Törts poliitikajuttu

Käes on märtsikuu esimene reede. Kevad hakkab ka loodetavasti peagi siin uksele koputama (kuigi hetkel pigem lubab talve taastulekut) ja päike piilub ka järjest rohkem ja rohkem. Pärast tööpäeva lõppu on isegi valget aega veel mõned tunnid - mõnus värk. Aga tegelikult on veidi ärevad lähipäevad meid ees ootamas. Riigikogu valimised ju.

Üks räuskav seltskond valmistab siin vist oma toetajaid juba ette ja muudkui kuulutab, kuidas niikuinii on valimised võltsitud. Mõistmata, et just selle oma pideva vastandumisega nad ju enda tõsiseltvõetavust vähendavadki. Õnneks on ka ülejäänud poliitikud ja erakonnad mõistma hakanud, et nendega koostööd teha ei maksa, võib ennastki ära selle jamaga määrida. Ühesõnaga, üldiselt on märgid pigem positiivsed, et see neljatäheline ususekt jääb siiski koalitsioonist välja. Aga noh, samas iialgi ei tea, milliseks see kõik päriselt kujuneb. Aga ootame ja loodame parimat. Kellel veel hääletamata, minge aga tehke seda esimesel võimalusel.

Minu üks olemusi või siis juba lapsena kaasa saadud õpetusi on see, et ennekõike peab inimene siiski ise oma asjadega hakkama saama. Selle tõttu olen tegelikult terve oma elu püüdnud elada selliselt, et ma ei sõltuks sellest, mis ilm on väljas või kes parasjagu meie riiki juhib. Peaasi, et igasugused seadused ja reeglid oleksid stabiilsed ja ühiskonna ootustele vastavad. Inimene on oma olemuselt tegelikult päris hea kohaneja. Ning olgem ausad - kokkuvõttes ongi just hea kohanemisvõime ju inimese edupant. Selle juures tuleb muidugi mõista seda maailma ja reaalsust, kuhu me sattunud oleme. Minu jaoks on tegelikult täiesti arusaamatu, kui palju energiat igasugused uhhuud viimastel aastatel on viitsinud kulutada igasuguste vandenõuteooriate otsimisele, nende levitamisele ja siis kogu sellele tigedusele, mis neid tabab, kui selgub, et enamus maailmast ei taha neist asjadest midagi teada. Olgem ausad - ka EKRE on suures osas üles ehitatud just sellisele mõttetu jama sees urgitsemisele, pidevalt kuri olemisele jne. Ma ei tea, mulle tundub, et inimloomus ei pea sellisele pidevale negatiivsele olekule vastu lihtsalt. Et kui jätkusuutlik see kõik saab olla, kui selle pundi jaoks maailmas midagi toredat enam ei toimugi. Selle asemel, et elu nautida ja rõõmustada või siis lihtsalt teha midagigi oma elu parandamiseks (õpiks mingi uue ameti selgeks, kohaneks tänase turusituatsiooniga vms) käib pidevalt üks jauramine ja sõna otseses mõttes rõvetsemine.

Üks asi, millest ma veel aru ei saa, on see pidev edukate inimeste tagakirumine. Et justkui oleks see mingi tabu, kui keegi rikkaks saab. Et kindlasti on see kuidagi pettusega saadud. Mis siis, et ise on vaevu põhikooli suutnud ära lõpetada, aga ikkagi on ebaõiglane, et Harvardi või Oxfordi kraadiga inimene on sinust jõukam ja õnnelikum. Järeldus - Kaja Kallas on süüdi! Sest Martin Helme ju ütles niimoodi.

Samas ei hakka mina loomulikult kellelegi ütlema, keda peaks valima. Kui ikka süda tuksub EKRE-rütmis, siis jumal temaga. Ju siis on teised erakonnad midagi valesti teinud, et selline jama üldse levida saab. Kusjuures, kui enda lähiminevikku vaadata, siis no ma võiks ju ka mingi protestimeelne olla. Kindlasti saaks ma ka kedagi oma jamades ja sõltuvuses süüdistada. Mõni erakond võiks ju välja tulla plaaniga, kuidas võlgades olevaid hasartmängureid aidata. Isamaa siin muidugi oma pensionireformiga midagi üritas ja eks leidus ju ka neid, kes sellest abi said (mina nende hulgas), aga teades, et meie riigis on sisuliselt 10% inimestest kohtutäiturite küüsis, siis potentsiaalseid valijaid selles kontingendis ju jagub.

Aga jah, nii palju siis poliitikast. Vahepeal on igasuguseid muid asju ka juhtunud. Ma sain oma kodulaenu uue intressi teada, lisaks sain täna hommikul juba kätte ka oma tulumaksu tagastuse, aga nendest asjadest räägin peagi juba eraldi postituses. Seniks aga nautigem elu, tigetsegem võimalikult vähe ja üleüldse loodkem parimat. Lõppkokkuvõttes on kindlates kätes Eestis ju kõik võimalik!

Positiivne krediidiregister tulekul

Viimastel nädalatel on hakanud keerlema üks huvitav potentsiaalne seadusemuudatus või isegi uus seadus. Pean siis silmas loomulikult juba päris mitu aastat valitsuskihtides arutlusel olnud positiivse krediidiregistri seadust. Täiesti julgelt võib öelda, et kui see tõesti teoks saab ja ka reaalselt rakendub, siis on see ikka korralik mängumuutja kogu meie laenuturul.

Ühelt poolt hakkab see loomulikult meie metsikut läänt päris märkimisväärselt korrastama, muudab (loodetavasti) ametlikud laenud odavamaks ja no üleüldse ehk kasvatab ka veidi finantsteadlikkust meie kodanike seas. Ning kahtlemata peaks kogu see asi ka kogu laenutaotluste protsessi oluliselt kiiremaks muutma (sest kohustuste nimekirja ei pea enam ise kokku panema ning lõpuks võibolla ei pea ka enam neid kontoväljavõtteid laenuandjatele saatma). Teisalt võib see muidugi ka päris palju segadust tekitada ning võimalik, et ehk ka veelgi suuremaks muuta ebaseaduslikku laenuturgu (igasugused eraisikute laenude teemad jne).

Juba ette julgen aimata, et alustuseks toob see pigem isegi võlaorjusesse langevate inimeste kasvu. Sest reaalsuses on ilmselt Eesti täis inimesi, kes elavadki praeguses ajahetkes laenulepingust laenulepinguni. Ehk siis neid hetkel hoiabki vee peal puhtalt see, et neil on võimalik erinevaid varjamistehnikaid ja isegi pettuseid kasutades uusi laene hankida. Kunagi oma blogikarjääri alguses natuke kirjeldasin ka seda värki, kui lihtne on neid asju ikka korraldada ja selle käigus tegelikkuses oma juba kaevatud auku veelgi sügavamaks muuta. Ning ühel hetkel pannakse sellele kõigele nüüd punkt, sest kõik ametlikult võetud laenulepingud lähevad ühtsesse andmebaasi kirja ja seda enam potentsiaalne laenuklient laenuandjate eest mitte kuidagi peita ega varjata ei saa. Ning kui juba võetud laenude register ületab kogusumma osas sissetulekute koguse, siis lihtsalt ei saagi uut laenu ja ongi kõik. Sisuliselt võetakse narkomaanidelt uue doosi saamiseks ametlikud kanalid ära.

Paratamatult toob see kõik veidrad seisud ka minusuguste klientide jaoks. Ehk siis kuigi otseselt ei ole mul plaanis ega vajadust uut laenu peale võtta, siis tegelikkuses võib siit välja ujuda asjaolu, et praegused lepingud on ju ka pettusega saadud. Õnneks aga päästab meid see detail, et päris niisama uudishimust keegi sinna registrisse päringuid teha ei tohi. Piilumise lubamise või keelamise õigus jääb siiski inimese enda kätte. Lihtsalt põhitingimus on siin see, et kui uut laenu tahad kuskilt, siis pead igal juhul selle loa andma.

Siiamaani veel kuupäevadest juttu pole olnud, aga pakun, et järgmisel aastal on see uus reaalsus meil kohal. Suures plaanis see seadus mulle muidugi meeldib, sest see peaks tõepoolest korra majja lööma. Aga jah, see niiöelda üleminekuaeg saab üsna kaootiline ilmselt olema. Ning kes teab - võibolla leidub laenuandjate seas neidki, kes nüüd siis viimasel hetkel hakkavad ruttu-ruttu hoopis laenulepinguid andma, et oma praegust ärimudelit toita (olgem ausad - kõik laenufirmad pole kaugeltki mitte vastutustundlikud laenuandjad ja annavad üsna teadlikult raha neile, kellele nad seda anda ei tohiks). Oskaksin oma kogemuse pealt tegelikult päris hea nimekirja kokku panna, millised firmad tõesti teevad taustauuringut ja millised ilmselt elavadki sellest, et kliendid neile pikaajaliselt võlgu jäävad. Aga kuna see on siiski mu enda personaalne kogemus ning lisaks on viimasest laenuvõtmisest mul mõned aastad juba mööda läinud, siis ei võta ma siiski endale seda julgust kedagi avalikult maha tegema hakata.

Sellised põnevad ajad siis ka sellel turul siis tulekul. Eks ma võin siin vaid kahetsusega mõelda, et kui oleks see seadus näiteks juba 5 aastat tagasi olemas olnud, siis poleks mina ka ilmselt võlglaseks end kaevanud. Aga on nagu on, midagi selles osas parata enam ei saa. Parem hilja kui mitte kunagi, eks ole!

Vääramatu jõud

Alustuseks väike definitsioon wikipediast: Vääramatu jõud (prantsuse keeles force majeure [/ˌfɔːrs mɑːˈʒɜːr, -məˈʒɜːr/]; ladina keeles vis maior) on ettearvamatu asjaolu, mis ei sõltu kokkulepet sõlmivate poolte tahtest, mida ei saanud pooled mõjutada ega ära hoida ja mis ei võimalda täita kokkuleppejärgseid kohustusi. Vääramatuks jõuks peetakse loodusjõude, mida ei saa ette näha (üleujutused, maavärinad, orkaanid jms), sõjaolukordi, ootamatut karantiini, tööseisakuid, boikotte, streike, seaduslikke ja ebaseaduslikke keelde jms.

Praegusel äreval ajal on inimesed järjest rohkem hakanud mõtlema ka oma varale ja sellele, kui kaitstud see kõik võimaliku sõja olukorra puhul oleks. Ning tuleb tõdeda, et klient ehk tavainimene on nendes oludes üsna kaitsetus seisus. Laias laastus võib asja kokku võtta kahe punktiga:

• Laenulepingute puhul force majeure ei rakendu ning kõik kohustused jäävad kehtima
• Kindlustuslepingu puhul force majeure rakendub ja üldjuhul kahjusid ei hüvitata

Ehk siis lihtne ja konkreetne näide: kui venelaste rakett keset sõda su kodu puruks teeb, siis laenukohustust peaksid sa endiselt edasi maksma, aga kindlustus ei maksa sulle suure tõenäosusega mitte sentigi. Üks kurioosum ka siia veel lisaks - kui ainult laenulepingut lugeda, siis võivad need venelaste pommid viia sind isegi olukorrani, kus pank nõuab su kodulaenule lisatagatist, sest katki pommitatud kinnisvara väärtus on kõvasti vähenenud. Siin saavad suures plaanis appi tulla vaid poliitika ja riikide otsused.

Kui natuke detailsemaks minna, siis eks siin saavadki määravaks täpsemad lepingutingimused. Näiteks kindlustuste puhul on reeglina sellised klauslid sisse viidud üldtingimustesse (su enda kindlustuslepingus arvatavasti "force majeure" mõistet sees polegi). Toon siinkohal ka ühe kindlustusseltsi üldtingimuste näite. 

Usun, et eks nad on teiste kindlustusseltside puhul üsna sarnased. Kahjuks või õnneks siin mitmeti mõistmist pole, kindlustusfirmad vabastavad end selle punktiga igasugusest hüvitise maksmise kohustusest. 

