Ukraina abistamine, 2. osa

Järjekordne kuu on läbi saanud ja suur kevad lõpuks ka meie õuele jõudnud. Päike paistab, linnud laulavad, ilmad lähevad järjest soojemaks ja helgemaks. Isegi õhtud on aegajalt juba täitsa mõnusad. Ning hommikune karguski on saavutanud teatava taseme, kus see on juba täitsa mõnus ja nauditav. Kahjuks aga on Ukrainas seisud endistviisi stabiilselt õudsad ja koledad. Ei ole vähimatki märki, et seal lähiajal midagi paremaks võiks minna. Viimase nädala üks teatud mõttes isegi ähvardavamaid uudiseid on minu meelest see, et USA otsustas Ukrainale anda 33 miljardi dollari eest igasugust abi (selle sees ca. 20 miljardit sõjalist abi). Ühelt poolt on see loomulikult suurepärane, et selline samm on tehtud, aga samas annab see minusugusele tavakodanikule siiski ka signaali, et pigem oodatakse asjade eskaleerumist ja hullemaks minemist. Sest see mastaap ja osakaal on lihtsalt nii meeletud (siiani vist polnud kõik riigid kogu sõja perioodi jooksul kokkugi nii suuri summasid selleks sõjaks eraldanud). Millest see aga täpsemalt räägib, sellest saame ilmselt alles aastate pärast ajalooõpikutest lugeda. Aga kõnekas märk igal juhul.

Nii. Aga oma kampaaniakest jätkan ka mina. Ehk siis iga reklaamiklikk siin blogis (samuti ka võlglase blogis ja võlglase päevikus) läheb endiselt kahekordselt Ukraina pagulaste heaks MTÜ Eesti Pagulasabi kontole. Aprillis paraku see klikkide arv võrreldes märtsiga vähenes ja summa tuli veidike väiksem kokku. Samas, see vist on kõikjal niimoodi, et tekkimas on teatav sõjaväsimus ka niiöelda "kaasaelajate" leeris. Enam ei loeta nii suure innuga neid uudiseid, ei jälgita enam iga pealkirja. Ning siit ja sealt on kuulda ka, et üleüldises mõttes annetuste hulk ja annetatavad rahasummad on vähenenud. Aga eks seegi ole inimlik värk. Minu blogid tõid siis aprillis reklaamiklikke kokku 138 ja summaks kogunes 22,38 EUR. Siia lisasin siis enda poolt sama palju juurde ja just teostasin ka 44,76 EUR suuruse makse eelpool mainitud heategevusasutuse pangakontole. Eks ole näha, mida maikuu selles osas toob. Kusjuures, kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis järgmise aasta veebruaris peaksin ma nende ülekannete pealt 20% tulumaksu tagasi ka saama. Seega, kutsun siinkohal ka kõiki oma lugejaid kindlasti annetusi tegema ja panustama sellesse kõigesse nii palju kui võimalik. Kogu see Ukraina võitlus on siiski ju võitlus ka meie endi vabaduse ja rahu nimel! Слава Україні! Героям Слава!

Ukraina abistamine, 1. osa

Niisiis, järjekordne kuu on läbi saanud. Sellega koos ka esimene sõjakuu, mille lõppu vähemalt esialgu mitte kuskilt ei paista. Aga nagu ehk mäletate, siis mõned nädalad tagasi panin ka mina enda poolt ühe pisikese heategevuskampaania käima. 14. märtsil siis sai see blogi ka lõpuks reklaamikõlbulikuks ning andsin välja lubaduse, et kõik sel aastal reklaamist saadavad eurod (+ lisan enda poolt sama palju juurde) lähevad Ukraina heaks - MTÜ Eesti Pagulasabi kontole. 

Miks ma seda üldse teen? Aga selle pärast, et ma kuulasin siin märtsi alguses üht podcasti, kus öeldi, et oma ärevustunde ja abituse leevendamiseks võiks olla see annetamine just üks hinge rahustav tegevus. Ning kuna muus osas ma eriti asjalik pole, sõjategevuses ma näiteks jääksin pigem jalgu kui oleksin kasulik (ma pole isegi sõjaväes käinud), siis tundub, et see võiks olla minu moodus midagigi teha. Loomulikult ei ole see panus kuidagi suur, aga midagi ikka, eks ole. Iga panus loeb.

Nüüd siis olekski aeg piiluda, mis summa Google mulle märtsikuu eest kokku arvestas. Summa tuli päris korralik. Te tegite ikka päris palju klikke, võrreldes eelnevate kuudega - kokku lausa 274. Summas teeb see pärast Google poolseid täpsustusi ja väikeseid korrektsioone 42,54 EUR. Siia lisasin siis enda poolt sama suure summa juurde ja tegingi just selle ülekande ära - 85,08 EUR (arusaadavatel põhjustel eemaldasin maksekorralduse ekraanipildilt muidugi oma andmed). Aitäh kõigile, kes sellele kaasa aitasid ja jätkame samas vaimus! Слава Україні! Героям Слава!

Vääramatu jõud

Alustuseks väike definitsioon wikipediast: Vääramatu jõud (prantsuse keeles force majeure [/ˌfɔːrs mɑːˈʒɜːr, -məˈʒɜːr/]; ladina keeles vis maior) on ettearvamatu asjaolu, mis ei sõltu kokkulepet sõlmivate poolte tahtest, mida ei saanud pooled mõjutada ega ära hoida ja mis ei võimalda täita kokkuleppejärgseid kohustusi. Vääramatuks jõuks peetakse loodusjõude, mida ei saa ette näha (üleujutused, maavärinad, orkaanid jms), sõjaolukordi, ootamatut karantiini, tööseisakuid, boikotte, streike, seaduslikke ja ebaseaduslikke keelde jms.

Praegusel äreval ajal on inimesed järjest rohkem hakanud mõtlema ka oma varale ja sellele, kui kaitstud see kõik võimaliku sõja olukorra puhul oleks. Ning tuleb tõdeda, et klient ehk tavainimene on nendes oludes üsna kaitsetus seisus. Laias laastus võib asja kokku võtta kahe punktiga:

• Laenulepingute puhul force majeure ei rakendu ning kõik kohustused jäävad kehtima
• Kindlustuslepingu puhul force majeure rakendub ja üldjuhul kahjusid ei hüvitata

Ehk siis lihtne ja konkreetne näide: kui venelaste rakett keset sõda su kodu puruks teeb, siis laenukohustust peaksid sa endiselt edasi maksma, aga kindlustus ei maksa sulle suure tõenäosusega mitte sentigi. Üks kurioosum ka siia veel lisaks - kui ainult laenulepingut lugeda, siis võivad need venelaste pommid viia sind isegi olukorrani, kus pank nõuab su kodulaenule lisatagatist, sest katki pommitatud kinnisvara väärtus on kõvasti vähenenud. Siin saavad suures plaanis appi tulla vaid poliitika ja riikide otsused.

Kui natuke detailsemaks minna, siis eks siin saavadki määravaks täpsemad lepingutingimused. Näiteks kindlustuste puhul on reeglina sellised klauslid sisse viidud üldtingimustesse (su enda kindlustuslepingus arvatavasti "force majeure" mõistet sees polegi). Toon siinkohal ka ühe kindlustusseltsi üldtingimuste näite. 

Usun, et eks nad on teiste kindlustusseltside puhul üsna sarnased. Kahjuks või õnneks siin mitmeti mõistmist pole, kindlustusfirmad vabastavad end selle punktiga igasugusest hüvitise maksmise kohustusest. 

Kahjuks või õnneks see päris nii ei käi, et sõja puhkedes saad automaatselt kohe ka oma laenukohustustest vabaks. Kokkuvõttes tuleb lihtsalt loota kõike kõige paremat, et see sõda meie maale mitte kunagi ei jõua. 

Tavapärasest sügavam kevadväsimus?

Tunnistan ausalt, et viimastel päevadel või isegi nädalatel on hinge ja pähe tunginud mingi rahutus. Kõik need võitlused, mis ma siin viimase paari aasta jooksul olen maha pidanud, on põhimõtteliselt edukalt lõpuni viidud, aga kogu see meid ümbritsev maailm koos oma erinevate kriiside ja hädadega lihtsalt ei lase justkui enam lõõgastuda. Sõna otseses mõttes on pidevalt mingi ora sealsamuses. Pea valutab, hing kisab. Tahaks taaskord rahu ja vaikust. Et igasugused rõvedad viirused ja hullud vanamehed ei terroriseeriks meid enam. Eks sellised ajad muidugi panevadki eriti kõrgelt hindama seda kõike, mida enne neid kriise nii iseenesest mõistetavaks pidasime. Vabadust, igas mõttes. Ning muidugi on need kriisid siin paika pannud ka teatavad perspektiivid. Ilmselgelt tundub tänaseks mingisugune koroonapass või maskikohustus täiesti lebo võrreldes sellega, kuhu Ukraina rahvas viidud on. Ja isegi, kui see sõda ükskord lõpeb, mis siis edasi saab? Maailm ei ole enam kunagi enam endine. Kõik need linnad saab muidugi taas üles ehitada, aga mis saab edasi? Kuigi tänaseks on paljudest saanud sõjanduseksperdid ja antakse muudkui nõu, mida mingi osapool tegema peaks, siis kas me lihtrahvana ikka adume tegelikku suurt pilti? Samas - nagu ikka ja jälle öeldakse: sõjast ei tohi väsida. Me ei tohi jõuda olukorda, kus sõjauudised vajuvad kuskile Kardashiani, Versace või Cristiano Ronaldo uudiste vahele.

Mu mõtted on viimasel ajal päris palju liikunud sellele, et kui palju siin ikka sõltub sellest, kuidas me meid ümbritsevat näeme, tajume ja mis järeldusi sellest teeme. Ning kui vildakas see teinekord võib olla. Eriti, kui taustainfot ei ole piisavalt. Võtame suvalise näite. Oletame, et mingi Paapua Uus Guinea kodanik saabub kuidagi Eestisse, näiteks keset juulikuud. Ta ei tea meie riigist mitte kui midagi. Aga ta näeb, kuidas meil on täitsa mõnusad ilmad, õhtuti on hästi pikalt valge, ritsikad laulavad, ümberringi rahu ja vaikus. Talle võibki mulje jääda, et näe, selline tore maa, mõnusa kliimaga. Tal pole õrna aimugi, et see periood on meil nii üürike, vaevu mõni nädal. Ning tegelikkus on hoopis midagi muud. Mulle tundub, et kohati tormavad inimesed ka näiteks investeerima just sellise emotsiooni pealt. Nad hüppavad rongile, mis parasjagu kihutab vaid ülesmäge (no nii nagu näiteks aktsiabörsid siin viimastel aastatel on teinud), adumata, et see ei ole ühesuunaline liiklus. See kõik tundub ju nii lihtne. Pane aga raha sisse ja küllap kuu aja pärast saab juba rohkem raha välja võtta. Sest muster ju näitab nii. Eriti, kui see muster sisse zoomida ja suurt pilti mitte vaadata. Ja siis lõpuks ahastatakse ja süüdistatakse kogu maailma, kui selgub, et raha hoopis hakkab kaduma. See on see ootuste, eelduste, teadmiste ja reaalsuse klassikaline vastuolu. Kõik, mis tundub kahtlaselt lihtne ja kiire moodus rikastumiseks, reeglina ongi lihtsalt kahtlane ja suure tõenäosusega lõpeb mingi jamaga. Ehk siis kokkuvõttes ongi vaja ära tunnetada, kas see olukord, kus sa omadega oled, on tavapärasus või hoopis juhuslik kõrvalekalle. Aga see kõik eeldab juba sügavamat valdkonna tundmist ja laiemat silmaringi.

Tegelikult olen ma natuke hädas ka keskendumisega. Mõtted uitavad ja tiirutavad teadmata radadel ringi. Vahel tahaks lihtsalt kuskil Himaalaja mäestikus buda munga moodi mediteerida ja tunda seda hingerahu. Tahaks, et keegi mind teatud määral isegi juhiks natuke ja ütleks, mis oleks õige ja kuidas oma heaolu taastada. Puhtfaktiliselt on mu elus ju kõik suurepärane, ma tean, et ma olen õigel teel ja ajan õiget asja. Aga hinges on koguaeg värin ja ärevus. Hästi lihtne oleks ju öelda, et kõik on Putini süü, aga kas see ikka on nii? Natuke paneb mind muretsema see, et nagu sellised suured eesmärgid on kuidagi kadunud. Käib lihtsalt üks kulgemine läbi päevade, ilma erilise sära või särtsuta. Tik-tak-tik-tak. Elevust ja rõõmu oleks rohkem vaja. Peaks mõne uue hobi vist otsima. Kasvõi kuskile Gruusia mägedesse suusatama minema näiteks. Või siis Dubaisse päikest nautima. Energiasüsti ja päikest oleks vaja. Äkki see kõik ongi lihtsalt üks tavapärasest sügavam kevadväsimus. Eks aeg annab arutust...

Reklaamiklikid tiksuvad

Täna tuleb üks natuke lühem postitus. Annaksin lihtsalt ülevaate sellest, kui palju teie reklaamiklikid potentsiaalselt raha on toonud. Mäletatavasti kilkasin ma siin eelmisel nädalal, et lõpuks on ka antud blogi reklaamikõlbulik ning lisaks andsin lubaduse, et kõik sel moel teenitavad eurod lähevad otse Ukraina heaks. Täna täiendaksin seda lubadust sellega, et lisaks sellele rahale panen enda poolt täpselt sama palju juurde.

Nädalaga on seda reklaamitulu mul kolme erineva saidi peale tiksunud 11,60 EUR. Avalikustasin isegi ka täpsema statistika, mis pärineb siis AdSense'i "iseteenindusest". Siiamaani on muidugi enamus klikke tulnud Eestist, aga mõned klikid on mulle üllatuseks tulnud ka Leedust. Kokkuvõttes siis hetkeseisuga on "soolas" juba 23,20 EUR koos minu lisapanusega. Minu enda meelest täitsa asjalik tempo. Aitäh teile kõigile! Слава Україні!

Ka see blogi näitab nüüd reklaame, aitame Ukrainat!

Ma sain täna ühe töövõidu, seoses käesoleva blogiga siin - see blogi kuulutati reklaamikõlbulikuks. 

Mäletatavasti ilmus selle blogi esimene postitus 01.12.2021. Sisuliselt samal päeval ma selle lehe ka lõin ja asja käima lükkasin. Samal päeval tegin ma ka esimese avalduse Google AdSense'ile, et võiks reklaamid ka siia tekitada. Väike lisakopikas on ju alati abiks, eks ole. Ning sellele esimesele avaldusele järgnes kokku 11 avaldust veel, sest kõik need lükati tagasi lakoonilise teatega "You need to fix some issues before your site is ready for AdSense".

Kui alguses üritasin ma lihtsalt oma blogi kujundusega mängida ja sel moel seda nende jaoks aktsepteerivaks muuta, siis aja jooksul sain aru, et see pole asja point ning sinna see koer siiski maetud ei ole. Lugesin siit ja sealt erinevate inimeste kogemusi ja elutarkusi sel teemal ja tegelikkuses on enamasti suurimaks takistuseks hoopis vähene liiklus blogi veergudel. Et päris nii see ikka ei käi, et teed uue lehe, tekitad paar postitust ja hakkad kohe reklaamiga raha teenima. Google lihtsalt ei ole huvitatud sellest. Täpseid reegleid või nõudeid samas keegi kuskil ei avalda (et mitu külastajat iga päev näiteks olema peab või mitu klikki need tegema peaksid, et see "jah-sõna" kätte saada). Kokkuvõttes siin muud trikki tegelikult samas polegi, kui et muudkui loo aga sisu, meelita inimesi seda lugema, looda, et lugejatele meeldib see, mida neile pakud ning siis jälle uus avaldus Google'i poole  teele. Kuniks lõpuks saadki sellise kirja nagu mina just täna sain!

Seda kõike tahaksin ma aga tähistada. Ning käin siinkohal välja lubaduse. Kõik reklaamirahad, mida ma 2022. aastal teenin, annetan ma Ukraina heaks. Olen selle jaoks juba ka andmed kõik välja otsinud, lehelt ukrainaheaks.ee - MTÜ Eesti Pagulasabi (EE791010220258852223) saab selle raha. Iga klikk loeb! Kui üldjuhul oleks see raha mul läinud isiklike investeeringute katteks, siis hetkel on meid ümbritsev maailm selline, kus tuleks oma väärtushinnanguid ja prioriteete muuta. Слава Україні! Героям Слава!

Infomullid, reaalsustaju ja nende haldamine

Nii investeerimismaailmas kui ka elus üldisemalt on üheks väga oluliseks edukriteeriumiks kätte saadav info ja selle haldamis/menetlemisoskus. Reaalsustaju, prioriteedid. Me kõik elame mingis omas infomullis. Me ise oleme selle endale kujundanud oma valikute baasil. Üks ekstreemsemaid näiteid on loomulikult see Ukraina sõda. Konkreetne sündmus, mida aga erinevad inimesed täiesti erinevalt näevad. Paraku on reaalsus see, et enamus venelasi arvab, et see kõik on täiesti õige ja väärt tegu, nende meelest käib see lahing inimkonna nimel ja ukrainlased tulebki ära tappa, sest nad on ju ühed pahad fašistid. Enamus läänemaailma (kaasa arvatud meie riik) inimesi näeb seda aga brutaalse Putini poolt põhjustatud katastroofina. Käimas on tohutu infosõda. Kõik osapooled otsivad välja just need klipid, mis nende agendat teenivad. Ning kui piisavalt ägedaid klippe pole, siis saab ju neid alati ka lavastada. Sõja lõppu ei paista mitte kusagilt.

Nii nagu selle sõja puhul, on üks omamoodi lahing ju ka investeerimine. Otsida sellest meeletust rägastikust üles õige ja adekvaatne info, mis just mulle võiks edu tuua, mind teenida. Informatsioon on selles mõttes konkreetne asi, et see lihtsalt on. Lõpuks saab määravaks aga hoopis see, kuidas me seda kohtleme, mida oluliseks peame ja mida mitte. Et olla edukas, tuleb kasutada oma kogemusi, teadmisi või siis osata otsida neid mustreid, mis võiks viia rahaliste võitudeni. Oma olemuselt on see nagu pokkerimäng, kus tegelikult väga harva on kõik lõpuni selge. Sa saad panustada vaid tõenäosustele. Sa pead enda jaoks sõnastama eesmärgid, paika panema plaani ning välja mõtlema ka ajalise horisondi, millal vilju lõigata.

Loomulikult olin ma ise samuti väga pikka aega ühes väga kahjulikus ja hävitavas infomullis. See oli see aeg, mil ma end ja oma elu lõhkusin hasartmängudega. Ma kapseldusin, kohe täiega. Ning olgem ausad - see kõik oleks võinud mind ikka sõna otseses mõttes hukutada. Kuid ma suutsin selle mulli lõhkuda...

Minust on viimastel nädalatel saanud taaskord väga intensiivne meediatarbija. Kuigi mõni aeg tagasi lubasin endale, et püüan seda kõike vähendada. Aga eks see sõda on nüüdseks omad korrektiivid teinud. Minu infokanaliks on saanud meie rahvusringhääling, ETV. Kõik need Ukraina stuudiod, Esimesed stuudiod, AK eriprogrammid, tavauudised jne. Ma jälgin neid sisuliselt hommikust õhtuni. Ning seda kõike tegelikult juba ka enese harimise nimel. Ukraina kaart ja tähtsamate linnade asukohad on vaikselt juba pähe kulunud. Ma naudin neid spetsialistide ja kaitseväelaste intervjuusid, kus rahulikult selgitatakse lahti, mis seisus kõik on ning mis võiksid olla tulevikustsenaariumid.

Ning siis on muidugi ka teistsuguseid infoallikaid. Seda igasugust infomüra ja jura on meie ümber ikka meeletult palju. Kohati on muidugi tegemist teadliku trollimisega, mille eesmärk teinekord ongi lihtsalt niiöelda "nalja teha". Vahet isegi pole, mis nende tolguste peades toimub. Siia lõpetuseks tegelikult tahaksin tuua ühe näite reaalsustaju vildakusest, mis mulle kuidagi hinge läks. Kuigi ilmselt peaks sellistest lollustest üle olema. Toon näite sellise inimese nagu Hillar Kohv varasalvest. Kes ei tea, kes on Hillar Kohv, siis tegemist on ühe veidra nartsissistliku klouniga kuskilt Pärnumaa metsade vahelt. Inimene, kes kujutab ette, et Eesti suurimad staarid on DJ Heiki, Arnold Oksmaa ja strippar Marco ning maailma kõige ägedam ja tähtsam meelelahutuspaik on Tartu kohvik-baar "Sodiaak". Tal on ka oma blogi. Mingil X põhjusel usub ta, et seda jälgib 1,2 miljonit inimest (seda uskumust levitab ta üsna hoolega). See on lihtsalt näide sellest, kui vildakas võib ühe inimese infomull olla. Reaalsusega on siin üsna vähe pistmist. Aga olgu, see selleks. Temast kirjutama pani mind hoopis tema üks viimaseid blogipostitusi. Teemaks siis see, et raadio "Elmar" ei loe soovisaates ette Hillari tervitusi. Panen siia lihtsalt ekraanitõmmise sellest. Kommentaarid on ilmselgelt üleliigsed... 

Sõja ajal investeerimine?

Sõda tilgub verd. Õudne, ängistav, hirmutav. Vastik on.

Igasugused investeerimisega seotud ABC-d ütlevad, et investeerimisega alustamiseks on parim päev "eile". No ma siis suures plaanis sisuliselt alustasingi eile, eelmisel sügisel. Hakkasin vaikselt oma eurokesi erinevatesse kohtadesse paigutama. Aga teate, tänaseks on kogu see värk mul juhtme ikka parajalt kokku jooksutanud. Sest olgem ausad, ega investeerimisplaanid üldiselt sõjalist tegevust arvesse ei oska võtta. Ei ole ka raamatutes õpetusi, mida sellistel puhkudel teha. Sest no mida sa siin investeerid, kui on õhus variant, et kõik kukub kokku lõpuks. Perspektiivid ja prioriteedid on ikka korralikult paigast ära. Ei oska isegi igapäevast elu enam väga elada, tööd teha, ammugi siis mingile investeerimisele mõelda, kui pommid ja kuulid meie läheduses linnu ja inimesi hävitavad.

Kaine mõistus muidugi ütleb, et põhiline on see, et paanikat peaks vältima. Et tuleks jääda oma plaanile kindlaks ja eks siis ole näha, kuhu see kõik viib. Samas on ju ilmselge, et praegusel ebakindlal ajal on vaba raha (eriti ka sularaha) tähtsus järjest suurem. Sest kunagi ei tea, millal seda vaja võib minna. Need hetked, mil on vaja kiireid ja elulisi otsuseid teha. Suure ohkega samas ma eile ikkagi tavapärase 500 eurot oma III sambasse panin. Muidugi oleks võinud ju mõelda, et pärast rubla vabalangusesse lendamist, hakkab väikestviisi krüptoralli pihta. Aga no ei suutnud ma ka sellega kaasa minna ning mingeid tehinguid ma selles osas ei teinud.

Eks seda on ju pikalt räägitud, et meie põlvkond saab (või sai) nautida üht inimkonna kõige rahulikumat ajastut. Viimasest suurest sõjast oli ju möödas peaaegu 80 aastat. Neid, kes tolle aja koledusi veel mäletavad, on üsna vähe tänaseks elus. Ja nüüd on siis suur sõda jälle kohal, meie lähedal. Eks neid erinevaid sõdu ja konflikte on siin ikka ja jälle olnud (Süüria, Jugoslaavia, Afganistan, Aafrika riikide kodusõjad jne), aga midagi nii räiget pole ammu olnud. Eks siin ole natuke seda "mõned riigid ja piirkonnad on tähtsamad kui teised" paradoksi ka, sest olgem ausad - ega siis Süüria kodusõda midagi lihtsat pole olnud. Aga kuidagi nii on see elu meie planeedil, et Euroopa ja Põhja-Ameerika olukorrad lähevad rohkem hinge. Justkui mingi maailma eliit. Aga sel teemal ma siin pikemalt ei arutleks. Sõda imeb, täiega, igal pool. Mine perse, Putin!

Ma ei suuda mõista

Viimased päevad siin maailmas on ilmselt enamusele andnud märku sellest, kui habras see kõik meie ümber on. See, kuidas mõne hetkega võivad puruneda tuhanded elud, sajad hooned, miljonid hinged. Ja seda kõike selle tõttu, et üks hull vanamees kaotas igasugusegi reaalsustaju. Kuhu see kõik jõuda võib, on tänaseks veel teadmata. Kas ka meie väikene riigike sellest päriselt võiks pihta saada, on veel teadmata. Välistada ei saa enam mitte kui midagi.

Kahtlemata on selle kõige taustal südantsoojendav näha seda inimkonna ühtsust. Me kõik oleme hetkel justkui ukrainlased. See on ju see sama rahvus, mille esindajaid üks parlamendierakond veel aasta tagasi kõntsaks ja meie töötavale rahvale ohuks pidas. Õnneks on ka nende retoorika tänaseks inimlikuks muutunud.

Aga inimlikuks ei ole muutunud meie esipropangandistid, kes endiselt loodavad mingit poliitilist profiiti sellest lõigata. Või noh, mina ei saagi ausalt öeldes aru, mis see nende eesmärk on või kelle huvides nad toimetavad. Pean siis silmas (jah, meelega nimetan täisnimesid, sest nad on minu arvates totaalsed tolgused ja idioodid) - Varro Vooglaid, Daniel Rüütmann, Markus Järvi, Kalle Grünthal, Hillar Kohv, Tarvo Alev, Meeli Lepson jne. Kindlasti on neid nimesid veel, aga nende inimeste rõvedused on lihtsalt minuni jõudnud (ilma, et ma reaalselt selleks midagigi teinud oleksin, peale Facebooki avamise). Samas, kohati on mul tunne, et vähemalt osa neist (eriti Hillar Kohv ja Tarvo Alev) on lihtsalt niiöelda "kasulikud ajudeta idioodid" ja ega nad päris täpselt endale aru ilmselt ei anna, millega nad tegelevad. Võimalik, et neil on küljes ka mingi vaimne puue, sel juhul minu siirad vabandused. Aga igal juhul on nende reaalsustaju ikka korralikult paigast ära.

Öeldakse, et inimesi on raske mõista, aga tunduvalt kergem hukka mõista. Aga kurjasid inimesi ei peagi mõistma. Neid tulebki hukka mõista. On hetki, mil on täiesti mõttetu kellegi mõistmisega üldse vaeva näha. Sõda ei ole võimalik mõista, seda saab ainult hukka mõista. Samamoodi ka nendega, kes selle sõja on püsti pannud. See on üks mõttetu vennatapusõda. Kui tuua üks meelevaldne võrdlus, siis sisuliselt on see praegune asi sama nagu Soome ründaks Eestit, sõjaliselt. Vennasrahvad, kes alati hästi läbi saanud. Kes nii kultuuriliselt kui ka keeleliselt ääretult sarnased. Naaberriigid, sõbrad. Ja siis tuleb üks hull vanamees ja keerab ketta käima. Isegi ta oma rahvas ei suuda seda mõista.

Paar päeva tagasi sain ma väikese šoki osaliseks. Või noh, praeguses seisus on ilmselt peaaegu kõik ühes pidevas stressiseisundis ja ärevuses. Äng igal hommikul ärgates, hirm igal õhtul uinudes. Aga sõites ühistranspordis sattusin kogemata peale ühele vestlusele, mis mind ehmatas. Omavahel vestlesid kolm tüdrukut, no ütleme vanuses 12-14 (ma noorte vanuste määramisel väga osav tegelikult ei ole). Muu hulgas räägiti ka siis Ukraina sõjast. Ning järsku üks küsis teistelt: "Kuulge, kelle poolt teie selles sõjas olete?" Mis iganes mõtteid ma sel hetkel oma peas ka ei mõelnud, siis selle hetkega kadusid need kõik minema. Eks see kõik näitabki seda, kui karm see kõik on. Laste jaoks võib see olla osati justkui mingi mäng, mida oma telefonis või arvutis mängida saab (seal käib ju pidevalt üks tapmine ja sõda). Aga eks see on samuti see hetk, mil tahaks esimese hooga hukka mõista, et mida kuradit... Aga pigem ehk tasuks sügavamalt mõelda ja analüüsida, miks sellised küsimused tekivad? Слава Україні!