Törts poliitikajuttu

Käes on märtsikuu esimene reede. Kevad hakkab ka loodetavasti peagi siin uksele koputama (kuigi hetkel pigem lubab talve taastulekut) ja päike piilub ka järjest rohkem ja rohkem. Pärast tööpäeva lõppu on isegi valget aega veel mõned tunnid - mõnus värk. Aga tegelikult on veidi ärevad lähipäevad meid ees ootamas. Riigikogu valimised ju.

Üks räuskav seltskond valmistab siin vist oma toetajaid juba ette ja muudkui kuulutab, kuidas niikuinii on valimised võltsitud. Mõistmata, et just selle oma pideva vastandumisega nad ju enda tõsiseltvõetavust vähendavadki. Õnneks on ka ülejäänud poliitikud ja erakonnad mõistma hakanud, et nendega koostööd teha ei maksa, võib ennastki ära selle jamaga määrida. Ühesõnaga, üldiselt on märgid pigem positiivsed, et see neljatäheline ususekt jääb siiski koalitsioonist välja. Aga noh, samas iialgi ei tea, milliseks see kõik päriselt kujuneb. Aga ootame ja loodame parimat. Kellel veel hääletamata, minge aga tehke seda esimesel võimalusel.

Minu üks olemusi või siis juba lapsena kaasa saadud õpetusi on see, et ennekõike peab inimene siiski ise oma asjadega hakkama saama. Selle tõttu olen tegelikult terve oma elu püüdnud elada selliselt, et ma ei sõltuks sellest, mis ilm on väljas või kes parasjagu meie riiki juhib. Peaasi, et igasugused seadused ja reeglid oleksid stabiilsed ja ühiskonna ootustele vastavad. Inimene on oma olemuselt tegelikult päris hea kohaneja. Ning olgem ausad - kokkuvõttes ongi just hea kohanemisvõime ju inimese edupant. Selle juures tuleb muidugi mõista seda maailma ja reaalsust, kuhu me sattunud oleme. Minu jaoks on tegelikult täiesti arusaamatu, kui palju energiat igasugused uhhuud viimastel aastatel on viitsinud kulutada igasuguste vandenõuteooriate otsimisele, nende levitamisele ja siis kogu sellele tigedusele, mis neid tabab, kui selgub, et enamus maailmast ei taha neist asjadest midagi teada. Olgem ausad - ka EKRE on suures osas üles ehitatud just sellisele mõttetu jama sees urgitsemisele, pidevalt kuri olemisele jne. Ma ei tea, mulle tundub, et inimloomus ei pea sellisele pidevale negatiivsele olekule vastu lihtsalt. Et kui jätkusuutlik see kõik saab olla, kui selle pundi jaoks maailmas midagi toredat enam ei toimugi. Selle asemel, et elu nautida ja rõõmustada või siis lihtsalt teha midagigi oma elu parandamiseks (õpiks mingi uue ameti selgeks, kohaneks tänase turusituatsiooniga vms) käib pidevalt üks jauramine ja sõna otseses mõttes rõvetsemine.

Üks asi, millest ma veel aru ei saa, on see pidev edukate inimeste tagakirumine. Et justkui oleks see mingi tabu, kui keegi rikkaks saab. Et kindlasti on see kuidagi pettusega saadud. Mis siis, et ise on vaevu põhikooli suutnud ära lõpetada, aga ikkagi on ebaõiglane, et Harvardi või Oxfordi kraadiga inimene on sinust jõukam ja õnnelikum. Järeldus - Kaja Kallas on süüdi! Sest Martin Helme ju ütles niimoodi.

Samas ei hakka mina loomulikult kellelegi ütlema, keda peaks valima. Kui ikka süda tuksub EKRE-rütmis, siis jumal temaga. Ju siis on teised erakonnad midagi valesti teinud, et selline jama üldse levida saab. Kusjuures, kui enda lähiminevikku vaadata, siis no ma võiks ju ka mingi protestimeelne olla. Kindlasti saaks ma ka kedagi oma jamades ja sõltuvuses süüdistada. Mõni erakond võiks ju välja tulla plaaniga, kuidas võlgades olevaid hasartmängureid aidata. Isamaa siin muidugi oma pensionireformiga midagi üritas ja eks leidus ju ka neid, kes sellest abi said (mina nende hulgas), aga teades, et meie riigis on sisuliselt 10% inimestest kohtutäiturite küüsis, siis potentsiaalseid valijaid selles kontingendis ju jagub.

Aga jah, nii palju siis poliitikast. Vahepeal on igasuguseid muid asju ka juhtunud. Ma sain oma kodulaenu uue intressi teada, lisaks sain täna hommikul juba kätte ka oma tulumaksu tagastuse, aga nendest asjadest räägin peagi juba eraldi postituses. Seniks aga nautigem elu, tigetsegem võimalikult vähe ja üleüldse loodkem parimat. Lõppkokkuvõttes on kindlates kätes Eestis ju kõik võimalik!