Taas sõltuvuse küüsis

Alustuseks väike definitsioon - sõltuvus on seisund, kus teatud tegevusest tekkiv meeldiv elamus muutub inimesele peagi lõplikult siduvaks vajaduseks. Pean siinkohal tegelikult tunnistama, et sõltuvuses olek, selle sees viibimine, on tegelikult ääretult mõnus. Lihtsalt kained hetked on need, mil inimene mõistab, et see kõik on enesehävituslik. Samas, inimesed vajavad sõltuvusi. Oluline on lihtsalt ära tunda, millised neist on meile tegelikult kasulikud ja millised lootusetult kahjulikud.

Minu sõltuvused on alati olnud seotud mingi hasardiga. Mind ei ole mitte kunagi tõmmanud erinevate mõnuainete poole - suitsu, alkoholi või siis ammugi mitte narkootikumide poole. Minu ainsaks nõrkuseks ongi olnud see vaimne põnevus, mida pakuvad erinevad õnnemängud. Kusjuures, väga harva tegin ma oma spordiennustusi võistluste peale, mida ma ise kuskilt vaadata ei saanud. Minu jaoks ei olnud oluline lihtsalt see, et saan raha mängu panna ja siis hiljem vaadata, kuidas läks. Ma tahtsin näha sekund-sekundi kaupa, kuidas mu ennustus kulgeb. See muidugi tagas ühtlasi selle, et ma langesin sõltuvusse ka spordiülekannetest. Kahjuks või õnneks on see aga täiesti ühiskonna poolt aktsepteeritav tegevus - kohati on inimesed ju isegi uhked selle üle, et nad on tõelised tugitoolisportlased. Vahet ju pole, mis need sisemised eesmärgid tegelikult on, miks neid mänge või võistlusi nii pingsalt vaadatakse.

Aga olgu, see selleks. Kogu see eelnev jutt võib ilmselt natuke küsimusi tekitada (eriti natuke provokatiivse pealkirja koosmõjul) - et kas ma nüüd valmistan siin pinnast ette, et tunnistada, et olen taas hasartmängude küüsi langenud? Püüan siin ju justkui natuke end juba ette välja vabandada jne. 

Aga ei, õnneks see siiski nii ei ole ning tegelikult pole endiselt isegi mitte vähimatki kibelust tekkinud, et võiks kuskile panustama ronida. Aga teatud määral sõltuvusse olen ma langenud ikkagi. Minu uueks mõnuaineks on suures plaanis lihtsalt RAHA. Ühelt poolt tegelen ma väga kirglikult ja välja kujunenud skeeme kasutades oma võlgade klaarimisega. See on ikka uskumatult mõnus, kui ma saan oma Excelis järjest igal kuul oma laenusummasid vähendada, kuumakseid taaskord kollaseks värvida. Siis ma teen muidugi mõnuga enda jaoks igasuguseid kokkuvõtteid, joonistan graafikuid ning jälgin iga kuu, kuidas muudkui põhiosamakse osakaalud mu laenumaksetes suurenevad. Teisalt aga püüan võimalikult palju vaeva näha, et oma sissetulekuid suurendada. Kasvõi sent sendi haaval. Kuigi jah, päris pudelikorjajaks ma pole hakanud ja kogu oma tegevuse juures püüan siiski end füüsiliselt ja vaimselt ikka säästa ka. Pigem püüan ma järjest rohkem võimalusi leida minu jaoks nii tuttavast digimaailmast. Heaks näiteks ongi kasvõi need blogid, mis mulle reklaamide näol sente ja eurosid juurde toovad, ilma, et ma ise liiga palju pingutama peaksin. Suurim lisatuluallikas on muidugi juba suve hakul välja toodud lisatöö, mida üritan teha nii palju ja nii hästi kui vähegi võimalik. Kui algselt oli see minu jaoks lihtsalt selline meeldiv võimalus ootamatult mõni lisakopikas teenida, siis aja jooksul on see mulle vägagi meeldima hakanud ning olen mõistma hakanud, et seda hästi tehes on võimalik siin isegi kunagi ehk suuremgi tunnitasu välja kaubelda (sest muudan end nende jaoks oluliseks ning samal ajal omandan ise ka piisavalt kogemusi ja teadmisi, et seda kõike järjest paremini ja kvaliteetsemalt teha). Seejuures armastan ma oma põhitöökohta endiselt kordades rohkem kui seda lisaampsu. Seal lihtsalt on juba ka mitterahalised aspektid väga tugevalt mängus.

Ning tegelikult olen ma kogu selle rahasõltuvuse perioodi tõttu hakanud natuke isegi muret tundma oma tuleviku pärast. Mis siis saab, kui ma lõpuks oma laenud makstud saan? Sest hetkel on mul nii konkreetne tegevusplaan koos selgelt piiritletud eesmärkidega paigas. Ma tean, et see kõik kõlab omamoodi veidralt, aga just nii ma tunnen. Eks muidugi tuleb siis rahulikult ikkagi investeerimismaailmas ringi vaatama hakata. Aga jah, natuke tundmatu ja teadmata on see kõik. Ja eks ole see ju inimese loomuses, et teadmatus tekitab hirmu.

Ehk siis ma võiks oma viimaste aastate elu kokku võtta umbes nii - alustuseks pikk periood, kus ma hasartselt mäest alla lendasin, seejärel aeg, mil samasuguse kirega end mäele tagasi tiri(si)n ning loodetavasti toob tulevik mingi järgmise vahva perioodi, mil lähen uute sõltuvuste najal uusi kõrgusi vallutama. Peaasi on siinkohal ilmselt mitte liiga palju põdeda seda, mis minevikus tehtud ja samas mitte liialt ka muretseda seda, mida tulevik tuua võiks. Kõige suurem kirg ja sõltuvus võiks ju olla hoopiski elu ise. Nautigem seda!