Tavapärasest sügavam kevadväsimus?

Tunnistan ausalt, et viimastel päevadel või isegi nädalatel on hinge ja pähe tunginud mingi rahutus. Kõik need võitlused, mis ma siin viimase paari aasta jooksul olen maha pidanud, on põhimõtteliselt edukalt lõpuni viidud, aga kogu see meid ümbritsev maailm koos oma erinevate kriiside ja hädadega lihtsalt ei lase justkui enam lõõgastuda. Sõna otseses mõttes on pidevalt mingi ora sealsamuses. Pea valutab, hing kisab. Tahaks taaskord rahu ja vaikust. Et igasugused rõvedad viirused ja hullud vanamehed ei terroriseeriks meid enam. Eks sellised ajad muidugi panevadki eriti kõrgelt hindama seda kõike, mida enne neid kriise nii iseenesest mõistetavaks pidasime. Vabadust, igas mõttes. Ning muidugi on need kriisid siin paika pannud ka teatavad perspektiivid. Ilmselgelt tundub tänaseks mingisugune koroonapass või maskikohustus täiesti lebo võrreldes sellega, kuhu Ukraina rahvas viidud on. Ja isegi, kui see sõda ükskord lõpeb, mis siis edasi saab? Maailm ei ole enam kunagi enam endine. Kõik need linnad saab muidugi taas üles ehitada, aga mis saab edasi? Kuigi tänaseks on paljudest saanud sõjanduseksperdid ja antakse muudkui nõu, mida mingi osapool tegema peaks, siis kas me lihtrahvana ikka adume tegelikku suurt pilti? Samas - nagu ikka ja jälle öeldakse: sõjast ei tohi väsida. Me ei tohi jõuda olukorda, kus sõjauudised vajuvad kuskile Kardashiani, Versace või Cristiano Ronaldo uudiste vahele.

Mu mõtted on viimasel ajal päris palju liikunud sellele, et kui palju siin ikka sõltub sellest, kuidas me meid ümbritsevat näeme, tajume ja mis järeldusi sellest teeme. Ning kui vildakas see teinekord võib olla. Eriti, kui taustainfot ei ole piisavalt. Võtame suvalise näite. Oletame, et mingi Paapua Uus Guinea kodanik saabub kuidagi Eestisse, näiteks keset juulikuud. Ta ei tea meie riigist mitte kui midagi. Aga ta näeb, kuidas meil on täitsa mõnusad ilmad, õhtuti on hästi pikalt valge, ritsikad laulavad, ümberringi rahu ja vaikus. Talle võibki mulje jääda, et näe, selline tore maa, mõnusa kliimaga. Tal pole õrna aimugi, et see periood on meil nii üürike, vaevu mõni nädal. Ning tegelikkus on hoopis midagi muud. Mulle tundub, et kohati tormavad inimesed ka näiteks investeerima just sellise emotsiooni pealt. Nad hüppavad rongile, mis parasjagu kihutab vaid ülesmäge (no nii nagu näiteks aktsiabörsid siin viimastel aastatel on teinud), adumata, et see ei ole ühesuunaline liiklus. See kõik tundub ju nii lihtne. Pane aga raha sisse ja küllap kuu aja pärast saab juba rohkem raha välja võtta. Sest muster ju näitab nii. Eriti, kui see muster sisse zoomida ja suurt pilti mitte vaadata. Ja siis lõpuks ahastatakse ja süüdistatakse kogu maailma, kui selgub, et raha hoopis hakkab kaduma. See on see ootuste, eelduste, teadmiste ja reaalsuse klassikaline vastuolu. Kõik, mis tundub kahtlaselt lihtne ja kiire moodus rikastumiseks, reeglina ongi lihtsalt kahtlane ja suure tõenäosusega lõpeb mingi jamaga. Ehk siis kokkuvõttes ongi vaja ära tunnetada, kas see olukord, kus sa omadega oled, on tavapärasus või hoopis juhuslik kõrvalekalle. Aga see kõik eeldab juba sügavamat valdkonna tundmist ja laiemat silmaringi.

Tegelikult olen ma natuke hädas ka keskendumisega. Mõtted uitavad ja tiirutavad teadmata radadel ringi. Vahel tahaks lihtsalt kuskil Himaalaja mäestikus buda munga moodi mediteerida ja tunda seda hingerahu. Tahaks, et keegi mind teatud määral isegi juhiks natuke ja ütleks, mis oleks õige ja kuidas oma heaolu taastada. Puhtfaktiliselt on mu elus ju kõik suurepärane, ma tean, et ma olen õigel teel ja ajan õiget asja. Aga hinges on koguaeg värin ja ärevus. Hästi lihtne oleks ju öelda, et kõik on Putini süü, aga kas see ikka on nii? Natuke paneb mind muretsema see, et nagu sellised suured eesmärgid on kuidagi kadunud. Käib lihtsalt üks kulgemine läbi päevade, ilma erilise sära või särtsuta. Tik-tak-tik-tak. Elevust ja rõõmu oleks rohkem vaja. Peaks mõne uue hobi vist otsima. Kasvõi kuskile Gruusia mägedesse suusatama minema näiteks. Või siis Dubaisse päikest nautima. Energiasüsti ja päikest oleks vaja. Äkki see kõik ongi lihtsalt üks tavapärasest sügavam kevadväsimus. Eks aeg annab arutust...