Tennis kui spordimäng on mulle alati meeldinud. Mingi mõnus kuninglikkus ja vägev ajalooline taust on sellel mängul. Need mees-mehe/naine-naise vastu peetavad lahingud on kuidagi nii ligitõmbavad ja mingi erilise glamuuriga. Ligikaudu 20 aastat olen ma olnud Šveitsi maestro Roger Federeri mängu suur austaja. Ning viimased aastad on siia lisanud ka muidugi meie omad Kaia Kanepi ja nüüd eriti tugevalt loomulikult Anett Kontaveidi tegemistele kaasa elamised.
Tennis on ka selles mõttes üks üsna omapärane mäng, et peale vaadates on tegemist üsna lihtsasti mõistetava mänguga - pall on vaja üle võrgu vastase poolele maha lüüa ja küll siis need punktid ka tulevad. Aga pean nentima, et sellega see lihtsus vist piirdubki. Mu sõprade-tuttavate seas on päris tugevalt spordimaailmas sees olevaid inimesi, aga isegi mitte kõik nende seast ei mõista lõpuni välja, mis alustel need punktid, geimid ja setid siis lõpuks lukku lüüakse.
Teen siis hästi kiire ülevaate tennise punktisüsteemist, aga kuna see on päris korralikult igasuguseid erandeid täis, siis piirdun üldloogikaga. Selleks, et võita üht tennisematši, peab üldjuhul võitma 2 setti (on ka üks erand - meeste Grand Slam turniiridel peab võitma 3 setti). Selleks, et võita setti, peab üldjuhul võitma 6 geimi (taaskord on siin ka erandeid, sest vahe peab olema vähemalt 2 geimi). Selleks, et võita geimi, peab võitma vähemalt 4 punkti (ka siin on erandeid, sest taaskord peab vahe olema vähemalt 2 punkti - siin on lisaks veel üks eripära: punkte ei loeta sugugi mitte stiilis "1, 2, 3 jne", vaid mingil veidral ajaloolisel põhjusel hoopis stiilis "15, 30, 40 jne"). Ehk siis kokkuvõttes, minimaalselt peab seti võitmiseks võitma 24 punkti ja kogu mängu võitmiseks 48 punkti. Punktid -> Geim -> Sett -> Mäng. Ning nii lihtne see kõik ongi ja siis mängu lõppedes teatab pukikohtunik: "Game, set and match" :) Kusjuures, põnev on nentida, et tennisemängu võitmiseks ei pea isegi ilmtingimata vastasest rohkem punkte või isegi geime võitma. Ning samuti ei pea näiteks punkti võitmiseks alati ise väga hästi mängimagi, piisab sellest, kui vastane teeb mingi vea ja mängib lihtsalt sinust sel hetkel halvemini. Ehk siis nagu pallimängudes, elus ja investeerimises ikka - vägagi oluline roll on ka õnnefaktoril.
Nii, see selleks. Kui natuke süveneda, siis saab sellele loogikale pihta ka, päris raketiteadus see siiski ei ole.
Kuidas see kõik nüüd aga minu mõttemaailmas investeerimise ja lausa eluga seonduda võiks? Võti seisnebki just selles punktiarvestuses. Kui kuskil korvpallis või jalgpallis on loogika üsna sirgjooneline - kui oled juba poolajaks kõvasti ette rebinud, siis suure tõenäosusega oledki juba mängu ka võitnud, sest see seis jookseb koguaeg kaasas. Aga tennis on oma olemuselt üks mingilahingute tander. Iga lahing algab nullist. Pole üldsegi tavapäratu, et mängija, kes kaotab näiteks esimese seti lausa 0:6, võib lõpuks mängu võita. Neid geime ja punkte võib vabalt võrrelda ka näiteks erinevate investeerimisvahendite või varaklassidega. Kui sa suures plaanis oled õiged valikud teinud, siis ei morjenda sind see, kui mõni üksikaktsia või krüptoraha miinuses istub. Tegelikult kirjutasin ma juba üle aasta tagasi umbes sarnasel teemal. Ehk siis selleks, et elus või investeerimismaailmas edukas olla, ei pea olema iga päev edukas. Tagasilöögid ja kaotused on elu paratamatu osa. Ning mõned lahingud võib juba eos minna lasta, et oleks energiat võidelda seal, kus see tõeliselt oluline on.
Käes on sõbrapäev. Ning sellega seoses on Eesti maksumaksjate jaoks käes ka aeg hakata oma tulu deklareerima. Minu jaoks on see seekord natuke keerulisem kui tavaliselt. Sest esimest korda mu elus on mul vaja kirja panna ka välismaalt saadud tulud (Google AdSense) ning ilmselt on vaja kirja panna ka mingid aktsiatehingud ja arvatavasti ka krüptotehingud. Olen küll aru saanud, et mingeid lisakohustusi need aktsiad ja krüptomündid mulle kaasa ei too (sest ma pole müügitehinguid teinud), aga kirja vist tuleb ikkagi kõik need ostud panna. Aga see kõik on teema, millega pean end veel kurssi viima. Õnneks tuleb siinkohal loodetavasti taaskord appi Taavi Pertman, kes on algajate jaoks asjalikud juhendid kokku pannud. Eks iga uus asi tundub alguses vastikult keeruline ja hirmuäratav, aga tuleb lihtsalt otsast närima hakata. Nagu öeldakse, teadmatus ei vabasta vastutusest ja kohustusest. Eks ma teen millalgi vastava postituse ka, kuidas mul see kõik läheb. Seniks aga vahvat sõbrapäeva kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar