Ma ei suuda mõista

Viimased päevad siin maailmas on ilmselt enamusele andnud märku sellest, kui habras see kõik meie ümber on. See, kuidas mõne hetkega võivad puruneda tuhanded elud, sajad hooned, miljonid hinged. Ja seda kõike selle tõttu, et üks hull vanamees kaotas igasugusegi reaalsustaju. Kuhu see kõik jõuda võib, on tänaseks veel teadmata. Kas ka meie väikene riigike sellest päriselt võiks pihta saada, on veel teadmata. Välistada ei saa enam mitte kui midagi.

Kahtlemata on selle kõige taustal südantsoojendav näha seda inimkonna ühtsust. Me kõik oleme hetkel justkui ukrainlased. See on ju see sama rahvus, mille esindajaid üks parlamendierakond veel aasta tagasi kõntsaks ja meie töötavale rahvale ohuks pidas. Õnneks on ka nende retoorika tänaseks inimlikuks muutunud.

Aga inimlikuks ei ole muutunud meie esipropangandistid, kes endiselt loodavad mingit poliitilist profiiti sellest lõigata. Või noh, mina ei saagi ausalt öeldes aru, mis see nende eesmärk on või kelle huvides nad toimetavad. Pean siis silmas (jah, meelega nimetan täisnimesid, sest nad on minu arvates totaalsed tolgused ja idioodid) - Varro Vooglaid, Daniel Rüütmann, Markus Järvi, Kalle Grünthal, Hillar Kohv, Tarvo Alev, Meeli Lepson jne. Kindlasti on neid nimesid veel, aga nende inimeste rõvedused on lihtsalt minuni jõudnud (ilma, et ma reaalselt selleks midagigi teinud oleksin, peale Facebooki avamise). Samas, kohati on mul tunne, et vähemalt osa neist (eriti Hillar Kohv ja Tarvo Alev) on lihtsalt niiöelda "kasulikud ajudeta idioodid" ja ega nad päris täpselt endale aru ilmselt ei anna, millega nad tegelevad. Võimalik, et neil on küljes ka mingi vaimne puue, sel juhul minu siirad vabandused. Aga igal juhul on nende reaalsustaju ikka korralikult paigast ära.

Öeldakse, et inimesi on raske mõista, aga tunduvalt kergem hukka mõista. Aga kurjasid inimesi ei peagi mõistma. Neid tulebki hukka mõista. On hetki, mil on täiesti mõttetu kellegi mõistmisega üldse vaeva näha. Sõda ei ole võimalik mõista, seda saab ainult hukka mõista. Samamoodi ka nendega, kes selle sõja on püsti pannud. See on üks mõttetu vennatapusõda. Kui tuua üks meelevaldne võrdlus, siis sisuliselt on see praegune asi sama nagu Soome ründaks Eestit, sõjaliselt. Vennasrahvad, kes alati hästi läbi saanud. Kes nii kultuuriliselt kui ka keeleliselt ääretult sarnased. Naaberriigid, sõbrad. Ja siis tuleb üks hull vanamees ja keerab ketta käima. Isegi ta oma rahvas ei suuda seda mõista.

Paar päeva tagasi sain ma väikese šoki osaliseks. Või noh, praeguses seisus on ilmselt peaaegu kõik ühes pidevas stressiseisundis ja ärevuses. Äng igal hommikul ärgates, hirm igal õhtul uinudes. Aga sõites ühistranspordis sattusin kogemata peale ühele vestlusele, mis mind ehmatas. Omavahel vestlesid kolm tüdrukut, no ütleme vanuses 12-14 (ma noorte vanuste määramisel väga osav tegelikult ei ole). Muu hulgas räägiti ka siis Ukraina sõjast. Ning järsku üks küsis teistelt: "Kuulge, kelle poolt teie selles sõjas olete?" Mis iganes mõtteid ma sel hetkel oma peas ka ei mõelnud, siis selle hetkega kadusid need kõik minema. Eks see kõik näitabki seda, kui karm see kõik on. Laste jaoks võib see olla osati justkui mingi mäng, mida oma telefonis või arvutis mängida saab (seal käib ju pidevalt üks tapmine ja sõda). Aga eks see on samuti see hetk, mil tahaks esimese hooga hukka mõista, et mida kuradit... Aga pigem ehk tasuks sügavamalt mõelda ja analüüsida, miks sellised küsimused tekivad? Слава Україні!

