikult, mõistlikus tempos oma eesmärkide suunas. Juba märtsi alguses panin ma enda jaoks paika väga pikaajalise plaani - ma lihtsalt hakkan käima. Kilomeetrite kaupa, iga päev, sõltumata ilmast (ainsaks takistuseks ehk totaalne paduvihm, sest tund aega kuskil voolava vee käes liguneda ei tundu väga tore). Ma isegi ei unista hetkel sellest, et see kõndimine võiks millalgi ka jooksmiseks muutuda, alustuseks tahan ma lihtsalt 10-15kg alla saada, tekitada endas mõnusa liikumisharjumise ja küll siis keha ise annab millalgi mõista, kas tuleb kõne alla ka sörkimine. Esialgu piirdun järjest kiiremaks muutuva kõnniga. Märtsi alguses oli mul tempoks rahulik 5,8km/h ja distantsiks seal 3-4km korraga, siis nüüdseks olen jõudnud juba 6,2km/h peale ja vahemaa juba 10km kanti, puhkepäevadel isegi veidi rohkem. Eks siin lõpuks seabki see aeg just oma piirid. Sest üle 2h päevas lihtsalt ei ole väga võimalik selleks näpistada, muu elu tahab ka siiski elamist, eks ole. Igal juhul olen ma praegu täiega tahtmist täis ja selle paari kuuga on sellest kõigest saanud minu jaoks juba omamoodi uus sõltuvus. Muudkui aga avastan kodukandi erinevaid kergliiklusteid ja igasuguseid tervise- ja matkaradasid. Enamasti panen juba toast välja astudes marsruudi vähemalt oma peas paika ja hakkan aga minema. Kusjuures selles mõttes on keha vist siiani veidi veel šokis sellest kõigest, et jalad on endiselt igal õhtul ja isegi järgmisel hommikul veidi kanged. Aga see ei takista järgmisel päeval siis uuesti välja minemast. Tuhh on sees ja mulle see asi meeldib. Kahe kuu jooksul on vahele jäänud päevi vast 3-4 kokku olnud. Sügisel ostetud nutikell annab muidugi sellele kõige oma lisavõlu juurde, kõik need graafikud ja arengukõverad on puhas minu teema.

Vahepeal sain siis veel igasuguseid toredaid kauaoodatud uudiseid teada. Esiteks siis aastaboonus, mis osutus veidi isegi loodetust suuremaks. Enamuse sellest rahast kandsin erinevate laenukohustuste katteks ja kiirenduseks, aga omajagu raha jätsin ka endale nii meelerahufondi kui ka veidi enda poputamiseks. Usun, et olin selle ära teeninud. Lisaks sain teada ka uue palganumbri, mis suures plaanis vastas mu ootustele. Eks alati oleks tore veelgi rohkem saada, aga selline peaaegu 10% lisa on ju alati tore.

Ahjaa, olen endast avastanud ühe omaduse, mille üle julgen täitsa uhke olla. Minuealised ja ilmselt ka veidi vanemad inimesed ehk mäletavad sellist Vene multikat nagu "Käib kah!" Teemaks oli seal siis see, kuidas üks jänes suhtus talle osaks langenud ülesannetesse üsna ükskõikselt. Tähtis oli vaid see, et saaks need kuidagi ühele poole, ükskõik kui hästi või halvasti. Lõpptulemusena muidugi väga edukaks see koguvärk ei osutunud. Minust on aga saanud midagi eelnevale vastupidist, sisuliselt olen muutunud perfektsionistiks. Kuigi mu teele satub aegajalt ka võimalusi siit-sealt niiöelda otseteid valida ja erinevaid nurki sirgemaks astuda, siis miski minu sees sunnib mind minema ikkagi mööda õiget teed. Isegi ülekäigurada ületades teen seda viimasel ajal alati sirgjoones, mitte diagonaalis nagu varasemalt. Aga mulle meeldib see. Ja teate, tegelikult olen ma nüüd siis oma viimaste kuude sammudega täitsa 6kg alla võtnud. Mõnes mõttes on see kaalulangus olnud küll pigem aeglane (3kg ühe kuuga), aga selle eest tunnen, et see võiks olla lõpuks ometigi järjepidev ja sihikindel teekond. Midagi, mida suudan ka pikaajaliselt täita (ka aastate lõikes). Muidugi on kevad selliste tervislike elustiilide juurutamiseks parim aeg üldse, sest ilmad lähevad järjest mõnusamaks ja mõnusamaks ning tahaks uskuda ja loota, et sügistuulte ja -vihmade saabudes on see kõik mu igapäevaelu lahutamatu osa, milleta enam ollagi ei oska. Siia lõppu tahakski öelda lihtsalt, et käige teie kah! Jala!

Mida võiks tuua 2023. aasta?

Niisiis. Järjekordne aasta on siin pihta hakanud. Kuigi ma ei ole just eriline uue aasta lubaduste andja, siis no tegelikult siiski võiks ju mõelda, mida siis 2023. aasta nädalatelt ja kuudelt oodata või millele enda poolt rõhku panna.

Esmajoones jätkub muidugi kõik endistviisi - töö, töö, töö. Kõik selle nimel, et oma võlakoormat veelgi vähendada. Seejuures plaanin täpsematest numbritest rääkida umbes kuu aja pärast, mil ma saan taaskordse löögi Euroopa Keskpanga poolt ning siis on ühtlasi ka selgem, kui palju ma kodulaenu sel aastal maksma hakkan (vaadates praeguseid numbreid, siis tuleb mul ilmselt leppida ligikaudu 150 eurose lisakuluga iga kuu).

Selle aasta esimene toredam ja positiivsem hetk saabub ilmselt aga samuti umbes kuu aja pärast, kui läheb lahti eelmise aasta tulude deklareerimine. Minul on siin mängus põhjendatud ootus saada läbi aegade kõige suurem tagasimakse. Seda juba ainuüksi selle tõttu, et esimest korda kasutasin ma oma III pensionisamba sissemaksete puhul ära absoluutse maksimumi - ehk siis 6000 eurot, mille pealt siis mulle tagasi makstakse 1200 eurot. Lisaks, nagu sai siin eelmises postituses mainitud, tegin ma 803 EUR eest annetusi Ukraina heaks ning see peaks mulle tagasi tooma 160 eurot. Lisaks peaks vist endiselt olema jõus ka kodulaenu intresside tagasimaksed kuni 300 euro ulatuses (ehk siis tagasimakse max 60 eurot) - kuigi selles ma siiski 100% kindel pole, sest millalgi räägiti üsna kindlas kõneviisis, et see tulumaksusoodustus kaotatakse lõplikult ära. Aga eks need detailid ja täpsed summad selguvad siis juba kuskil 15. veebruari paiku. Lootused-ootused on igal juhul pigem kõrged.

Samuti peaks olema mul päris head variandid palgatõusuks ja ka korralikuks aastapreemiaks. Seda juba ainuüksi selle tõttu, et eelmise aasta majandustulemused olid mu tööandjal lausa absurdselt head - eks siin oli muidugi oma osa ka väga suurel inflatsioonil, mis lihtsalt rahaväärtust nii palju vähendas, et kõik pandud tulu- ja kasumieesmärgid said meil kuhjaga täidetud. Ning kuna ma eelmisel aastal mäletavasti palgatõusu ei saanud, siis võiks nüüd ainuüksi inflatsiooni katteks seda lisaraha tulla küll. Muidugi pole vähetähtis ka see, et tegelikult said kõik mu enda personaalsed tööalased eesmärgid samuti kenasti lõpule viidud. Niiet siin aprillis-mais võiks selles osas arenguid oodata küll.

Eelmisel aastal sisse viidud praktika järgi kavatsen ka sel aastal oma III pensionisammast täies mahus nuumata (esimene 500-eurone sissemakse on juba tehtud ka). Kuigi tänane seis on mul seal tegelikult väikeses miinuses, siis ei morjenda see mind, sest eesmärgid on siin ikka üsna pikaajalised ning seda sammast ma lammutama ei kavatse hakata. Las tiksub. Ning nagu juba korduvalt olen maininud, siis minu kindel valik on siin Tuleva. Nii on ja nii see ka jääb. Konkreetse kava järgi - kui läheb maailma majandusel hästi, siis on minu sammas ka kasumis, kui läheb aga maailma majandusel kehvasti, siis on lihtsalt võimalik odavmüügist sama raha eest rohkem osakuid saada.

Ka oma töökohtade osas plaanin jätkata samas vaimus - põhitöökoht ja umbes 0,4 kohaline kõrvaltöökoht. Siia mingeid lisaampse enam kuidagi juurde ei mahuta, seega ülejäänud pakkumised saavad arvatavasti sel aastal kõik eitava vastuse. Ei kannata siia mingeid kodulehti ega tõlketöid lisaks teha. Lihtsalt aeg ja aju seavad omad piirid. Vaimne tervis ei tohi selle kõige juures kannatama hakata. Eks näis muidugi, kuidas selle lisatööga üldse edasi kulgeb - igavesti ma ennast siiski kahe kuhja vahel jagada ei taha ning võibolla toob põhitöökoha palgatõus siin näiteks omad korrektiivid. Aga vähemalt senini jätkan nii nagu praegu - see tagab mulle normaalse une ning ei võta ka liiga palju vaba aega ära. Seda enam, et talv ei ole niihehknaa just minu aastaaeg ja mida nendel pimedatel õhtutel ikka muud asjalikku teha.

Olen siin mõelnud ka selle blogi reklaamklikkide ja heategevuse peale. Ning olen otsustanud, et jätkan küll Ukraina toetamist selle raha arvelt, aga samas enda poolt ma siiski sel aastal lisaraha samas mahus kindlasti ei pane. Ehk siis pigem lihtsalt ümardan neid summasid. A'la reklaamiklikke näiteks 38 eur eest, siis teen ülekande 50 eurot. Kui klikke 64 euro eest, siis 100 eurot jne. Tore on seejuures märkida, et sel aastal juba esimese 8 ööpäevaga on peaaegu 25 euro eest neid ka klikke tulnud. Jätkakem samas vaimus!

Üleüldise investeerimise mõttes kavatsen sel aastal endiselt pigem passiivne olla - juba mainitud III sambaga loomulikult jätkan, aga kõik muud võimalikud summad panustan ennekõike siiski võlgade vähendamiseks ja üleüldise tagala kindlustamiseks. Eks üsna palju sõltub muidugi ka aastapreemia suurusest. Kas sellega kannatab ehk mõne lepingu taas ka kiirendatud korras ära lõpetada või mitte jne.

Lõpetuseks natuke ka kehakaalust. Kuigi siin aasta tagasi olin üsna optimistlik selles osas ja kaal langes eridieedi abil päris tõhusalt, siis sai paraku taaskord kinnitust tõdemus, et mis kiirelt läinud, see ka sama kiirelt tuleb tagasi. Sügisel ostsin endale nutikella ja selle abil kavatsen aga nüüd veidi rahulikumalt asjad uuesti käsile võtta. Ei mingeid ekstreemsusi enam, lihtsalt samm-sammult paremaks ja kergemaks. Vähemalt mingid eesmärgid võiks endale siiski seada. Menüüd üle vaadata, suhkrusisaldused igal pool võimalikult väikseks ja äkki hakkab ka normaalse elutempo juures asi õiges suunas liikuma. Kõik vahendid ja monitorid selle jaoks võiksid nagu olemas olla. Kui vaid leiaks selle jätkusuutliku ja järjepideva motivatsiooni. Paraku on minu elu näidanud, et ilma distsipliini ja pingutuseta mul need asjad paika ei loksu. Aga noh, proovima ju peab!

Sellised mõtted siis siia 2023. aasta algusesse. Eks siis ole näha, mida see aasta tegelikult toob.

Taas sõltuvuse küüsis

Alustuseks väike definitsioon - sõltuvus on seisund, kus teatud tegevusest tekkiv meeldiv elamus muutub inimesele peagi lõplikult siduvaks vajaduseks. Pean siinkohal tegelikult tunnistama, et sõltuvuses olek, selle sees viibimine, on tegelikult ääretult mõnus. Lihtsalt kained hetked on need, mil inimene mõistab, et see kõik on enesehävituslik. Samas, inimesed vajavad sõltuvusi. Oluline on lihtsalt ära tunda, millised neist on meile tegelikult kasulikud ja millised lootusetult kahjulikud.

Minu sõltuvused on alati olnud seotud mingi hasardiga. Mind ei ole mitte kunagi tõmmanud erinevate mõnuainete poole - suitsu, alkoholi või siis ammugi mitte narkootikumide poole. Minu ainsaks nõrkuseks ongi olnud see vaimne põnevus, mida pakuvad erinevad õnnemängud. Kusjuures, väga harva tegin ma oma spordiennustusi võistluste peale, mida ma ise kuskilt vaadata ei saanud. Minu jaoks ei olnud oluline lihtsalt see, et saan raha mängu panna ja siis hiljem vaadata, kuidas läks. Ma tahtsin näha sekund-sekundi kaupa, kuidas mu ennustus kulgeb. See muidugi tagas ühtlasi selle, et ma langesin sõltuvusse ka spordiülekannetest. Kahjuks või õnneks on see aga täiesti ühiskonna poolt aktsepteeritav tegevus - kohati on inimesed ju isegi uhked selle üle, et nad on tõelised tugitoolisportlased. Vahet ju pole, mis need sisemised eesmärgid tegelikult on, miks neid mänge või võistlusi nii pingsalt vaadatakse.

Aga olgu, see selleks. Kogu see eelnev jutt võib ilmselt natuke küsimusi tekitada (eriti natuke provokatiivse pealkirja koosmõjul) - et kas ma nüüd valmistan siin pinnast ette, et tunnistada, et olen taas hasartmängude küüsi langenud? Püüan siin ju justkui natuke end juba ette välja vabandada jne. 

Aga ei, õnneks see siiski nii ei ole ning tegelikult pole endiselt isegi mitte vähimatki kibelust tekkinud, et võiks kuskile panustama ronida. Aga teatud määral sõltuvusse olen ma langenud ikkagi. Minu uueks mõnuaineks on suures plaanis lihtsalt RAHA. Ühelt poolt tegelen ma väga kirglikult ja välja kujunenud skeeme kasutades oma võlgade klaarimisega. See on ikka uskumatult mõnus, kui ma saan oma Excelis järjest igal kuul oma laenusummasid vähendada, kuumakseid taaskord kollaseks värvida. Siis ma teen muidugi mõnuga enda jaoks igasuguseid kokkuvõtteid, joonistan graafikuid ning jälgin iga kuu, kuidas muudkui põhiosamakse osakaalud mu laenumaksetes suurenevad. Teisalt aga püüan võimalikult palju vaeva näha, et oma sissetulekuid suurendada. Kasvõi sent sendi haaval. Kuigi jah, päris pudelikorjajaks ma pole hakanud ja kogu oma tegevuse juures püüan siiski end füüsiliselt ja vaimselt ikka säästa ka. Pigem püüan ma järjest rohkem võimalusi leida minu jaoks nii tuttavast digimaailmast. Heaks näiteks ongi kasvõi need blogid, mis mulle reklaamide näol sente ja eurosid juurde toovad, ilma, et ma ise liiga palju pingutama peaksin. Suurim lisatuluallikas on muidugi juba suve hakul välja toodud lisatöö, mida üritan teha nii palju ja nii hästi kui vähegi võimalik. Kui algselt oli see minu jaoks lihtsalt selline meeldiv võimalus ootamatult mõni lisakopikas teenida, siis aja jooksul on see mulle vägagi meeldima hakanud ning olen mõistma hakanud, et seda hästi tehes on võimalik siin isegi kunagi ehk suuremgi tunnitasu välja kaubelda (sest muudan end nende jaoks oluliseks ning samal ajal omandan ise ka piisavalt kogemusi ja teadmisi, et seda kõike järjest paremini ja kvaliteetsemalt teha). Seejuures armastan ma oma põhitöökohta endiselt kordades rohkem kui seda lisaampsu. Seal lihtsalt on juba ka mitterahalised aspektid väga tugevalt mängus.

Ning tegelikult olen ma kogu selle rahasõltuvuse perioodi tõttu hakanud natuke isegi muret tundma oma tuleviku pärast. Mis siis saab, kui ma lõpuks oma laenud makstud saan? Sest hetkel on mul nii konkreetne tegevusplaan koos selgelt piiritletud eesmärkidega paigas. Ma tean, et see kõik kõlab omamoodi veidralt, aga just nii ma tunnen. Eks muidugi tuleb siis rahulikult ikkagi investeerimismaailmas ringi vaatama hakata. Aga jah, natuke tundmatu ja teadmata on see kõik. Ja eks ole see ju inimese loomuses, et teadmatus tekitab hirmu.

Ehk siis ma võiks oma viimaste aastate elu kokku võtta umbes nii - alustuseks pikk periood, kus ma hasartselt mäest alla lendasin, seejärel aeg, mil samasuguse kirega end mäele tagasi tiri(si)n ning loodetavasti toob tulevik mingi järgmise vahva perioodi, mil lähen uute sõltuvuste najal uusi kõrgusi vallutama. Peaasi on siinkohal ilmselt mitte liiga palju põdeda seda, mis minevikus tehtud ja samas mitte liialt ka muretseda seda, mida tulevik tuua võiks. Kõige suurem kirg ja sõltuvus võiks ju olla hoopiski elu ise. Nautigem seda! 

Kuidas mul läheb?

See blogi on viimasel ajal kuidagi liiga filosoofiliseks muutunud. Tõele au andes tuleb nentida, et selline mõtisklemine ja arutlemine annab küll teatavat hingerahu, aga ega ta praktilist väärtust eriti ei oma. Lihtsalt hea enda jaoks mõtteid korrastada ja suuri sihte ehk seada. Kõlab mõnes mõttes natuke sama mõttetult kui "läbi raskuste tähtede poole". On küll tore neid tähti vaadata, aga reaalne elu toimub siiski nüüd ja täna, siin ja praegu.

Räägikski vahelduseks natuke sellest, kuidas mul siis ka läheb ja kas mingeid arenguid ka olnud on. Ning tuleb nentida, et ühtteist on ikka toimunud ka ning suures plaanis summa-summaarum pigem positiivses suunas.

Alustuseks aga pigem negatiivsetest asjadest. Mõni aeg tagasi sain siis teada oma järgmise poole aasta kodulaenu makse. Nagu ühes varasemas postituses märkisin, siis viimati fikseeriti see mul veebruaris, mil Euribori määr oli -0,499%. Nüüdne uus, minu jaoks siis järgneva kuue kuu reaalsus on aga +0,689%. Ehk siis tõus on ikka päris märkimisväärne. Igakuine laenusumma tõusis selle tõttu hoobilt 32,50 EUR. Ei ole mitte väike summa, mida nüüd siis edaspidi rohkem maksta. Aga samas pole midagi eriti parata ka, tuleb hakkama saada.

Järgmine karm reaalsus on siis üleüldine hinnatõus. Vaikselt oleme jõudnud juba sinnapaika, kus uudistest tulev info järjekordse rekordinflatsiooni kohta ei pane enam eriti isegi kulme kergitama. Rekordinflatsioon tuleks siin siiski tegelikult muidugi jutumärkidesse panna. Igasugustest rekorditest oleme me oma 23% inflatsiooniga siiski üsna kaugel. 90ndatel olid need protsendid ikka oluliselt karmimad. Aga kes siis enam neid aegu mäletab, eks ole. Samuti pole vaja rääkida ka tegelikult mingist hüsteeriast ja hüperinflatsioonist. Igaks juhuks siia definitsioon ka - formaalselt defineeritakse hüperinflatsiooni inflatsioonina, mis on suurem kui 50% kuus. Meil aga on see 23% siiski aastane inflatsioon. Niiet, ei midagi erilist, ei midagi superit, ammugi siis mitte hüpervärki. Aga noh, samas tuleb mõista kogu seda ärevust ja kerget paanikat. Olukord ju kuidagi roosiline siiski pole.

Elektri ja gaasihinnad õnneks mind otseselt kuidagi ei mõjuta (eks läbi üldise hinnatõusu muidugi puudutab, aga see selleks). Minu energiaarved on stabiilselt kontrolli all. Praegune elektrileping (fikseeritud hinnaga 10,2 senti kwh) kehtib mul kenasti 2024. aasta septembri lõpuni. Ehk siis see mulle siin mingit lisastressi õnneks ei tekita. Ning gaasiga ei puutu ma otseselt üldse kokku. Kütusehinnad tanklates on ka õnneks vaikselt pigem allapoole tulnud, seega selles osas ka kõik normaalne.

Ning lõpetuseks siis üks väike sammuke mu elus, mis mu olukorda veelgi parandama peaks. Kuidagi iseenesest koperdasin ühe lisatöö otsa. Ning see on oma olemuselt sisuliselt sama töö, mida ka põhikohaga harrastan. Ehk siis IT. Ning kui mulle see pakkumine tehti, siis esitasin neile palgasoovi, mille puhul tunnetasin, et kui nad sellega nõus on, siis olen väga rõõmus (ehk siis tegelikkuses kõrgem palk kui mu põhikohal). Ning nad olidki nõus. Tingimused on ka täpselt sellised, et palka saan täpselt nii palju kui tööd teen - ehk siis tunnitasu alusel. Mingeid alampiire ega ülempiire otseselt ei ole. Esimesed ülesanded on mul tänaseks juba kenasti täidetud, esimesed töötasudki käes ning kõik sujub suurepäraselt. Selle kõige juures austan loomulikult ka oma põhitööandjat ja mingeid järeleandmisi selles osas ei tee. Põhitöö ajal teen siiski ainult põhitööd. Lisatöö tegemise aeg on ikkagi vaba aja arvelt (õhtud, nädalavahetused jne). Ehk siis mingit legaalset või vaimset konflikti selles osas ei ole.

