Veelkord kiirmaksekäskude vastuvõtu peatamisest

Peatuksin korraks taas sellel uuel (ajutisel, kuigi määramatuks ajaks kehtival) kohtute praktikal, et kiirmaksekäske hetkel menetlusse ei võeta.

Olgem ausad, reeglina on võlglase jaoks (vähemalt neile, kellel on alles töö või mõni muu viis raha teenimiseks) kõige suurem vaenlane justnimelt AEG. Ning kui igasugused kohtumenetlused hakkavad venima, siis tegelikult annab see ju võlglasele mõnes mõttes hingetõmbeaega. Ehk siis kokkuvõttes vähendab stressi ja suurendab võimekust tegeleda nende kohustustega, mis parasjagu kuskil kohtumenetluses ei ole. See asjaolu võib olla ilmselt päris paljudele võlglastele vägagi tõhusaks õlekõrreks. Sest kindlasti püüavad ka võlausaldajad iga hinna eest kohtueelseid kokkuleppeid saavutada, sest nad teavad, et kohtust kiireid lahendusi ei tule. See peaks lisama sellele suhtlusele võlausaldajate poolset paindlikkust omajagu juurde.

Meelis Jürma kommentaar: "Kuigi menetlused ei veni selle pärast, et võlgnikud saaksid oma võlad klaaritud enne kohtumenetluse lõppu vaid ikka selle tõttu, et tsiviilkohtunikke on võrreldes tsiviilasjade hulgaga ebaproportsionaalselt vähe. koormus suur ja riigi majanduslik olukord ei võimalda neid ka juurde palgata. Eks siis saavad võlglased võimaluse oma probleemi võimaluse ja soovi korral kas osaliselt või täielikult lahendada enne kohtulahendit. Mõistlik oleks, sest naiivne oleks loota, et midagi unustatakse. Ülimalt suure tõenäosusega ei unustata. Saab maksta ju nii muid võlgu, kui ka sedasama kohtusse jõudnut, sest kui laen on võetud, siis isegi vastutustundliku laenamise põhimõtte mittejärgimisel laenuandja poolt tuleb ju põhiosa jääk igal juhul tagasi maksta ja eks siis juba kohtumenetluses selgub, kui palju lisa juurde tuleb."

Selle kevade pommuudis: kohtud keelduvad maksekäsu kiirmenetlustest

Vahelduseks igasugustele psühholoogilistele postitustele, räägiks veidi ka viimase aja juriidilistest uudistest. Kõige suurem ja tähtsam otsus, mis hiljuti on tehtud, on seotud võlglaste jaoks omamoodi kurikuulsa kiirmaksekäsuga.

Esimene info jõudis avalikkuseni mai alguses. Sellest saab täpsemalt lugeda siit.

Olgem ausad - sisuliselt on tegemist on revolutsioonilise otsusega, mis raputas kogu Eesti (kiir)laenumaastikku. Tean tänaseks päris mitmeid inimesi, kes on käinud e-toimikus oma olukorda piilumas ja avastanud sealt, kuidas nii mõnigi laenufirma või inkasso on üritanud kiirmaksekäsku algatada, kuid kohus on selle juba samal päeval tuimalt tagasi lükanud. Ehk siis laenuandjatele tähendab see seda, et nad peavad iga sendi oma nõudes ära põhjendama ja ka tõestama. Ehk siis kõik käib nüüd läbi tavapärase hagimenetluse. Siia ka üks väike ülevaade, mida üldse see kiirmaksekäsk (ametlikus keeles nimetatakse seda ka Maksekäsu kiirmenetluseks) endast kujutab.

ekraanitõmmis EE artiklist

Loomulikult on laenuandjad selle kõige peale tagajalgadele aetud, sest nende hõlptulu teenimise võimalus (milles oli suur osa ka võlglaste teadmatusel) lõigati päeva pealt konkreetselt läbi. On teada, et paljud kiirlaenufirmad oma äri justnimelt sellele meetodile üles ehitasidki. Mäletate ka ehk Peetri lugu, kuidas sarnasel moel Revensen inkasso tal nahka üle kõrvade üritas tõmmata.

Täna avaldas Eesti Ekspress huvitava loo sellest, kuidas siis laenuandjad oma õiguste eest võitlema on asunud. Artikkel ise asub siin. Kuna tegemist on tasulise artikliga, siis võtan endale siinkohal julguse seda veidi lahata ja tsiteerida. Artikli algus ise on juba selline kurjakuulutav - "Rahandustegelased peavad täna Tallinnas kinnise kriisikohtumise riigiametnikega, kus kurdavad tarbijakrediidi võlgade väljanõudmisel tekkinud raskuste üle. Arutelu põhjuseks on kohtute jõulised sammud võlglaste õiguste kaitsmisel." Tundub, et teatud kontingendile ei mahu kuidagi pähe, et nõrgemat osapoolt on asutud kaitsma. Olgem ausad, siiamaani oli kogu see turg ikka üsna lootusetult laenuandjate poole kaldu. Loomulikult ei õigusta ma siin kuidagi võlglasi ja üleüldse võlgu jäämist, aga nii julma ülesõitu ei tohikski seadused lubada, kus võlausaldajad saavad nõudesse kirjutada mida iganes ja kui võlglane teadmatusest või julguse puudumisest midagi vastu ei vaidle, siis lähebki see tuimalt kohtutäituri lauale.

"Kuni 8000 euroste tarbijakrediidi võlgade väljanõudmine käis Eestis aastaid väga lihtsalt. Võlanõue tuli saata Pärnu maakohtu maksekäsuosakonnale, mis võttis ühendust võlgnikuga. Kui too teate kätte sai ja midagi vastu ei öelnud, siis mõisteti võlg automaatselt välja. Viimastel nädalatel töötab maksekäsuosakond teisiti. Tänaseks on rohkem kui sajal juhul keeldutud tarbijakrediidi võlgade lahendamisest maksekäsu kiirmenetluses."

"Tänasel konfliktil on pikk eellugu. Juba 2020 otsustas Euroopa Kohus, et kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas inimesele anti laenu vastutustundlikult. Eestis kasutatavas maksekäsu kiirmenetluses sellist kontrolli ei tehtud. 2023. aastal asus ka riigikohus seisukohale, et tarbijakrediidi sissenõudmisel tuleb alati tuvastada vastutustundlikust laenuandmisest kinnipidamine. Eesmärk on vältida inimeste sattumist „laenuorjusesse“, kus võlgade kustutamiseks võetakse uut laenu juurde. Eestis on praegu umbes 100 000 võlgnikku."

"Riigikohtunik Vahur-Peeter Liin selgitas Ekspressile: "Kohtu omal algatusel kontrolli nõuet ei saa pidada ka mingiks ebamõistlikuks Euroopa nõudeks. Viimase paari aasta jooksul on selgunud, et laenuandmisel eriti nö kiirlaenufirmad rikuvad massiliselt seaduses laenusaaja kaitseks kehtestatud sätteid, sh vastutustundliku laenamise põhimõtet. Näiteks tahtis Bigbank saada ühelt kõrvuni võlgades napsivennalt ja lotomängijalt kätte 10 126 eurot. Harju maakohus mõistis seadust järgides võlglaselt välja vaid laenu tasumata põhiosa ja väikese osa menetluskuludest - kokku 764 eurot. Intressid, viivised ja lepingu haldustasu langesid ära."

"Äraütlevaid otsuseid tarbijakrediidi võlgade osas on saanud ka SEB. Pank pole veel otsustanud, mida nendega edasi teha. Lisaks on maksekäsuosakonnas ootel kümned SEB poolt esitatud tarbijakrediidi võlgade avaldused, mille osas ei ole veel seisukohta võetud. SEB jaepanganduse valdkonna juhti Monika Kallas-Antonit ei vaimusta osade kohtunike plaan lahendada edaspidi tarbijakrediidi võlgnevusi tavalises hagimenetluses. Kallas-Anton muretseb, et võlgade kättesaamiseks kuluks oluliselt rohkem aega. "Täna võib maksekäsumenetluses otsus saabuda juba paari kuuga." Hagimenetluses pikeneks see kindlasti ligi aasta või enamani."

Olgem ausad - omamoodi põnev on näha, kuhu see kõik lõpuks välja viib. Ja väga meeldiv on näha, et riik on siiski hakanud ka võlglaste heaolu nimel võitlema.

Notariaalsest võlatunnistusest juristide pilgu läbi

Enne, kui siin pikemalt ja põhjalikult kirjutan oma boonuse teemadel, siis veel üks kõrvalepõige eelmises postituses välja toodud notariaalsele võlatunnistusele. Kuna postitasin selle kohta lingi ka paari kohtutäiturite ja inkassodega seotud Facebooki gruppi, siis minu suureks rõõmuks pidasid paar juristi vajalikuks ka omapoolse kommentaari anda. Üks neist siis meile juba tuttav Meelis Jürma ning teine üsnagi tuntud võlamenetlustega seotud jurist Tanel Riivits. Siinkohal avaldaksingi nende mõtted. Usun taaskord, et tegelikult on see kõigile võlglastele (ja ilmselt ka võlausaldajatele) üsnagi kasulik info. Kui peaksin ise sarnasesse olukorda sattuma, siis ilmselt paluksin laenuandjal seda võimalust kaaluda.

Meelis Jürma (telefon: 56860535, email: info@jur.ee): Notariaalsete võlatunnistuste sõlmimisi on ikka ette tulnud, kuid harva. Kui omal ajal ligi 5 aastat Hugo Legalis sai võlgade ja täitemenetlustega tegeletud, siis selle väikese linnatäie abivajajate juures, kellega mul tegeleda tuli meenub, et notariaalse võlatunnistusega oli neid ehk parimal juhul 5-6. Nii et vastab tõele, et seda võimalust eriti aktiivselt ei kasutata. 

Miks seda vähe on? Vähesed võlgnikud on teadlikud ja aktiivsed. Seetõttu julgeks pakkuda, et kui mingi kohtueelne kokkulepe sünnib, siis üldjuhul kirjutab tingimused ette võlausaldaja sh ka mis puutub võlatunnistuse vormi. Lihtsam on see ju ise põlve otsas valmis nikerdada ja sinna igasugu imeasju juurde kirjutada, mida alati notarile või kohtunikule näidata ei tahetakski. Olen seda näinud küll ja küll, kus väikestest võlgadest on inkassotegelaste "loomingulise lähenemise" tagajärjel saanud keskmised ja keskmistest suured. Mis nüüd puutub konkreetselt notariaalsesse võlatunnistusse, siis põhiplussiks võlausaldajale on see, et juhul, kui sellesse võlatunnistusse on sisse kirjutatud nõusolek alluda kohesele sundtäitmisele, siis pole vaja võlausaldajal juhul, kui võlgnik ei suuda seda kokkulepet täita vaja pöörduda enam kohtusse st saab kohtutäiturile täitedokumendina esitada sellesama notariaalse võlatunnistuse-maksekokkuleppe. Teine asi on muidugi see, et näiteks inkassoettevõte võib olla just pigem huvitatud kohtumenetlusest, sest ka sellega on võimalik mitte ainult kulutada vaid ka teenida. 

Pean siin silmas, et omanikud näiteks asutavad inkassoettevõtte kõrvale eraldi ettevõttena õigusbüroo ja nii siis läheb, et üks nõuab võlgu sisse kohtuväliselt ja teine kohtumenetluses (kui inkassoettevõte saadaks kohtusse oma palgalise juristi, siis ei oleks see tema lepinguline esindaja vaid töötaja. Vahe on selles, et ühele makstakse kuupalka, mida ei saa menetluskuluna hagi rahuldamise korral jätta võlgniku kanda. Küll aga on see mõeldav, kui palgatakse jurist mõnest õigusbüroost konkreetset käsundit täitma. Ja siis nad muidugi kirjutavad selle teenuse eest ka nii suured arved, kui fantaasia lubab (ja kohus neid numbreid tihti kärbib). 

Mis puutub konkreetsesse blogis kirjeldatud juhtumisse, siis siin oli tõenäoliselt tegu võlausaldaja poolt juba üles öeldud laenulepinguga. Seega notariaalse kokkuleppe sõlmimise hetkeks oli leping lõpetatud ja kogu võlgnevuse jääk koos lisadega sissenõutavaks muutunud. Seetõttu nö langeski ära vajadus tasuda edasi intresse. Intresse saab nõuda ainult nii kaua, kui leping kehtib. Kui leping on üles öeldud ja võlausaldajal tekib võlgniku suhtes õigus nõuda kogu laenusumma jäägi kohest tagastamist, siis lõpeb ka intressinõue (saab nõuda ainult seda intressi, mis on lepingu lõppemise päevaks sissenõutavaks muutunud) ja see asendub viivisenõudega. Ja edasi on juba küsimus selles, milles õnnestub pooltel kokku leppida ja kuidas nad seda vormistada soovivad. 

NB!!! samasugust tulemust nagu antud juhul saavutati notariaalse dokumendiga võib põhimõtteliselt saavutada ka tavalise maksekokkuleppega (inkassoettevõtetega võib küll raskeks minna) või kohtuliku kompromissiga st sõltumata dokumendi vormist. Tavaliselt on ikka nii olnud, et põhinõue, lepingu lõpetamise ajaks sissenõutavaks muutunud intress, viivis kuni maksekokkuleppe sõlmimiseni või hagi esitamiseni, sissenõudmiskulud ja mõned pisiasjad veel jäävad, kui need pole just lausa absurdselt suureks aetud või valesti välja arvutatud. Läbirääkimiste teema on tihti ikka olnud tulevikuviivis ja kohtus ka menetluskulud. Nii et tavaliselt ongi hea kokkuleppe puhul nii, et viivised enam ei jookse st hakkavad jooksma jälle siis, kui ka selle kokkuleppe täitmisega toime ei tulda. Inkassod aga määrivad pähe tihti pigem halbu kokkuleppeid (võlgnevusele lisatakse juurde intress kogu maksegraafiku kehtimise aja eest, mis pika graafiku puhul võib summa 2-3 kordistada). Nii et tegelikult on notariaalse kokkuleppe puhul võlausaldajale plussiks see, et nad saavad väiksema vaevaga täitedokumendi ja miinuseks see, et päris kõike, mis pähe turgatab ilmselt notari pilgu all küsida ei julgeta. Võlgniku plussiks on aga see, mis on võlausaldaja miinuseks ehk nõue tuleb tõenäoliselt mõistlikum, kui siis, kui inkasso asjale "loominguliselt lähenema" hakkab. Tegelikult sellest võib olla olulisem on isegi see, millist võlatunnistust sisulises mõttes sõlmitakse (kas deklaratiivset või konstitutiivset).

Tanel Riivits (Facebook): On palju kogemusi. Soovitan õigusliku selguse huvides see teha. Notar ei laseks läbi õigustühist või ebamõistlikes tingimustes võlatunnistust. Sisuliselt on tegemist võla tasumise kokkuleppega ja ka võlgnikul tekib täpseim arusaam, mis tasumisele kuulub ja milliste tingimustega.

Notariaalne võlatunnistus, Peetri näitel

Tänase loo algallikaks on taaskord meile juba tuttav Peeter. Mäletate ju küll tema võitlust Revenseni-nimelise inkassoga ja sellest, kuidas tal õnnestus kiirmaksekäsk edukalt tagasi lükata. Täna aga teeme juttu sellisest mõistest nagu notariaalne võlatunnistus. Ma küll päris kindel ei ole, aga mulle tundub, et see on üsnagi vähelevinud moodus võlgnevuste fikseerimiseks. Aga nagu järgnevast loost selgub, siis ega see väga halb variant ei olegi. Hoiab tegelikult üsna palju aega ja ka raha kokku.

Alustuseks aga võtsin ma appi AI ja küsisin talt notariaalse võlatunnistuse definitsiooni. Ja vastus tuli selline:

Mis on notariaalne võlatunnistus ja miks see on oluline?

Eestis on võimalik võlasuhted kindlustada notariaalse võlatunnistusega – see on ametlik dokument, mille kaudu võlgnik kinnitab oma võlga ja kohustub seda tasuma, ning mis koostatakse notari juures.

Miks kasutada notariaalset võlatunnistust?

• Tõendusjõud – Notariaalne dokument on tugeva tõendusväärtusega. Kui võlgnik oma kohustusi ei täida, saab võlausaldaja pöörduda otse kohtutäituri poole, ilma et oleks vaja eraldi kohtumenetlust. See säästab aega ja raha.
• Täitedokument – Kui võlatunnistus sisaldab täitmisele pööramise kokkulepet, saab selle alusel võlga sissenõuda samamoodi nagu kohtuotsuse puhul.
• Usaldusväärsus – Notariaalne vorm annab õigussuhetele suurema kindluse ja aitab vältida hilisemaid vaidlusi.

Notariaalse võlatunnistuse sõlmimiseks tuleb mõlemal osapoolel pöörduda notari poole. Notar kontrollib isikuid, selgitab lepingu sisu ning vormistab kõik korrektselt ja seaduse järgi.

Aga nüüd siis loo algusesse. Peeter võttis aastaid tagasi BigBankist laenu, 10000 eurot. Laenuperioodiks oli 5 aastat ja igakuine kuumakse oli 220 eurot. Peeter maksis alguses laenu kenasti tagasi nii nagu leping ja graafik ette nägid, kuid ühel hetkel hakkasid tekkima tõrked. Alguses lahendas Peeter seda maksepäeva edasilükkamisega (BigBank pakub tasuta võimalust makse näiteks 10. kuupäeva pealt kuu viimasele päevale lükata ja niimoodi kasvõi iga kuu järjest, lepingus jääb seejuures kõik kehtima ja mingeid eraldi allkirju see protsess ei nõua), kuid lõpuks jäi Peeter juba pikemalt jänni. Leping läks hapuks. Selleks hetkeks oli põhiosa võlgnevuseks 6043,29 eurot. Lisaks oli kogunenud 444,86 EUR eest intressivõlgnevusi, 11,76 euro eest viiviseid ja 7,50 euro eest maksmata haldustasusid. Kokku seega 6507,41 EUR. See leping öeldi üles.

Järgmine loogiline samm oleks olnud kohtu poole pöördumine, mis oleks siia omajagu igasuguseid menetluskulusid juurde toonud. Aga Bigbank tegi ettepaneku antud võlgnevus vormistada notariaalse võlatunnistusena. Kuigi Peeter väga palju sellest ei teadnud, otsustas ta siiski selle ettepaneku vastu võtta. Ning nädal hiljem logiski ta notarite koja iseteenindusse sisse, tegi seal ära isikutuvastuse ja seejärel avaneski virtuaalne uks notari kabinetti, kus lisaks notarile juba ees ootamas ka Bigbanki esindaja. Pärast elementaarsete viisakuste vahetamist, luges notar kõik tingimused ja asjad ette ning seejärel vormistati dokument. Sellele panid Peeter ja Bigbanki esindaja kenasti digiallkirjad alla ja oligi dokument vormistatud. Kokku võttis see protsess aega vähem kui 10 minutit.

Milles siis aga kokkulepe seisnes? Aluseks võeti siis juba eelpool mainitud võlasumma 6507,41 EUR, sellele lisandus isikutuvastamise tasu 26,32 EUR ja notaritasu 85,40 EUR (seda siis kõike sel põhjusel, et Peetril polnud raha neid summasid kohe enda poolt välja maksta ja need kulud kandis Bigbank, kes lisas siis need võlasummale lisaks). Kokku kujunes seega lõplikuks summaks 6619,13 EUR. Nüüd aga kõige olulisema asjaolu juurde - Peeter ja Bigbank leppisid omavahel kokku, et antud võlgnevuse osas moodustatakse maksegraafik, kuumaksega 250 eurot. Seejuures on väga oluline märkida, et graafiku korrektse täitmise korral võlasumma enam ei suurene ning siia ei lisandu ka enam intresse. Iga sent kuumaksest läheb võla vähendamiseks. Ehk siis näiteks 4 osamakse tasumise järel on võla suuruseks juba 5619,13 EUR. Kokkuvõttes muutus see laen Peetri jaoks isegi odavamaks. Algse laenugraafiku järgimisel oleks ta olnud tänaseks seisus, kus 220 eurost umbes pool oleks intresside katteks läinud ja teine pool siis põhiosa katteks.

Ainus riskifaktor (aga samal ajal laenuandjale kindlustunde andja) on siin see, et kui Peeter peaks maksetega hilinema, siis läheb selleks hetkeks üles jäänud laenujääk koheselt kohtutäituri lauale, kes sinna omakorda erinevaid tasusid juurde lisab. Sisuliselt on notariaalse võlatunnistuse puhul tegemist kohtuotsusega samaväärse dokumendiga.

Tegelikult oleks päris tore kuulda ka mu lugejate lugusid notariaalse võlatunnistuse sõlmimise kogemustega. Minu enda hinnangul tundub see täitsa aus ja õiglane meetod mõlemale osapoolele. Ning nagu Peetri näitest näha oli, siis tegelikult võlglase seisukohalt ka rahalises mõttes kasuliku meetodiga.

Jurist Meelis Jürma postitus võlgniku õigustest, 2. osa

Eelmises postituses alanud Meelis Jürma mõtted võlgniku õiguste ja võimaluste kohta jätkuvad siin.

Kohtulik kompromiss võib tähendada võlgnikule lisaks maksegraafikule ka rahalist võitu. Nimelt kompromissi sõlmimisel tagastab riik hagejale pool riigilõivust. Seega kui võlausaldaja soovib (ja üldjuhul ta soovib, sest muidu jääb ta sellest ilma) kompromisslepingusse sisse kirjutada sätte selle kohta, et kompromissisumma sisaldab ka menetluskulusid, siis saab ta nõuda võlgnikult menetluskuluna mitte kogu riigilõivu vaid poolt sellest ( näiteks 2000 eur suuruse hagihinna puhul on riigilõiv 315 eur. Kompromissile minnes saab võlausaldaja nõuda võlgnikult riigilõivu kui menetluskulu hüvitamist kuni pooles ulatuses st 157,50 eur, Kui kompromissile ei minda, siis nõude põhjendatuse korral mõistab kohus võlgnikult riigilõivu välja täies ulatuses. Võimalik on kompromissläbirääkimiste käigus kaubelda vähemaks esindaja ehk õigusabi kulusid. Kui sõlmida kompromiss kohtumenetluse võimalikult varases etapis, siis ei ole võlausaldaja esindaja nii palju tööd teinud, kui menetluse lõpus. Ka oli minu praktikas hiljaaegu kaks vaidlust, kus õnnestus kompromissläbirääkimiste käigus esindaja kulusid vähendada 192 eurolt ja 240 eurolt 70 eurole. Ka võlausaldajaid esindavad kohtus juristid (kas siis enda ettevõtte omad või mõnest õigusabi osutavast ettevõttest tellitud) ja nad on lugenud kohtupraktikat. Nad on ka teadlikud vähemalt kahest ringkonnakohtute tasemel lahendist, kus on leitud, et masshagide (sisult ühetaolised hagid, kus tuleb ainult mõned lüngad täita ning nõue korrektselt välja arvutada puhul, kui neid esitab ettevõte, kes esitab aastas sadu kuni tuhandeid sarnaseid nõudeid ning arvestades selliste vaidluste lihtsust ) puhul on piisav ka see, kui õigusabikuluna mõistetakse välja 50 eur. Samas kui kompromissläbirääkimistel sellele tähelepanu ei pööra, et menetluskulusid vähemaks kaubelda, siis jääb paraku kehtima see, mida kohtunik põhjendatuks peab.

Võlgnik võib võita lisaks eelnevale ka viivistelt. Kompromisslepingusse läheb enamasti viivisenõue kirja summana, mis on kohtule võlausaldaja poolt esitatud hagisnõue ning see summa saab kompromisslepingus kokkulepitud viivise määra alusel suurenema hakata vaid eeldusel, kui võlgnik on jäänud viivitusse kompromissi täitmisega (osamakse tasumine on hilinenud). Seega kui kompromissi täidetakse korrektselt, siis viivise summa ei suurene. Infoks nii palju, et kui kohus teeb lahendi (olgu see siis kas tagaseljaotsus või otsus) ja võlausaldaja nõuab võlgnikult hagis nn “tulevikuviivist” (viivis, mis mõistetakse välja laenulepingust tuleneva määra järgi ajavahemiku eest kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni (tavaliselt on kohtulahendis ka märge, et kuni põhivõla täieliku tasumiseni eeldusel, et kogu viivisnõude suurus ei ületa põhivõla suurust) siis see nõude põhjendatuse puhul üldjuhul ka välja mõistetakse. Seega kompromissi mittesõlmides suureneb viivise summa pidevalt üldjuhul kuni põhivõla täieliku tasumiseni või kuni viiviste kogusumma jõuab põhivõla suuruseni. Kui kompromiss sõlmitakse, siis saab viiviste summa suureneda ainult juhul, kui kompromissi ei täideta korrektselt. Ja lisaks kõigele muule hoitakse nii kaua, kuni kompromissi täidetakse, kokku ka kohtutäituri tasud.

Kolmandaks kohtuga kohtumenetluse käigus mitte suheldes võetakse endalt ära võimaluse esitada vastuväiteid hagile. Vastuväited hagile võivad olla erinevad. Selleks võib olla näiteks aegumise vastuväide, milles taotletakse kohtult aegumise kohaldamist. Kui kohus seda teeb, siis ei tule kohustust üldse täita.

Vaidlustada saab ka näiteks hageja ekslikult või teadlikult esitatud ebaõigeid väiteid (nt on hageja hagis märkinud, et viivise määr on 0,22 %, aga lepingust tulenevalt on see 0,022 % või on hageja tähelepanuta jätnud, et võlgnik on võlgnevuse mingis osas enne hagi esitamist tasunud).

Samuti saab kohtu tähelepanu juhtida näiteks laenulepingu tühisuse aluste ilmnemisele näiteks seoses ebamõistlikult kõrge krediidi kulukuse määraga. Oluline on siinjuures teada, et ka juhul, kui leping lõpuks osutubki kehtetuks, siis ei vabasta see asjaolu võlgniku kohustuse täitmisest, kuid vähendab oluliselt täitmise mahtu. Kui leping kehtib, siis on võlausaldajal õigus nõuda lepingu alusel antud laenu põhisumma tagasisaamist koos intressi ja viivisega lepingust tuleneva määraga. Kui leping on kehtetu, siis on õigus tagasi saada tühise lepingu alusel üleantu st laenu põhiosa ja intressi ning viivist seaduses sätestatud ulatuses, mis on üldjuhul lepingus sätestatud määradest vähem.

Vaidlustada saab ebamõistlikult kõrget viivise või leppetrahvi määra.

Arvan, et siin toodud näidetest piisab, et tõestada väidet, et kohtu ja võlausaldajaga on mõistlik suhelda, sest mittesuhtlemisel on soolane hinnalipik küljes ja just soovimatus suhelda on see, mis tihti teeb keskmise võla suureks ja suure veelgi suuremaks.

Juhul kui Teil on kohtus või kohtusse jõudmas võlgnevust puudutav probleem ning tunnete, et endal jääb teadmisi ja oskusi sellega tegelemiseks väheseks, siis võtke minuga ühendust telefonil 56860535 või e-posti aadressil [info@jur.ee](mailto:info@jur.ee). Olen kogenud võlaasjade asjatundja, kes on aidanud paljusid inimesi. Aitan meelsasti ka teid!

Parimate soovidega 

Meelis Jürma

MA, jurist

Meelis Jürma: Võlgnik peaks kohtuga suhtlema, mitte kohut kartma

Tänane postitus tuleb täies mahus võlamuredega tegeleva juristi, Meelis Jürma sulest. Puudutab see taaskord võlgniku õiguseid ja võimalusi kohtuga suheldes. Kuna jutt ise on päris pikk ja põhjalik, siis jagan selle pooleks. Esimene osa on siin.

Võlgnik peaks kohtuga suhtlema, mitte kohut kartma.

Mõni aeg tagasi ilmus ajakirjanduses artikliteseeria võlaküsimuste kohta. Ühe probleemina tõsteti esile, et kohtud teevad võlaasjades palju tagaseljaotsuseid. Tagaseljaotsus tehakse üldjuhul siis, kui kostja (võlgnik) kohtuga ei suhtle. Kui võlgnik ei esita kohtu poolt määratud tähtajaks kohtule oma kirjalikku nägemust tema vastu esitatud nõuete kohta või kui kostja (võlgnik) ei ilmu kohtuistungile, kuhu kohus on kohustanud ta ilmuma. Käesoleva artikli eesmärk on viia inimesteni teadmine, et kohtuga ja ka võlausaldajaga on mõistlik suhelda. Kohus ei ole võlgniku vaenlane ja kohut ei tule karta. Selline suhtlus võib lõppkokkuvõttes vähendada või teatud olukordades ka vältida nõudeid või luua võlgnikule sobivamad tingimused kohustuste täitmiseks (nt maksegraafiku sõlmimine kohtuliku kompromissina) ilma kohtulahendi sundtäitmiseta ja kohtutäiturile täiendavaid kulutusi tegemata. Kohtuga suhtlemata võidakse aga võlgnikult välja mõista mida iganes ja tagaseljaotsus või maksekäsu kiirmenetluses tehtav maksekäsk on üldjuhul viivitamatult täidetav. Seega on kohtutäituri tasud sinna juba lisaks kohtu poolt välja mõistetud summadele praktiliselt sisse kirjutatud.

Esimene näide, miks kohtuga suhtlemata jätmine võib olla halb tuleb maksekäsu kiirmenetlusest. Nimelt peab võlgnik tema vastu esitatud nõuetega mittenõustumisel maksekäsu kiirmenetluses esitama 15 kalendripäeva jooksul makseettepaneku kättesaamisest vastuväite. Makseettepanek toimetatakse üldjuhul kätte kas elektrooniliselt e-toimiku kaudu või siis posti teel väljastusteatega. Kättesaamise päevaks loetakse päeva, millal olete menetlusdokumendi e-toimiku keskkonnas avanud või postiljonile väljastusteatele allkirja andnud makseettepaneku kättesaamise kohta.

Vastuväite saatmata jätmise korral võib tekkida näiteks olukord, kus kohus teeb maksekäsu aegunud nõude kohta, mida enam ei tulekski maksta, sest kohus ise ei pea aegumistähtaja möödumist kontrollima vaid aegumise kohaldamist peab kohtult taotlema kostja (võlgnik). See põhimõte kehtib küll ka hagimenetluse kohta, kuid minu praktika on näidanud, et üldjuhul hagimenetlusse aegunud nõudeid ei esitata. Küll aga peavad inkassofirmad aegunud nõuetega “kalastamiseks” piisavalt heaks maksekäsu kiirmenetlust. Minu kätte on sattunud igal aastal 2-3 sellist maksekäsu kiirmenetlusse antud aegunud nõuet, kuid vaevalt neid nii vähe on ja kindlasti on üht- teist jätkunud ka kolleegidele ning kindlasti on ka juhtumeid, kus see aegunud kohustus on mitte midagi tehes lastud endalt välja mõista ja võlgnevust täituritasude võrra, mis pole sugugi väikesed, suureneda lasta.

Teiseks võtab võlgnik kohtumenetluses aktiivselt mitteosaledes endalt võimaluse kompromissi sõlmimiseks võlausaldajaga. Kompromiss võib võlgnikule kasulik olla nii mõnelgi põhjusel. Ennekõike tähendab kompromiss võimalust tasuda võlgnevus koos kõrvalnõuetega (enne laenulepingu lõppemist või enne võlausaldaja poolt ülesütlemist sissenõutavaks muutunud, kuid tegelikult tasumata intress, viivis, sissenõudmiskulud, võimalik leppetrahv) ja menetluskulusid pikema ajaperioodi jooksul. Näiteks mitte koheselt vaid kahe või kolme aasta jooksul. Maksegraafiku kestvus sõltub paljus ka võla suurusest, võlausaldajast ja võlgniku võimalustest.

Peetri postituse järelkajad

Mu eelmine postitus vaprast Peetrist, kes julges inkassole vastu hakata, on osutunud ääretult populaarseks. Kahe päeva jooksul on seda külastatud peaaegu 700 korda. Arvestades mu blogi viimase aja külastatavust, on see ääretult suur arv. Ja mul on selle üle väga hea meel, sest tegemist on väga olulise teemaga, millega aitame üheskoos kogu seda inkassoterrorit vähendada.

Seda postitust jagasin ma ka ühes Facebooki grupis, mille nimeks on "Kohtud, kohtutäiturid, inkasso, notarid". Ning siinkohal tsiteeriksin selle grupi üht eksperti, jurist Meelis Jürmat (loomulikult tema lahkel loal): "See on väga hea näide selle kohta, et kui asi kohtusse jõuab, siis ei tasu pükse täis lasta ja vaikida. Kohtuga tuleb suhelda ja kui on põhjust, siis ka ebanormaalsetele nõuetele vastu vaielda. Kui kohtuga ei suhelda, siis tulevad maksekäsud ka selliste nõuete kohta, mis normaalsetes oludes ei tohiks kohtuni jõudagi. Sama on ka hagimenetluses. Kui kohtuga ei suhtle, siis saad tagaseljaotsuse ja sinu vastuväidete või mõtetega ei saagi kohus arvestada sest need pole kohtuni jõudnud. Inkassod kalastavad nii vahel. Esitavad maksekäsu kiirmenetlusse nõudeid, millega nad hagimenetlusse hea meelega ei läheks lootuses, et äkki ei esitata vastuväidet ja siis on ju raha käes (või vähemalt täitedokument, millega annab võlgnikul järgmised 10 aastat või rohkemgi täitemenetluses ajusid komposteerida), sest hilisemaid pretensioone tavaliselt ei rahuldata. Üks teema veel, mille osas tasub tähelepanelik olla.: inkassoettevõtetel on kombeks vahel "kalastada" maksekäsu kiirmenetluses ka ilmselgelt aegunud nõuetega. Minu kätte on neid iga aasta sattunud vähemalt 2-3, kuid kindlasti jätkub ka neid kolleegidele. Kui siin vastuväidet ei esita ja ei palu aegumist kohaldada, siis on väga suur tõenäosus, et maksate seda, mida maksma ei peaks. Ja seda mitte ainult selle pärast, et maksekäsu kiirmenetluses keegi midagi eriti ei kontrolli. See on tsiviilõiguses üldine säte, et kohus kohaldab aegumist ainult kohustatud osapoole taotlusel st omaalgatuslikult ei saa kohus seda teha."

Tänaseks päevaks olen ühendust võtnud ka Ärilehe ja Delfiga, et kui neile sobiks, võiks sellest teemast ka ühe laiemale publikule mõeldud artikli kokku klopsida. Hetkel veel kindlat lubadust ma sealtpoolt saanud ei ole, kuid sealne ajakirjanik võttis vähemalt vaevaks mulle vastata ja andis teada, et nad kindlasti kaaluvad seda. Eks siis ole näha, kas ja kuhu see kaalumine viib.

Natuke räägiksin ka enda viimaste nädalate tegemiste kohta. Olgem ausad, see Peetri lugu tõi mu päevadesse omajagu positiivset elevust. Ning mul on tõesti hea meel, et see ka üleüldisemas plaanis inimestele korda läks. Eks ma muidugi võlglasena tean, kui raske on end sundida tegudele, aga teinekord lihtsalt peab seda tegema. Võta need mõned minutid ja võitle enda eest, anna inkassole või kohtule teada, mida sina mingist nõudest arvad. Seda enam, kui sa tunned, et sulle tehakse liiga! See ei ole maailm, kus õiglus iseenesest maksuvusele pääseb. Siin peab seda kõike ise tagant utsitama ja lükkama. 

Paar inimest on mu käest siin küsinud, et kas ma vajan endiselt lugejate abi (rahalist tuge) või on selleks korraks kõik sellega hästi. Vastus on kahjuks aga see, et nii kaua kuniks ma pole oma boonust arvele saanud, on mu enda seisud justkui väga õrnal jääl liikumised. Tasa ja targu, aga iialgi ei tea, mis juhtuda võib. Seega, jah, see abivajadus on paraku endiselt olemas. Ma tõesti loodan, et mitte enam kaua. Eraldi ma siia neid pangarekvisiite lisama ei hakka. Kes tõesti soovib aidata, siis leiab siit blogist vastavad postitused ise üles. Aitäh igal juhul teile kõigile!

Varsti on kevad käes ja siis võiks isegi minu ellu kergemaid ja rõõmsamaid noote tulema hakata! Ma tõesti loodan seda!

Eluline näide sellest, kuidas inkassole edukalt vastu hakata

Täna räägiksin ma teile loo ühest toredast Eesti inimesest, kes julges inkasso ebaõiglusele vastu hakata. Kuna teema on teatud mõttes siiski delikaatne (olen täiesti veendunud, et nii mõnedki inkassod ja kiirlaenukontorid hoiavad mu blogil silma peal), siis jätan rääkimata kõik kuupäevad, lepingunumbrid ja loomulikult ka inimese nime. Aga loetavuse huvides nimetagem teda Peetriks.

Peeter võttis mõned aastad tagasi 3 laenu sellisest ettevõttest nagu Ühisraha OÜ. Tegelikult olen ma sellest laenuvahendusfirmast juba päris ammu kirjutanud ka. Juba siis paistis see firma silma sellega, et ega nad seadustest päris täpselt kinni ei pidanud. Ilmselt on päris paljud inimesed kursis ka sellega, et kuskil poolteist aastat tagasi jäi see asutus ka oma tegevuslitsentsist ilma.  Aga see selleks, suures plaanis antud loo puhul see litsents väga tähtis ei olegi. Kokku võttis Peeter siis laene 6000 eurot. Kõik need olid viie aasta peale. Esimesed aastad maksis Peeter neid kenasti graafiku järgi tagasi ja mingeid probleeme otseselt ei olnud. Kuid mingil hetkel jäi Peeter nende lepingutega hätta ja tagasimaksed hakkasid hilinema. Seejuures oli kohe märgata, et igasuguseid viiviseid ja leppetrahve määras Ühisraha vägagi agressiivselt, ilmselgelt ka ebaseaduslikult. Kuid kuna Peetril olid ka mõned teised laenud hapuks minemise piiril, siis nende lisakulude pärast ta lihtsalt ei jaksanud võidelda. Kui võimalus tekkis, siis klaaris ta taaskord kõik võlad ära ja iga euro pärast kaklema ei hakanud.

See kõik jätkus sarnases jo-jo tempos kuniks ühel hetkel läksid need lepingud siiski täiesti käest ära. Ühesõnaga, selline üsna klassikaline juhtum. Siis hakkasid juba tulema igasugused lisatrahvid ja ka viivised hakkasid järjest kiiremas tempos kasvama (Ühisraha arvestab viiviseid ebaseaduslikult kogu võlasumma pealt, kaasa arvatud intresside võlgnevuse pealt). Ning ühel hetkel ütleski Ühisraha kõik need lepingud üles ja loovutas nõuded oma tütarfirmale, Revensen OÜ nimelisele inkassole. Selleks hetkeks oli Peeter 6000 eurose saadud laenusumma peale tagasimakseid teinud julgelt üle 8300 euro. Lepingujärgne põhiosa laenujääk koos viivistega oli selleks hetkeks ligikaudu 3200 eurot.

Revensen OÜ võttis Peetriga ühendust ja teatas, et nüüd tuleb antud võlga neile tasuda. Alguses ei maininud Revensen isegi nõudesummasid, need sai Peeter alles küsimise peale teada. Ning Peetri üllatus oli väga suur, kui selgus, et antud inkasso nõuab talt kokku 5100 eurot. Kui Peeter selle kõige peale imestust avaldas, vastati Revenseni poolt üsna ülbelt ja tuimalt - varsti saate kohtult kirja, seal on kõik ära selgitatud. Ning kohtukiri tõesti saabuski, Revensen oli algatanud kiirmaksekäsu ning summa oli seejuures juba kasvanud 5200 euroni. Aga Peeter ei löönud põnnama, ta oli teadlik, kuidas end kaitsta, kui nõue tundub ilmselgelt ebaõiglaselt suur. Ta logis sisse e-toimikusse ja esitas seal vastulause, mille teksti siinkohal ka teiega jagan (nagu eelnevalt rõhutasin, siis summad on siinkohal ümardatud ja kuupäevad täpsustamata jäetud - tegelikult olid vastulauses siiski ära toodud täpsed kuupäevad, lepingunumbrid ja ka kuupäevad). "Esitan vastuväite kogu nõudele. Vastuväite põhjendus: Kreditex Ühisraha käest sain ma kolme lepingu peale kokku 6000 eurot, tänaseks olen ma teostanud tagasimakseid kokku üle 8300 EUR. Ametlikud viimased jäägid dd.mm.yyyy seisuga on kokku ca. 3200 eurot. Kahjuks aga tegutses Kreditex juba pikemat aega ilma tegevuslitsentsita ja seega polnud kuidagi võimalik antud laenulepinguid muuta. Palun võtta arvesse antud lepingute tarbijavaenulik intress + viiviste arvestus ja sellega seoses tunnistada nõue täies osas tühiseks. Kuna laenuandja on tänaseks saanud tagasi kogu välja laenatud summa + mõistliku kasumi (kokku ca 39% laenusummast), siis tuleks antud nõue lõpetada. Kohtukulud palun hageja kanda jätta." Möödus vaevalt paar tundi, kui e-toimikust saabus Peetrile järgmine teade. Ning see teade oli järgmine. "AVALDUS MAKSUKÄSU KIIRMENETLUSE AVALDUSE TAGASIVÕTMISEKS NING RIIGILÕIVU TAGASTAMISEKS. dd.mm.yyyy esitas Revensen OÜ maksekäsu kiirmenetluse avalduse toimiku number X Peeter (isikukood). Käesolevaks hetkeks ei soovi avaldaja menetluse edasist jätkamist. Eeltoodust tulenevalt ei soovi avaldaja ka menetluse edasist toimetamist."

