Me kõik vajame oma funktsionaalseks toimimiseks (ehk siis teisisõnu elamiseks) energiat. Ning seejuures ei pea ma sugugi silmas seda praegu nii aktuaalset teemat nagu elektrienergia. Kuigi olgem ausad - tänapäeva inimesed on üldjuhul ka ilma elektrita üsna abitud.
Mina räägin antud hetkel ennekõike inimese enda sisemisest energiast. Sisuliselt võiks seda võrrelda ka motivatsiooniga. Kas sul on peal see soov ja tahe midagigi teha, üles ärgata, täita mingit päevakava, teha neid asju, mida ülemus või vastav projekt parasjagu ette näeb jne jne. Mis on see sisemine miski, mis sind tegutsemas hoiab ja mis teinekord lausa naeratamagi paneb. Praegusel pimedal ja masendaval aastaajal on muidugi seda tuhhi tegelikult eriti raske leida. Eriti, kui kõik hinnad kuskil poes või arvetel muudkui rallivad, aga palk seisab paigal. See kõik tekitab paratamatult enamusele meist pigem seda vastikut negatiivset energiat. Ning selle kõigega võitlemine on ikka paras väljakutse. Ega ilmaasjata ei öelda, et inimesed on katki. Sest pidevalt tuleb uksest ja aknast ning igasugustelt ekraanidelt pigem mingi pläusti. Kujutan ette, et selle kõige üle tunneb head meelt ainult üks rühmitus (teate ju küll - see neljatäheline matside kollektiiv).
Meie energia on üsna üksüheses seoses meie emotsioonidega, meie tujudega. Ideaalne oleks olukord, kus me suudame olla õnnelikud ka ainult iseendaga koos olles. Kuid paraku ei ole see sugugi lihtne, sest inimene on oma olemuselt karjaloom. Ning me kõik oleme suhtes sellega, mis meid ümbritseb - olgu need siis teised inimesed, päikesekogus, temperatuur, naabrite mõistlikkus või mis iganes asjad või olendid veel.
Ilmselt iga hasartmängur teab, kui muutlik võib see energiatase olla. Enamasti on muidugi mängusõltlane lootusetult masenduses ja kui asi on lähedaste eest salajas, siis kulub meeletult energiat ainuüksi sellele, et vähemalt väliselt stabiilne näida. Samas võivad teinekord ootamatud ja suured võidud ebaloomulikku võiduefooriat tekitada, mida siis teatud mõttes samamoodi tuleb kontrolli all hoida. Kui ikka õnnestub näiteks 50 eurost mõne tunniga 1000 eurot kokku kraapida kuskil online kasiinos või ennustusportaalis, siis kaine mõistus võib jalga lasta küll. Mis siis, et tegelikult eelmise 10 päevaga on võibolla sama palju raha maha mängitud ja poleks tahtnud enam hommikul ülessegi ärgata. Täiel määral suudavad seda ebastabiilsust mõista ilmselt ainult teised mängurid. Tavainimese jaoks jääb see tihtipeale täiesti hoomamatuks.
Üks omaette teema on minusuguste introvertide energiatase, sest me olemegi juba oma olemuselt palju loiumad ja teiste jaoks ka täiesti tuimad. Aga loomulikult on meil ka omad emotsioonid ja tujud, aga meie energiahulk sõltub suuresti meist endist. Introverdi parim sõber lihtsalt peab olema tema ise. Teistmoodi see arvatavasti ei toimikski. Minu enda sisemised mõtted ja sügavamad analüüsisessioonid (neid tuleb ikka väga tihti ette) on need, mis mulle seda tahtejõudu annavad. Teinekord annab energiat kasvõi see, kui piilun oma laenukohustuste Excelisse ja näen seda progressi. Introverti peetakse üldjuhul õnnetuks ja igavaks inimeseks, sest väga harva on selline sissepoole elav inimene särav seltskonnatäht.
Ma olen tegelikult ülimalt õnnelik, et ma enda jaoks kogu selle bloginduse leidsin. Sest see on minu moodus oma mõtteid korrastada, saada mingitki peegeldust oma hingesoppides olevatele emotsioonidele ja ajus peituvatele hirmudele-rõõmudele. See kõik annab mulle seda nii vajalikku lisaenergiat.
Samas olen ma natuke ka oma introvertsuse ohver. Sest on hetki, mil ma sooviksin oma tundeid ka päriselus paremini väljendada. Et suudaksin olla paremini kellelegi toeks, kedagi õpetada või juhendada. Et suudaksin kellelegi enda poolt seda energiat juurde anda. Kuid siin jääb mul paraku oskustest, julgusest ja millest iganes veel puudu. Neid hetki mu elus ikka jagub, kus hiljem kodus olukordi analüüsides mõtlen, et oh - seda oleks pidanud ütlema või toda tegema. Neid kahetsushetki ikka jagub ning eks seegi sööb seda sisemist energiat. Paraku pean ma aga nentima, et kardetavasti selles osas ma enam ei muutu. Ainus küsimus ongi siin, kas ma suudan lõpuni leppida sellega, kes ma siis tegelikult olen.
Loomulikult on kõik need minevikus tehtud suured vead ja kaotatud hiigelsummad mu enesekindlust kõvasti raputanud. Usun, et tegelikult kulub veel aastaid, mil päriselt terveks saan. Tänaseks olen küll kogu sellest jamast suures osas toibunud ja olen taastanud vähemalt eneseusu sellesse, et ma suudan sellest kõigest lõplikult välja tulla. Aga see energiakulu on tohutu. Kusjuures tegelikult olen ma päris palju lisaenergiat ja lisamotivatsiooni saanud ka nendelt inimestelt, kes on mulle väljendanud, et minu olukorrast lihtsalt polegi võimalik välja tulla (eesotsas siin blogiski päris palju mainitud Taaviga). Usun ja loodan, et need hinnangud pole olnud otseselt pahatahtlikud, aga jah, seda tõestamist ja selle nimel tegutsemist on mul ikka omajagu olnud.
Mis sulle energiat annab? Mis sind motiveerib? Mis sind tegutsemas hoiab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar