Käes on aastalõpp ja loomulikult peab ju iga endast lugupidav blogija siis aastakokkuvõtte tegema. Endalegi ootamatult teen mina seda juba järjekorras lausa kolmandat korda, kuigi ma pole iialgi plaaninud blogijaks saada, veel vähem blogijaks jääda. Aga noh, siin ma siis nüüd olen ja kokkuvõte tuleb ka.
Teemasid, millest selle aasta kontekstis kirjutada, oleks ikka kohe meeletult palju. Et ega väga ei teagi, mida võtta, mida jätta.
Kahtlemata oli tegemist ääretult vastuolulise aastaga. Globaalses mõttes, eriti siis niiöelda meie piirkonna mätta otsast vaadates, jääb see aasta ajalukku ühe traagilisema aastana üldse viimaste aastakümnete lõikes. Suur sõda oma kõigi rõveduste ja rõlgustega jõudis sisuliselt meie naaberõuele. Ning paratamatult mõjutab see kõik veel väga pikalt meid kõiki. Ukrainlasi jääb see muidugi ilmselt mitmeteks põlvkondadeks veel kujundama.
Minu enda jaoks oli tegemist pigem aga stabiilsuse saavutamise aastaga. Kui kaks aastat tagasi tõmblesin tormituulte käes ja ei osanud veel kuhugi poole joosta (ehk siis lihtsalt olin aru saanud, et olen väga suures jamas), siis 2021. aasta kujunes lahenduste leidmise ja paika loksumise aastaks. Nüüd aga tuligi lihtsalt kõiki neid õigeid suundi ja abivahendeid rutiinselt kasutama hakata. Tee on veel pikk, aga vähemalt on siht paigas. Rahalises mõttes oli 2022. aasta minu elu kõige tulusam aasta üldse. Selliseid palganumbreid ei ole mina mitte kunagi varem näinud. Ning eriti lootustandev on asjaolu, et väga suure tõenäosusega kujuneb 2023. aasta selles osas veelgi vägevamaks.
Investeerimise mõttes oli mu aasta muidugi läbikukkumine. Ma küll tegin esimesed katsetused, ostsin isegi erinevaid aktsiaid, toimetasin lausa krüptovaldkonnaski, rääkimata III pensionisamba täisladumisest. Aga esimeste suurte punaste languste ajal panin suure jooksuga sealt minema - ainult sammas veel jäigi püsti (kuigi seegi on endiselt rasvaselt punane, aga jumal temaga, seal on lihtsalt see riigipoolne boonus liiga hea, et seda võtmata jätta).
Laenulepinguid vähendasin ma 2022. aastal väga heas tempos ning seda kõike jätkan ma 2023. aastal loodetavasti veelgi kiiremini, sest ega need eesmärgid kuidagi vahepeal muutunud ei ole. Lihtsalt mu enda jaoks on see järjekordne tõestus sellest, kui lihtne on tegelikult oma seisu keerukust alahinnata. Oma naiivsuses ja mingis veidras põhjendamatus optimismis uskusin 3 aastat tagasi, et paari aastaga lahendan oma olukorra ära. Arvestades mu tollast palgataset ja kõiki neid laenukohustusi, siis ilmselgelt oli see totaalselt utoopiline soovmõtlemine. Aga on nagu on - tänaseks olen ma kogu selle asjaga ikka täielikult kahe jalaga maa peal ja tajun oma olukorda ikka vägagi realistlikult.
Käesolevat postitust olen ma alustanud ja jätkanud ikka vägagi korduvalt, nagu ka esimesest lausest lugeda saab, siis algus ja lõpp on erinevatel aastatel. Vahepeal tabas mind lihtsalt korralik šokk, mille mõjude all olen tegelikult siiani. Aasta eelviimasel päeval sain teada, et üks minu lähedaste ringi kuuluv inimene on väga raskes seisundis haiglas. See tõmbas hetkega igasugused prioriteedid paigast ära. Või siis tuletas meelde, et siin elus on palju tähtsamaid asju kui raha ja võlad.
Nagu mäletate, panin ma siin millalgi käima Ukraina abistamise üleskutse. Ehk siis, et iga reklaamiklikk läks eelmisel aastal Ukraina heaks. Ning teate, see summa kujunes aasta lõpuks ikka päris suureks - kokku 401,51 EUR. Selle siis korrutasin kahega ja kokkuvõttes maksin ma aasta jooksul MTÜ Pagulasabi kontole 803,02 EUR. Siin võib muidugi küsimus tekkida, et endal võlad kaelas, et mis raha tuulde loopimine see siis olgu, korralik summa ju ikkagi. Aga seda kõike saab ka teisiti võtta - see on minu väike panus selleks, et see sõda meie õuele ei jõuaks. Lihtsalt kasvõi väike emotsionaalne tunne, et ma olen enda poolt midagigi teinud.
Natuke blogistatistikat ka - 2022. aastal käis mu blogilehtedel kokku 13373 erinevat userit (minu teadmiste kohaselt ei ole see sama, mis külastanud inimeste arv, sest see vist loeb kokku erinevaid seadmeid - ehk siis kui sama inimene käib siin nii telefoni kui ka arvutiga, siis läheb see kirja kahe userina jne). Kokku tehti aasta jooksul 137004 klikki (kui ma oleksin Hillar Kohv, siis teisendaksin selle inimeste arvuks - tema räägib siiani täie veendumusega, kuidas tema blogi on tänaseks külastanud üle 1,5 miljoni inimese).
Selline see 2022. aasta siis minu jaoks suures plaanis oligi. Tegelikult oli see üle pika-pika aja esimene tõeliselt elamisväärne aasta. Oma suurimast august olen ma suutnud välja ronida ja nüüd jääbki üle veel täiega tuld edasi anda. Head uut aastat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar