Head aega, 2024!

Järjekordne aasta on lõppemas. Ilma liialdamata pean nentima, et see aasta oli mu võlglaseks olemise aja kõige raskem aasta. Kuigi jah, kõige tähtsam fakt on see, et endiselt pole mitte ükski mu laenulepingutest üles öeldud, endiselt pole ma pidanud suhtlema inkassode või kohtutäituritega. Et selles mõttes saab olukord ju veelgi hullem olla, eks ole. Aga on nagu on. Raske on ja ilmselt läheb pigem veel raskemaks. Sest põhjani on veel pikk maa minna. Eks see järgmine aasta saabki üsna pöördeline olema. Kas saan lõpuks lõplikult jalad alla või vajun edasi. Igasuguste tasakaalupunktide leidmine on kuidagi järjest raskem ja raskem.

Siin oma blogi veergudel olen ma päris tihti targutanud, kuidas tuleks asju vaadata pikemas perspektiivis. Aga ometigi olen ma viimase 12 kuu jooksul teinud igasuguseid vigu ja valesid samme, mis sellele tarkusele on täiesti vastupidises suunas. Küll püüdsin ma sinilindu mingite krüptorahadega (sealgi vist lõi lõpuks välja mingi mängurigeen), küll võtsin ma räigete tingimustega laene kuskilt FB laenugruppidest jne. Ehk siis ma tegin endale väga palju haiget ja hävitasin omajagu neid edusamme, mida olin varasemalt juba saavutanud. Eksimine olevat ju inimlik, aga kui neid asju juba liiga palju kuhjub, siis on jama majas. Eriti just vaimses mõttes. Igasuguste tagasilöökide karikas sai sel aastal mul kindlasti kuhjaga täis. Ning seda kõike on endale ääretult raske andeks anda, veel vähem unustada.

Õnneks sai siiski ühtteist hästi ka tehtud. Kui vahepeal oli mu blogi siin otsapidi juba varjusurmas, siis erinevad koostööprojektid ja kaasteelised äratasid selle kenasti ellu. Lisaks olen püüdnud ka ise sotsiaalmeedias aktiivsem olla ja igasuguste meediaväljaannete artiklite või postituste alla oma arvamust avaldada. Ning võib öelda, et see on ka lugejaid juurde toonud. Tänaseks on mu blogi Facebooki lehel lausa 442 jälgijat (ning rohkem lugejaid ja huvilisi tähendab ühtlasi ka rohkem klikke ning see väljendub juba otseselt ka suuremas reklaamitulus, detsembris 2024 ületab see üle pika aja taaskord 100 euro piiri). Selle arvuga võib täitsa rahule jääda, sest siinkohal peab arvestama sellega, et ega inimesed reeglina avalikult ei taha üles näidata, et sellise teema vastu huvi tunnevad. Sest kogu võlglastega seonduv on kuidagi ääretult halva mainega, hullem kui mingit sarimõrvarit ümbritsev arvamus. Kuigi paraku näitavad igasugused uuringud ja üldisem inkassode/kohtutäiturite statistika, et võlglasi tekib meil muudkui juurde ja summadki muutuvad järjest suuremaks ja suuremaks. See kõik on paras epideemia juba, mis sõna otseses mõttes võib hauda viia, sest vaimsed pinged ja kokkukukkumised on selle valdkonna paratamatus.

Mida siis aga 2025. aastalt üldse oodata? No alustuseks laksab riik kohe 2% võrra suurema tulumaksuga, mis minu palgast peaaegu 100 eurot ära sööb. Lisaks ei saa ka tuludeklaratsioonilt eriti midagi tagasi, rääkimata automaksust või ka suvel lisanduvast käibemaksu tõusust. Ehk siis kokkuvõttes tehakse olukord paljude jaoks veelgi keerulisemaks (minu jaoks ka, loomulikult). Kuigi suures plaanis olen ma pigem praeguse valitsuse pooldaja ja eks ma mingil määral mõistan ka nende otsuste vajalikkust, siis jah, minu niigi pingeline eelarve saab päris kõva põntsu. Ebameeldiv kahtlemata, aga no mis teha, tuleb kuidagi hakkama saada.

Et asi liiga masendavaks ei kisuks, siis lõpetuseks midagi positiivset ka. Lõppev aasta on mu ellu (vähemalt virtuaalsesse ellu) toonud päris mitmeid väga meeldivaid ja asjalikke saatusekaaslasi. Inimesi, kellega koos igasuguseid üleelamisi jagada. Osa neist on oma lugudega jõudnud ka siia blogisse, aga on ka neid, kellega iganädalaselt lihtsalt kirju või sõnumeid vahetan. See kõik annab sellist turvatunnet juurde. Sest jah, kuradima raske on, aga ma tean, et me pole üksi.

Kaunist aastavahetust!

Head teed sul minna, 2022!

Käes on aastalõpp ja loomulikult peab ju iga endast lugupidav blogija siis aastakokkuvõtte tegema. Endalegi ootamatult teen mina seda juba järjekorras lausa kolmandat korda, kuigi ma pole iialgi plaaninud blogijaks saada, veel vähem blogijaks jääda. Aga noh, siin ma siis nüüd olen ja kokkuvõte tuleb ka.

Teemasid, millest selle aasta kontekstis kirjutada, oleks ikka kohe meeletult palju. Et ega väga ei teagi, mida võtta, mida jätta.

Kahtlemata oli tegemist ääretult vastuolulise aastaga. Globaalses mõttes, eriti siis niiöelda meie piirkonna mätta otsast vaadates, jääb see aasta ajalukku ühe traagilisema aastana üldse viimaste aastakümnete lõikes. Suur sõda oma kõigi rõveduste ja rõlgustega jõudis sisuliselt meie naaberõuele. Ning paratamatult mõjutab see kõik veel väga pikalt meid kõiki. Ukrainlasi jääb see muidugi ilmselt mitmeteks põlvkondadeks veel kujundama.

Minu enda jaoks oli tegemist pigem aga stabiilsuse saavutamise aastaga. Kui kaks aastat tagasi tõmblesin tormituulte käes ja ei osanud veel kuhugi poole joosta (ehk siis lihtsalt olin aru saanud, et olen väga suures jamas), siis 2021. aasta kujunes lahenduste leidmise ja paika loksumise aastaks. Nüüd aga tuligi lihtsalt kõiki neid õigeid suundi ja abivahendeid rutiinselt kasutama hakata. Tee on veel pikk, aga vähemalt on siht paigas. Rahalises mõttes oli 2022. aasta minu elu kõige tulusam aasta üldse. Selliseid palganumbreid ei ole mina mitte kunagi varem näinud. Ning eriti lootustandev on asjaolu, et väga suure tõenäosusega kujuneb 2023. aasta selles osas veelgi vägevamaks.

Investeerimise mõttes oli mu aasta muidugi läbikukkumine. Ma küll tegin esimesed katsetused, ostsin isegi erinevaid aktsiaid, toimetasin lausa krüptovaldkonnaski, rääkimata III pensionisamba täisladumisest. Aga esimeste suurte punaste languste ajal panin suure jooksuga sealt minema - ainult sammas veel jäigi püsti (kuigi seegi on endiselt rasvaselt punane, aga jumal temaga, seal on lihtsalt see riigipoolne boonus liiga hea, et seda võtmata jätta).

Laenulepinguid vähendasin ma 2022. aastal väga heas tempos ning seda kõike jätkan ma 2023. aastal loodetavasti veelgi kiiremini, sest ega need eesmärgid kuidagi vahepeal muutunud ei ole. Lihtsalt mu enda jaoks on see järjekordne tõestus sellest, kui lihtne on tegelikult oma seisu keerukust alahinnata. Oma naiivsuses ja mingis veidras põhjendamatus optimismis uskusin 3 aastat tagasi, et paari aastaga lahendan oma olukorra ära. Arvestades mu tollast palgataset ja kõiki neid laenukohustusi, siis ilmselgelt oli see totaalselt utoopiline soovmõtlemine. Aga on nagu on - tänaseks olen ma kogu selle asjaga ikka täielikult kahe jalaga maa peal ja tajun oma olukorda ikka vägagi realistlikult.

Käesolevat postitust olen ma alustanud ja jätkanud ikka vägagi korduvalt, nagu ka esimesest lausest lugeda saab, siis algus ja lõpp on erinevatel aastatel. Vahepeal tabas mind lihtsalt korralik šokk, mille mõjude all olen tegelikult siiani. Aasta eelviimasel päeval sain teada, et üks minu lähedaste ringi kuuluv inimene on väga raskes seisundis haiglas. See tõmbas hetkega igasugused prioriteedid paigast ära. Või siis tuletas meelde, et siin elus on palju tähtsamaid asju kui raha ja võlad.

Nagu mäletate, panin ma siin millalgi käima Ukraina abistamise üleskutse. Ehk siis, et iga reklaamiklikk läks eelmisel aastal Ukraina heaks. Ning teate, see summa kujunes aasta lõpuks ikka päris suureks - kokku 401,51 EUR. Selle siis korrutasin kahega ja kokkuvõttes maksin ma aasta jooksul MTÜ Pagulasabi kontole 803,02 EUR. Siin võib muidugi küsimus tekkida, et endal võlad kaelas, et mis raha tuulde loopimine see siis olgu, korralik summa ju ikkagi. Aga seda kõike saab ka teisiti võtta - see on minu väike panus selleks, et see sõda meie õuele ei jõuaks. Lihtsalt kasvõi väike emotsionaalne tunne, et ma olen enda poolt midagigi teinud.

Natuke blogistatistikat ka - 2022. aastal käis mu blogilehtedel kokku 13373 erinevat userit (minu teadmiste kohaselt ei ole see sama, mis külastanud inimeste arv, sest see vist loeb kokku erinevaid seadmeid - ehk siis kui sama inimene käib siin nii telefoni kui ka arvutiga, siis läheb see kirja kahe userina jne). Kokku tehti aasta jooksul 137004 klikki (kui ma oleksin Hillar Kohv, siis teisendaksin selle inimeste arvuks - tema räägib siiani täie veendumusega, kuidas tema blogi on tänaseks külastanud üle 1,5 miljoni inimese).

Selline see 2022. aasta siis minu jaoks suures plaanis oligi. Tegelikult oli see üle pika-pika aja esimene tõeliselt elamisväärne aasta. Oma suurimast august olen ma suutnud välja ronida ja nüüd jääbki üle veel täiega tuld edasi anda. Head uut aastat!

Head aega, 2021 - sinuga oli vägev!

Alles see oli, kui sai 2021. aastale "Tere!" öeldud. Tol hetkel panin ma kirja päris prohvetlikud sõnad: "No, terekest siis ka, 2021. aasta! Loodetavasti saab meie suhe olema meeldiv ja edukas. Kõik, mis plaanitud saab tehtud ja lisaks loodan, et sul on mulle vahvaid üllatusi varuks, mille abil veelgi lähemale oma eesmärgile jõuaksin. Ilmselgelt saab see aasta olema igas mõttes murranguline." Oi, oi, kui palju neid üllatusi see aasta mulle tõi. Ning kui määravaid ja olulisi. Kõik pöörduski sõna otseses mõttes pea peale.

Suures plaanis oli neid tipphetki kokku kolm:

1. Ma sain uue töökoha koos massiivse palgatõusuga
2. Sõber, kes mind 2020. aasta novembris kõige suuremast august välja aitas, tegi mulle veel teisegi kingituse.
3. II pensionisamba raha jõudis avalduse ja väljamakse vahelisel perioodil kasvada üle 10% ning lõplik summa oli ligikaudu 2500 euro võrra suurem, kui oskasin loota ja uskuda.

Need kolm murdepunkti viisid selleni, et tänaseks on kõik mu laenulepingud ja krediidikohustused täielikult kontrolli all. Ma suudan vägagi hõlpsalt kõiki kokkuleppeid täita ning selle kõige kõrvalt jääb mul raha üle, et teha esimesi samme investeerimismaailmas. 

Kui vaadata neid kolme sündmust, siis tuleb nentida, et kõigis neis on omajagu juhuslikkust sees. Ma ei saa otseselt öelda, et oleksin neist nüüd mõne kohe kindlasti välja teeninud oma sihipärase tegevusega. Seega peab ütlema, et mul oli ikka omajagu õnne. Õnne, et mul on selline sõber, kes mind usaldab. Õnne, et olin oma tööalast ankeeti ajakohasena hoidnud ja just see tööandja minusugust inimest sel hetkel nii väga vajas, et oli valmis mulle selle eest väga palju raha pakkuma. Õnne, et minu pensionisamba väljamakse sattus just sellisele ajale, kus turud olid tõusuteel (kuigi hetkeseisuga on vähemalt minu teise pensionisamba fond veidi isegi veel tõusnud - väljamakse hetkel oli hinnaks 0,93906 eur, siis tänane seis on 0,99405 - ehk siis kogusummas veel 1200 eurot rohkem). Olgem ausad - kaks esimest asja võinuks täiesti vabalt juhtumata jääda ning kolmas oleks võinud ju kasumi asemel hoopis kahjumit mulle kerida. Aga kõik läks täpselt nii nagu läks. Need on hetked, mida tuleb nautida ja teha kõik endast sõltuv, et kogu see õnneratas ei peaks enam nii olulisi keerutusi tegema. Tegelikkuses oli kaalul ikka vägagi palju ja ei saa tunnistamata jätta - veel aasta tagasi oli mul neid muremõtteid ikka kõvasti ja vaikselt hakkasid ka head mõtted ja ideed otsa saama. See võitlus oli tolleks hetkeks mind järjest rohkem ja kindlamalt maha murdmas.

Nüüd on aga see aasta lõppemas ja peagi uus algamas. Loomulikult on mul tuleviku osas ka konkreetsed mõtted ja lootused-ootused peas. Aga nendest asjadest kirjutaksin juba uuel aastal. Ning siis annan lõpuks ülevaate ka sellest, milline see mu investeerimisportfell ka parasjagu välja näeb (kõik detailid, rahasummad senditäpsusega jne). Samuti teen lähima kuu jooksul juttu ka Taavi Pertmani raamatust. Seniks aga kaunist aastavahetust teile kõigile! Aitäh, et olete olnud minuga sel teekonnal (eriti muidugi teile, kes te algusest peale mu blogipostitusi olete jaksanud lugeda...)!