Ning tegelikult tahakski öelda, et kuigi ma armastan rutiini, siis viimaste nädalate kaootiline suvine elutempo (puhkused, väljasõidud jne) on kuidagi märkamatult akud ikkagi täis laadinud. Energia ja tegutsemislust on täiega tagasi. Võibolla on siia kaasa aidanud ka teatav mõtete ja plaanide selginemine. Ma olen hakanud mõistma, et liiga pikalt ei tohiks ka oma samme ette mõelda, sest sellisel moel võibki lõpuks ülemuretsemisest ja ülestressamisest tekkiv depressioon tekkida. Elu tuleb ikkagi nautida ka ja aegajalt lubada endale siiski ka tänases päevas elamist. Suvi kestab veel, nautigem seda! Küll sügisest jõuab jälle täiega rabeleda.

Tagasi juurte juurde

Inimesed teevad vigu, inimesed eksivad. Mina olen ka inimene. Ning ma tunnen, et viimasel ajal on mul asjad veidi lappesse läinud. Mitte niivõrd rahaliselt või kuidagi füüsiliselt vaid just ennekõike vaimsel tasandil. Ma ei tunne enam rõõmu nendest asjadest, mis varem üsnagi elevile ajasid. Kõik on kuidagi pilla-palla ja teatud määral olen iseend isegi ära kaotanud. Ma veel ei tea, mida täpsemalt oleks vaja teha, et end taas üles leida, aga õnneks on ees ootamas meie laiuskraadide kõige toredam aeg - 3 kuud suve. Seejuures pole isegi oluline, kas see suvi tuleb seekord soe ja põuane või vihmane ja jahe. Garanteeritud on see, et meie ümber saab olema palju valgust ja palju rohelust. Tegelikult on see ju omamoodi lahe, et isegi kell 10 või 11 õhtul on meil ikka veel valge. Lõunamaalased võivad sellisest asjast ainult und näha!

Mis siis aga mind niimoodi katkiseks viimasel ajal teinud on? Lühidalt vastates - ebakindlus. Ebakindlus kõige suhtes, mis meid ümbritseb. Kõik need erinevad kriisid - sõjalised, meditsiinilised, majanduslikud. Jah, hetkel justkui meil siin kõige hullem ju seis polegi. Aga hirm on ikkagi hinges. Teiseks on minu sees ka ebakindlus oma edasiste sammude osas. Teatud mõttes on võlglase elu selles mõttes palju lihtsam ja konkreetsem - eesmärgid on selged: võlgadest tuleb lahti saada. Minevikus tehtud vead tuleb sirgeks siluda ja eks siis ole näha, mis edasi saab. Ning olgem ausad, nende paari aasta jooksul, mil ma väga intensiivselt ja suure hasardiga oma võlaprobleemidega võitlesin, andis mulle ikka väga laiapõhjalise teadmistepagasi kõige kohta, mis sel teel juhtuda võib. Alates sellest vaimsest poolest, mil kõik päevad on väga tumehallid või siis lausa mustad. Kuni selleni välja, mida juriidilises mõttes võlgu jäämine tähendada võib. Rääkimata kõigist neist võlausaldajate vastumeetmetest ja kohati ka ebaseaduslikest lüketest. Samuti õppisin ma üsna põhjalikult tundma ka mängusõltlase kõige sügavamaid hingesoppe ja mõttemaailmaid. Teoreetiline baas läbi praktilise elukogemuse on mul selles osas tänaseks kahtlemata päris tugev.

Tänaseks päevaks olen ma siis julgelt üle poole aasta ringi vaadanud ka investeerimismaailmas. Olen tutvunud erinevate kogukondadega, igasuguste Facebooki gruppidega, katsetanud läbi erinevaid varaklasse. Ning selle kõige põhjal julgen anda ühe hinnangu, mis ei pruugi kõigile meeldida - võlglaste kogukond on oluliselt inimlikum, sõbralikum ja üksteist toetavam kui niiöelda finantsvabaduse ihalejate oma. Kohati tahaks isegi öelda, et väga ei soovikski kuuluda kuskile rahatarkuse tagaajajate seltskonda. Seal käib tegelikult ikka üsna küüniline üksteisele ära panemine, teatud mõttes isegi alandamine. Kui oled algaja investorihakatis ja julged mõne natukenegi rumalama küsimuse küsida, siis võid ikka korralikult vastu päid ja jalgu saada. Võlglaste maailmast selliseid hetki väga ei leia - seal üritatakse alati, igal võimalusel teineteisele toeks olla. Eks siin natuke on teemaks ka ilmselt see enesehinnangu ja eneseusu värk. Võlglased on üldjuhul oma vaimse seisundiga madalamad kui muru ning see muudab nagu üldiselt ka oluliselt haavatavamaks ja tegelikult ka inimlikumaks. Sest need on need hetked, mil nad on nõrgad. Ning nõrkus ongi inimlik. Investeerimismaailmas on aga üks pidev "fa-faa" mentaliteet.

Loomulikult on siin ka erandeid ja kahtlemata on ka investeerimismaailmas meeldivaid ja toredaid inimesi. Selliseid, kes on valmis oma kogemusi ja häid mõtteid jagama. Kuid üldpilti see siiski ei muuda. Teatav üleolev suhtumine on paraku üsna valdav. Ning see on kurb. Aga võibolla on see paratamatu - sest hästi suures plaanis on investorid omavahel natuke nagu ka konkurendid, erinevalt võlglastest, kes mitte kuidagi omavahel ei konkureeri. Selline see meie eduühiskond samas ju ongi - kui sa oled edukas, siis oled sa tegija. Ning omad arvamusliidrid on meil ka investeerimismaailmas - teate ju küll neid nimesid: Jaak, Taavi, Kristi ja teised. Kõigil neil oma raamatusarjadki loodud, mis päris häid müügitulemusi näitavad. Kuigi üldjuhul olen ma natuke pettunud selles, et finantstarkuse gruppides jääb inimlikkust ja toetavat soojust vajaka, siis tegelikult pean ma ikkagi ütlema, et neid meie gurusid austan ma üsna sügavalt. Olen kõigi nende raamatuid vähemal või suuremal määral sirvinud ja pean ütlema, et nad jagavad seda matsu. Ning ma saan aru, miks inimestele nende õpetussõnad korda lähevad.

Nagu mu eelmise postituse "Algajalt algajale" kommentaariumist lugeda saate, siis toimus mul seal selline üsna konstruktiivne dialoog ühe blogilugejaga, Andrega. Neid ridu ma siia ümber kopeerima ei hakka, aga ma olen Andrele tegelikult ääretult tänulik. Ta avas mu silmi selliste nurkade alt, mille peale ma ise poleks osanud tullagi. Ning see oli kainestavalt värskendav. Juba ammu oleksin ma vajanud tegelikult sellist kriitikat ja suunamist. Võibolla oleks siis seda vaimusegadust veidikenegi vähem tekkinud. Minu jaoks põhiteema on siin tegelikult see, et ma ei ole veel valmis selleks, et mul investorina üldse blogiveergudel midagi huvitavat pakkuda oleks. Eriti just rahalises või strateegilises mõttes. Sest ega mul mingit konkreetset visiooni veel ei ole. Teatud määral on see loomulikult seotud ka minu minevikuga. Eriti just mingi valmidusega ebareaalselt suuri ja ebaloogilisi riske võtta. Kõik need õppetunnid on mul veel nii valusalt ja vastikult meeles ning need siiani üleval oleval rämpslaenulepingud ei lase neid kuidagi unustada ka. Ning see ongi viinud selleni, et mu vaim ei ole tegelikult valmis neid igasuguseid turukõikumisi taluma. Mis siis, et sellest ei sõltu otseselt mu igapäevane heaolu. Aga ma kardan. Ning hirmul olev investor on juba eos kaotav investor. Parem on hetkel kõik see kõrvale jätta, piirduda III pensionisambaga ja naasta ehk siis, kui võlahunnikud lõplikult sirgeks silutud. Sellest kõigest tulenevalt läheb "Miinustest Plussi" blogi mõneks ajaks pausile ja ma kolin oma mõtete ja postitustega tagasi juurte juurde - Võlglase Blogisse/Võlglase Päevikusse. Sest nagu ka Andre ütles - see on teema, mida ma tunnen ja millest ma ehk oskan ka rääkida. Investeerimisblogisid on meil kõvasti ning vähemalt esialgu ei ole minu jutud selles valdkonnas midagi sellist, mis kellelegi korda läheksid. Sest ma ise ei ole vaimselt ega ka teadmiste poolest valmis midagi köitvat selles osas pakkuma. Aga ma vähemalt proovisin ja küllap proovin kunagi tulevikus veelgi. Seniks aga tere tulemast tagasi sinna, kust see kõik alguse sai!

Algajalt algajale

Eestis on investeerimisbuum. Juba päris mitu aastat tuleb täiesti tavalisest, niiöelda "peavoolumeediast" (tegelikult ma vihkan seda sõna) igasugust investeerimisjuttu. Terve Eesti on erinevaid spetsialiste ja nendega seotud edulugusid täis. Vahest viskab sisse ka mõne kainema või isegi negatiivse loo ka, aga üldjuhul antakse mõista, et see on suht lihtne värk ja üleüldse on need lollid, kes ei investeeri. Eks see muidugi viib lõpuks igasuguste pettuste ja muude jamadeni ka. Aga see selleks, see pole otseselt mu tänase mõtiskluse teema.

Minule käib kogu see targutamine natuke isegi närvidele. Eriti sellest vaatenurgast, kuidas räägitakse, et investeerimist saab alustada isegi 10 euroga ja seda kõike lausa müüjatöö kõrvalt. No kurat, ei saa ikka küll. Kui sa oled üksikvanemast müüja ametiga ühetoalise korteri elanik, siis tuled sa napilt ots-otsaga kokku ja mingit investeerimisjuttu ei saa siin ollagi. Pigem peaksid sellises seisus õnnelik olema, et sa endale mingit võlakoormat pole tekitanud. Minu meelest on suht vastutustundetu seda jura ajada, et kõigist võib saada investor. Rääkimata sellest, et mis asja sa selle 10-eurose investeeringuga siis peale hakkad pikas plaanis? Aasta pärast on sul seal veits üle 100 euro, 5 aastaga saad 500 eurot kokku. Ja edasi? Käid korra nädalasel Kanaari saarte reisil või Rakvere spaaas ja oled õnnelik, et küll oli hea investeering? Päris elumuutev kogemus ju ilmselt ei ole.

Investeerimise juures on ju hästi oluline see, et kogu see raha, mille sa kuskile kasvama paned, peaks olema selline raha, mille kaotamist sa saad endale lubada. Ning minu meelest on ilmselge, et oma miinimumpalgaga sul suure tõenäosusega selliseid tagavarasid või vabasid summasid lihtsalt ei ole. Seda enam, et igasugused gaasi, bensiini või elektrihinna tõusud söövad kõik su võimalikud investeeringud niiehknaa ära.

Algaja investor kipub olema ääretult tundlik ja emotsionaalne. Aga tegelikult on ju just need omadused need edukuse tapjad. Rahamaailm on tegelikult üsnagi ratsionaalne, vähemalt nende jaoks, kes seal pikas plaanis tublid on. Mõned kuud tagasi oli ka meie kohalikus televisioonis päris mitu rahatarkuse saatesarja. Meenub, et ühes neist rääkis oma loo ka üks ilutööstuse tegija, kes näitas väga suure õhinaga, kuidas ta oma II pensionisamba raha kõik krüptosse pani. Viskas 12500 eurot bitcoinidesse ja oli väga rõõmus, kui nädal hiljem seal 12600 eurot oli. Eks ta küll tunnistas sinna lisaks, et teab küll, et see võib meeletult kõikuda ja mida kõike veel. Aga kas ta tegelikult ka nendeks langusteks valmis on? Usun, et tänaseks on tal seal ikka mitu tuhat eurot kahjumit. Sellises seisus on ilmselt üsna lihtne igasuguseid valesid otsuseid teha.

Omaette teema on tegelikult lisaks varaklassi valikule ka platvormi valik. Ning ka siin suudavad algajad tegelikult üllatada. Nad suudavad leida selliseid kohti, mille puhul kogenud tegija jaoks juba kaugelt vilgub ohumärk "scam, pettus!" Aga ometigi suudavad kollanokad need valikud teha ja sinna oma raha magama panna. Ning siis minnakse kuskile finantsvabaduse gruppi ja kurdetakse, et panin QuicklyRich portaali oma raha, aga nüüd nad jokutavad ja ei taha mulle väljamakset võimaldada. Ning siis ollakse pettunud ja kurjad, kui selgub, et sellest rahast on nad igaveseks ilma jäänud. Kahtlemata on kogu see maailm meeletu infohulgaga üle kallatud ja seal orienteerumine ongi keeruline. Ning igasuguste kavalate müügijuttude ja petuskeemide ohvriks langemine on täitsa suure tõenäosusega. Sest kes meist ei tahaks võimalikult väikese vaevaga hästi rikkaks saada. Inimlik värk ju.

Kokkuvõttes tahaksin ma öelda, et investeerida lihtsalt investeerimise pärast ei ole mõistlik. Esmalt on tähtis enda jaoks lahti mõtestada oma eesmärgid, võimalused ning seejärel end hoolega harida. Viia end kurssi kõikvõimalike riskidega ning vähemalt alguses piirduda ikkagi ainult turvaliste kanalite ja kauplemisplatvormidega. Kõik, mis tundub liiga hea, et olla tõsi, on suure tõenäosusega pettus või väga suurte ohtudega teekond. Lisaks tasuks endale selgeks teha ka igasugused baasteadmised. Mitte ronida algajana kuskile shortima või krüptorahadega igapäeva kauplemisega tegelema. See oleks juba puhas hasartmäng ja sellest olen ma oma veergudel piisavalt palju rääkinud, kuhu see kõik lõpuks viib.

Algajana olen ka mina siin üritanud oma niiöelda investeerimisblogi pidada. Kuid kuna ma eriti seda matsu siin ei jaga, siis vähemalt siiani pean nentima, et "Miinustest plussi" blogi on oluliselt madalama lugejate arvuga kui olid mu võlablogid. Eks siin ilmselt neid põhjuseid täitsa mitu - esiteks inimestele läheb rohkem hinge see, kuidas kaaskodanik oma pahedega võitleb kui see, kuidas ta edukaks üritab saada. Ning rääkimata muidugi ka taustateadmistest. Võlgade ja hasartmängude maailmast tean ma ilmselgelt oluliselt rohkem  kui investeerimisest. Ning eks paljude vanade kalade jaoks on mu kirjutised ilmselt parajalt naiivsed. Aga selline see seis on. Üritan tasapisi areneda. Ürita sinagi.

Kõik, mis võiks olla...

Mu ellu on saabunud rutiin, rahaline rutiin. Lihtsalt tuim töö suurte eesmärkide nimel - võlad klaariks ja investeerimisportfell kasvama. Ehk siis kõik plaanid, mis siin sai II pensionisamba lammutamise järel paika pandud, on nüüdseks teostamisel. Ja kuna valitud tempos tuleks liikuda oma paar aastat veel kindlasti, siis on mõnes mõttes kadunud ka teatav viitsimine mingeid kokkuvõtteid teha. Ma ei viitsi isegi neid oma Exceli tabeleid enam endise hooga ajakohastena hoida. Graafikud on kenasti tabelites kirjas, aga no ei kibele kohe pärast maksete teostamist neid kollaseks värvida. Progress on järjepidev, rahulik ja jätkusuutlik. Suunad on paigas ja nüüd tulebki lihtsalt kilpkonna moodi edasi mängida. Las kulgeb.

Ka kõik laenulepingud on suht ideaalseks (arvestades nii mu isiklikku olukorda kui ka globaalset värki) optimeeritud ja ega nendega suures plaanis midagi muud teha polegi, kui lihtsalt kuust kuusse muudkui maksta-maksta-maksta... Arvestades, et meil siin riigis on kohati inflatsioon sinna 20% kanti, siis ei tundugi mu laenulepingud enam nii koledad. Isegi täitsa keskpärane 15% KKM-iga tarbimislaen on tänaseks inflatsioonist parem. Täiesti jabur ja uskumatu seis tegelikult. Eks näis, kuhu see värk kõik viia võib. Igasugused kodulaenud ja odavamad väikelaenud on ikka parajalt jackpotiks muutunud.

Aga loomulikult vajun ma ikka ja jälle aegajalt natuke ka masendusse. Seda siis selle kõige tõttu, mida oma hasartmänguhaigusega tegin. Ma võiks praegu täiega elu nautida. Elada kuskil oma majas, mere ääres, keset metsi või mida iganes. Sõita mingi vahva autoga ringi, tunda elust rõõmu, nautida reisimist, lõõgastust, kõike muud, mis käib hea elu juurde. Ka minul on ja olid omad unistused... Juba mõnda aega ei tahaks ma tegelikult kellelegi rääkida, kui palju ma palka saan. Sest see summa ei kajastu mitte kuidagi mu elustiilis. Minu palgaga inimesed teevad teisi asju, omavad ägedamat kinnisvara, uuemat autot. Need on need minu elu karmid õppetunnid, mis mõnes mõttes röövivad mu elust päris palju häid aastaid. Kvaliteetseid aastaid. Aga no mis sa teed, kui sellised rumalused on tehtud. Tuleb see supp ära helpida, kõik need mastaapsed augud kinni katta ja eluga edasi minna. Praeguse suuna ja tempo juures on vähemalt taastunud lootus, et ükskord lõpeb see vindumine ja äng. 

Kohati hämmastab mind loomulikult ka see naiivsus, mis mul oma probleemide adumise alguses oli. See kõik oli enne uut töökohta, suuremat palganumbrit, pensionisamba rahade kiirendust, sõbra toetust - aga ikkagi arvasin juba toona, et mõne aastaga saan oma seisud korda. Uuh, kui vale see arvamus oli. Kui meeletult ma tollal ikka alahindasin oma jamade mastaapsust. Kui lihtne on ikka langeda iseenda mõtete lõksu ja maalida endale reaalsusest väga kaugel olev pilt. Tollase palgaga oleksin ma igal juhul lõpetanud parimal juhul inkassos. Aga kes teab, võibolla see tollane naiivne optimism hoidis mind tegusana ja elusana ilma milleta polekski ma võibolla olnud võimeline jõudma nendele uutele platoodele.

Igal juhul - kui sinagi tunned, et ah, mis see üks panus või üks keerutusring kuskilt slotimasinal su eluga ikka teha võib, siis mõtle hoolega järgi. See on jama. See ei vii sind võitudeni. See ei tee sind rikkaks. See hävitab su. See toob su ellu probleemid ja mured, mida mitte keegi ei peaks kogema. See on üks tohutu ja kohutav elupõletus. Ka ookean koosneb ju väikesest veepiiskadest nagu koosneb üks hasartmängukatastroof just neist väikestest panustest. Äre tee neid, ära mängi. Ning kui sa juba oledki end sellesse jamasse mässinud, siis ära otsi võimalusi uute dooside (loe: võlasummade) hankimiseks vaid otsi abi. Sa pead sellest ringist väljuma. Muud teed sul tegelikult ei ole. Uute mängutiirudega lendad sa veel sügavamale auku. Need on need mõtted, mis tagantjärgi tarkusena mu peas muudkui tiirlevad. Aga samas, eks ma tunnen mänguri hingemaailma siiski piisavalt hästi, et mõista, et teoorias on siin lihtne targutada, aga praktikas on sellest kõigest välja tulemine oi-oi-oi-kui-raske. Enamus sõltlasi tegelikult teab, et see on hävitav teekond, aga ometigi ei suuda nad end tsüklisse langedes mitte kuidagi kontrollida. See vallutab kogu hinge, keha ja vaimu. Ainus eesmärk on mängida, panuseid teha. Olen kuulnud ka väiteid, et kaotusest saadav emotsioon on vähemalt 2 korda tugevam kui võidurõõm. Ehk siis sisuliselt võib öelda, et 10-eurone kaotus on emotsiooni mõttes võrreldav 20-eurose võiduga. See on ka põhjus, miks tihtipeale need panused ajas järjest suurenevad ja suurenevad. Sest 10-eurose kaotuse tasa tegemiseks on nüüd juba vaja 20-eurost võitu. See omakorda viib aga tõenäoliselt juba 30-eurose kaotuseni. Mis omakorda nõuab juba 60-eurost võitu jne. Saate aru küll, kuhu see kõik tüürib, eks ole?

Sellised tõsised mõtted siis siia uue nädala algusesse. Need olid teemad, mis juba mõnda aega mu peas ja südames kripeldasid. Nüüd said need siis kirjalikult ära vormistatud. Pea jälle sellevõrra tühjem ja saab nauditavamad mõtted asemele lasta. Nautigem seda valgust, soojust ja rohelust, mida tärkav kevad meile pakub!

Meelerahufond kasvutaskusse

Nagu ma siin mõni aeg tagasi teada andsin, siis on mul tänaseks välja kujunenud üsna konkreetne prioriteetide järjekord, kuhu ma oma raha igakuiselt paigutan. Esmalt siis loomulikult kõik koduga seotud kulutused + üldine elamisraha, seejärel kõik laenukohustused, siis ehitan ma ka vaikselt oma meelerahufondi ning lõpetuseks siis alles investeeringud (ning siingi on põhirõhk esialgu tegelikult vaid III pensionisambal). Leian lihtsalt, et nii on aus ja õiglane kõigi osapoolte suhtes ja nii taastan ka iseenda hingelist seisundit. Eks ajas loomulikult saab neid prioriteete muuta, aga hetkel on see järjekord just selline.

Täna aga tahaksin rääkida ühest vahendist, mis natuke aitab ühendada meelerahufondi ja investeerimise eesmärke üheaegselt. Kuskil kuu aega tagasi jõudis mingite reklaamide kaudu minuni info Change Investi (see on see sama kodumaine firma, kus mina oma krüptovarasid hoian) uuest tootest nimega Kasvutasku, inglise keeles Growth Pocket. Kuna mu usaldus ja kindlustunne Change'i osas on üsna tugev, siis pälvis see minu jaoks piisavalt tähelepanu, et hakata lähemalt uurima, millega tegu.

Oma olemuselt on see toode üsna lihtne - pane oma raha sinna taskusse ja 7% aastane intress on garanteeritud. Võrreldes tavapäraste praeguse aja hoiustega, mida meie suured pangadki pakuvad, siis on vahe üsna korralik - enamasti on nendel aastaintress praegu julgelt alla 1%. Näiteks, SEB-il on kasvuhoiuse nimeline toode (seotud ka digikassaga), mille intress on 0,10% aastas! Ehk siis sellest on Change kasvutasku lausa 70(!) korda kasulikum. Tegelikkuses on see vahekord isegi veelgi rohkem kasvutasku kasuks, aga sellest natuke lähemalt allpool.

Niisiis. Sai siis siit ja sealt tausta uuritud, tundus hea asi. Nii saigi otsus vastu võetud, et proovin järgi. Ning mitte lihtsalt nii, et panen raha sinna taskusse ja las tiksub. Ma ikka võtsin põhjaliku testimise ette. Proovisin igasugused sissemaksed, väljamaksed, intresside tiksumised ja kõik asjad läbi. Alustuseks panin sinna 100 EUR. Üks selle toote eripärasid on siis see, et intress tiksub iga tund. Saatsin Change tugitoele kirja ka, et nad mulle selle arvestuse täpsemalt lahti kirjutaksid ja seda nad ka hea meelega tegid (seejuures - täitsa eesti keeles saab nendega suhelda). Kokkuvõttes toob 100 EUR iga tund järgmise kasumi: 100*((7/100)/360/24) = 0,08 senti. Ehk siis ööpäevas tiksub 1,92 senti ja ühe kuu jooksul 57,6 senti (30 päeva jooksul siis). Siis makstakse see saadud tulu (iga kuu esimesel kuupäeval kella 13:00 paiku) sulle sinna kasvukontole juurde ja nüüd ongi sul seal siis 100,58 EUR. Ning nüüd rakendub juba selline vahva asi nagu liitintress (koolist äkki isegi mäletad sellist mõistet?).

Kuigi usun, et päris paljud teavad, mis see liitintress on, siis paneks väikse kirjelduse ikkagi kirja siia. Võtame aluseks 1000 EUR. Selle puhul oleks siis antud kasvutasku intressituluks 5,77 EUR iga kuu. Kui aluseks oleks lihtintress, siis oleks valem lihtne: 1000 + 12*5,77 = 1069,12 EUR. Kuid, kuna kasvutasku kasutab liitintressi, siis tegelikkuses oleks selle puhul aastaseks intressituluks hoopis 1072,29 EUR. Asja iva siis selles, et kuna igakuiselt pannakse su taskusse kuuga teenitud intressitulu juurde ja uue kuu intressitulu arvutatakse juba lisatud summat arvesse võttes. Ühe aasta puhul see tuluvahe muidugi eriti tugevalt esile ei tule. Aga võtame näiteks 10 aasta näite. Kui taskus on endiselt 1000 EUR ja sinna aja jooksul sentigi juurde ei lisa, siis laias laastus toob see lihtintressiga igal aastal sulle sisse 70 EUR. Ehk siis 10 aasta pärast oleks summaks 1700 EUR. Kui aga rakendame liitintressi (igakuise intervalliga), siis oleks meil 10 aasta pärast hoopis 2009,66 EUR. Siin on vahe juba täitsa olemas, eks ole. Sellised lood siis nende erinevate intressidega.

Nüüd aga tagasi kasvutasku eripärade juurde. Pean tunnistama, et mina ei ole siiani leidnud mitte ühtegi põhjust, miks seda mitte kasutada. Ning suures plaanis kavatsen ma kogu oma meelerahufondi ilmselt just sellesse taskusse panna. Sest noh, olgem ausad - arvestades seda praegust megainflatsiooni, siis tavalisel pangakontol see raha lihtsalt põleb. Kuigi jah, isegi see 7% aastaintress jääb praegu inflatsioonile alla, siis on see ikkagi parem kui mitte midagi. Ning suures plaanis on see siiski üsna väikese riskiga, aga samas täitsa garanteeritud tulu. Ning seejuures saab väljamakseid ja sissemakseid teha sisuliselt ööpäevaringselt ja need ilmuvad paari minutiga su pangakontole tagasi. Kõik need asjad sai ka reaalselt läbi katsetatud. Võid vabalt teha isegi seda trikki, et paned näiteks kell 10:58 100 EUR korraks kasvutaskusse, see tiksutab sulle 2 minutit hiljem sinna selle 0,08 sendise arvestuse ära ja siis võtad kohe selle 100 eurot oma pangakontole tagasi. Kõik käib siuh-säuh, mingeid lisakontrolle pole. Kas sellel mingit ratsionaalset mõtet on, see on muidugi omaette küsimus, aga igal juhul saab niimoodi täitsa vabalt toimetada. Võimalik, et mingid piirangud sellisel tegevusel ikkagi on ja lõpuks võib kuskile radarile ka sattuda, kui liiga tihedalt ja liiga suuri summasid edasi-tagasi liigutada, seega tasub ikka mõistlikkuse piiridesse sellega jääda ja päris iga tund ilmselt ülekandeid ei maksa teha.

Aprillis teenisin mina selle vahendiga kokku 1,02 EUR. See maksti mulle siis kenasti sinna kasvutaskusse juurde ja nüüd nii ongi. Ka kasumile ei rakendu mitte mingeid piiranguid, selle saab samuti soovi korral välja võtta. Suure tõenäosusega rakendub sellele tulule tegelikult ka tulumaksukohustus, aga kuna mul pole plaanis neid tulusid lähiaastatel välja võtta, siis hetkel ma sellel teemal rohkem ei peatuks.

Aga selline toode see Growth Pocket siis ongi. Suurim ja reaalseim risk seda raha kaotada on ilmselt see, kui Change Invest peaks pankrotti minema või muud taolised sahker-mahkerdused. Sest otsest tagatist neil pole, nagu üldiselt pankadel on (Eesti pankades on sinu varad tagatisfondi poolt tagatud kuni 100 000 EUR ulatuses, seda isegi panga pankroti korral). Samas minu hinges ühtegi kahtlustunnet Change'i osas pole. Aga kokkuvõttes tahaksin siia ikkagi lisada selle klassikalise lause ka, et kogu eelnevat juttu ei tohiks võtta investeerimissoovitusena. See oli lihtsalt minu kogemuse kirjeldus. Igal juhul saab kasvutaskust minu portfelli osa.

Maksevalmidus toob hingerahu, aga mitte kohe

Kuigi ma olen viimastel kuudel siin blogi veergudel ilmselt jätnud mulje nagu oleks rahalises mõttes mul tänaseks saabunud mõnus hingerahu, siis tegelikkuses see ikkagi niimoodi ei ole. Mõnes mõttes võiks seda kõike kirjeldada ka sõnaga "posttraumaatiline sündroom". See, mida ma selle hasartmängusõltuvusega oma elu ja vaimuga tegin, on üsna pika vinnaga. Tegelikult rikkusin ma ju lisaks oma rahalisele seisule väga kõvasti ka oma vaimset seisundit. Sest see kõik on omavahel nii suures seoses. Rahalises mõttes helbin ma seda jama veel ilmselt oma paar aastat (enamus suuremaid laenulepinguid on mul sõlmitud 2019. aastal ja enamik neist on 5-aastase perioodiga, seega 2024. aastal peaksid need lõpuks oma lõpu leidma). Aga vaimses mõttes ei oska ma üldse ennustada, millal kõik need saadud armid kinni kasvavad.

See ärevustunne iga kuu alguses, millal ma jälle avastasin, et mul on mitusada eurot (hullemal juhul isegi ca. 1000 eurot) puudu, et kõiki oma kohustusi täita. See muudkui kinnistus ja kinnistus. Eks ma teadsin muidugi tollal pikalt ette, et see periood ei lõppe niipea ja igakuine küsimus on vaid selles, kui suur see puudujääk siis seekord on ja mismoodi küll see auk ära täita. See lõputu tõmblemine, kõik need unetud ööd ja sõna otseses mõttes närvivärinad. Ehk siis suures plaanis saabki öelda, et likviidsuse puudumine tekitab ikka väga suuri jamasid.

Seejuures pean muidugi nentima, et teatud mõttes olen ma siiski natuke eelisseisus oma keskmisest suurema sissetuleku tõttu. Sest ilmselgelt on näiteks 2000-eurose palgaga 2400-eurost igakuist kohustuste koormat lihtsam teenindada kui 500-eurosega 600-eurost hunnikut. Suurem palk annab lihtsalt selles olukorras rohkem mänguruumi ja annab mingigi hoova, millega võlausaldajatega uusi diile sõlmida. Aga noh, eks sellel kõigel on muidugi oma varjukülg ka. See on koguvõla suurus, mis ilmselt seda vaimu veelgi rohkem tapab. Kui meediast võib aegajalt lugeda, kuidas võlanõustajad ahhetavad ja räägivad oma klientide 40000-50000 eurostest võlakoormatest, siis neil hetkedel olen mina pigem vait. Mina oleksin olnud väga õnnelik, kui mu võlad "nii väikseks" oleksid jäänud. Sel juhul oleksin täna ilmselt juba kõik oma rämpslaenulepingud ära klaarinud. Aga reaalsuses on mul sinna ikkagi veel üsna pikk tee.

Ühesõnaga jah, mu hetkeolukord on päris hea - raha muudkui tiksub peale ja lepingud vähenevad üsna heas tempos. Aga ärevus on ikkagi sees. Sest kohustused on ju ikkagi alles ja nende teenindamisvõime sõltub mu töökohast, mu tervisest ja igasugustest muudest pisidetailidest. Ning niikaua kui need üsnagi korralikud laenujäägid endiselt veel üleval on, siis ei suuda ma ka lõpuni hingerahu saavutada. See kõik tekitab omajagu lisastressi, mis pikemas plaanis võib ju ka tervist rikkuma hakata. Likviidsus ehk maksevalmidus on seega mul justkui kenasti olemas, aga tekitatud hingehaavad ei ole ikkagi veel kinni kasvanud. Sest ikka lähevad mõtted sellele, et mis kõik võib juhtuda ja mida see kõik endaga kaasa võib tuua.

Loomulikult on siin suureks mureks ka see kaksikelu elamine ja võlakoorma varjamine lähedaste eest. See kõik tekitab ka muidugi kärsitust juurde, et saaks ometigi võimalikult kiiresti need võlad kaelast ja saaks sellele peatükile punkti panna. See kõik on muidugi konkreetne näide sellest, kui suure skaalaga kogu see sõltuvuse ja sellest tekitatud võlgade teema võib olla. See paranemine võtab ikka meeletult palju aega. Ehk siis, kui sinagi oled selle jama võrku langenud, siis tee kõik endast sõltuv, et sellele punkt panna. Sest mida varem sa lõpetad, seda suurem on lootus, et sa saad omadega taas likviidseks ja siis saabub kunagi ehk taas ka hingerahu. Minul on tänaseks oma jamade tunnistamise algusest möödas juba üle kahe aasta, mu igapäevaelu on läinud palju stabiilsemaks ja likviidsemaks, aga nagu näha, siis terveks pole ma endiselt saanud...

Investeerimine on täiega igav!

Ma olen tänaseks siis teadlikult ja järjepidevalt kogu selle investeerimisvärgiga tegelenud veidi üle 7 kuu. Ning teate, ma pean ütlema üsna otse ja keerutamata, et see on üks üsna igav värk. No ei pane silmi särama ja südant põksuma, mingitele graafikutele kaasa elama ja erutuma, kui miski üles-alla lendab. Alguses oli see kõik muidugi põnev, sest avastamisrõõmu jagus päris palju ja üleüldiselt ongi iga uus asi ju huvitav, aga see õhin taandus ajapikku ja saabus rutiin. Ma teadsin, kuhu on vaja ülekandeid teha, et mingeid osakuid või münte hankida ja nii see kulgema hakkas. Ning siis saabuski igavus.

Aga tegelikult on see kõik jumalasta okei, et see mulle igav on. Sest minu iseloomu ja inimlike omadustega lähebki kõige paremini kokku just see emotsioonivaba ja rutiinne tegevus. Panen siia ühe George Sorose tsitaadi ka: "Kui investeerimine on meelelahutus, kui sul on sellega tegelemisel lõbus, siis sa tõenäoliselt ei teeni sellega raha. Hea investeering on igav." Ma ei taha olla igapäevaselt kuskil majandusuudistes sees ja jälgida, kuidas mingitel organisatsioonidel läheb ning kuidas sellele kõigele reageerima peaks. Ma ei taha olla mingi spekulant või päevakaupleja. Ma tahan olla minaise. Mulle meeldibki, kui kogu see investeerimisvärk on kuskil täiega taustal, natuke isegi minust sõltumatult. Viskan igakuiselt oma summad kuskile valitud kohtadesse ja seejuures ei huvita mind, mis see ühiku hind parasjagu on. Sest ma niikuinii ei saa lõpuni aru, millest see kõik sõltub. Ma olen täiega rahul oma valitud varaklasside ja investeerimiskeskkondadega. 

Ühesõnaga, investeerimine on üks väga oluline ja tähtis tegevus ning seda isegi siis, kui see nagu üldse pinget ei paku. Sest niimoodi rahulikult ja pikaajaliselt tiksudes ongi mõnus ühel hetkel avastada, et ennäe, mul on ju tegelikult päris palju vaba raha. See on nagu maratonijooks, sa valid endale jõukohase tempo ja lihtsalt kulged. Iga samm või iga kilomeeter ei tohiks su jaoks olla piin ega meeletu eneseületus.

Kui ma tahaksin aga mingit pingelist ja adrenaliinirohket investeerimist kogeda, siis roniksin ma hoopis spordiennustusmaailma tagasi. See oleks vähemalt teema, mida valdan. Aga ei, ma ei vaja seda. Oma põnevuse ja rutiinitapjad leian ma mujalt - perega koos olemisest, ägedate asjade tegemisest, trennis enda ületamisest või muudest õnnestumistest. Mu sisemine sõltuvus viis mind mu minevikus kuristiku äärele ja sinna ei taha ma enam iialgi naasta.

Ehk siis kokkuvõttes - investeerimine on minu jaoks täiega igav, aga nii ongi hea ja mõnus. Mul on olemas küll omad unistused ja eesmärgid, kuhu tahaksin kunagi jõuda, aga ma ei ole nendele asjadele ajalist määrangut pannud. Sest tegelikult naudin ma täiega ka oma tööd ning kuna see toob mulle igakuiselt ja stabiilselt päris korraliku kopika sisse, siis ei ole ma enda jaoks sõnastanud eesmärke stiilis "aastaga 30000 eurot või 5 aastaga finantsvabaduseni". Kõik tuleb siis, kui on õige aeg, sest ka tänases seisus on asjad päris hästi. Nautigem ka lihtsalt protsessi!

Teooriad ja praktikad

Kui palju peaks enne teooriat uurima, kui praktiliste sammude kallale asuda? See on küsimus, millele loomulikult mingit ühest vastust pole. Eks see kõik sõltub senistest kogemustest, konkreetsest ülesandest/probleemist, ümbritsevast keskkonnast, riski-tulu suhtest ja millest iganes veel.

Mul on üks sõber, kes juba aastaid teeb erinevaid katsetusi igasuguste väärtpaberite või aktsiatega. Muudkui proovib nii ja proovib naa. Igasugused robotid, graafikud, tehnilised analüüsid. Aga seda kõike puhtalt mängurahaga. Ta pole siiani julgenud sentigi pärisraha sinna panustada. See on näide sellest, kuidas saab igasuguste teooria õppimiste ja uurimistega liiale minna. Sa küll saad oma silmaringi laiendada ja lõpuks tajud seda maailma ilmselt päris hästi, aga reaalset kasu sa sellest ei lõika. Ning mulle tundub, et mida pikemalt seda praktiseerimist peljata, seda raskemaks see esimene samm ka muutub. Sest sa lõpuks oskad näha ka kõiki neid riskikohti, kuhu raha kaotada.

Teoorias on ka näiteks kaalujälgimine ülimalt lihtne. Muudkui aga söö õigeid asju õiges koguses ja liiguta end piisavalt ning ongi kõik hästi, hea tervis tuleb nii, mis mühiseb. Aga, kui seda kõike praktikas proovima hakata, siis tulevad ikkagi igasugused inimlikud soovid ja isud peale, mis panevad vaimu ikka korralikult proovile. Küllap kõik, kes vähegi selle teemaga kokku puutunud, teavad millest ma räägin. Toiduteooria on tegelikult imelihtne. Selle saab üsna lihtsasti selgeks teha, mis toiduained on head ja mis on halvad. Kui vaid suudaks sellest kõigest kinni pidada.

Kuidas üldse leida see kuldne kesktee teooria omandamise ja selle praktiseerimise vahel? See on ilmselt selline teema, mis jääb vist alatiseks ühiskonda saatma. Aga eks selle jaoks ongi igasugused spetsialistid olemas, kes oma nõu ja jõuga (teooriaga!) sind aitama on valmis. Teevad sulle plaani või kava valmis ja sinu asi on sellest lihtsalt kinni pidada, sellesse uskuda ning loota, et ehk tulevad millalgi ka tulemused.

Mina olen pigem selline reaalsete vahenditega katsetaja. Eks ma natuke ikka alguses uurin ja viin end kurssi, aga liiga detailseks ma reeglina ei suuda minna. Tahan asjad läbi proovida ning arvatavasti teen selle käigus ka vigu, mida oleks saanud teooria lugemisega vältida. Aga kui vead tehtud ja õppetunnid käes, siis lähen loen teooriat edasi ja püüan mõista, mida oleks saanud paremini teha. Ilma selle praktikata ja reaalsete katsetusteta oleks kogu see teooria olnud totaalne info üleküllus ja paras hiina keel. Aga nüüd olen ma juba natukenegi kursis sellega, mida raamatud või õpetused räägivad. Eks muidugi saaks alati ka kohe praktikasse hüpata ja kõik eksimused veelgi räigemalt läbi kogeda, aga see tundub vähemalt mulle juba natuke liiga enesetapjalik.

Kusjuures, tegelikult tean ma seda, et teoorias oleksin ma ka oma peaaegu kirstunaelaks osutunud spordiennustusega suutnud edukalt raha teenida. Tegelikult ma ju tean, mida on vaja teha, et selles valdkonnas kasumis olla. Aga samas ma tean praktilise poole pealt seda, et ma ei suudaks talitseda oma emotsioone ja hasarti ning see hävitaks kõik, mille mõistusega teeniksin. Lihtne järeldus: teoorias olen hea, aga praktikas kaotaksin kõik. Sellele teele ei tohi ma iialgi naasta...

Mulle meeldib ikka ja jälle tennisega paralleele tuua. Teeksin seda ka siinkohal taas. Ma usun, et tenniseteoorias olen ma päris tubli. Ma tean, kuidas see mäng käib, olen seda oma elu jooksul ikka reaalselt tuhandeid tunde jälginud, uurinud. Kuid praktikas olen ma seda mängu ise mänginud täpselt ühe korra, ühe seti. Seejuures, selle sama sõbraga, kellest enne juttu tegin. See oli tegelikult juba oma 20 aastat tagasi ja ma kaotasin selle seti. Ühesõnaga, tennises kehtib paraku tõdemus, et sa võid teoorias küll ülihea olla ja asja jagada, aga reaalsuses enne sa mitte ühtegi punkti seal ei võida, kui pole palli üle võrgu löönud.

Kuidas teil näiteks nende asjadega on? Kui reisima lähete, kas panete plaani ja graafikud paika, uurite sihtpunktide tausta, teete kõvad ettevalmistused, vajalikud broneeringud? Või lendate kohale ja vaatate juba kohapeal, mis saama hakkab? Või kuidas näiteks investeerimismaailmas toimetate või millalgi alustasite? Uurite graafikuid, firma tausta, tuleviku eesmärke või teete suure tuhinaga esimese osakuostu ära ja siis hakkate vaatama, mida edasi teha?

Tarbimislaenud/kiirlaenud vs. investeerimine

Täna tahaksin natuke jaurata. No on selline tuju. Püüan selle juures mitte liiga isiklikuks minna ja kedagi personaalselt välja tooma ei hakka. Teema on siis klassikaline võlglaste teema - tarbimislaenud/kiirlaenud vs. investeerimine.

Eks sel teemal olen ma ennegi kirjutanud ja kohati võib jääda ka mulje, et mu teod ja mõtted justkui ei klapi. Aga suures plaanis on tegelikult mul üsna kindel arvamus tänaseks kinnistunud. Eks proovitud on ju nii ja proovitud on naa, omad veadki läbi elatud, aga reaalsuses ei saa siin minu arvates kahtepidi mõtlemist ollagi. Kui sul on ikka keskmisest kallimad laenud või isegi võlad kukil, siis unusta investeerimine ära. Sinu parim investeering ongi nende laenude tagasimaksmine. Loogika on tegelikult nii lihtne kui üldse olla saab - kui sul on kaelas näiteks 30% aastaintressiga väikelaen, siis samaväärset väärtpaberi või kinnisvara garanteeritud tootlusega investeeringut on sul ikka ääretult raske leida (see oleks pigem lihtsalt õnnelik juhus). Ehk siis lihtne ja elementaarne kolmanda klassi matemaatika ütleb üsna konkreetselt siin ära, et laenuorjuses olles investeerimisega tegelemine on üks suur lollus. Teatud määral muidugi olen ma ise ka selle lollusega siin tegelemas ja kiitlen siin aegajalt oma portfelliga. Aga samas, minu vabanduseks on see, et tegelikkuses on peaaegu kogu mu investeeringute maht seotud III pensionisambaga ning eks sellel on omad konkreetsed põhjused. Ühelt poolt muidugi teatavad süümekad selle ees, et oma II samba ära lõhkusin. Ning teisalt siis loomulikult see riigipoolne boonus, 20% võimendus sissemaksete pealt. Ehk siis kui siin detailidesse laskuda, siis siin annab isegi skeemitada - võtad 6000 eurot laenu, 10% intressiga, ühe aastase perioodiga. Ning maksad selle vaikselt III sambasse. Laenutagasimakseid tuleb kokku 6600 euro eest, mille eest saad oma pensionifondi 6000 eurot ning 1200 eurot puhtalt kätte. Ehk siis riigipoolne raha katab su intressikulud ära ja jääb veidi ülegi. Aga see ei olnud siin siiski investeerimissoovitus, see oli lihtsalt suvaline jutuvada, millega natuke demonstreerida, kui hea kullaauk see III sammas oma boonustega on. Samas võrdluseks mingi suvaline dividendiaktsia või indeksfond sulle ikka naljalt seda väikelaenu aastaintressi tasa ei tee. Niiet taaskord tõdemus - üldjuhul on laenude tagasimaksmine kõige parem investeering üldse.

Omaette nähtus on muidugi need inimesed, kes on reaalselt ise võlgades (ehk siis lepingud kuskil inkassos, täiturite käes, pangakontod aresti all), aga ikka kiitlevad, et nemad tegelevad investeerimisega ja ostavad mingeid varasid kokku. Ise veel uhked ka selle üle. No ei suuda mina mõista, mis selliste inimeste peas toimub või kuhu see elementaarne algklassi haridus ja loogika jäänud on. Eks ma muidugi saan aru, et investeerimine on moodne värk ja kõlab ju palju uhkemalt kui lihtsalt võlgade tagastamine. Aga no olgem ausad - see on rumal ja tegelikult ka ääretult vastutustundetu. Vastutustundetu nii enda, oma lähedaste kui ka loomulikult võlausaldajate suhtes.

Nagu olete ilmselt mu postitustest juba välja lugenud, siis mul jääb igal kuul tegelikult suhteliselt palju raha laenukohustustest ja muudest kulutustest üle. Enamus raha läheb mul endiselt igasuguste lepingute ja kokkulepete katteks (nii on see veel päris mitu aastat). Investeeringutesse (III sammas siis) panen ma stabiilselt 500 eurot. Ülejäänud raha eest aga ehitan ma endale üht olulist asja, mille nimi on "meelerahufond". Mul on konkreetne eesmärk, et see saaks ühel hetkel võrdseks mu kolme kuu palgaga. Ma avasin selle jaoks lausa eraldi pangakonto, millele ma isegi pangakaarti ei tellinud. Ma tahan, et see raha lihtsalt oleks mul võtta, kui hädasti vaja oleks. Et ma ei peaks oma III sammast lammutama hakkama või väikelaenu kuskilt võtma, kui pesumasin või auto katki lähevad või kui tekib vajadus mingil põhjusel kiiresti kodumaalt põgeneda. Eks kui see 3-kuuline eesmärk on täis ja see raha rahulikult vedelemas, siis saan edasi vaadata, kas annab oma laenulepinguid veelgi optimeerida ja neid ehk ka ennetähtaegselt tagasi maksta (see ülesanne ei ole praeguse seisuga aga väga lihtne, sest aktiivsed lepingud on mul üsna suured, alla 3000-eurose jäägiga neid polegi). Sellised jutud siis täna. Lähinädalatel peaksin ma teada saama eelmise aasta eest saadava aastapreemia ja siis klatin ühtteist veel oma kohustuste osas. Ning siis teen ka detailse ülevaate, kuhu ma tänaseks jõudnud olen - viimasest ülevaatest on juba päris palju aega möödas (see jäi oktoobrisse).

Ahjaa, üks artiklisoovitus ka siia lõppu. Ärileht kirjutas täna sarnasel teemal.

Kodupangaga uut diili otsimas

Selle blogi pikaajalisemad lugejad mäletavad veel ehk, et ligi aasta tagasi käisin ma suurpankade uksi kraapimas, eesmärgiga oma tarbimislaenulepingud odavamaks ja paremaks saada. Mäletatavasti kaks panka täitsa tulidki mulle vastu ja tegid mu lepingud ümber. Kuid minu oma kodupank tõrjus mind ja arvas, et mu laenukoormus on nende meelest liiga suur, et seda vähendada. Hiljem veidi sellist suhtumist laiemalt uurides ja analüüsides sain tegelikult aru, milles siin see iva oli. Nende jaoks oli minu laenutaotlus nagu iga teine laenutaotlus, mille siis peaks "komisjon" üle vaatama. Ning asja tuum peitus siis selles, et nende meelest ei kvalifitseerunud ma kohe kuidagi oma tollase töötasu ja kohustuste hulgaga selle võetava laenu (tegemist oleks siis olnud refinantseerimislaenuga) saamiseks. Ning eks siin oli oma roll ka selles, et nemad nägid mu pangakontot siiski oluliselt kaugemale kui tavapärane 6 kuud. Seega, pikka viha ma loomulikult nende vastu ei pidanud ja tegin lihtsalt sellest omad järeldused.

Aga nüüd, sellel nädalal, otsustasin ma neile (ja ka endale) uue võimaluse anda. Niisiis, minu kodupank. Eilse seisuga oli mul selles pangas siis kaks eraldi väikelaenu, intressimääradega 12,5% ja 13,5% + laenukaitse kindlustus (selle abil sain siis mingit intressisoodustust). Ma tegin neile avalduse, et sooviksin need laenud kokku viia ja ehk saaks ka intressi väiksemaks. Põhilootus ja -argument oli mul siis minu suhteliselt värske töökoht, koos korralikuma töötasuga. Minu idee oli selles, et kaotada pole mul ju midagi. Kui nad polegi nõus muudatusi tegema, siis jäävad need praegused lepingud igal juhul kehtima. Korraks käis tegelikult peast küll läbi mõte, et eitava vastuse puhul saadan nad pikalt ja valin uue kodupanga.

Menetlus käis väga kiiresti, vähem kui 24 tundi. Ning vastus tuli positiivne, intress langetati 9% peale, laenud viidi kokku ja mu igakuine maksekoormus langes hoobilt 122 eurot. Lisaks vähenes ka kindlustusmakse sisuliselt poole võrra - seniselt 25 eurolt kuus (kahe lepingu peale) ca. 12 euro peale. Seda kõike lihtsalt selle tõttu, et ma julgesin küsida. Ütle veel, et julge hundi rind on haavleid täis - teinekord võib hoopis tõesti täitsa rasvaseks saada.

Sellised uudised siis praegusel äreval ajal. Minu enda jaoks igati toredad ja positiivsed igal juhul. Millalgi ilmselt tulen oma laenukohustuste juurde veel kord tagasi ja annan detailsema ülevaate, kuhu tänaseks nendega jõudnud olen. Areng on olnud järjepidev ja sihikindel. 

Plussidest miinustesse!

Täna tahaksin ma rääkida hoopis teistsugusest investeerimisest. Millestki, mis on üksikisiku mõttes kahtlemata oluliselt tähtsam, kui mingi rahade liigutamine ja nendega mängimine. See on tervis. Sest olgem ausad - mis kasu sul sellest suurest rikkusest, kui tervis on tuksis ja enesetunne päevast päeva halb? Tihtipeale on tervise aluseks ka mõistlik kehakaal ja just see on midagi sellist, millega siinkirjutaja vägagi tihti hädas on olnud. Üks paras jojotamine see minu jaoks on olnud. Suures plaanis ilmselt üsna klassikaline lugu ja küllap on minusuguseid siin maailmas julgelt sadu miljoneid.

Kui ma mõtlen kogu oma täiskasvanuea peale, siis võiks öelda, et mu kaal on kõikunud 40kg (!) suuruses vahemikus. See on ikka vägagi räige, kui niimoodi mõelda ja kohe kindlasti ei saa see normaalne ja mu tervisele hea olla. Ülikooliajal olin ma ikka väga peenike poiss, sest noh, igast asju oli ju vaja teha, igatepidi aktiivne olla ja söögiks eriti raha niikuinii ei olnud. Elukaaslast ka sel ajal ei olnud, kes poputaks ja heade söökidega ära nuumaks. Kui aga ülikool läbi sai ja peagi ka esimene kooselu alguse sai, siis hakkas tasapisi ka see lodevam ja mugavam elu pihta. Täitsa asjalik töökoht lubas tollal ka juba mõnusamaid sööke nautida ning avastasin, et peale kiirnuudlite on vägevamaidki toite maailmas olemas. Ja ega see füüsiline aktiivsuski langes päris kõvasti, polnud vajadust enam ju ringi tõmmelda - sarved olid maha joostud. Nii juhtuski, et märkamatult tuli 5-6 aastaga nagu naksti 30kg juurde! Kui ühel hetkel aga enam mitte ükski kena särk selga ei läinud nind teksapükste numbrid muudkui kasvasid, siis sain kuidagi ise aru, et nüüd tuleks midagi ette võtta. Eks siis saigi korralik trenniprogramm käima lükatud, õueski end liigutamas käima hakatud, isegi toitumisnõustaja juurde läksin ja sain konkreetse kava ja värki. Ning ennäe imet - ca. 3 aastaga sain 25kg alla. Saab küll, kui väga tahta. 

Siis kallati mind muidugi igasuguste kiituste ja imetlustega üle ning kuna seatud eesmärk oli käes, siis vaikselt aga kindlalt hakkas see tagasi tiksuma. Algselt muidugi ei midagi hullu. Aga nüüd viimaste aastate jooksul, mil sellele kõigele lisandus ka kaksikelu (sõltuvuste ja võlgade varjamine) elamine, rääkimata covidist (kodukontori teema ja tavapäraste trennide piirangud), siis pani see kehakaal ikka kõvade hüpetega kõrgustesse, kus see varem kunagi polnud olnud.

Olgem ausad, kui inimene on mingis megastressis, siis pole temast ka erilist enese liigutajat. Vähemalt enamusel on see ilmselt nii. Eks kindlasti on ka vastupidiseid näiteid, kus minnakse just end sellises olukorras piitsutama. Minu mingigi võimekus end liigutada taastus eelmise aasta aprillis, mida kajastasin ka vastavas postituses. Kogu see protsess on hetkel küll katkenud, sest mulle need praegused ilma ei meeldi. Aga saab ka teistmoodi end käsile võtta - alustada tuleks toitumisest. Paraku nii palju ma end juba tunnen, et kui keegi lihtsalt ütleb, et aga sa vähenda neid halbu asju ja suurenda neid häid toiduaineid, et küll siis vaikselt kõik paraneb, siis see minu puhul ei kipu toimima. Mul on plaani või kava vaja. Nii saigi siis reaalne investeering tehtud ja päriselt üks dieedikava hangitud. No üks selline täitsa populaarne, millest aegajalt ka ajakirjanduses juttu on olnud ja igasugused edulood ja värgid ka kaasas. Reklaami ma tegema ei hakka, sest nad pole mulle selle eest maksnud, seega jääb dieedikava nimi ja täpsem kirjeldus hetkel avaldamata. Ainus, mida ütlen, on see, et see tõesti toimib. Tänaseks olen ma ca. 12kg kergem, võrreldes sellega, mis ma olin siin millalgi suve lõpus. Eks selles kõiges on kahtlemata oma osa ka nendel õueskäikudel, aga mina olen pigem siiski seda usku, et lõppude lõpuks algab kõik ikkagi toitumisest. Siiamaani ei ole mul seda kava järgides suuremaid takistusi tekkinud ja usun endasse, et suudan seda teed ka edasi minna. Need plusskilod tuleb taaskord miinustesse ajada!

Kärsitus ja ahnus

Ma söandan üsna julgelt (oma elukogemusele ja endasse ammutatud välisele infole toetudes) väita, et enamus probleeme siin elus on kuidagigi seotud selliste väga inimlike terminitega nagu kärsitus ja ahnus. Kui ma mõtlen oma seni elatud elule ja tehtud vigadele, siis sisuliselt kõik suuremad ja väiksemad jamad on alguse saanud vähemalt ühest neist omadustest või põhjustest, teinekord on algatajaks olnud isegi mõlemad korraga.

Alustaks tegelikult seda mõtisklust natuke üldisemast teemast ja kohe veel isiklikuks ei lähe. Võtame need tänapäeval vägagi palju kajastust saanud finantspettused. Jah, ohvriks on meil siin küll enamasti vene keelt rääkivad pigem vanemad inimesed, aga see ei muuda asja olemust. Tegelikkuses on ka siin ju petturite loogika ja psühholoogiatundmine üsna konkreetne - mängitakse inimeste kärsituse ja ahnuse peale. Kohe, nüüd kohe, on ju võimalik rikkaks saada. Tunda end hästi, ilma pingutamata. Täiesti inimlik ju - paljud meist tahaks saavutada võimalikult palju, aga selleks võimalikult vähe panustades või pingutades. See on lihtsalt normaalne inimloomus - teha täpselt nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik. Muidugi on inimeste seas ka erandeid ja tublimaid isendeid, kes suudavad end piitsutada ja distsipliini hoida oma eesmärkide nimel, aga reaalsuses ei ole see enam tegelikult loomulik. Inimene on oma olemuselt laisk, vaielge vastu, kui viitsite :) 

Loomulikult on ahnuse ja kärsitusega seotud ka kogu hasartmängurlus. Samamoodi tahaks ju hästi ruttu rikkaks saada. Teed oma panuse või paned slotimasina keerlema ja rahad hakkavad tulema. Ja kui tulevadki kaotused, siis tuleb need sama ruttu tagasi "teenida". Ning nii see lumepall veerema lähebki. Kuniks ühel hetkel enam oma rahadest ei piisa ja tuleb hakata laenu võtma. See on vurr, mis ei peatu enne, kui lihtsalt pole enam mitte kuskilt raha juurde saada. See on hetk, mil meeleheide ja masendus toovad reaalsuse kohale ja vaigistavad vähemalt korraks kogu selle ahnuse ja kärsituse. Kuid pahatihti on siis juba lootusetult hilja. Sellest kõigest välja tulemine nõuab ikka meeletut tahtejõudu ja elutahet ning tõenäoliselt ka välist abi. Päris üksi selle kõigega ilmselt hakkama ei olegi võimalik saada.

Üks probleem on veel, millega ma tegelikult peaaegu kogu oma täiskasvanuea olen võidelnud. See on ülekaal. Ja ka siin pean ma endale tunnistama just seda ahnust ja kärsitust. Vähest enesekontrolli. Kui ikka tuleb pähe, et ma tahan seda Napoleoni kooki või mõnusat Megaburgerit, siis pean seda ka kohe saama. Loomulikult olen ma elu jooksul selle kõigega ka kõvasti võidelnud, erinevate trenniprogrammide ja dieedipakettide abil. Ning aegajalt see ka aitab. Kuid nii kaua, kui ei muutu harjumused ja mõtteviis, tuleb see kõik ilmselt alati ka tagasi.

Laenud on ka tegelikult tihtipeale kärsituse ja ahnuse vili. Naabrimees ostis ägeda auto, mina tahan ju ka! Mis siis, et tema sissetulekud on oluliselt suuremad kui mul. See kõik on teatud mõttes selline tänapäevase edule suunatud ühiskonna valukoht. Meie ümber käib üks pidev võitlus ja võistlus. Kuid selle asemel, et proovida kellestki teisest parem olla, võiks ju hoopis proovida iseendast parem olla. Tasapisi, klišeelikult väljendades - proovi olla täna natukene parem, kui olid eile. Kui mõelda sellele kaaluteemale näiteks, siis kui oled täna kasvõi 100 grammi kergem kui eile, siis ongi juba eesmärk saavutatud. Või siis iga kuu tasapisi võlavabadusele lähemale. Iga aasta jälle natuke targemaks või mingil alal osavamaks, tublimaks.

Üks tüüpiline motivatsiooni ja mõtteviisi hävitaja on tegelikult stress, depressioon. Need on need eluperioodid, kus inimene tihtipeale kuidagi langeb oma põhiloomuse juurde tagasi. Hakkab uuesti valesti toituma, jätab igasugused trennid tegemata, kaob finantsdistsipliin jne. Ning pahatihti on see taaskord üks paras lumepall. Jamad tekitavad uusi jamasid. Mina tahaksin loota, et mina olen oma kogemustest ja probleemidest nii palju õppinud, et oskan ära tunnetada need hetked oma edasises elus, mil ma jälle kuskile libisema hakkan. Äkki oskan neid ka kuidagi edaspidi ära hoida või õigel hetkel appi karjuda. Ühe olulise võidu ma tegelikult juba enda jaoks saavutanud olengi. Ning see on justnimelt see investeerimisteema. Ennekõike siis just see, et ma pea ees vette ei hüpanud. Et ma suutsin end tagasi hoida ja mõista, et lõppude lõpuks toob edu see, kui ma talitsen oma kärsitust ja ahnust. Tähtis on näha seda pikaajalist visiooni ja tegutseda selle nimel, et kui mu heaolu lõpuks saabub, siis see jääb ka püsima. 

Head uut aastat!

Tunnistan ausalt - veel aasta tagasi poleks ma ka kõige kaunimas unenäos ette kujutanud, et mu olukord tänaseks nii normaalne on. See ei ole veel hea, aga see on siiski täiesti elamisväärne ja üsna vähese stressiga elu. Ebareaalne. Aga nii see on.

Niisiis. Uus aasta on käes. Kaks-null-kaks-kaks. No ilus, eks ole. Minu aastavahetus möödus ääretult rahulikult. Seltskond oli mõnus, lähikondlased koos, saatjaks teleprogramm (sel aastal pigem üsna kehvakene), aknast natuke ilutulestikku, paar pitsi ürdilikööri ja kella kukkudes ka kaks pokaali šampust ja suures plaanis oligi kõik. Kell 1 sai juba magama mindud.

Nüüd aga siis veidi uue aasta mõtteid. Juba Juhan Liiv teadis öelda, et "Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta". Ma meenutaks ka siin selle aasta avapostituses üht oma vana mõtisklust eelmise aasta veebruarist. Tsiteeriksin: "Loomulikult ei taha ma siinkohal öelda, et rahast raha tegemine on paha. Kaugel sellest. See lihtsalt ei ole mitte kuidagi võlglase teema. See lihtsalt ei oleks mitte kuidagi vastutustundlik laenuandjate suhtes." Paar kuud tagasi oli mõtteviis korraks muutunud. Ma olin oma olukorraga jõudnud sinnamaale, et mul ei olnud enam probleeme igakuiste kohustustega. Seega, tekkis paratamatult ka mingi eufooria, et oh, nüüd hakkan alles investeerima! Samas hoidis mind miski siiski tagasi ja päris pea ees ma tulle ei tormanud. Jah, ma olen tänaseks küll kokku 100 eurot Coca-Cola aktsiatesse paigutanud ning 250 eurot kahte erinevasse krüptovääringusse, aga see on siiski üsna väike osa sellest, milleks rahakott võimeline oleks.

Mis mind siis ikkagi nüüd tagasi hoiab? Kaine mõistus ja "Alustava investori käsiraamat". Just Taavi Pertmani raamatu esimestest peatükkidest olen ma lõpliku kinnituse saanud, et nii kaua kui mul on veel üleval mingidki tarbimislaenud, siis parim investeering on just nendega tegelemine. Tema pani selleks piiriks lausa 7% intressiga laenud. Minu puhul tähendaks see seda, et täie mahuga investeerimisest ei saa ma enne mõtlema hakata, kui mul on alles vaid eluasemelaen. Ainus erand on siis III pensionisammas. See tuleb ikkagi maksimaalselt ära kasutada.

Vaatasin hiljuti üht Eesti filmi, nimega Ulf, Märt Avandiga peosas. Sealt käis läbi üks kuldne lause, mida kohe kindlasti kavatsen oma edasises elus võimalikult palju arvesse võtta. "Eesmärk ilma plaanita on lihtsalt soov". Minu selle aasta eesmärk on anda endast maksimum oma praeguste kohustuste vähendamisel. Ning selle jaoks plaanin ma igal võimalikul võimalusel ka uusi kokkuleppeid sõlmida erinevate laenuandjatega ning kus vähegi võimalik ka laenujääke ennetähtaegselt vähendada, samuti lepinguid lühendada. Selle kõige juures tuleb samas muidugi optimaalsus saavutada, sest iga liigutus on lisakuluga. Seega iga vaba euro pärast päris tõmmelda ei tasu. Ilmselt kavatsen siin kasutada niiöelda "lumepalli meetodit", kus ma lihtsalt võtan asju ette lepingute kaupa. Üks leping eest ära, siis järgmise kallale jne. Eks siis ole näha, kuhu aasta lõpuks jõuan. Investeeringute plaani teen hetkel hästi lihtsa - iga kuu 500 eurot III pensionisambasse. Punkt. Rohkem ei investeeri mitte kuhugi. Kõik, mis juba krüptosse ja aktsiatesse pandud, las tiksub seal edasi. Juurde sel aastal sinna midagi panna ei kavatse.

Sellised plaanid ja eesmärgid siis 2022. aastasse. Jõudu ja jaksu mulle nende täitmisel. Usun, et saan hakkama!