Mu ellu on saabunud rutiin, rahaline rutiin. Lihtsalt tuim töö suurte eesmärkide nimel - võlad klaariks ja investeerimisportfell kasvama. Ehk siis kõik plaanid, mis siin sai II pensionisamba lammutamise järel paika pandud, on nüüdseks teostamisel. Ja kuna valitud tempos tuleks liikuda oma paar aastat veel kindlasti, siis on mõnes mõttes kadunud ka teatav viitsimine mingeid kokkuvõtteid teha. Ma ei viitsi isegi neid oma Exceli tabeleid enam endise hooga ajakohastena hoida. Graafikud on kenasti tabelites kirjas, aga no ei kibele kohe pärast maksete teostamist neid kollaseks värvida. Progress on järjepidev, rahulik ja jätkusuutlik. Suunad on paigas ja nüüd tulebki lihtsalt kilpkonna moodi edasi mängida. Las kulgeb.
Ka kõik laenulepingud on suht ideaalseks (arvestades nii mu isiklikku olukorda kui ka globaalset värki) optimeeritud ja ega nendega suures plaanis midagi muud teha polegi, kui lihtsalt kuust kuusse muudkui maksta-maksta-maksta... Arvestades, et meil siin riigis on kohati inflatsioon sinna 20% kanti, siis ei tundugi mu laenulepingud enam nii koledad. Isegi täitsa keskpärane 15% KKM-iga tarbimislaen on tänaseks inflatsioonist parem. Täiesti jabur ja uskumatu seis tegelikult. Eks näis, kuhu see värk kõik viia võib. Igasugused kodulaenud ja odavamad väikelaenud on ikka parajalt jackpotiks muutunud.
Aga loomulikult vajun ma ikka ja jälle aegajalt natuke ka masendusse. Seda siis selle kõige tõttu, mida oma hasartmänguhaigusega tegin. Ma võiks praegu täiega elu nautida. Elada kuskil oma majas, mere ääres, keset metsi või mida iganes. Sõita mingi vahva autoga ringi, tunda elust rõõmu, nautida reisimist, lõõgastust, kõike muud, mis käib hea elu juurde. Ka minul on ja olid omad unistused... Juba mõnda aega ei tahaks ma tegelikult kellelegi rääkida, kui palju ma palka saan. Sest see summa ei kajastu mitte kuidagi mu elustiilis. Minu palgaga inimesed teevad teisi asju, omavad ägedamat kinnisvara, uuemat autot. Need on need minu elu karmid õppetunnid, mis mõnes mõttes röövivad mu elust päris palju häid aastaid. Kvaliteetseid aastaid. Aga no mis sa teed, kui sellised rumalused on tehtud. Tuleb see supp ära helpida, kõik need mastaapsed augud kinni katta ja eluga edasi minna. Praeguse suuna ja tempo juures on vähemalt taastunud lootus, et ükskord lõpeb see vindumine ja äng.
Kohati hämmastab mind loomulikult ka see naiivsus, mis mul oma probleemide adumise alguses oli. See kõik oli enne uut töökohta, suuremat palganumbrit, pensionisamba rahade kiirendust, sõbra toetust - aga ikkagi arvasin juba toona, et mõne aastaga saan oma seisud korda. Uuh, kui vale see arvamus oli. Kui meeletult ma tollal ikka alahindasin oma jamade mastaapsust. Kui lihtne on ikka langeda iseenda mõtete lõksu ja maalida endale reaalsusest väga kaugel olev pilt. Tollase palgaga oleksin ma igal juhul lõpetanud parimal juhul inkassos. Aga kes teab, võibolla see tollane naiivne optimism hoidis mind tegusana ja elusana ilma milleta polekski ma võibolla olnud võimeline jõudma nendele uutele platoodele.
Igal juhul - kui sinagi tunned, et ah, mis see üks panus või üks keerutusring kuskilt slotimasinal su eluga ikka teha võib, siis mõtle hoolega järgi. See on jama. See ei vii sind võitudeni. See ei tee sind rikkaks. See hävitab su. See toob su ellu probleemid ja mured, mida mitte keegi ei peaks kogema. See on üks tohutu ja kohutav elupõletus. Ka ookean koosneb ju väikesest veepiiskadest nagu koosneb üks hasartmängukatastroof just neist väikestest panustest. Äre tee neid, ära mängi. Ning kui sa juba oledki end sellesse jamasse mässinud, siis ära otsi võimalusi uute dooside (loe: võlasummade) hankimiseks vaid otsi abi. Sa pead sellest ringist väljuma. Muud teed sul tegelikult ei ole. Uute mängutiirudega lendad sa veel sügavamale auku. Need on need mõtted, mis tagantjärgi tarkusena mu peas muudkui tiirlevad. Aga samas, eks ma tunnen mänguri hingemaailma siiski piisavalt hästi, et mõista, et teoorias on siin lihtne targutada, aga praktikas on sellest kõigest välja tulemine oi-oi-oi-kui-raske. Enamus sõltlasi tegelikult teab, et see on hävitav teekond, aga ometigi ei suuda nad end tsüklisse langedes mitte kuidagi kontrollida. See vallutab kogu hinge, keha ja vaimu. Ainus eesmärk on mängida, panuseid teha. Olen kuulnud ka väiteid, et kaotusest saadav emotsioon on vähemalt 2 korda tugevam kui võidurõõm. Ehk siis sisuliselt võib öelda, et 10-eurone kaotus on emotsiooni mõttes võrreldav 20-eurose võiduga. See on ka põhjus, miks tihtipeale need panused ajas järjest suurenevad ja suurenevad. Sest 10-eurose kaotuse tasa tegemiseks on nüüd juba vaja 20-eurost võitu. See omakorda viib aga tõenäoliselt juba 30-eurose kaotuseni. Mis omakorda nõuab juba 60-eurost võitu jne. Saate aru küll, kuhu see kõik tüürib, eks ole?
Sellised tõsised mõtted siis siia uue nädala algusesse. Need olid teemad, mis juba mõnda aega mu peas ja südames kripeldasid. Nüüd said need siis kirjalikult ära vormistatud. Pea jälle sellevõrra tühjem ja saab nauditavamad mõtted asemele lasta. Nautigem seda valgust, soojust ja rohelust, mida tärkav kevad meile pakub!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar