Viimased päevad siin maailmas on ilmselt enamusele andnud märku sellest, kui habras see kõik meie ümber on. See, kuidas mõne hetkega võivad puruneda tuhanded elud, sajad hooned, miljonid hinged. Ja seda kõike selle tõttu, et üks hull vanamees kaotas igasugusegi reaalsustaju. Kuhu see kõik jõuda võib, on tänaseks veel teadmata. Kas ka meie väikene riigike sellest päriselt võiks pihta saada, on veel teadmata. Välistada ei saa enam mitte kui midagi.
Kahtlemata on selle kõige taustal südantsoojendav näha seda inimkonna ühtsust. Me kõik oleme hetkel justkui ukrainlased. See on ju see sama rahvus, mille esindajaid üks parlamendierakond veel aasta tagasi kõntsaks ja meie töötavale rahvale ohuks pidas. Õnneks on ka nende retoorika tänaseks inimlikuks muutunud.
Aga inimlikuks ei ole muutunud meie esipropangandistid, kes endiselt loodavad mingit poliitilist profiiti sellest lõigata. Või noh, mina ei saagi ausalt öeldes aru, mis see nende eesmärk on või kelle huvides nad toimetavad. Pean siis silmas (jah, meelega nimetan täisnimesid, sest nad on minu arvates totaalsed tolgused ja idioodid) - Varro Vooglaid, Daniel Rüütmann, Markus Järvi, Kalle Grünthal, Hillar Kohv, Tarvo Alev, Meeli Lepson jne. Kindlasti on neid nimesid veel, aga nende inimeste rõvedused on lihtsalt minuni jõudnud (ilma, et ma reaalselt selleks midagigi teinud oleksin, peale Facebooki avamise). Samas, kohati on mul tunne, et vähemalt osa neist (eriti Hillar Kohv ja Tarvo Alev) on lihtsalt niiöelda "kasulikud ajudeta idioodid" ja ega nad päris täpselt endale aru ilmselt ei anna, millega nad tegelevad. Võimalik, et neil on küljes ka mingi vaimne puue, sel juhul minu siirad vabandused. Aga igal juhul on nende reaalsustaju ikka korralikult paigast ära.
Öeldakse, et inimesi on raske mõista, aga tunduvalt kergem hukka mõista. Aga kurjasid inimesi ei peagi mõistma. Neid tulebki hukka mõista. On hetki, mil on täiesti mõttetu kellegi mõistmisega üldse vaeva näha. Sõda ei ole võimalik mõista, seda saab ainult hukka mõista. Samamoodi ka nendega, kes selle sõja on püsti pannud. See on üks mõttetu vennatapusõda. Kui tuua üks meelevaldne võrdlus, siis sisuliselt on see praegune asi sama nagu Soome ründaks Eestit, sõjaliselt. Vennasrahvad, kes alati hästi läbi saanud. Kes nii kultuuriliselt kui ka keeleliselt ääretult sarnased. Naaberriigid, sõbrad. Ja siis tuleb üks hull vanamees ja keerab ketta käima. Isegi ta oma rahvas ei suuda seda mõista.
Paar päeva tagasi sain ma väikese šoki osaliseks. Või noh, praeguses seisus on ilmselt peaaegu kõik ühes pidevas stressiseisundis ja ärevuses. Äng igal hommikul ärgates, hirm igal õhtul uinudes. Aga sõites ühistranspordis sattusin kogemata peale ühele vestlusele, mis mind ehmatas. Omavahel vestlesid kolm tüdrukut, no ütleme vanuses 12-14 (ma noorte vanuste määramisel väga osav tegelikult ei ole). Muu hulgas räägiti ka siis Ukraina sõjast. Ning järsku üks küsis teistelt: "Kuulge, kelle poolt teie selles sõjas olete?" Mis iganes mõtteid ma sel hetkel oma peas ka ei mõelnud, siis selle hetkega kadusid need kõik minema. Eks see kõik näitabki seda, kui karm see kõik on. Laste jaoks võib see olla osati justkui mingi mäng, mida oma telefonis või arvutis mängida saab (seal käib ju pidevalt üks tapmine ja sõda). Aga eks see on samuti see hetk, mil tahaks esimese hooga hukka mõista, et mida kuradit... Aga pigem ehk tasuks sügavamalt mõelda ja analüüsida, miks sellised küsimused tekivad? Слава Україні!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar