Kui trumm on läinud...

Juba vanarahvas teadis lauset, et kui trumm on läinud, siis mingu juba need pulgad kah. Ilmselt on peaaegu iga inimene vähemalt kordki oma elus seda tunnet tunda saanud. Ning arvatavasti on paljud seda mõtteviisi ka reaalselt rakendanud.

Hasartmängumaailmas võiks selle emotsiooni kohta öelda tiltamine. Ehk siis sa oled küll püüdnud oma distsipliini hoida, ehitad midagi üles jupp jupi haaval. Oled juba päris tubli olnud äkki lausa mitu päeva, kuniks... Tuleb mingi ootamatu ja vastik kaotus. Ja siis läheb kogu see värk lappama. Hakkad tõmblema, teed otsuseid, millel pole enam kaine mõistusega mitte mingit seost. Lihtsalt lahmid oma raha siia ja sinna, kuniks viskad ka viimased riismed minema, sest kopp on ees. Kui mängur sellisesse seisundisse jõuab, siis tegelikult teda enam ei olegi võimalik peatada. Peatuspunktiks on sellisel juhul lihtsalt raha otsa saamine. Nii oli see kõik ka minul. Just need tiltamised olid need, mis mind võlgadesse vedasid. See on ka üks suurimaid ja olulisemaid põhjuseid, miks ma enam mitte kunagi sellele teele ei tohi astuda. Sest võidusoonel on küll hästi mõnus olla ja vaatad, kuidas muudkui panused võite toovad ja kassajääk kasvab. Aga ma tean, et arvatavasti piisab vaid ühest ebaõnnestumisest (see kõik on ju ikkagi õnnemäng) ja see libastumine on vägagi suure tõenäosusega käes ning siis järgneks ilmselt üks kiire allakäiguteekond. Selle käigus kaob mõne hetkega kõik suure vaevaga võidetud raha ning lõpuks veel kõikvõimalikest kohtadest võetud laenuraha ka.

Ega see aktsiaturg sellest kõigest palju ei erine. Iga karmima börsipäeva peale tahaks ju emotsioonide ajel kõik maha müüa (suure kahjumiga!) ja kogu ränga distsipliini najal teenitud kasumi ära kaotada. Siin ongi minu meelest parimaks lahenduseks hoida end kogu sellest informatsioonist eemale. Ei ole lihtsalt vaja jälgida neid turge, kui eesmärk on niiehknaa kasumit võtta alles viie aasta pärast. Kuigi mina olen alles oma investeerimismaailma avastamise algusjärgus, siis vähemalt siiani olen ma oma plaanist üsna kenasti kinni pidanud. Ma ostan igal palgapäeval 500 euro eest III samba osakuid ja muust ma suurt ei hooligi. Usun, et selliselt hajutades saan ma osa nii headest aegadest kui ka kehvematest ja vähemalt teoorias peaksin pikas ajamõõtmes kasumis olema. Selline usk minusse kuidagi igatahes süstitud on. Lisaks siis boonusena iga aasta veebruaris-märtsis 1200 eurone kingitus riigi poolt. Pole paha ju?

Sarnane lugu on muidugi ka minu jaoks teise endiselt aktuaalse teemaga ehk siis kaalulangetamise ja dieeditamisega. Siin on ka hästi lihtne libastuda ja seejärel paari päeva või nädalaga kogu nähtud vaev õhku lasta. Ehk siis alguses lennatakse ikka suure tuhinaga peale igasugustele distsipliini nõudvatele asjadele, eriti kui tulemused on üsna ruttu ka silmaga näha ja tunda. Oletame, et võtad juba esimese nädalaga näiteks 3kg alla, enesetunne paraneb, toitumiskava on igati normaalne ja vaheldusrikas. Ja siis põmm, mingi sünnipäev või niisama istumine, püüad mis sa püüad ja no ikkagi sööd ja jood seda, mida tegelikult selle kava raames ei tohiks. Ning naksti, järgmisel päeval 1,5kg juures. Mis sa siis teed? Trumm läinud, mingu siis pulgad ka? Kuradile see dieet, onju? Hästi inimlik värk. Aga reaalsuses peaksid sa ju mõtlema, et sa oled ju endiselt 1,5kg kergem kui dieeti alustades. No oli väike libastumine, aga pane siia see moodsa kõlaga "stoploss" ja naase oma dieedi juurde. Vaimselt muidugi ääretult raske, sest tilt on sees. Aga eks need olegi need iseloomu kasvatavad hetked, mil tuleb lihtsalt endast jagu saada. Ei ole vaja neid trumme ja pulkasid siin loopida.