Käib kah!

Pärast mõningast eemalolekut olen ma taas tagasi. Ma võtsin kohe täiega aja maha. Ei vaadanud ma mingeid uudiseid, ei surfanud ka väga kuskil sotsiaalmeedias, vaid lihtsalt nautisin Eestimaa kevadet. Lõpuks kujunes sellest kõigest väga mõnus pea 10-päevane vaimne akude laadimine. Selle aja jooksul sai päris palju ka ringi sõidetud - Tallinn, Pärnu, Peipsi rannik, Võru, Tartu, Viljandi. Lisaks sellele olen ma taaskord end taas käsile võtnud ka kaalujälgimise ja üleüldise tervislikuma eluviisi suunas liikumise osas.

Mäletatavasti üritasin ma siin veidi üle aasta tagasi taaskord ühe ekstreemsema dieediprogrammi abil paremasse vormi ajada. Ning lühiajaliselt see toimiski, kilod kadusid nii mis mühiseb. Aga sama kiiresti tulid need tagasi ka. Kokkuvõttes ei midagi üllatavat, kui mitte jätta mainimata seda, et segaseks jääb, miks ma küll taaskord uskusin, et seekord läheb selles osas paremini. Millal ma küll lõplikult õpin, et tegelikult on elus ikka vägagi kehtiv lause, et mis kergelt tulnud (antud juhul siis kaalulangus), see ka üsna tihti kergelt läinud.

Aga seekord üritan ma sellele kõigele läheneda hoopis teistmoodi. Teatud mõttes on see kõik vägagi võrreldav kogu selle võladraamaga. Kõige tähtsam tõdemus siin ongi see, et kiireid lahendusi ei ole. Tähtis on liikuda rahulikult, mõistlikus tempos oma eesmärkide suunas. Juba märtsi alguses panin ma enda jaoks paika väga pikaajalise plaani - ma lihtsalt hakkan käima. Kilomeetrite kaupa, iga päev, sõltumata ilmast (ainsaks takistuseks ehk totaalne paduvihm, sest tund aega kuskil voolava vee käes liguneda ei tundu väga tore). Ma isegi ei unista hetkel sellest, et see kõndimine võiks millalgi ka jooksmiseks muutuda, alustuseks tahan ma lihtsalt 10-15kg alla saada, tekitada endas mõnusa liikumisharjumise ja küll siis keha ise annab millalgi mõista, kas tuleb kõne alla ka sörkimine. Esialgu piirdun järjest kiiremaks muutuva kõnniga. Märtsi alguses oli mul tempoks rahulik 5,8km/h ja distantsiks seal 3-4km korraga, siis nüüdseks olen jõudnud juba 6,2km/h peale ja vahemaa juba 10km kanti, puhkepäevadel isegi veidi rohkem. Eks siin lõpuks seabki see aeg just oma piirid. Sest üle 2h päevas lihtsalt ei ole väga võimalik selleks näpistada, muu elu tahab ka siiski elamist, eks ole. Igal juhul olen ma praegu täiega tahtmist täis ja selle paari kuuga on sellest kõigest saanud minu jaoks juba omamoodi uus sõltuvus. Muudkui aga avastan kodukandi erinevaid kergliiklusteid ja igasuguseid tervise- ja matkaradasid. Enamasti panen juba toast välja astudes marsruudi vähemalt oma peas paika ja hakkan aga minema. Kusjuures selles mõttes on keha vist siiani veidi veel šokis sellest kõigest, et jalad on endiselt igal õhtul ja isegi järgmisel hommikul veidi kanged. Aga see ei takista järgmisel päeval siis uuesti välja minemast. Tuhh on sees ja mulle see asi meeldib. Kahe kuu jooksul on vahele jäänud päevi vast 3-4 kokku olnud. Sügisel ostetud nutikell annab muidugi sellele kõige oma lisavõlu juurde, kõik need graafikud ja arengukõverad on puhas minu teema.

Vahepeal sain siis veel igasuguseid toredaid kauaoodatud uudiseid teada. Esiteks siis aastaboonus, mis osutus veidi isegi loodetust suuremaks. Enamuse sellest rahast kandsin erinevate laenukohustuste katteks ja kiirenduseks, aga omajagu raha jätsin ka endale nii meelerahufondi kui ka veidi enda poputamiseks. Usun, et olin selle ära teeninud. Lisaks sain teada ka uue palganumbri, mis suures plaanis vastas mu ootustele. Eks alati oleks tore veelgi rohkem saada, aga selline peaaegu 10% lisa on ju alati tore.

Ahjaa, olen endast avastanud ühe omaduse, mille üle julgen täitsa uhke olla. Minuealised ja ilmselt ka veidi vanemad inimesed ehk mäletavad sellist Vene multikat nagu "Käib kah!" Teemaks oli seal siis see, kuidas üks jänes suhtus talle osaks langenud ülesannetesse üsna ükskõikselt. Tähtis oli vaid see, et saaks need kuidagi ühele poole, ükskõik kui hästi või halvasti. Lõpptulemusena muidugi väga edukaks see koguvärk ei osutunud. Minust on aga saanud midagi eelnevale vastupidist, sisuliselt olen muutunud perfektsionistiks. Kuigi mu teele satub aegajalt ka võimalusi siit-sealt niiöelda otseteid valida ja erinevaid nurki sirgemaks astuda, siis miski minu sees sunnib mind minema ikkagi mööda õiget teed. Isegi ülekäigurada ületades teen seda viimasel ajal alati sirgjoones, mitte diagonaalis nagu varasemalt. Aga mulle meeldib see. Ja teate, tegelikult olen ma nüüd siis oma viimaste kuude sammudega täitsa 6kg alla võtnud. Mõnes mõttes on see kaalulangus olnud küll pigem aeglane (3kg ühe kuuga), aga selle eest tunnen, et see võiks olla lõpuks ometigi järjepidev ja sihikindel teekond. Midagi, mida suudan ka pikaajaliselt täita (ka aastate lõikes). Muidugi on kevad selliste tervislike elustiilide juurutamiseks parim aeg üldse, sest ilmad lähevad järjest mõnusamaks ja mõnusamaks ning tahaks uskuda ja loota, et sügistuulte ja -vihmade saabudes on see kõik mu igapäevaelu lahutamatu osa, milleta enam ollagi ei oska. Siia lõppu tahakski öelda lihtsalt, et käige teie kah! Jala!

Ikka edasi, ikka edasi - kas ma olen ikka veel võlglane?

Mul on teatud mõttes üks pseudoprobleem tekkinud. Või siis lausa pseudoidentiteedikriis - ma ei tea enam absoluutselt, kas ma olen tänaseks päevaks võlglane või mitte. Kui lihtsalt tuimalt faktidele otsa vaadata, siis mu viimased makseprobleemid ja viivised pärinevad 2020. aasta novembrist. Selles mõttes pole ma justkui ju enam ammu mingi võlglane. Teisalt on mul siiski väga suur laenujääk kukil, rääkimata hiiglaslikust igakuisest kohustuste kogusummast. Kui võtta arvesse ainult mu põhipalka, siis kulub mul endiselt kõvasti üle poole palgast jooksvate laenukulude katteks.

Eks kõige hirmutavam ongi minu jaoks endiselt siiski see laenujääk. Sest olgem ausad - kui minuga midagi juhtuma peaks, siis jääks minust maha ikka väga inetu pärandus. Igas mõttes. Ja selle nimel ma hetkel muidugi siin rabelengi. Et saaks ikkagi võimalikult kiiresti kogu sellest taagast igaveseks lahti. Kõiki mu erinevaid sissetulekuallikaid arvesse võttes on tänaseks mu igakuine teenistus ligikaudu 3 korda suurem kui see oli mu probleemide tunnistamise alguses 3 aastat tagasi. See on meeletu areng. Muidugi vähenevad need laenud üsna märkmimisväärse kiirusega, aga kui arvestada, et kõige hullemas seisus oli mu igasuguste kiirlaenude ja tabimislaenude jääk ligikaudu 100 000 eurot, siis on ka arusaadav, miks neist muredest päris üleöö jagu ei saa.

Aga mis seal salata - aegajalt viskab mul ikka sisse ka neid hetki või isegi terveid päevi, kus vaim tahab ära väsida. Et vaatad seda seisu ja mõtled, et noh, 1000 euro võrra jälle kuu ajaga eesmärkidele lähemal, aga samas on veel nii meeletult palju minna. Et seda kõike arvesse võttes olen ma kindlasti kohe täiega endiselt võlglane. Kuid ega mul midagi ju muud üle ei jää ka, kui lihtsalt edasi rühkida. Alternatiivid selles mõttes puuduvad ning vaevalt neid protsesse enam oluliselt kiiremini ja paremini üldse läbi viia annakski. Tuim töö, karm rutiin. Tuleb lihtsalt aegajalt puhata, hinge tõmmata, vaimule midagi toredat pakkuda ja nagu juba kauges minevikus ühes lastesaates nimega "Tammetõru seiklused" üks vahva tigu nentis: "Ikka edasi, ikka edasi, mitte sammukestki tagasi."  

Kusjuures, kui rääkida rõõmuhetkedest, siis omamoodi verstapost sai mu blogil eile, 26. märtsil täis. Mul pole au küll teada, kes seda tegi või ega ka täpsemalt mis kell see juhtus, aga ma jõudsin siis eilsega nende blogide hulka, mida on klikitud kokku üle 500 000 korra! Pool miljonit! Ise olen selle üle igal juhul uhke ja tekitab endiselt seda uskumatuse tunnet. 2 ja pool aastat blogimist, üle 350 erineva postituse ning kokku üle 60 000 unikaalse külastaja. Vägev. Lisaks on selle aja jooksul tiksunud üle 2000 euro reklaamiraha. Kõik need numbrid on minu jaoks täiesti jaburad ja ebareaalsed. Aitäh teile kõigile, kes te neisse numbritesse olete oma panuse andnud.

Pimeda novembrikuu tumehallid mõtted

Käes on november. Kõige klassikalisem Eesti kliimavöötme masenduskuu - kõik on pime, kõle ja hinges on veel viimased mälestused hiljuti lõppenud kaunist suvest. Ei imesta üldse, et paljud eestlased just sel ajal kliimapagulasteks hakkavad. Hea meelega lendaks isegi kuni aprill-maini kuskile soojale maale päikest otsima. Aga no mis sa teed - eks elu teeb omad korrektiivid ja koos koolilastega on selline samm paraku üsna keeruline. Aga noh, lõpuks saab ka see pime aeg otsa ja tulevad uued rõõmsamad hetked. Alati on see ju niimoodi olnud.

Tegelikult on mul lisaks sellele pimedusele veel üks ootamatu tüdimus tekkinud. Tundub, et igasugused võlgadega seotud teemad on minu jaoks lõplikult end ammendanud. Ma ei jaksa, ei viitsi ega taha enam neist asjadest isegi mõelda, veel vähem neid kuidagi analüüsida või neist kirjutada. Mul oli küll siin kuu aega tagasi plaan, et võtaks selle Delfi artiklite sarja nimega "Võla võim" ette ja analüüsiks seda veidi ka enda poolt (praktiseerinud võlglane ju ikkagi), aga vähemalt esialgu ei ole kuidagi seda vaimu peale tulnud. Ning vägisi mingi postituse nimel ei hakka seda endast välja ka pigistama. Eks näis, mis aeg toob, kas see küllastus läheb üle ja viitsin mingi aja pärast uuesti neil teemadel mõelda või ongi nüüd sellega lõplikult finiito.

Kusjuures, kui võlateemadest on mul vähemal või suuremal määral kopp ees, siis näiteks mängurlusest võiksin vist lõputult nämmutada. Seda teemat jaksan ma ikka ja jälle analüüsida ning oma käitumise peale sügavamalt mõelda. Kuigi eks sellegi teema igasugused detailid ja nüansid on siin aja jooksul päris põhjalikult läbi käidud. Aga võlateema tundub mulle lihtsalt selline natuke isegi veel häbiväärsem teema kui mängurlus. Aja jooksul olen hakanud mõtlema, et hasartmängur olla on tegelikult isegi justkui rohkem välja vabandatav kui võlaorjusesse langemine. Mängusõltuvus on ju oma olemuselt haigus, kus mingi sisemine deemon juhib sind. Aga laenude võtmine ja laenuandjate teadlik petmine on ju täitsa mõistusega selgitatav sihipärane tegevus, millel tihtipeale mingeid vabandusi enam polegi. Enese lõhkilaenamine on tegelikult ju lihtsalt finantstarkuse täielik puudumine, sõltumata nendest juurpõhjustest. Puhas lollus lihtsalt. 50-protsendilise KKM-iga laenu võtmisele ei ole mitte kunagi mitte ühtegi normaalset põhjust. Ehk siis teatud mõttes olen ma endale pigem valmis andestama mängurlust kui lõhkilaenamist. Iseasi, kui loogiline see üldse tundub?

Tegelikult tunnen ma kohati ka, et ma olen igasuguse eneseanalüüsiga liiga kaugele ja liiga sügavale läinud. Need suured sisekaemused on minu olemist ja elamist lausa pärssima hakanud. Ikka ja jälle taban ma end mõtlemast sisuliselt iga oma elus tehtud vea ja eksimuse peale. Mis mind viis nende tegudeni, kuidas oleks saanud neid asju ära hoida? Aga võibolla on see kõik vajalik osa minu teekonnast täieliku paranemiseni. Et kõik igasugused suured plahvatused olen ma ära korraldanud, nüüd veel kannatab see maapind igasuguste järeltõugete all ning lõpuks peaks ma ju kogu sellest jamast ka lõplikult taastuma. Õudne, et see kõik ikka nii meeletult palju aega võtab.

Ma olen peaaegu alati olnud ettemuretseja. Ja seda ikka üsnagi pikas ajaperspektiivis. Mitte nii, et vaatan, et oh, novembri arved on makstud, hea olla, hing vaba. Pigem ikka mõtlen alati vähemalt pool aastat ette oma igasuguseid asju. Kuna mul on kõik laenukohustused kenasti Excelis kirjas, siis tean üsna täpselt aimata, mis seisus ma näiteks järgmise aasta aprillis võiksin olla. Aga mulle tundub kohati, aga ma ei tohiks nii pikalt ette neid asju mõelda. Elu jääb niimoodi elamata, rõõmud täiel määral tundmata. Kindlasti ei saa minust samas kunagi ka sellist "päev korraga" elavat inimest, aga veidi tuleks ikkagi neid asju tagasi tõmmata.

Oh, neid mõtteid on ikkagi kuidagi liiga palju. Ma peaksin ilmselt oma psühholoogiga ühendust võtma. Kunagi määrati mulle riigi poolt 10 seanssi, aga reaalsuses kasutasin ma neist ära vaid 3. Sellest on tänaseks küll üle 2 aasta möödas, aga tulekski ilmselt uurida, kas mu diil endiselt veel kehtib. Üks korralik mõttevahetus usaldusisikuga oleks ilmselt täpselt see, mida hetkel vajan. Vot siis - seekord oli vist mu postitusest mulle endale lausa praktiline kasu ka, korrastas mõtteid ja suunab mind konkreetsetele tegudele. Eks siis järgmises postituses annan teada, kuidas mul selles osas läks. Seniks aga kõike kõige paremat ja võitleme edasi! Kui mitte rahamuredega, siis vähemalt oma hingemuredega. Hing vajab ka ikkagi hoolt ja pikka pai.

Sügisene rutiin ja stabiilne kulgemine

Nagu olete ilmselt märganud, siis on see blogi siin vaikselt passiivsemaks ja vaiksemaks jäänud. Eks alati võib võlablogide puhul tekkida küsimusi, et miks need postitused nii harva tulevad? Kas on midagi halba juhtunud või juhtumas? Olen isegi paar kirja saanud tegelikult, kus seda küsitud on. Aga ei, tegelikult on kõik endiselt hästi ja asjad liiguvad vaikselt, aga samas stabiilselt muudkui paremaks ja paremaks. Eks asi ongi tegelikult selles, et igasugused võnked ja üllatused on järjest harvemaks jäänud.

Kusjuures, sel aastal ei saanud ma ju isegi palgatõusu, aga siin oli põhjuseks ennekõike see, et kuna ma olin palkade ülevaatuse ajaks firmas töötanud alla aasta ja lisaks ei kehtestatud mulle katseaega, siis lihtsalt ei kvalifitseerunud ma veel selleks. Aga no eks seda põnevam saab järgmise aasta kevad olema, kui see teema taas aktuaalseks saab. Arvestades seda praegust meeletut inflatsiooni ja tööandja ülimalt häid majandusnumbreid (igasugused aasta eesmärgid on sisuliselt tänaseks juba täidetud), siis peaks omajagu positiivset lootust ja ootust jaguma küll. Ning ka "väike" preemia võiks ja peaks tulema.

