Kui sa tahad, et su blogi või mingi sotsiaalmeedia postitus saaks populaarseks või isegi moodsa sõnaga viraalseks, siis tuleks tekitada mingi konflikt. Rääkida midagi vastuolulist, lõhestavat või isegi sulaselget valet. Teatud mõttes olen ma natuke teist teed siin läinud ja olen püüdnud mingeid teemasid oma juttudes vältida. Aga see kõik ei tähenda muidugi seda, et mul oma arvamust ei oleks. On ja kuidas veel on.
Ma olen mõnes mõttes vana kooli mees, kes käis omal ajal ilusasti kõikvõimalikud kooliastmed läbi, õppisin hoolega ja see kõik kujundas tugevalt ka mu maailmapilti. Mina usun teadust, kainet mõistust ja loogilist mõtlemist. Ma vihkan konflikte ja vastuolusid, mulle ei meeldi provokaatorid - ma lihtsalt ei oskaks nendega kuidagi hakkama saada. Ma olen igasugustele tülinorijatele tegelikult vägagi kerge saak. Hiljuti oli ETV eetris üks üsnagi märkimisväärne intervjuu ("Hommik Anuga" saates, 19.12.2021), kus räpipunt 5MIINUST liige Estoni Kohver avaldas arvamust viimase aja ühe suurima meediakangelase Elvis Braueri kohta - "See, kui mina lähen närvi selle debiiliku peale, siis ega tema sellest ei muutu. Siis ongi, et ma olen oma murega üksi ja ise loll ka veel." Ma tunnen umbes samamoodi. Mind ajab ka selline Brauerite taoline idiootsus närvi, aga reaalselt olen ainus kannataja selles mina ise. Ma pean õppima end paremini talitsema. See on absurd, et ma sellistest inimestest end mõjutada lasen. Ma tegelikult võrdleksin neid täiesti tavapäraste pubekatega. Käib üks pidev jauramine, probleemide ja konfliktide tekitamine. Saaks ainult tähelepanu. Juba kooliajal olin ma tegelikult selle temaatikaga hädas. Mina tahtsin vaikselt oma asja ajada, õppida, rõõmustada saavutuste üle, olla õnnelik ja rahulik. Kuid ikka ja jälle tuli ette mingeid norimisi, teatud mõttes vaimseid rünnakuid. Juba lapsepõlves oli mulle sisendatud, et parim vastus kiusatajatele on neist mitte välja teha. See ajab neid kõige rohkem närvi, kui nende provokatsioonidele ei vastata. Kohati (tegelikult üsnagi tihti) tundub mulle, et kogu EKRE erakond on üks pubekate punt. OK, ilmselt mitte kõik, küllap on ka nende seas toredaid inimesi. Aga suures plaanis on neil koguaeg vaja millegi vastu olla. Tõelised ühiskonna lõhkujad. Ja siis väidavad nad sinisilmselt, et nemad armastavad Eestit. Jajah, muidugi.
Mulle meeldib meie demokraatlik kord. Kogu see raamistik, mis tagab, et enamus otsustab. Kogu see raamistik, mis tagab stabiilsuse. See, mis on hädavajalik ka ühele investorile. Muidugi on teadatuntud ju ka see klišee, et häid kriise ei tohi raisku lasta, aga mina veel niimoodi mõelda ei oska. Mina tahaks rahu ja vaikust. Rohkem mõistuse häält.
Praegune jant on muutunud ususõjaks. Seejuures pole enam sugugi tähtis, mida öeldakse. Oluline on see, kes ütleb. Kas see, kes midagi räägib, kuulub nende inimeste hulka, kelle põhimõtted kattuvad just sinu omadega. Kas sinu iidoliks on William Koval/Varro Vooglaid või siiski mõni targem ja asjalikum inimene? Kas sa usud teadusesse, mille põhjal sulle koolitarkust jagati? Kas sa usud sellesse ühiskonda, milles me elame? Või usud sa hoopis kaosesse?
Loomulikult ei saa ma selle kõige taustal öelda, et meie praegused riigijuhid või teadusnõukogu oleks tegutsenud veatult. Aga uskuda, et nad teeksid meelega mingeid halbu otsuseid? Mina usun neisse ja nende eesmärkidesse, aga tuleb endale aru anda, et see kriis, kus me juba varsti 2 aastat oleme olnud, on kõigi jaoks uus. Kellelgi pole kogemust, kuidas selle olukorras teha lollikindlaid ja veatuid otsuseid. Niiehknaa käib üks pidev katsetamine. Ning sellesse on juba iseenesest sisse kirjutatud paratamatus, et sellega kaasneb vigu.
Ma tõesti loodan, et ühel ilusal päeval saabub taas rahu ja kogu see pandeemia saab otsa. Seniks aga kaunist aasta lõppu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar