Kärsitus ja ahnus

Ma söandan üsna julgelt (oma elukogemusele ja endasse ammutatud välisele infole toetudes) väita, et enamus probleeme siin elus on kuidagigi seotud selliste väga inimlike terminitega nagu kärsitus ja ahnus. Kui ma mõtlen oma seni elatud elule ja tehtud vigadele, siis sisuliselt kõik suuremad ja väiksemad jamad on alguse saanud vähemalt ühest neist omadustest või põhjustest, teinekord on algatajaks olnud isegi mõlemad korraga.

Alustaks tegelikult seda mõtisklust natuke üldisemast teemast ja kohe veel isiklikuks ei lähe. Võtame need tänapäeval vägagi palju kajastust saanud finantspettused. Jah, ohvriks on meil siin küll enamasti vene keelt rääkivad pigem vanemad inimesed, aga see ei muuda asja olemust. Tegelikkuses on ka siin ju petturite loogika ja psühholoogiatundmine üsna konkreetne - mängitakse inimeste kärsituse ja ahnuse peale. Kohe, nüüd kohe, on ju võimalik rikkaks saada. Tunda end hästi, ilma pingutamata. Täiesti inimlik ju - paljud meist tahaks saavutada võimalikult palju, aga selleks võimalikult vähe panustades või pingutades. See on lihtsalt normaalne inimloomus - teha täpselt nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik. Muidugi on inimeste seas ka erandeid ja tublimaid isendeid, kes suudavad end piitsutada ja distsipliini hoida oma eesmärkide nimel, aga reaalsuses ei ole see enam tegelikult loomulik. Inimene on oma olemuselt laisk, vaielge vastu, kui viitsite :) 

Loomulikult on ahnuse ja kärsitusega seotud ka kogu hasartmängurlus. Samamoodi tahaks ju hästi ruttu rikkaks saada. Teed oma panuse või paned slotimasina keerlema ja rahad hakkavad tulema. Ja kui tulevadki kaotused, siis tuleb need sama ruttu tagasi "teenida". Ning nii see lumepall veerema lähebki. Kuniks ühel hetkel enam oma rahadest ei piisa ja tuleb hakata laenu võtma. See on vurr, mis ei peatu enne, kui lihtsalt pole enam mitte kuskilt raha juurde saada. See on hetk, mil meeleheide ja masendus toovad reaalsuse kohale ja vaigistavad vähemalt korraks kogu selle ahnuse ja kärsituse. Kuid pahatihti on siis juba lootusetult hilja. Sellest kõigest välja tulemine nõuab ikka meeletut tahtejõudu ja elutahet ning tõenäoliselt ka välist abi. Päris üksi selle kõigega ilmselt hakkama ei olegi võimalik saada.

Üks probleem on veel, millega ma tegelikult peaaegu kogu oma täiskasvanuea olen võidelnud. See on ülekaal. Ja ka siin pean ma endale tunnistama just seda ahnust ja kärsitust. Vähest enesekontrolli. Kui ikka tuleb pähe, et ma tahan seda Napoleoni kooki või mõnusat Megaburgerit, siis pean seda ka kohe saama. Loomulikult olen ma elu jooksul selle kõigega ka kõvasti võidelnud, erinevate trenniprogrammide ja dieedipakettide abil. Ning aegajalt see ka aitab. Kuid nii kaua, kui ei muutu harjumused ja mõtteviis, tuleb see kõik ilmselt alati ka tagasi.

Laenud on ka tegelikult tihtipeale kärsituse ja ahnuse vili. Naabrimees ostis ägeda auto, mina tahan ju ka! Mis siis, et tema sissetulekud on oluliselt suuremad kui mul. See kõik on teatud mõttes selline tänapäevase edule suunatud ühiskonna valukoht. Meie ümber käib üks pidev võitlus ja võistlus. Kuid selle asemel, et proovida kellestki teisest parem olla, võiks ju hoopis proovida iseendast parem olla. Tasapisi, klišeelikult väljendades - proovi olla täna natukene parem, kui olid eile. Kui mõelda sellele kaaluteemale näiteks, siis kui oled täna kasvõi 100 grammi kergem kui eile, siis ongi juba eesmärk saavutatud. Või siis iga kuu tasapisi võlavabadusele lähemale. Iga aasta jälle natuke targemaks või mingil alal osavamaks, tublimaks.

Üks tüüpiline motivatsiooni ja mõtteviisi hävitaja on tegelikult stress, depressioon. Need on need eluperioodid, kus inimene tihtipeale kuidagi langeb oma põhiloomuse juurde tagasi. Hakkab uuesti valesti toituma, jätab igasugused trennid tegemata, kaob finantsdistsipliin jne. Ning pahatihti on see taaskord üks paras lumepall. Jamad tekitavad uusi jamasid. Mina tahaksin loota, et mina olen oma kogemustest ja probleemidest nii palju õppinud, et oskan ära tunnetada need hetked oma edasises elus, mil ma jälle kuskile libisema hakkan. Äkki oskan neid ka kuidagi edaspidi ära hoida või õigel hetkel appi karjuda. Ühe olulise võidu ma tegelikult juba enda jaoks saavutanud olengi. Ning see on justnimelt see investeerimisteema. Ennekõike siis just see, et ma pea ees vette ei hüpanud. Et ma suutsin end tagasi hoida ja mõista, et lõppude lõpuks toob edu see, kui ma talitsen oma kärsitust ja ahnust. Tähtis on näha seda pikaajalist visiooni ja tegutseda selle nimel, et kui mu heaolu lõpuks saabub, siis see jääb ka püsima.