Blogiga saab ka raha teenida

Peagi saab poolteist aastat täis sellest hetkest, mil ma kirjutasin oma elu esimesed blogiread. Selle aja jooksul on päris palju muutunud. Minu enda elus on läinud küll asjad oluliselt paremaks, aga samas tuleb nentida, et maailma mastaabis on olukord ikka päris ärev (no kogu see vinduv koroonavärk ja nüüd siis alanud reaalne sõda Ukrainas, meile tegelikult nii lähedal).

Kui ma 2020. aasta septembris oma blogiga alustasin, siis ei mõelnud ma sellele kõigele mitte kuidagi rahalises mõõtmes. Eesmärk oli pigem oma mõtted lihtsalt kirja panna, päevast päeva. Kuid juba paari kuu pärast muutus see kõik minu jaoks ka väikeseks sissetulekuallikaks. Ning see on seda siiani. Loomulikult ei saa tänaseid tulunumbreid enam kuidagi võrrelda "Võlglase Blogi" hiilgeaegadega (mil selle blogi postituste põhjal ilmus iga kuu 1-2 artiklit Delfi ja Ärilehe veergudel). Aga õnneks midagi tiksub siiski endiselt.

Minu "partnerid" selles maailmas on Google oma tootega AdSense ning lisaks siis TV3 gruppi kuuluv, peaaegu kodumaine SmartAd. Nende poliitikad nii reklaamide näitamise kui ka nendega koostöö tegemise osas on kardinaalselt erinevad. Google AdSense peaks olema üldse maailma suurim interneti reklaamivahendaja. Nende bännereid on praktiliselt kõikjal. Selle süsteemiga liitumine on paras kadalipp, nende kriteeriumid on üsna karmid ja nendega mingit nalja pole. Alustuseks peab su lehel olema piisavalt sisu, see peab olema piisavalt unikaalne ja see peab ka piisavalt unikaalseid külastajaid ligi meelitama. Siis lood omale AdSense konto, lisad nende koodi oma lehe õigesse kohta, esitad avalduse liitumiseks ja jääd ootama. Ning suure tõenäosusega lükatakse su avaldus alustuseks tagasi, ilma et nad väga detailselt midagi selgitaks. Kõik käib nende poolt automaatselt, kellegi käest sa abi ega nõu küsida ei saa. Lihtsalt proovid aimata ja tajuda, mis valesti võis olla. Teed vastavad korrektiivid ja uus avaldus teele. Ja jälle võib minna mitu nädalat mööda enne, kui mingi uus vastus tuleb. Mina näiteks antud blogiga olen üritanud AdSense'iga liituda detsembri algusest peale. Neid avaldusi olen ma teinud tänaseks julgelt mingi 4-5. Viimane avaldus läks teele 11. veebruaril. Siiani pole veel asi käima läinud. 

Teine teema on siis see, kui oled juba lõpuks programmi sisse saanud. Ka siin võib ootamatult asi uppi lennata. Nii, kui nende robotid su lehel külastatavuse osas mingi anomaalia avastavad, võivad nad ühepoolselt päeva pealt reklaamid kinni keerata. Ja siis kulub nädalaid ja nädalaid ootamist, et see kõik taastuks. Ning sedagi hea õnne korral. Ega nad väga detailselt ei selgita sulle, mis võis juhtuda. Selline see suurkorporatsioonide värk on. Samas, kui asi toimib, siis tiksub raha suhteliselt hästi. Isegi minu küllaltki tagasihoidlike blogide korral. Siiamaani parimaks kuuks on mul olnud 2020. aasta november, mil reklaamiraha tuli 140 eurot. Tänaseks on see taandunud kuskile 30 euro kanti (ehk siis ca. 1 euro päevas), aga siin tuleb siis endiselt arvestada, et see kõik on selle vana blogi aktiivne tulu (kuigi blogi ise on pigem juba mul riiulile pandud). Olukord kindlasti paraneb, kui uus blogi ka reklaami peale saab.

SmartAd'iga on asjad veidi lihtsamad ja ka inimlikumad. Neile tuleb lihtsalt kirjutada, et näete, mul selline ja selline blogi. Nad vaatavad manuaalselt su blogi ja sisu üle ning otsustavad üsna kiiresti, kas nende meelest on koostööl mõtet või mitte. Siis saadetakse sulle vastav kood ja juhised ning lähebki asi käima. Siiamaani saan neist rääkida sisuliselt ainult ülivõrdes. Kõik on suurepärane. Kõik mured ja probleemid saavad väga kiiresti lahendused. Muidugi rahasummad on võrreldes Google'iga siiski kordades väiksemad, aga abiks ikkagi.

Üks suur erinevus Google'i ja SmartAdi vahel on rahade väljamaksmine ning maksustamine. Kui Google'i puhul käib kõik sisuliselt automaatselt (lihtsalt peab sinu enda poolt määratud summa täis saama, minimaalne ülekanne on 70 eurot), siis SmartAd teeb väljamakse alles siis, kui sa neile ise arve esitad (selle saad genereerida nende süsteemis, kui saadav summa ületab 50 eurot). Maksustamise osas on aga SmartAd siiski oluliselt mugavam variant - nemad arvestavad tulumaksu juba enne makse tegemist maha ja see ilmub kenasti ka tuludeklaratsioonile, selles osas ei pea ise rohkem lillegi liigutama. Google'i puhul aga pead ise selle teema ära lahendama. Kenasti igasugused välismaised tulud kirja panema. Ehk siis, kui Google kannab sulle näiteks 100 eurot, siis pead arvestama, et tegelikult pead sa sellest 20 eurot riigile kandma.

Täna, 22. veebruaril, ongi hea tegelikult reklaamirahadest rääkida. Sest just pool tundi tagasi laekuski mu pangakontole järjekordne Google AdSense ülekanne, sellel aastal esimest korda. Ning kuna ma vaikimisi olin endale lubaduse andnud, et blogiga seotud tulud investeerin ma edasi, siis saigi paar tehingut tehtud - ma ostsin 100 euro eest Coca-Colat (mitte küll jooki, seda ei jõuaks nii palju juua) ja 50 euro eest bitcoine. Eks näis muidugi, mis kogu sellest investeerimismaailmast siin lähiajal saama hakkab. Tundub, et see sõjavärk lööb igasugused börsid ja muud asjad vähemalt ajutiselt korralikult punaseks. See kõik paneb muidugi kõhklema ja kahtlema, kas üldse jätkata nende asjadega. Aga vähemalt esialgu ma oma plaanides midagi muuta ei kavatse. Seda kõike võib ju võtta ka odavmüügina. Küllap kunagi ikka kõik taaskord taastub. Põhiline on see, et lähiajal ilmselt pole väga tervislik sinna turgudele ja oma jooksvale seisule üldse peale vaadata.