Ja nii lihtne see kõik oligi. Kogu nõue võeti tagasi. Ehk siis ühe vastulausega säästis Peeter enda jaoks üle 5000 euro. Kui ta poleks seda vastulauset õigeaegselt esitanud (15 päeva jooksul pärast maksekäsu kätte saamist), oleks see koheselt läinud kohtutäituri lauale täitmiseks ning siis enam mingit taganemisteed poleks olnud. Seega, tegemist oli väga hea näitega sellest, kuidas enda eest seistes on võimalik sinu suhtes toime pandav ebaõiglus enda kasuks pöörata. Mõned päevad hiljem saatis Peeter kirja ka Revensenile ja Ühisrahale, kus palus antud võlgnevus makstuks kuulutada. Ning seda ka tehti. Loo moraal - olgem kõik nii tublid nagu Peeter. Võidelgem enda eest, võidelgem ebaõigluse vastu.

Ma sain oma esimese laenulepingu ülesütlemise avalduse...

Kui pikalt mingi teema sees pusida, siis võib juhtuda igasuguseid asju. Võib minna paremini ja võib minna halvemini. Mina olen tänaseks oma muredehunnikuga üritanud üle 5 aasta võidelda. Ning eile saabus siis lõpuks see päev, mil mu postkasti tuli esimene kiri, mille sisu oli "laenulepingu ülesütlemise avaldus". Selle kirja sisu on üsna karm ja lakooniline. Kui 5. veebruariks kogu laenusummat neile tagasi ei maksa, siis lubavad nad mu anda nii kohtusse, inkassosse kui ka üldse minu suhtes pankrotiavalduse esitada. See kiri tõi mind hetkega maa peale ja ilmselt veidi ka otsapidi maa alla. Nüüd olen siis mina ka tõeliseks võlglaseks saamas. Ausalt öeldes oli šokk üsna suur ja tegelikult pole see ärevus siiani kuskile läinud. Eks ole näha, kas nüüd järgneb sellele kõigele eksponentsiaalselt kiirenev allakäik või suudan mingit viisi ikkagi veel olukorral sarvist kinni haarata.

Nii palju kui ma erinevate inimestega suhelnud olen, siis suures plaanis on ilmselt tegemist siiski osalise blufiga. Eeldatavasti antakse mu nõue koos igasuguste lisakuludega lihtsalt inkassole üle. Ning eks siis ole näha, mis edasi saab.

Selle kõige peale võib muidugi tekkida küsimus, et kuidas selline asi üldse lõpuks juhtuda sai? Kahjuks on põhjus üsna proosaline. Ma olin lihtsalt piisavalt lohakas ja ei suutnud enam täie keskendumisega oma Exceli tabelit täita. Ise süüdi loomulikult. Väga tõsine ja korralik õppetund. Seejuures on olukord hetkel selline, et kui ma hakkaksin praegu iga hinna eest seda lepingut siiski päästma (sest noh, aega on ju peaaegu terve kuu veel), siis ilmselt satuksid ohtu ka teisedki lepingud, sest igasugune tasakaal läheks paigast ära. Kuna aga kõik see info on minu jaoks veel väga värske, siis ega ma ei tea, mida edasi teha. Ma küll suhtlesin selle laenuandjaga eile ja sain niiöelda lisatähtaja, aga selleks peaksin kõik 3 osamakset homseks ära maksma. Ning seda raha mul kahjuks ei ole ja pole ka kuskilt võtta.

Praegu ei tahagi ausalt öeldes rohkem mitte midagi siia kirjutada.

Aidakem Piretit ülikooli lõputööks vajaliku sisendiga

Minuga võttis ühendust Piret. Ning kuna ta on vägagi olulisel teemal ülikooli lõputööd kirjutamas, siis jagaksin siinkohal tema koostatud küsitlust. Loodan, et mu lugejate seas leidub neid, kes on valmis oma väikese abi siinkohal Piretile osutama. Olgem ausad, kogu see võlglastele osaks saav õigusnõustamine on nii meeletult ebaühtlase kättesaadavuse ja tasemega, et sellele lihtsalt on vaja suuremat tähelepanu pöörata. Ning usun, et see lõputöö on kindlasti samm õiges suunas. Ennekõike paluksin siis antud küsitlust täita neil, kes on maksejõuetusmenetlusega isiklikult kokku puutunud. Nüüd aga sõna Piretile.

Olen EBSis üliõpilane ja teen hetkel oma lõputööd teemal "Eraisiku õigusnõustamine enne ja maksejõuetusmenetluse ajal". EBSi läksin tagasi peale 20a. pausi. Mul said kõik ained võetud aga lõputöö jäi tegemata. EBSis õppisin ettevõtlust ja ärijuhtimist. 

Ma ei ole õppinud õigusteadust, aga olen olude sunnil pidanud kokku puutuma oma elu jooksul mitmeid kordi erinevate õigusalaste teemadega. Kuna olen teadlik läbi erinevate allikate antud protsessi läbimise valudest ja nõrkadest kohtadest, siis sellest lähtuvalt sai valitud ka just selline lõputöö teema.

Selleks, et minu bakalaureusetöö oleks rohkem kui lihtsalt dokument kuskil kaustas, oli soov teha intervjuud võlglastega ja võlanõustajatega, võlausaldajatega, kohtutäituritega ja Kohtutäiturite- ja pankrotihaldurite kojaga. Paraku sain ninanipsu ja minuga suhtles ainult üks isik ühe ühenduse esindajana. Võlglaste nimekirjad ei ole avalikud, sellest olin teadlik.

Panin kokku kirjaliku intervjuu, mis on mõeldud võlgnikele. Intervjuu on avatud küsimustega ja seetõttu võtab vastamine ka veidi aega. 

Vajan abi antud intervjuu jagamisel. Oluline on, et see intervjuu jõuaks inimesteni, kes on hetkel olukorras, kus mõtlevad teha maksejõuetusmenetluse avaldust, on just läbi tegemas maksejõuetusmenetlust (tavainimesed ütlevad selle kohta pankrot) või on juba selle kadalipu kõik läbi teinud.

Kahjuks on mul tähtaeg kukil ja seega on vastuseid kiiresti vaja. Kuna sattusin Sinu lehele, siis tekkis mõte küsida, et kas on mõeldav Sul seda küsitlust jagada. Äkki ikka õnnestub enne vana aasta õhtut mõni vastus mul saada, mis oleks mu lõputöö eesmärgi saavutamiseks ülioluline.

Kirjalik intervjuu ise asub siin https://forms.gle/7VyokhwsemKWhEzx9

Keni maksejõuetuse postituse järelkajad, 1. osa

Nagu arvata võis, tõi Keni maksejõuetuse postitus päris palju vastukaja. Oli nii imestamist, kaasa elamist kui ka päris mitmeid lisaküsimusi saatusekaaslastelt. Kõiki kirjavahetusi ei hakka siia välja tooma, aga mõned huvitavamad detailid ja eripärad prooviksin siiski lahti harutada.

Alustuseks Maria reaktsioon.
"Lugesin Keni postitust. Kas ma saan õigesti aru, et ta taotleb võlgade ümberkujundamist ja menetluse ajal ei saa ta internetipanka kasutada? Või soovib ikkagi pankrotti? Ma olen imestunud, et talle see limiit kohe pandi. Väga imestunud! Ma tahaks teada, kuidas usaldusisik seda põhjendab, et ta menetluse ajaks kõik blokki paneb, kui kohus pole veel otsust langetanud."

Edastasin need mõtted ka Kenile.
Tema vastus oli järgmine:
"Mu usaldusisik on pankrotihaldur ja see asi liigubki eraisiku pankroti suunas. Ta järgis ilmselt endale harjumuspärast protsessi. Mulle midagi ei põhjendanud piirangute osas. Ta küsis minu käest asju, mis olid juba maksejõuetusavalduses kirjas. Teabenõudes oleksin pidanud mitut asja kontoväljavõttelt kontrollima, aga pangakontoris öeldi, et neil pole õigust seda mulle väljastada. Kui kohtumine oli, võttis ette valge paberi ja küsis uuesti asju, mille teabenõudega olin talle juba saatnud. Ajasin kellaajad sassi ja ilmusin kohtumisele 2 tundi varem. Tal oli aega minuga pool tundi rääkida, aga kohtule kirjutas aruandes, et vestlesime tund aega. Tema vara- ja võlanimekirja ning seisukohad käskis koheselt allkirjastada, kuigi seal oli palju pisivigu. Põhjalikkusega tema tegevus just silma ei paistnud. Näiteks pangakontoris oli korduvalt segadust sellega, et kõrvuti olid laused lubada 1093€ kasutamine ja siis et deebetkaardiga lubatud sularaha väljavõtmine."

Paslik siinkohal märkida, et Marial endal oli sel kevadel samamoodi sarnane menetlus (tänaseks juba lõppenud, aga sellest pikemalt järgmistes postitustes) ja temal usaldisiku poolt eraldi mingeid piiranguid ei seatud. Tema ainsateks piiranguteks olid 1500-eurone igakuine kasutuspiirang ja isiklikule autole seatud keelumärge kohtutäituri poolt (erinevalt Kenist jõudsid Marial osad nõuded juba kohtusse ja täiturite kätte - Kenil polnud tegelikult mitte ükski laenuleping veel isegi üles öeldud, ta oli ise aktiivne ja püüdis oma probleemide eskaleerumist ennetada). Ei olnud Marial ka mitte mingeid piiranguid internetipanga kasutamisel ja ka pangakaardid kehtisid.

Sisuliselt saab siit järeldada päris mitu asja - esiteks on see natuke nagu loterii, kus võlglasele kohtu poolt määratud usaldusisik on nagu "jumal". Nii nagu tema ütleb, nii on. Kurb on siin muidugi ka see, et ega reeglina võlglane ei tea ega oskagi vastu vaielda. Lepib sellega, mis öeldakse. Ning olgem ausad - tegelikkuses on võlglane selleks hetkeks omadega vaimselt täiesti läbi ka, seega ei jaksagi enam mingite õiguste eest võidelda. Usaldusisiku jaoks on see aga lihtsalt üks rahateenimise viis.

Ken ise võttis olukorra kokku niimoodi:
"Ega mul pole aimugi, mis on lubatud ja mis mitte, sest nii füüsilise isiku maksejõuetuse seadusest kui ka pankrotiseadusest on väga keeruline seda välja lugeda. Üldiselt kõik, mis pole keelatud, on lubatud ja usaldusisik toimetabki oma suva järgi. Kuna kohtunik manitses usaldusisikuga igakülgset koostööd tegema, siis ei ole endal pädevust millelegi vastu vaielda. Ja seesama hirmunud võlgnik oma allaheitliku meelega käitubki seatud juhiste järgi. Vastu vaidlemine ja rohkete küsimuste esitamine pikendab vaid protsessi. Liiatigi usaldusisiku tasu on ju võlgniku maksta, seega mida rohkem pärin ja nurisen, seda rohkem maksan. Seadusega on neil lubatud küsida tunnitasuks kuni viiendik miinimumpalgast. Minu usaldusisikul oli see niigi “odav” 66€ pluss käibemaks. Lisaks juristi palgata pole raha ja tuttavate juristide poole teema delikaatsuse tõttu ja konfidentsiaalsuse säilitamiseks ei hakka pöörduma. Praegu olen ootel. Kui otsustan tulevasel istungil eraisiku pankroti ja võlgadest vabastamise menetluse kasuks, nagu usaldusisik soovitas, läheb määramatus veel suuremaks. Tulevaseks võimalikuks pankrotihalduri tasuks vahendite jätkumine tehakse esmajoones kindlaks ja kui selleks ei jätku, ei kuulutata pankrotti välja ja menetlus lõppeb raugemisega, mida iganes see tähendab. Siiani ei tea, kas koduelektroonikat, raamatuid ja legosid, mis justkui raskesti realiseeritav vara on, hakataks oksjoni korras maha müüma. Kui jah, siis olen valmis ka 5 aastat (usaldusisik viitas sellele perioodile kui kehtivale kohtupraktikale) 580€ kuus maksma, et minu jaoks kõige armsamatest asjadest, mida raamatud (paljud pühendusega või mingi elusündmuse tähistamist kandva sentimentaalse väärtusega) mulle on. Selliseid asju kohtumäärustest välja ei loe."

Kuigi ma algselt plaanisin siia postitusse lisada veel paar mõttevahetust erinevate osapoolte vahel, siis kuna see postitus siin venis piisavalt pikaks, siis jätkaksin ülejäänud detailidega juba eraldi kirjatükis. Usun, et alustuseks on siingi päris palju mõtteainet.

Novembrilõpu mõtete pundar

Tänane postitus saab olemas selline paras segapudru. Püüan veidi kokku võtta oma viimaste nädalate emotsioone, neid enda jaoks natuke lahti mõtestada. Samuti kirjutan veidi ka võlgade ümberkujundamisest, mis järjest rohkem ja rohkem kuidagi populaarsust on hakanud koguma (ning pean selle juures nentima, et see on väga hea variant oma võlgade sasipundar ära klaarida). Ning lisaks on mul hea meel märkida, et üks natuke vaikellu jäänud võlablogija on tagasi uute postitustega (seejuures kirjutab temagi just eelpool mainitud kohtulikust võlgade ümberkujundamisest). Samuti tuleb hästi põgusalt juttu ka positiivsest krediidiregistrist ja minu väikesest panusest selle vormistamisel.

Alustuseks aga siis jah natuke oma tunnetepuhangust, mis mind siin vahepeal eksponentsiaalsel kombel allavett tahtis tirida. Ausalt öeldes ei saanud ma tükk aega isegi lõplikult aru, mis mul siis õigupoolest viga oli. Aga sellisel veidi paradoksaalsel kombel oli põhjuseks see, et ma tundsin järjest rohkem hirmu selle ees, et kui peaks juhtuma, et ma ei suuda enam tööd teha, siis tegelikult mul justkui enam mingit muud väärtust polegi. Ma olen maha mänginud oma säästud ja mis kõige hullem - oma II pensionisamba. Ja need mõtted muudkui ketrasid minu sees ja tekitasid järjest seda ebakindlust, kurbust ning pettumust. Ning ajapikku hakkas see mõjuma ka mu töövõimele. Ma ei suutnud enam keskenduda, sest kartsin, et kui ma peaks kaotama töö, siis olen ma lõplikult laostunud. Ehk siis vaikselt hakkasin ma oma hinges hävitama seda ilma milleta laguneks sisuliselt kogu mu kaardimajake kokku. Kuna mu päästerõngaks on mu palk, mille ma siin viimaste aastatega olen kätte võidelnud, siis jah, sellest pean ma igal juhul kümne küünega kinni hoidma. Ma ei ole sugugi kindel, et kui peaksin uuesti kuskile kandideerima, siis midagi samaväärset ealeski saaksin. Jah, loomulikult saaksin ma peagi uue töökoha, aga kardan, et mitte nii hea palgaga. Seega, kokkuvõttes ega ma poleks tohtinud endale väga pikemat madalseisu lubadagi, see oleks varem või hiljem mu tööviljakusele mõjuma hakanud juba sellisel määral, et oleks ka töökaaslaste seas tähelepanu pälvima hakanud (kuigi ei saa muidugi välistada, et mingeid märke ma endale teadmata juba välja saatsin ka). Igal juhul oli see kõik üsna ehmatav ja kainestav. Olgem ausad - madalseisud on sellises pidevas pingeseisundis kerged tulema, aga reaalsuses ma end neid endale väga pikaajaliselt lubada ei saa. Ma ei saa aega maha võtta ja end vaimselt terveks ravida, vähemalt mitte veel. Ning lisaks on tegelikult just töö see, mis aitab mul ka mõtteid nendelt võlamuredelt eemale saada.

Nüüd aga siis veidi kohtulikust võlgade ümberkujundamisest. See on teema, millele ka mina kunagi üsna lähedale jõudsin, ma täitsa hakkasin oma kava koos võlanõustajaga juba kokku panema, aga no siis tulid juba need pensionireformid ja sõbra laenuabi mulle appi, lõppu veel töökohavahetus ja ühel hetkel ei olnud see enam oluline. Kuuldavasti on inimesed aga järjest rohkem ja rohkem seda proovima asunud. Kuna võlglasi on meie seas pigem kasvavas trendis igasuguste kriiside ja muud majandusjamade tõttu, siis ilmselgelt pole lähiajal näha ka, et see protsess kuidagi aeglustuks. Tean, et siiani on Eestis päris palju võlanõustajaid, kes ei taha võlglastele seda ümberkujundamist soovitada. Aga kuuldatavasti on siin üheks suureks põhjuseks ka see, et see protsess nõuab võlanõustajalt oluliselt rohkem tööd ja bürokraatiat kui eraisiku pankroti teed minek. Nii ongi neil lihtsam inimesed saata sinna kõige tumedamale teekonnale. Minu soovitus sellises olukorras on kindlasti küsida niiöelda teist arvamust kuskilt mujalt. Ehk siis otsesõnu öeldes endale teine võlanõustaja leida. Minu meelest on peaaegu kuritegelik ja pahatahtlik, kui võlanõustaja juba eos võlglase lootused ümberkujundamisele maha kriipsutab. On teada ka selliseid ekstreemseid juhtumeid, kus on kenasti kinnitatud see kava ka juhul, kus inimesel on üle 80000 euro eest kohustusi, aga sissetulekuid vaevalt 800 euro eest igas kuus. Ehk siis minu subjektiivsel hinnangul tasub see vaev ja pusimine ette võtta, kava kindlasti kokku panna ja lasta juba kohtunikul otsustada, kas see on adekvaatne või mitte.

Nüüd siis aga tahaksin veidi reklaami teha. Minu blogimise algusest on tänaseks möödas üle kolme aasta. Ning sisuliselt kogu selle aja on üks mu kaasteelisi olnud selline asjalik ja sisukas blogi nagu "Jah, ka mina olen võlgu!" Või siis nagu ma teda ise hüüan - KahVõlgu. Kui me kunagi alustasime oma blogidega, siis olime üsna sarnases seisus. Tänaseks aga on meie teekonnad arenenud täiesti erinevaid radu pidi. Kui mina leidsin oma päästenöörid teises pensionisambas, sõbra käest saadud laenus ja paremas töökohas, siis KahVõlgu valis just selle kohtuliku võlgade ümberkujundamise teekonna. Ning mis seal salata - see oli ainuõige otsus. Vahepeal oli tema blogi natuke nagu varjusurmas, ei tulnud sealt oma 4-5 kuud ühtegi rida, aga nüüd on ta tagasi ning mulle teadaolevalt soovib ta taas regulaarselt kirjutama asuda. Esimesed kaks värsket postitust on tal ka juba avaldatud ning need keskenduvad justnimelt ümberkujundamiskava protsessile ja sellele järgnenud elule ja emotsioonidele. Tasub minna ja need üle lugeda. Minu meelest väga hästi kirjutatud ja pigem kinnitab mu sõnu, et kui ikka seisud väga niruks kisuvad, siis see võiks alati päris asjalikuks õlekõrreks olla. Ma tean, et kui mul peaks mingi error juhtuma ja uuesti jamadesse langen, siis mina võtan ka kindlasti selle teekonna (uuesti) ette. Sest see on aus ja õiglane võimalus end uuesti reele saada ning selle juures siiski laenuandjatele mingigi summa tagasi maksta. Tahaksin siinkohal igaks juhuks üle rõhutada, et minu nägemuses peaks oma võlad alati võimaluste piires tagasi maksma. Minu eesmärk pole kunagi olnud kohustustest kõrvale hiilida ja kindlasti ei anna ma ka siin oma veergudel kunagi nõuandeid ega vihjeid, kuidas seda üldse teha annaks.

Tänase viimase teemana käsitleksin natuke ka paljuräägitud positiivset krediidiregistrit. Teadaolevalt tiksub see teema juba mitmeid aastaid erinevates ametiasutustes, aga no kohe kuidagi ei taha realiseeruda, eks ole. Kuid, mul on veidike selles osas ka siseinfot. Nimelt võttis siin paar nädalat tagasi minuga ühendust üks mu vana hea tuttav ning andis märku, et tema on üks neid, kes vaikselt selle registri osas tööd teeb ja maad uurib. Igal juhul lõppes see jutt sellega, et ma täitsin ühe väikse küsimustiku ja andsin ka oma mõtteid ja sisendi, et see register ikka võimalik hea ja reaalset elu arvestav saaks. Seejuures suutsin ma küsitleja jaoks ka ühe ootamatu infokillu õhku visata, mis tekitas ka veidi mõtteainet. Ehk siis, kas registri analüüsiga tegelevad inimesed on ikka välja mõelnud, mis saab neist inimestest, kes reaalselt meil tänapäeval elavadki laenulepingust laenulepinguni. Ning kellelt seejuures päeva pealt see võimalus ära võetakse, sest pärast positiivse krediidiregistri tekkimist ei ole ju enam võimalik oma pangakontode või mis iganes muude vahenditega susserdada. Ehk siis kas meie riik on ikka valmis selleks võimalikuks sotsiaalseks katastroofiks, mida see alustuseks põhjustada võiks. Eks näis, mis sellest kõigest edasi saab ja millal üldse võiks mingeid uudiseid/arenguid oodata.

Lõpetuseks aga siia üks veidi krüptiline lause ka mu enda viimaste päevade elust - kui hetk on õige, siis suudab inimene rääkida ka neid sõnu, mille puhul oli ta kindel, et vaikib igavesti.

HUGO.legali uus rakendus inkassoterrori all kannatajatele

Enne, kui ma siin lähinädalatel jätkan Maria ja Keni lugudega (või noh, õigemini, Keni puhul on veel tegelik alguski tegemata), siis pean tegema ühe kõrvalpõike.

Ma olen varem ka riivamisi kirjutanud ühest väga vajalikust ja tõhusast õigusbüroost ehk siis HUGO.legalist. Nad on just selline asutus, mis on pühendunud erinevate õigusprobleemidega tegelemisele ning selle juures on nad üles ehitatud selliselt, et peaksid vähemal või rohkemal määral olema kättesaadavad ka veidi kehvemal majanduslikul elujärjel olevatele inimestele. Igal juhul soovitan julgelt nende poole pöörduda, kellel mingidki võlanõuded kukil ja tahaks selgusele jõuda, kas need nõuded on ikka täiel määral seaduslikud ja õiguslikud. Eriti puudutab see muidugi erinevaid inkassonõudeid.

HUGO.legali tiim on ka selles mõttes teinud tänuväärset tööd, et nad on lisaks igasugustele juriidiliste konsultatsioonide pakkumisele töötanud välja ka erinevaid tööriistu, millega nii inkassole kui ka näiteks kohtutäituritele korrektseid kirju koostada - erinevaid taotlusi, avaldusi või ka teabenõudeid.

Ning täna andsid nad teada järjekordsest tööriistast. Nagu nad ise selle kohta kirjutavad - "Nüüd on kõigil inkassoterrori käes kannatavatel inimestel võimalik kasutada aegumise õigusrakendust."

Sellest kõigest saab täpsemalt lugeda tänasest Ärilehe artiklist (seejuures on see täiesti tasuta loetav kõigile). 

Eriti vahva märkusena saan siia lisada, et 10 minuti jooksul andis lausa 3 erinevat inimest mulle sellest artiklist teada. Seega, tundub, et inimesi kõnetab see täitsa olulisel määral. Muidugi, kui keegi on seda juba kasutanud või plaanib kasutada, siis võib julgelt ka sellest mulle kirjutada. Nagu öeldakse - tõe kriteerium on praktika ja seega hea meelega kajastan ka siin blogi veergudel inimeste reaalset kogemust selle vahendiga. Ja kui olete teadlikud veel sellistest tööriistadest, mis aitavad võlakohustustega seotud juriidilist kadalippu kergemini läbida, siis andke samuti märku.

Võlamenetlusprotsesside ajaline kulg

Tänane postitus on mu peas keerelnud juba päris pikka aega. Aga lõpliku tõuke selle vormistamisele on andnud paar lugejate kirja, mis justkui ühest suust viitavad minu hinnangul ühele üsna levinud murele. Teemaks siis võlamenetlusprotsesside ajaline määratlus. Kui kiiresti ikkagi jamad suureks lähevad, kui inimene mingi osamaksega viivitab? Kas inkasso tuleb peagi ukse taha koputama? Kas tööandja laseb mind kogu selle jama peale lahti? Kas mul on üldse kunagigi võimalust oma elus veel kuskilt laenu saada, kui ma juba otsapidi maksehäireregistrisse jõuan? Need on küsimused, mis värskelt võlgadesse langenud (või peagi langemas) inimeselt võtavad viimasegi teotahte ja tahavad endaga sügavustesse tirida. Neil hetkedel tahaks lihtsalt pimedas teki all olla ja sealt mitte kunagi enam välja tulla.

Alustuseks pean muidugi ütlema, et kahjuks või õnneks mina kõiki neid protsesse pole pidanud isiklikult läbi elama. Selle tõttu võtsin ühendust meile kõigile juba tuttava Joel-Gustaviga ja me rääkisime neil teemadel ikka päris pikalt. Lisaks muidugi võtsin appi ka kõikvõimsa google'i ja niimoodi komplektina ma oma teadmiste pildi siis valmis maalisingi. Usun, et sain kokkuvõttes üsna adekvaatse info kokku. Ning nüüd jagaksin seda kõike ka teiega. Äkki jäävad tänu sellele mõnelgi inimesel edasised rumalused ehk tegemata, ma vähemalt tahaksin seda kogu südamest loota.

Niisiis. Sa avastad end olukorrast, kus suure tõenäosusega ei ole sul enam raha, et järgmisel kuul kõiki oma laenukohustusi ära katta. Lisaks tahaks ju endiselt süüa ja toasooja ka, rääkimata igasugustest muudest kulutustest, eks ole. Ühesõnaga, sa saad aru, et sa oled omadega korralikus plindris. Tõenäoliselt on esimene mõte, mis sellisel hetkel pähe tuleb see, et kuskohast uut laenuraha peale saada. Aga olgem ausad - tegelikult ei saagi rumalamat ja enesehävitluslikumat mõtet ollagi. Lõpeta oma lumepalli kasvatamine, nüüd ja kohe! Lepi olukorraga ja hakka otsima lahendusi, mis päriselt ka toimivad.

Esimene hea soovitus oleks muidugi võlanõustaja poole pöördumine, aga no, kui vaim pole selleks veel valmis, siis tuleks oma kohustused ära kaardistada ning hakata laenuandjatega suhtlema. Tunnistad ausalt üles, et seis on kehv ja enam sul piisavalt sellist raha pole, et senist kokkulepitud graafikut täita. Arvatavasti nad sulle mitte mingeid häid lahendusi välja ei paku, aga vähemalt on tulevikku silmas pidades kasulik siiski märk maha jätta, et sa olid aktiivne. Kui vaadata meie kiirlaenukontorite kodulehti, siis üldiselt on neid firmasid üsna vähe, kellel oleks välja töötatud konkreetsed meetmed makseraskuste puhuks. Enamasti on neil seal lihtsalt kirjas, et kui satud hätta, siis võta meiega ühendust ja siis vaatame edasi, mida teha annab. Üheks positiivsemaks erandiks on tegelikult siinkohal Bondora oma kurikuulsa B-Secure süsteemiga. Teiste puhul selliseid häid jätkusuutlikke ja pikaajalisi leevenduskäike pigem ei leia.

Üks oluline asi on siinkohal see, et tegelikult ei juhtu suures plaanis mitte midagi üleöö. Nii ei satu sa ka oma laenukohustustega koheselt kuskile kohtusse või inkassosse. See kõik võtab ikka päris mitu pikka kuud aega. Esimesena saab laenuklient tegelikult üldse meeldetuletuskirja, millega ei kaasne veel mitte mingeid sanktsioone. Seejärel tuleb mõne päeva pärast veidi konkreetsem kiri, millega arvatavasti kaasneb ka 5-eurone trahv (iga osamakse viivitusega võib maksimaalselt määrata 5-eurose trahvi). Siis hakkavad jooksma ka viivised (siinjuures on oluline märkida, et viiviseid tohib määrata ainult põhiosa võlgnevusele ning viivis ei tohi ületada 0,066% päevas). Ehk siis kui sa jääd näiteks 150 eurose osamakse võlgu, millest põhiosa on 100 eurot ja intress 50 eurot, siis maksimaalselt saab ühe kuu jooksul sulle sellest lisakulusid tekkida 0,066%*30*100 eur + 5 eur = 6,98 eur. Võrreldes näiteks uue laenulepingu hankimisega on see kulu ikka täiesti olematu suurusega.

Järgmine oluline ajaline sündmus on 45 päeva pärast alates võlgnevuse tekkimisest. Ehk siis, kui võlgnevus tekib 10. augustil, siis teatud mõttes kurvemaks lähevad asjad alles 24. septembril. Siis tekib laenuandjal õigus sind maksehäireregistrisse lükata. Aga see on vaid nende õigus, mitte kohustus. Kui nad on otsustanud selle käigu teha, siis saad sa ka kirja Creditinfost (ehk siis maksehäireregistri pidajalt) ning sulle antakse 7 päeva sinu vastu esitatud nõude klaarimiseks. Kui saad selle klaaritud, siis on selleks korraks see murdlaine vaigistatud. Kui aga mitte, siis saad sinna märgi kirja ja elu läheb kenasti edasi. Vähemalt teoorias nüüd sa enam ametlikest kohtadest laenu ei tohiks saada. Aga olgem ausad - see ongi hea. Tegelikult olen ma isegi mõelnud, et jube hea oleks, kui laenude osas oleks ka olemas selline maksuameti piirangu võimalus nagu hasartmängude puhul on. Et oleks kuskil mingi keskkond, kuhu saad linnukese märkida, et ärge mulle 3 aastat laenu andke. Et ei peaks ootama kuniks sind vägisi kuskile musta nimekirja pannakse. Vaid, et sa saaksid seda vabatahtlikult ise teha.

Niisiis. Nüüd oled sa maksehäireregistris. Tegelikult on endiselt kõik täitsa hästi ja elu on ikka elamist väärt. Selles nimekirjas oled sa tegelikult ikkagi täitsa salaja, ei saa sellest su tööandja teada ja ei pea ilmtingimata ka su perekond seda teadma. Ainus, mida see mõjutab, ongi just su laenuvõimekus. Ning olgem ausad - see oli juba enne sinna registrisse sattumist sul tegelikult ju täiesti katastroofiline.

Tõenäoliselt saad sa vahepeal ka igasuguseid kirju ja nõudlikke telefonikõnesid. Võibolla leiate koos laenuandjatega ka mingeid lahendusi, aga isegi, kui ei leia, siis ei kuku ikkagi maailm kokku. Kui võlglane on võlgu jäänud 3 järjestikust osamakset (ehk siis vähemalt 90 kalendripäeva), siis tekib laenuandjal õigus laenuleping üles öelda. Sellest antakse ka kenasti kirja teel teada, et vot maksa nüüd kogu jooksev võlgnevus ära, muidu alustame lepingu üles ütlemise menetlust. Selleks tegevuseks antakse lisaaega 14 päeva. Kui endiselt ei suuda võlgnevust ära tasuda, tuleb järgmine kiri. Siin juba nõutakse kogu laenujääk koos lisakuludega välja, taaskord tähtaeg 14 päeva. Ehk siis suures plaanis juhtub kõige kehvema stsenaariumi puhul 118 päeva pärast alates võlgnevuse tekkimisest see oht, et su laenuandja lõpetab lepingu ja müüb selle inkassole maha (või annab kohtusse). Aga siia võib lohutuseks öelda, et kui sa vähegi koostööd teed ja huvi üles näitad (vastad kirjadele, otsid lahendusi, teed kasvõi osalisi osamakseid), siis arvatavasti ei öelda veel lepingut üles. Aga eks see kõik on juba individuaalne teema ja sõltub nii laenuandja kui laenuvõtja omavahelisest klapist. Kuigi tõsi ta on, et paraku on kiirlaenuandjate endi huvi siiski su võlgnevus inkassole üle anda (reeglina kuuluvad need laenufirmaga samasse gruppi või korporatsiooni).

Tänases seadusandluses inkassodel eriti piiranguid kahjuks pole ja nii nad võivadki sind üsna pahasti muidugi kiusama hakata, seejuures ei vaevu nad sulle eriti nõude sisu detailselt lahti kirjutamagi. Aga eks siin tuleb lihtsalt enda eest piisavalt võidelda ja kokkuleppeid teha vaid sellist kuutasude kohta, mida sa võlglasena tõesti ka tasuda suudad. Üle oma varju ei maksa siin kindlasti hüpata. Inkassode puhul on aga teatud mõttes hea külg see, et siin puudub ajaline määrang. Ehk siis sisuliselt kui sul vähegi ikka sissetulek lubab, siis saad sa minimaalse inkassomakse abil samal ajal tegeleda nende laenulepingutega, mis veel pole üles öeldud. Ning varem või hiljem saavad ju kõik laenud ükskord makstud ka. Ning iga korraga peaks see kõik järjest paremaks minema, kuniks ühel hetkel saad ka päriselt need inkassosse jõudnud lepingud ette võtta ja neid klaarima asuma. Taaskord võib siia ka lisada selle, et kui sa vähegi inkasso kirjadele ja kõnedele vastad, siis ei saa mitte ükski kolmas isik teada, et su seis just selline on. Seega, neid ignoreerida ei tasu - siis võivad nad hakata pöörduma sinna, kuhu sa ei soovi (lähedased, tööandja jne) - kuigi see kõik on natuke hall ala ja suures plaanis neil see vist isegi lubatud ei ole.

Omaette teema on muidugi kohtulikud täitemenetlused. Aga siiani jõudmiseks läheb ikka päris palju aega (kui järjepidevalt kõiki osapooli ignoreerida, siis pakuks, et minimaalselt pool aastat võlgnevuse tekkimisest). Kui aga asi juba siia jõuab, siis tasub taaskord kõik silmad lahti hoida ja reageerida kõigele, mis vähegi su postkasti või telefoni saabub. Kiirmenetlusele tuleb ilmtingimata vastulause esitada, tavamenetluse ja lahendi puhul tuleb ajatamist otsida jne. Kohtutäituri teemadest kirjutasin pikemalt juba siin postituses ja seda juttu siin eraldi kordama ei hakka.

Ja ongi kõik. Selline see võlamenetlusprotsess suures plaanis ongi. Väga pikaajaline ja üldsegi mitte nii hirmus, kui võiks karta. Kui ikka ise piisavalt aktiivne olla, otsida lahendusi ja pakkuda enda poolt realistlikke võimalusi, siis saab ikka üsnagi keerulistest olukordadest lõpuks välja ronida. Ning kui midagi muud üle ei jää, siis alati on võimalik ka võlanõustaja abiga kohtuliku võlgade ümberkujundamise teed proovida. Loomulikult tasub alati ka proovida oma sissetulekuid suurendada, midagi ebavajalikku maha müüa ja üleüldiselt oma kulud üle vaadata. Kokkuvõttes - rohkelt kainet mõistust ja kannatlikku meelt!

Võlglaste õudusunenägu - kohtutäiturid

Üks teema, millest ma siin blogis üsna vähe rääkinud olen, on kohtutäituritega seonduv. Seda kõike siis ennekõike selle tõttu, et mul endal puudub nendega igasugunegi kogemus. Eks neist räägitakse muidugi igasuguseid lugusid, üsna tihti teevad nad võlglastele liiga, hoiavad raha liiga kaua kinni või arestivad liiga suuri summasid. Aegajalt saab lugeda ka lugusid, kuidas nii mõnigi neist on võimu kuritarvituse tõttu kriminaaluurimise alla sattunud ja oma ametist priiks saanud.

Kuidagi on need teemad samas viimasel ajal veidi aktiivsemalt mu silme ette ilmunud. Olen saanud mitmeid kirju, kus uuritakse asjaolusid ja detaile protsessi kohta. Samuti tean ma inimesi, kelle silmis näiteks võlglane tähendabki ainult sellist inimest, kelle võlad on juba täituri käes. Et enne justkui polegi võlglase nimetust "väärt". Aga see selleks.

Igaks juhuks mainin kohe ära, et mina siin mingeid susserdamisjuhiseid andma ei hakka. Võlad tuleb ära maksta, selles pole küsimustki. Teemaks on pigem õiglus. Et kas need summad, mida igakuiselt kinni peetakse, on ikka õiged ja seaduspärased. Peaasi, et endale liiga ei lase teha ning lisaks tasuks rahulikult need võimalused ja sammud läbi mõelda, mida üldse teha annab, kui juba nõuded täituri lauale on jõudnud. Samuti lisan siia, et kogu see postitus on minu jaoks puhtalt teoreetiline, baseerudes teadmistele, mida ma siit ja sealt olen kokku kogunud. Mitte kuidagi ei kandideeri ma absoluutsele tõele ja kui keegi peab vajalikuks mind parandada, siis kommentaarium ja mu e-mail ootavad teie märkusi. Rõhutan siinkohal üle, et mina räägin ainult krediidivõlgadest. Kui veel detailsemalt määratleda, siis antud postitus käsitleb tegelikult ainult tagatiseta krediidilepinguid. Tagatisega laenude puhul on praktika niikuinii teistsugune. Aga igasugused trahvid ja elatisvõlad, mis samuti kohtutäituriteni jõuda võivad, jätan heaga mängust välja, sest see ei kuulu kohe kuidagi minu kompetentsi.

Tõenäoliselt on iga võlglase suurim hirm just seotud täituritega ja eriti olukorraga, mis saab siis, kui varad, sissetulekud ja pangakontod aresti alla lähevad. See on justkui võlgnevuse teekonna lõpp-punkt, kust enam sisuliselt hullemaks minna ei saa. Kas see aga tegelikult ka on nii dramaatiline?

Muidugi peab ära mainima selle, et arvestades seda, kui pikk teekond on ühest võlast täiturini jõudmine, siis tuleb nentida, et tõenäoliselt on sellel rajal ikka väga palju asju ka inimene ise valesti teinud. Aga kedagi süüdistama ma siin ei hakka ja ammugi kellegi peale näpuga näitama, see ei ole oluline. Iga võlalugu on omaette nüansidega ja kindlasti ka teatava traagikaga, vaevalt keegi vabatahtlikult end võlglaseks on kujundanud. Samuti ei saa ka kõiki võlglasi ühe mütsiga lüüa - kahtlemata on selles seltskonnas nii neid, kes tegelikult väga kohusetundlikud, aga muidugi on siin ka igasuguseid nihverdajaid ja teadlikke pettureid.

Ühe veidra valeinfo tahaks ka ära klaarida. See levib siis ennekõike igasugustes Facebooki laenugruppides, kus laenuandjad tihtipeale ähvardavad võlglasi sellega, et annavad neid kohtutäituri kätte. Nii lihtsalt see ka ei käi, ükski võlausaldaja ei saa võlglast otse täituri kätte anda, see käib siiski ainult läbi kohtu(kiir)menetluse ning see on juba kohtu hinnata, kas on nõudel alust või mitte. Omaette teema on siin muidugi kiirmaksekäsk, aga sellest ma hetkel liiga pikalt rääkima ei hakka. Kunagi ammu kirjutasin sel teemal, kellel huvi saab lugeda. 

Niisiis. Lähme siis aga olukorra juurde, kus täitur on sulle saatnud teate, et nüüd tuleb X EUR ära maksta. Mulle teadaolevalt on seal 30-päevane tähtaeg. Esimese asjana tuleks siis üritada maksegraafikuni jõuda ja proovida siiski vältida sissetulekute arestini jõudmist. Siin on hästi oluline oma võimalusi adekvaatselt hinnata - ei maksa üle oma varju hüpata ja mingeid ulmesummasid igakuisteks makseteks välja pakkuda.  Kui läheb hästi ja sissenõudja nõustub, siis vormistatakse graafik ja edasi jätkub kõik suhteliselt normaalselt.

Kui aga peaks juhtuma olukord, kus ajatamises kokkuleppele ei jõuta (või siis lihtsalt ignoreerid võlgnikuna kogu seda protsessi), siis lõpuks juhtubki see niiöelda "worst-case-csenario" - kontode ja varade arest. Tundub nagu maailmalõpp, eks ole? Aga tegelikult ei ole ka see lootusetu seis.

Oluline on siin mõista, et ega siin midagi nihverdada pole vaja - pikaajalist tulemust ei anna see, kui oma sissetulekud kellegi teise kontole lased kanda või siis üritad süsteemi kavaldada sellega, et kasutad mingeid välismaiseid pangakontosid (Revolut, N26 jne - on teada juhtumeid, kus ka need kontod võivad lõpuks aresti alla minna). Täiturid panevad käpa peale juba su sissetulekule, nad saadavad koheselt su tööandjale kirja, et vot X eurot iga kuu on vaja talle kanda. Täpse summa teadasaamiseks võid kasutada täitsa vabalt leitavat kalkulaatorit. Sisesta aga oma ülalpeetavate arv ja netopalk sisse ja vaata, kui palju sult kinni peetakse. Näiteks 1000 eurose palga ja 0 lapse puhul on selleks summaks 267.66 EUR. Ehk siis oma pangakontole saad 732.34 EUR. Kui sul on aga veel näiteks 2 last ka selle palga juures, siis ära võetakse ainult 42.66 EUR. Tundub ju täitsa õiglane? Lisaks on oluline märkida ka seda, et korraga saab "sul kallal" olla ainult üks kohtutäitur. Kui on erinevad nõuded, siis teised lihtsalt ootavad oma järjekorda kuniks esimesega asjad klaarid. Ning lõpetuseks veel üks tähtis asjaolu - sinu jamad on ikkagi ainult sinu personaalsed jamad. Kui sinu kontod lähevad aresti alla, siis sellega ei kaasne su lähedastele eraldi sanktsioone - su laste, abikaasa või kelle iganes kontod ja sissetulekud jäävad kenasti puutumata.

Ehk siis selle pika jutu kokkuvõte - isegi, kui sa oled omadega lõpuks jõudnud olukorda, kus su varad ja sissetulekud on kohtulikult aresti alla pandud, siis see ei ole veel maailmalõpp. 

Jõudu ja jaksu kõigile, kes nende teemadega igapäevaselt maadlema peavad. Ilmselt mõistavad vaid võlglased seda stressi ja depressiooni, mida nende muredega võitlemine igapäevaselt endaga kaasa toob. See on karm, kahtlemata. Ning tegelikult soovitan siiski teha endast kõik sõltuva, et su rahaseisud ei jõuaks kohtutäituri lauale, sest mõnes mõttes on see nagu loterii, kus iial ei tea, kelle otsa satud ja mis lisajamasid see kõik kaasa võib tuua.