Laenujäägid muudkui vähenevad, lisatöö osas on ka endiselt mõnusalt tuhhi ja energiat, kõik sujub. Eks ma siin olen mõelnud, et võiks ju vahelduseks mingi numbripostituse ka teha, aga samas - kas see teid üldse huvitakski? Võite ju siin kuskil kommentaariumis või e-maili teel mulle teada anda, kas oleks sellel mingitki pointi või kui sügava detailsusega seda kajastada võiks? Ahjaa, kunagi sai siin suurelt räägitud sellest Ukraina aitamisest reklaamiklikkide abiga. See asi mul toimib endiselt, kuigi enam igakuiseid ülevaateid ma ei anna. Aga eks ma aasta lõpus võtan kõik need numbrid kokku ja teen väikse ülevaate ka. Ütleme nii, et ka siin osakonnas on tegelikult mõnus stabiilsus käes ja igakuine 40-50 eurot tiksutate te mulle seda reklaamiraha endiselt. Aitäh teile kõigile selle eest! Iga klikk loeb, nagu võiks selle kohta öelda!

Kui muudest teemadest rääkida, siis endiselt võitlen siin vahelduva eduga ka oma kaaluprobleemiga. Vahepeal läks juba päris hästi, aga suvel vajus see värk kuidagi mul jälle ära ja päris mitu kilogrammi tuli tagasi. Nüüd aga muretsesin endale väikse abivahendi nutikella näol ja püüan sellest uut motivatsiooni leida, et lisaliikumiste abil taas kilod õiges suunas liikuma ajada. Eks raske on seda kõike kontrolli all hoida, kui töötada 100% kodukontoris. Liikumine jäi mul siin argipäevadel teinekord vaid 1000 sammu piiresse, mida on ilmselgelt liiga vähe.

Mult on küsitud ka seda, et mis mu investeerimisportfellist tänaseks saanud on. Vastus on lihtne - kõik müüsin maha, peale III samba. Õnneks vist suhteliselt heal hetkel ja mingeid megakahjumeid ma ei saanud. Suurim õppetund minu jaoks oligi selle kõige taustal see, et laenulepingutega koormatud inimene ei peaks investeerimisega tegelema. Närvid ei pea lihtsalt vastu ja lõpuks tekitab see rumalaid ja liiga emotsionaalseid otsuseid. Ehk siis jah, mina keskendun vaid III samba stabiilsele täitmisele (nagu ikka - iga kuu 500 EUR sisse) - jooksvat seisu ma väga tihti seejuures vaadata ei taha, tean, et see on hetkel omajagu punases (aga sellel kõigel on minu jaoks loogilised põhjused). Oma vaba raha või siis seda meelerahufondi hoian ma endiselt suures osas Change kasvutaskus. Seal küll veidi need tingimused muutusid keset suve ja nüüd nad maksavad 4% aastaintressi, aga parem ikka, kui kuskil pangakontol seda hoida. Iga kuu natuke seda intressitulu sealt siiski tiksub.

Sellised need seisud mul siin siis hetkel ongi. Teatud mõttes ääretult igavad, aga mu enda jaoks on seda põnevust ja head kulgemist täiega. Elus peavad olema eesmärgid ja verstapostid, milleni jõudmist on hea oodata. See annab kuidagi elule selle tõelise mõtte. Ning seda kõike on mul nii mõneski mõttes päris palju. Nautigem siis sügist ja katsugem see peagi saabuv pime november üle elada. Slava Ukraini!

Tere tulemast tagasi argipäeva! (alampealkiri - Toshl Finance ja MS Excel)

Hakkabki vaikselt läbi saama see 2022. aasta suvine periood. Lõppevad ka igasugused puhkusteajad ja saabub taas omamoodi ilmselt oodatud rutiin ja asjalikkus. Inimesed tõmbavad piltlikult öeldes taaskord lipsud sirgeks, viisakamad riided selga ja läheb jälle töörügamiseks. Vahet pole, kas siis päriselt kuskil tööpostil, koolipingis või lasteaias. Üks väga vinge ja erakordne suvi on lõppemas. Täiesti ebareaalne meie kliimavöötmes, et veel 28. augustil on sisuliselt +30. Mina sellist suve ei mäleta ja no arvestades mu peaaegu juba soliidset vanust, siis neid suvesid on mu elus ikka päris palju juba olnud. Oli see suvi siis kuidagi pöördeline ja nüüd saavadki need sellised olema? Või oli see siiski haruldus? Eks aeg näitab.

Teatud mõttes on mul tegelikult hea meel, et see suvi otsa saab. Ma küll naudin täiega mõnusat soojust ja puhkust, aga samas kaifin ma täiega ka rutiini. Ning olgem ausad - suvine aeg lööb igasugused rutiinid ikka täiega kaosesse. Kui ma vaatan oma rahalisi raporteid, siis vaikselt kippus seegi käest ära. Ei oska ma veel kaoses oma rahaasju lõpuni kontrolli all hoida. Erinevad väljasõidud ja ringreisid (sel suvel 100% Eestimaal) löövad need eelarved paratamatult siiski veidike uppi. Aga no pole hullu, lööme uuesti korra majja ja küll järgmine suvi tuleb veelgi parem (enne ma uut puhkust ei võta - mul kombeks võtta korraga pikem puhkus, mitte neid eriti aasta peale laiali laotada, saab korralikuma laksu).