Minu portfell, 2. osa

Tänasel, minu jaoks üsna märgilise tähtsusega kuupäeval (sellest lähemalt natuke allpool), on hea taaskord heita pilk peale, mis mu investeeringutest siis saanud ka on. Kohe alustuseks on vajalik muidugi märkida, et päris "osta ja unusta" stiilis ma siiski pole suutnud seda asja siin ajada. Mõnes mõttes on selles mu enda uudishimu ja kibeluse talitsemata jätmise süü, aga natuke on see seotud ka sellega, et ma ei seadistanud oma äppe piisavalt vaikseks. Tänaseks on mul aga kõik muudatused tehtud ja igapäevaelu see portfellivärk mul enam ei sega. Ühesõnaga, alustuseks oli mul siis vaja oma Change äpp (ehk siis see, kus mul krüptorahad peidus) ära sättida, et ta mulle mingeid erisündmuseid (suuri tõuse ja languseid) ekraanile ei kuvaks päevast päeva. Teiseks muutsin oma III samba sissemaksed püsikorralduse peale. Kui palk tuleb, siis läheb üsna automaatselt see 500 eurot kenasti õigesse kohta, ilma, et mina selleks eraldi liigutusi peaks tegema (ehk siis ma ei pea sellele rohkem mõtlema). Siit muidugi järgmine samm oleks pöörduda lausa tööandja poole, et las viskab ise selle summa minu eest sinna sambasse, aga ma pole veel nii täpselt uurinud, kuidas see täpsemalt käia võiks. Aga olen kuulnud, et nii peaks teha saama. Kuigi vist võib sõltuda ka tööandjast. Seda kohustust minu sellisele soovile vastu tulla neil arvatavasti pole.

Nii. Aga vaatame siis üle, mis vahepeal juhtunud on. Võtakski siis selle III pensionisamba ette. See on siis ainus minu niiöelda varaklass, kuhu ma raha olen juurde ka pannud. Tänaseks on siis sissemaksete summa mul kokku 2000 eurot. Ning tänahommikune seis on mul seal 1939,38 eurot. Ehk siis eelmise ülevaate 64,42 eurosest kasumist on saanud hoopiski 60,62 eurone kahjum. Kas see teeb mind kuidagi kurvaks või ärevaks? Absoluutselt mitte! Seda juba kasvõi selle tõttu, et kuna sel aastal olen ma sissemakseid teinud 1000 euro eest, siis tegelikkuses ootab mind selle eest järgmisel kevadel juba praeguseks garanteeritult 200 eurone preemia riigi poolt. Ning teiseks ei kurvasta see kõik mind juba selle tõttu, et ma ei plaani seda sammast siin veel niipea puutuda. Ideaalis muidugi võiks väljamaksete peale mõelda alles pensionieas. 

Järgmisena siis aktsiad. Siia ma midagi vahepeal juurde pole lisanud. Endiselt on mul siin Coca-Cola osakute sissemaksete summa 100 eurot. Revoluti äpp näitab mulle praegu seisuks 102,39 eur (116,50 usd). Ehk siis võrreldes eelmise korraga on juurde tiksunud 0,38 eur või siis 1,17 usd. Kokkuvõttes on siis kasum 2,39%. Rikkaks just sellises tempos ei saa, aga las tiksub - Coca-Cola peaks väidetavalt ikka hea ja kindel inflatsioonikaitse olema. Vaadates siin suures plaanis muid aktsiaid, siis peab ju rõõmustama - väike kasum on alati parem kui ükskõik milline kahjum, eks ole. Millalgi varakevadel peaks järjekordne dividendilaks ka tulema. 

Ning viimasena siis krüptovarad. Siin on need üles-alla ujumised ikka päris tugevad olnud. Ning mingil hetkel oli mu vara siin ikka päris nutune juba (see oli siis see hetk, kui sain aru, et pean ruttu Change teavitused kinni keerama). Sissemaksete seis on ka siin mul muutumatu - 200 eurot BTC ja 50 eurot XRP. Kõige hullemal hetkel oli mu seis juba 80 euroga miinuses. See teeb lausa 32%. Tänaseks on aga täitsa OK kosumine toimunud. BTC seis on 173,51 EUR ning XRP seis 41,07 EUR. Ehk siis kokku 214,58 EUR. Kahjum on muidugi endiselt täitsa olemas - 35,42 EUR (14,2%), aga muretsemiseks loomulikult mitte mingit põhjust pole. Las tiksuvad. Change tegi mingi huvitava kingituse ka siin veebruari alguses - kinkis mulle "boonusena" 2 CNG (ehk siis nende enda oma) osakut. Ühe CNG hind oli tol hetkel 1,01 EUR ehk siis tegemist oli 2,02 EUR suuruse kingitusega. Selle hind on tänaseks muutumatu. Siin on muidugi väike konks ka siiski - neid osakuid ma niisama lambist maha müüa ei saa. Siin on määratud miinimumkogus. Ehk siis alla 10 CNG müüki panna ei saagi. Aga pole plaanis ka. Aga eks ma arvestan selle siiski oma portfelli ikkagi sisse - reaalne minu nimel olev vara ju ikkagi.

Selline see portfell mul siis täna ongi. Nüüd aga siis veidi täpsemalt sellest, mille poolest see tänane, 16. veebruar, minu elus tähtis on. Tegelikult aasta tagasi ma juba sel teemal kirjutasin ka. Just täna, kaks aastat tagasi, tegin ma oma elu viimase spordipanuse. See kaotas. Üks karm etapp mu elus sai otsa. Tegelikult on üsna uskumatu, kuhu ma tänaseks oma rabelemise, õnne ja toetavate inimeste abiga jõudnud olen. Ma olen enda üle uhke. Siit on hea edasi minna ja veelgi vägevamaid kõrguseid püüda. Palju õnne mulle!

Investeerimine kui tennisemäng, tennisemäng kui elu

Tennis kui spordimäng on mulle alati meeldinud. Mingi mõnus kuninglikkus ja vägev ajalooline taust on sellel mängul. Need mees-mehe/naine-naise vastu peetavad lahingud on kuidagi nii ligitõmbavad ja mingi erilise glamuuriga. Ligikaudu 20 aastat olen ma olnud Šveitsi maestro Roger Federeri mängu suur austaja. Ning viimased aastad on siia lisanud ka muidugi meie omad Kaia Kanepi ja nüüd eriti tugevalt loomulikult Anett Kontaveidi tegemistele kaasa elamised.

Tennis on ka selles mõttes üks üsna omapärane mäng, et peale vaadates on tegemist üsna lihtsasti mõistetava mänguga - pall on vaja üle võrgu vastase poolele maha lüüa ja küll siis need punktid ka tulevad. Aga pean nentima, et sellega see lihtsus vist piirdubki. Mu sõprade-tuttavate seas on päris tugevalt spordimaailmas sees olevaid inimesi, aga isegi mitte kõik nende seast ei mõista lõpuni välja, mis alustel need punktid, geimid ja setid siis lõpuks lukku lüüakse.

Teen siis hästi kiire ülevaate tennise punktisüsteemist, aga kuna see on päris korralikult igasuguseid erandeid täis, siis piirdun üldloogikaga. Selleks, et võita üht tennisematši, peab üldjuhul võitma 2 setti (on ka üks erand - meeste Grand Slam turniiridel peab võitma 3 setti). Selleks, et võita setti, peab üldjuhul võitma 6 geimi (taaskord on siin ka erandeid, sest vahe peab olema vähemalt 2 geimi). Selleks, et võita geimi, peab võitma vähemalt 4 punkti (ka siin on erandeid, sest taaskord peab vahe olema vähemalt 2 punkti - siin on lisaks veel üks eripära: punkte ei loeta sugugi mitte stiilis "1, 2, 3 jne", vaid mingil veidral ajaloolisel põhjusel hoopis stiilis "15, 30, 40 jne"). Ehk siis kokkuvõttes, minimaalselt peab seti võitmiseks võitma 24 punkti ja kogu mängu võitmiseks 48 punkti. Punktid -> Geim -> Sett -> Mäng. Ning nii lihtne see kõik ongi ja siis mängu lõppedes teatab pukikohtunik: "Game, set and match" :) Kusjuures, põnev on nentida, et tennisemängu võitmiseks ei pea isegi ilmtingimata vastasest rohkem punkte või isegi geime võitma. Ning samuti ei pea näiteks punkti võitmiseks alati ise väga hästi mängimagi, piisab sellest, kui vastane teeb mingi vea ja mängib lihtsalt sinust sel hetkel halvemini. Ehk siis nagu pallimängudes, elus ja investeerimises ikka - vägagi oluline roll on ka õnnefaktoril.

Nii, see selleks. Kui natuke süveneda, siis saab sellele loogikale pihta ka, päris raketiteadus see siiski ei ole.

Kuidas see kõik nüüd aga minu mõttemaailmas investeerimise ja lausa eluga seonduda võiks? Võti seisnebki just selles punktiarvestuses. Kui kuskil korvpallis või jalgpallis on loogika üsna sirgjooneline - kui oled juba poolajaks kõvasti ette rebinud, siis suure tõenäosusega oledki juba mängu ka võitnud, sest see seis jookseb koguaeg kaasas. Aga tennis on oma olemuselt üks mingilahingute tander. Iga lahing algab nullist. Pole üldsegi tavapäratu, et mängija, kes kaotab näiteks esimese seti lausa 0:6, võib lõpuks mängu võita. Neid geime ja punkte võib vabalt võrrelda ka näiteks erinevate investeerimisvahendite või varaklassidega. Kui sa suures plaanis oled õiged valikud teinud, siis ei morjenda sind see, kui mõni üksikaktsia või krüptoraha miinuses istub. Tegelikult kirjutasin ma juba üle aasta tagasi umbes sarnasel teemal. Ehk siis selleks, et elus või investeerimismaailmas edukas olla, ei pea olema iga päev edukas. Tagasilöögid ja kaotused on elu paratamatu osa. Ning mõned lahingud võib juba eos minna lasta, et oleks energiat võidelda seal, kus see tõeliselt oluline on.

Käes on sõbrapäev. Ning sellega seoses on Eesti maksumaksjate jaoks käes ka aeg hakata oma tulu deklareerima. Minu jaoks on see seekord natuke keerulisem kui tavaliselt. Sest esimest korda mu elus on mul vaja kirja panna ka välismaalt saadud tulud (Google AdSense) ning ilmselt on vaja kirja panna ka mingid aktsiatehingud ja arvatavasti ka krüptotehingud. Olen küll aru saanud, et mingeid lisakohustusi need aktsiad ja krüptomündid mulle kaasa ei too (sest ma pole müügitehinguid teinud), aga kirja vist tuleb ikkagi kõik need ostud panna. Aga see kõik on teema, millega pean end veel kurssi viima. Õnneks tuleb siinkohal loodetavasti taaskord appi Taavi Pertman, kes on algajate jaoks asjalikud juhendid kokku pannud. Eks iga uus asi tundub alguses vastikult keeruline ja hirmuäratav, aga tuleb lihtsalt otsast närima hakata. Nagu öeldakse, teadmatus ei vabasta vastutusest ja kohustusest. Eks ma teen millalgi vastava postituse ka, kuidas mul see kõik läheb. Seniks aga vahvat sõbrapäeva kõigile!

Kui trumm on läinud...

Juba vanarahvas teadis lauset, et kui trumm on läinud, siis mingu juba need pulgad kah. Ilmselt on peaaegu iga inimene vähemalt kordki oma elus seda tunnet tunda saanud. Ning arvatavasti on paljud seda mõtteviisi ka reaalselt rakendanud.