Kahjuks või õnneks see päris nii ei käi, et sõja puhkedes saad automaatselt kohe ka oma laenukohustustest vabaks. Kokkuvõttes tuleb lihtsalt loota kõike kõige paremat, et see sõda meie maale mitte kunagi ei jõua. 

Ma ei suuda mõista

Viimased päevad siin maailmas on ilmselt enamusele andnud märku sellest, kui habras see kõik meie ümber on. See, kuidas mõne hetkega võivad puruneda tuhanded elud, sajad hooned, miljonid hinged. Ja seda kõike selle tõttu, et üks hull vanamees kaotas igasugusegi reaalsustaju. Kuhu see kõik jõuda võib, on tänaseks veel teadmata. Kas ka meie väikene riigike sellest päriselt võiks pihta saada, on veel teadmata. Välistada ei saa enam mitte kui midagi.

Kahtlemata on selle kõige taustal südantsoojendav näha seda inimkonna ühtsust. Me kõik oleme hetkel justkui ukrainlased. See on ju see sama rahvus, mille esindajaid üks parlamendierakond veel aasta tagasi kõntsaks ja meie töötavale rahvale ohuks pidas. Õnneks on ka nende retoorika tänaseks inimlikuks muutunud.

Aga inimlikuks ei ole muutunud meie esipropangandistid, kes endiselt loodavad mingit poliitilist profiiti sellest lõigata. Või noh, mina ei saagi ausalt öeldes aru, mis see nende eesmärk on või kelle huvides nad toimetavad. Pean siis silmas (jah, meelega nimetan täisnimesid, sest nad on minu arvates totaalsed tolgused ja idioodid) - Varro Vooglaid, Daniel Rüütmann, Markus Järvi, Kalle Grünthal, Hillar Kohv, Tarvo Alev, Meeli Lepson jne. Kindlasti on neid nimesid veel, aga nende inimeste rõvedused on lihtsalt minuni jõudnud (ilma, et ma reaalselt selleks midagigi teinud oleksin, peale Facebooki avamise). Samas, kohati on mul tunne, et vähemalt osa neist (eriti Hillar Kohv ja Tarvo Alev) on lihtsalt niiöelda "kasulikud ajudeta idioodid" ja ega nad päris täpselt endale aru ilmselt ei anna, millega nad tegelevad. Võimalik, et neil on küljes ka mingi vaimne puue, sel juhul minu siirad vabandused. Aga igal juhul on nende reaalsustaju ikka korralikult paigast ära.

Öeldakse, et inimesi on raske mõista, aga tunduvalt kergem hukka mõista. Aga kurjasid inimesi ei peagi mõistma. Neid tulebki hukka mõista. On hetki, mil on täiesti mõttetu kellegi mõistmisega üldse vaeva näha. Sõda ei ole võimalik mõista, seda saab ainult hukka mõista. Samamoodi ka nendega, kes selle sõja on püsti pannud. See on üks mõttetu vennatapusõda. Kui tuua üks meelevaldne võrdlus, siis sisuliselt on see praegune asi sama nagu Soome ründaks Eestit, sõjaliselt. Vennasrahvad, kes alati hästi läbi saanud. Kes nii kultuuriliselt kui ka keeleliselt ääretult sarnased. Naaberriigid, sõbrad. Ja siis tuleb üks hull vanamees ja keerab ketta käima. Isegi ta oma rahvas ei suuda seda mõista.

Paar päeva tagasi sain ma väikese šoki osaliseks. Või noh, praeguses seisus on ilmselt peaaegu kõik ühes pidevas stressiseisundis ja ärevuses. Äng igal hommikul ärgates, hirm igal õhtul uinudes. Aga sõites ühistranspordis sattusin kogemata peale ühele vestlusele, mis mind ehmatas. Omavahel vestlesid kolm tüdrukut, no ütleme vanuses 12-14 (ma noorte vanuste määramisel väga osav tegelikult ei ole). Muu hulgas räägiti ka siis Ukraina sõjast. Ning järsku üks küsis teistelt: "Kuulge, kelle poolt teie selles sõjas olete?" Mis iganes mõtteid ma sel hetkel oma peas ka ei mõelnud, siis selle hetkega kadusid need kõik minema. Eks see kõik näitabki seda, kui karm see kõik on. Laste jaoks võib see olla osati justkui mingi mäng, mida oma telefonis või arvutis mängida saab (seal käib ju pidevalt üks tapmine ja sõda). Aga eks see on samuti see hetk, mil tahaks esimese hooga hukka mõista, et mida kuradit... Aga pigem ehk tasuks sügavamalt mõelda ja analüüsida, miks sellised küsimused tekivad? Слава Україні!

Blogiga saab ka raha teenida

Peagi saab poolteist aastat täis sellest hetkest, mil ma kirjutasin oma elu esimesed blogiread. Selle aja jooksul on päris palju muutunud. Minu enda elus on läinud küll asjad oluliselt paremaks, aga samas tuleb nentida, et maailma mastaabis on olukord ikka päris ärev (no kogu see vinduv koroonavärk ja nüüd siis alanud reaalne sõda Ukrainas, meile tegelikult nii lähedal).

Kui ma 2020. aasta septembris oma blogiga alustasin, siis ei mõelnud ma sellele kõigele mitte kuidagi rahalises mõõtmes. Eesmärk oli pigem oma mõtted lihtsalt kirja panna, päevast päeva. Kuid juba paari kuu pärast muutus see kõik minu jaoks ka väikeseks sissetulekuallikaks. Ning see on seda siiani. Loomulikult ei saa tänaseid tulunumbreid enam kuidagi võrrelda "Võlglase Blogi" hiilgeaegadega (mil selle blogi postituste põhjal ilmus iga kuu 1-2 artiklit Delfi ja Ärilehe veergudel). Aga õnneks midagi tiksub siiski endiselt.

Minu "partnerid" selles maailmas on Google oma tootega AdSense ning lisaks siis TV3 gruppi kuuluv, peaaegu kodumaine SmartAd. Nende poliitikad nii reklaamide näitamise kui ka nendega koostöö tegemise osas on kardinaalselt erinevad. Google AdSense peaks olema üldse maailma suurim interneti reklaamivahendaja. Nende bännereid on praktiliselt kõikjal. Selle süsteemiga liitumine on paras kadalipp, nende kriteeriumid on üsna karmid ja nendega mingit nalja pole. Alustuseks peab su lehel olema piisavalt sisu, see peab olema piisavalt unikaalne ja see peab ka piisavalt unikaalseid külastajaid ligi meelitama. Siis lood omale AdSense konto, lisad nende koodi oma lehe õigesse kohta, esitad avalduse liitumiseks ja jääd ootama. Ning suure tõenäosusega lükatakse su avaldus alustuseks tagasi, ilma et nad väga detailselt midagi selgitaks. Kõik käib nende poolt automaatselt, kellegi käest sa abi ega nõu küsida ei saa. Lihtsalt proovid aimata ja tajuda, mis valesti võis olla. Teed vastavad korrektiivid ja uus avaldus teele. Ja jälle võib minna mitu nädalat mööda enne, kui mingi uus vastus tuleb. Mina näiteks antud blogiga olen üritanud AdSense'iga liituda detsembri algusest peale. Neid avaldusi olen ma teinud tänaseks julgelt mingi 4-5. Viimane avaldus läks teele 11. veebruaril. Siiani pole veel asi käima läinud. 

Teine teema on siis see, kui oled juba lõpuks programmi sisse saanud. Ka siin võib ootamatult asi uppi lennata. Nii, kui nende robotid su lehel külastatavuse osas mingi anomaalia avastavad, võivad nad ühepoolselt päeva pealt reklaamid kinni keerata. Ja siis kulub nädalaid ja nädalaid ootamist, et see kõik taastuks. Ning sedagi hea õnne korral. Ega nad väga detailselt ei selgita sulle, mis võis juhtuda. Selline see suurkorporatsioonide värk on. Samas, kui asi toimib, siis tiksub raha suhteliselt hästi. Isegi minu küllaltki tagasihoidlike blogide korral. Siiamaani parimaks kuuks on mul olnud 2020. aasta november, mil reklaamiraha tuli 140 eurot. Tänaseks on see taandunud kuskile 30 euro kanti (ehk siis ca. 1 euro päevas), aga siin tuleb siis endiselt arvestada, et see kõik on selle vana blogi aktiivne tulu (kuigi blogi ise on pigem juba mul riiulile pandud). Olukord kindlasti paraneb, kui uus blogi ka reklaami peale saab.

SmartAd'iga on asjad veidi lihtsamad ja ka inimlikumad. Neile tuleb lihtsalt kirjutada, et näete, mul selline ja selline blogi. Nad vaatavad manuaalselt su blogi ja sisu üle ning otsustavad üsna kiiresti, kas nende meelest on koostööl mõtet või mitte. Siis saadetakse sulle vastav kood ja juhised ning lähebki asi käima. Siiamaani saan neist rääkida sisuliselt ainult ülivõrdes. Kõik on suurepärane. Kõik mured ja probleemid saavad väga kiiresti lahendused. Muidugi rahasummad on võrreldes Google'iga siiski kordades väiksemad, aga abiks ikkagi.

Üks suur erinevus Google'i ja SmartAdi vahel on rahade väljamaksmine ning maksustamine. Kui Google'i puhul käib kõik sisuliselt automaatselt (lihtsalt peab sinu enda poolt määratud summa täis saama, minimaalne ülekanne on 70 eurot), siis SmartAd teeb väljamakse alles siis, kui sa neile ise arve esitad (selle saad genereerida nende süsteemis, kui saadav summa ületab 50 eurot). Maksustamise osas on aga SmartAd siiski oluliselt mugavam variant - nemad arvestavad tulumaksu juba enne makse tegemist maha ja see ilmub kenasti ka tuludeklaratsioonile, selles osas ei pea ise rohkem lillegi liigutama. Google'i puhul aga pead ise selle teema ära lahendama. Kenasti igasugused välismaised tulud kirja panema. Ehk siis, kui Google kannab sulle näiteks 100 eurot, siis pead arvestama, et tegelikult pead sa sellest 20 eurot riigile kandma.

Täna, 22. veebruaril, ongi hea tegelikult reklaamirahadest rääkida. Sest just pool tundi tagasi laekuski mu pangakontole järjekordne Google AdSense ülekanne, sellel aastal esimest korda. Ning kuna ma vaikimisi olin endale lubaduse andnud, et blogiga seotud tulud investeerin ma edasi, siis saigi paar tehingut tehtud - ma ostsin 100 euro eest Coca-Colat (mitte küll jooki, seda ei jõuaks nii palju juua) ja 50 euro eest bitcoine. Eks näis muidugi, mis kogu sellest investeerimismaailmast siin lähiajal saama hakkab. Tundub, et see sõjavärk lööb igasugused börsid ja muud asjad vähemalt ajutiselt korralikult punaseks. See kõik paneb muidugi kõhklema ja kahtlema, kas üldse jätkata nende asjadega. Aga vähemalt esialgu ma oma plaanides midagi muuta ei kavatse. Seda kõike võib ju võtta ka odavmüügina. Küllap kunagi ikka kõik taaskord taastub. Põhiline on see, et lähiajal ilmselt pole väga tervislik sinna turgudele ja oma jooksvale seisule üldse peale vaadata.

Loojad ja hävitajad

Kui sa tahad, et su blogi või mingi sotsiaalmeedia postitus saaks populaarseks või isegi moodsa sõnaga viraalseks, siis tuleks tekitada mingi konflikt. Rääkida midagi vastuolulist, lõhestavat või isegi sulaselget valet. Teatud mõttes olen ma natuke teist teed siin läinud ja olen püüdnud mingeid teemasid oma juttudes vältida. Aga see kõik ei tähenda muidugi seda, et mul oma arvamust ei oleks. On ja kuidas veel on.