Aga täna kirjeldaksingi natuke neid vahendeid, millega oma rahaasjadel silma peal hoian. Laias laastus on neid tegelikult kaks - eraldi äpp nimega Toshl Finance (mul on tellitud Toshl Finance Pro, mille eest ma maksan 2,89 EUR iga kuu) ning loomulikult vana hea Microsoft Excel. Kindlasti on neid vahendeid maailmas veelgi ja arvatavasti ka minu valikutest paremaid, aga kui kõik toimib, siis milleks enam vahetada. Kasutusmugavus ja -harjumus maksab ka ju ikkagi midagi.

Väga detailselt ei hakka ma siin Toshli funktsionaalsust kirjeldama, aga suures plaanis on asi lihtne - muudkui aga kannad igapäevaselt kõik oma tulud ja kulud sisse. Ning Toshl siis teeb sinu eest igasugused graafikud ja kokkuvõtted. Annab sulle üsna hea pildi sellest, kuhu siis raha õigupoolest kulub. Tegelikkuses saab selle ühendada ka oma pangakontodega, aga see on juba veidi kallima paketi sees ning mina seda vähemalt esialgu pole vajalikuks pidanud (seal siis teeb Toshl ka selle sisestamise poole sinu eest ära - vähemalt sellel määral, mis kuskil pangakontodel toimub). Aga asja iva siis ongi siin selles, et kõik tehingud tuleb sisse kanda (isegi, kui tegeled hasartmänguga, siis kanna need ka sisse) - ainult niimoodi on asjal mõte sees. Ehk siis nii, kui kuskil poes mingi ostu teed, siis mõistlik see üsna kohe ka oma äppi sisse kanda (kuupäev, poe nimi, arve suurus, mingid sildid-asjad ka külge ja läheb). Ning kokkuvõttes on see ju su enda isiklik aruandlus, seega petmine või varjamine oleks üsna mõttetu. 

Exceli tabelites on mul kirjas kõik kohustused. Sellest olen ma tegelikult kunagi ammu-ammu kirjutanud ka. Selles osas mul tänaseks struktuuri osas midagi muutunud ei ole. Ikka need samad tabelid, ikka need samad sheedid. Lihtsalt numbrid on tänaseks oluliselt väiksemad kui 2 aastat tagasi. Ning juba ainuüksi selles mõttes on hea neid tabeleid pidada, et annab ka hea ülevaate selle kohta, kuidas ajas asjad liiguvad. Ning kui ikka näha seda mõnusat positiivset progressi, siis seegi annab korralikult vaimset energiat ja motivatsiooni juurde.

Lisaks sellele, et need äpid ja tabelid hoiavad rahaasjad kontrolli all, kasvatab see ka võimalikult meeldival moel rahalist distsipliini. Liiga kergelt need asjad ikka lappama ei lähe (vähemalt mitte lootusetult lappama). Eks minu üks eripärasid on muidugi ka see, et ma sisuliselt vihkan sularaha ning selle tõttu on praktiliselt kõik mu rahalised tehingud arvelduskontodel kirjas. Selliste asjadega läbisin mina üsna klassikalise arengutsükli - alguses oli see kõik uus ja huvitav, siis vahepeal tundus veidi isegi tüütu, aga nüüdseks on täiesti iseenesest mõistetav harjumus. Ning see ongi ilmselt suures plaanis eesmärk. Kokkuvõttes käib asi parema finantsilise tuleviku nimel (igaks juhuks väldin siiski sõna finantsvabadus,  sest see pole siiani veel mu reaalseks eesmärgiks koorunud).

Aga selline see värk siis ongi. Tegusat argipäeva kõigile! Lõpetuseks ka üks põnev uudis - mäletate ju veel AMOVit, onju? Ta on tagasi, oma uue blogiga. Seekord on aga temaatika teatud mõttes isegi veelgi karmim - ehk siis juttu tuleb vaimsest ja füüsilisest vägivallast - millest vaimsel kujul ei ole tänase päevani saabunud ei otsa ega äärt.