Hasartmängumaailmas võiks selle emotsiooni kohta öelda tiltamine. Ehk siis sa oled küll püüdnud oma distsipliini hoida, ehitad midagi üles jupp jupi haaval. Oled juba päris tubli olnud äkki lausa mitu päeva, kuniks... Tuleb mingi ootamatu ja vastik kaotus. Ja siis läheb kogu see värk lappama. Hakkad tõmblema, teed otsuseid, millel pole enam kaine mõistusega mitte mingit seost. Lihtsalt lahmid oma raha siia ja sinna, kuniks viskad ka viimased riismed minema, sest kopp on ees. Kui mängur sellisesse seisundisse jõuab, siis tegelikult teda enam ei olegi võimalik peatada. Peatuspunktiks on sellisel juhul lihtsalt raha otsa saamine. Nii oli see kõik ka minul. Just need tiltamised olid need, mis mind võlgadesse vedasid. See on ka üks suurimaid ja olulisemaid põhjuseid, miks ma enam mitte kunagi sellele teele ei tohi astuda. Sest võidusoonel on küll hästi mõnus olla ja vaatad, kuidas muudkui panused võite toovad ja kassajääk kasvab. Aga ma tean, et arvatavasti piisab vaid ühest ebaõnnestumisest (see kõik on ju ikkagi õnnemäng) ja see libastumine on vägagi suure tõenäosusega käes ning siis järgneks ilmselt üks kiire allakäiguteekond. Selle käigus kaob mõne hetkega kõik suure vaevaga võidetud raha ning lõpuks veel kõikvõimalikest kohtadest võetud laenuraha ka.

Ega see aktsiaturg sellest kõigest palju ei erine. Iga karmima börsipäeva peale tahaks ju emotsioonide ajel kõik maha müüa (suure kahjumiga!) ja kogu ränga distsipliini najal teenitud kasumi ära kaotada. Siin ongi minu meelest parimaks lahenduseks hoida end kogu sellest informatsioonist eemale. Ei ole lihtsalt vaja jälgida neid turge, kui eesmärk on niiehknaa kasumit võtta alles viie aasta pärast. Kuigi mina olen alles oma investeerimismaailma avastamise algusjärgus, siis vähemalt siiani olen ma oma plaanist üsna kenasti kinni pidanud. Ma ostan igal palgapäeval 500 euro eest III samba osakuid ja muust ma suurt ei hooligi. Usun, et selliselt hajutades saan ma osa nii headest aegadest kui ka kehvematest ja vähemalt teoorias peaksin pikas ajamõõtmes kasumis olema. Selline usk minusse kuidagi igatahes süstitud on. Lisaks siis boonusena iga aasta veebruaris-märtsis 1200 eurone kingitus riigi poolt. Pole paha ju?

Sarnane lugu on muidugi ka minu jaoks teise endiselt aktuaalse teemaga ehk siis kaalulangetamise ja dieeditamisega. Siin on ka hästi lihtne libastuda ja seejärel paari päeva või nädalaga kogu nähtud vaev õhku lasta. Ehk siis alguses lennatakse ikka suure tuhinaga peale igasugustele distsipliini nõudvatele asjadele, eriti kui tulemused on üsna ruttu ka silmaga näha ja tunda. Oletame, et võtad juba esimese nädalaga näiteks 3kg alla, enesetunne paraneb, toitumiskava on igati normaalne ja vaheldusrikas. Ja siis põmm, mingi sünnipäev või niisama istumine, püüad mis sa püüad ja no ikkagi sööd ja jood seda, mida tegelikult selle kava raames ei tohiks. Ning naksti, järgmisel päeval 1,5kg juures. Mis sa siis teed? Trumm läinud, mingu siis pulgad ka? Kuradile see dieet, onju? Hästi inimlik värk. Aga reaalsuses peaksid sa ju mõtlema, et sa oled ju endiselt 1,5kg kergem kui dieeti alustades. No oli väike libastumine, aga pane siia see moodsa kõlaga "stoploss" ja naase oma dieedi juurde. Vaimselt muidugi ääretult raske, sest tilt on sees. Aga eks need olegi need iseloomu kasvatavad hetked, mil tuleb lihtsalt endast jagu saada. Ei ole vaja neid trumme ja pulkasid siin loopida.