Ma olen mõnes mõttes vana kooli mees, kes käis omal ajal ilusasti kõikvõimalikud kooliastmed läbi, õppisin hoolega ja see kõik kujundas tugevalt ka mu maailmapilti. Mina usun teadust, kainet mõistust ja loogilist mõtlemist. Ma vihkan konflikte ja vastuolusid, mulle ei meeldi provokaatorid - ma lihtsalt ei oskaks nendega kuidagi hakkama saada. Ma olen igasugustele tülinorijatele tegelikult vägagi kerge saak. Hiljuti oli ETV eetris üks üsnagi märkimisväärne intervjuu ("Hommik Anuga" saates, 19.12.2021), kus räpipunt 5MIINUST liige Estoni Kohver avaldas arvamust viimase aja ühe suurima meediakangelase Elvis Braueri kohta - "See, kui mina lähen närvi selle debiiliku peale, siis ega tema sellest ei muutu. Siis ongi, et ma olen oma murega üksi ja ise loll ka veel." Ma tunnen umbes samamoodi. Mind ajab ka selline Brauerite taoline idiootsus närvi, aga reaalselt olen ainus kannataja selles mina ise. Ma pean õppima end paremini talitsema. See on absurd, et ma sellistest inimestest end mõjutada lasen. Ma tegelikult võrdleksin neid täiesti tavapäraste pubekatega. Käib üks pidev jauramine, probleemide ja konfliktide tekitamine. Saaks ainult tähelepanu. Juba kooliajal olin ma tegelikult selle temaatikaga hädas. Mina tahtsin vaikselt oma asja ajada, õppida, rõõmustada saavutuste üle, olla õnnelik ja rahulik. Kuid ikka ja jälle tuli ette mingeid norimisi, teatud mõttes vaimseid rünnakuid. Juba lapsepõlves oli mulle sisendatud, et parim vastus kiusatajatele on neist mitte välja teha. See ajab neid kõige rohkem närvi, kui nende provokatsioonidele ei vastata. Kohati (tegelikult üsnagi tihti) tundub mulle, et kogu EKRE erakond on üks pubekate punt. OK, ilmselt mitte kõik, küllap on ka nende seas toredaid inimesi. Aga suures plaanis on neil koguaeg vaja millegi vastu olla. Tõelised ühiskonna lõhkujad. Ja siis väidavad nad sinisilmselt, et nemad armastavad Eestit. Jajah, muidugi.

Mulle meeldib meie demokraatlik kord. Kogu see raamistik, mis tagab, et enamus otsustab. Kogu see raamistik, mis tagab stabiilsuse. See, mis on hädavajalik ka ühele investorile. Muidugi on teadatuntud ju ka see klišee, et häid kriise ei tohi raisku lasta, aga mina veel niimoodi mõelda ei oska. Mina tahaks rahu ja vaikust. Rohkem mõistuse häält.

Praegune jant on muutunud ususõjaks. Seejuures pole enam sugugi tähtis, mida öeldakse. Oluline on see, kes ütleb. Kas see, kes midagi räägib, kuulub nende inimeste hulka, kelle põhimõtted kattuvad just sinu omadega. Kas sinu iidoliks on William Koval/Varro Vooglaid või siiski mõni targem ja asjalikum inimene? Kas sa usud teadusesse, mille põhjal sulle koolitarkust jagati? Kas sa usud sellesse ühiskonda, milles me elame? Või usud sa hoopis kaosesse?

Loomulikult ei saa ma selle kõige taustal öelda, et meie praegused riigijuhid või teadusnõukogu oleks tegutsenud veatult. Aga uskuda, et nad teeksid meelega mingeid halbu otsuseid? Mina usun neisse ja nende eesmärkidesse, aga tuleb endale aru anda, et see kriis, kus me juba varsti 2 aastat oleme olnud, on kõigi jaoks uus. Kellelgi pole kogemust, kuidas selle olukorras teha lollikindlaid ja veatuid otsuseid. Niiehknaa käib üks pidev katsetamine. Ning sellesse on juba iseenesest sisse kirjutatud paratamatus, et sellega kaasneb vigu.

Ma tõesti loodan, et ühel ilusal päeval saabub taas rahu ja kogu see pandeemia saab otsa. Seniks aga kaunist aasta lõppu!