Esmaspäev, 30. mai 2022

Tagasi juurte juurde

Inimesed teevad vigu, inimesed eksivad. Mina olen ka inimene. Ning ma tunnen, et viimasel ajal on mul asjad veidi lappesse läinud. Mitte niivõrd rahaliselt või kuidagi füüsiliselt vaid just ennekõike vaimsel tasandil. Ma ei tunne enam rõõmu nendest asjadest, mis varem üsnagi elevile ajasid. Kõik on kuidagi pilla-palla ja teatud määral olen iseend isegi ära kaotanud. Ma veel ei tea, mida täpsemalt oleks vaja teha, et end taas üles leida, aga õnneks on ees ootamas meie laiuskraadide kõige toredam aeg - 3 kuud suve. Seejuures pole isegi oluline, kas see suvi tuleb seekord soe ja põuane või vihmane ja jahe. Garanteeritud on see, et meie ümber saab olema palju valgust ja palju rohelust. Tegelikult on see ju omamoodi lahe, et isegi kell 10 või 11 õhtul on meil ikka veel valge. Lõunamaalased võivad sellisest asjast ainult und näha!

Mis siis aga mind niimoodi katkiseks viimasel ajal teinud on? Lühidalt vastates - ebakindlus. Ebakindlus kõige suhtes, mis meid ümbritseb. Kõik need erinevad kriisid - sõjalised, meditsiinilised, majanduslikud. Jah, hetkel justkui meil siin kõige hullem ju seis polegi. Aga hirm on ikkagi hinges. Teiseks on minu sees ka ebakindlus oma edasiste sammude osas. Teatud mõttes on võlglase elu selles mõttes palju lihtsam ja konkreetsem - eesmärgid on selged: võlgadest tuleb lahti saada. Minevikus tehtud vead tuleb sirgeks siluda ja eks siis ole näha, mis edasi saab. Ning olgem ausad, nende paari aasta jooksul, mil ma väga intensiivselt ja suure hasardiga oma võlaprobleemidega võitlesin, andis mulle ikka väga laiapõhjalise teadmistepagasi kõige kohta, mis sel teel juhtuda võib. Alates sellest vaimsest poolest, mil kõik päevad on väga tumehallid või siis lausa mustad. Kuni selleni välja, mida juriidilises mõttes võlgu jäämine tähendada võib. Rääkimata kõigist neist võlausaldajate vastumeetmetest ja kohati ka ebaseaduslikest lüketest. Samuti õppisin ma üsna põhjalikult tundma ka mängusõltlase kõige sügavamaid hingesoppe ja mõttemaailmaid. Teoreetiline baas läbi praktilise elukogemuse on mul selles osas tänaseks kahtlemata päris tugev.

Tänaseks päevaks olen ma siis julgelt üle poole aasta ringi vaadanud ka investeerimismaailmas. Olen tutvunud erinevate kogukondadega, igasuguste Facebooki gruppidega, katsetanud läbi erinevaid varaklasse. Ning selle kõige põhjal julgen anda ühe hinnangu, mis ei pruugi kõigile meeldida - võlglaste kogukond on oluliselt inimlikum, sõbralikum ja üksteist toetavam kui niiöelda finantsvabaduse ihalejate oma. Kohati tahaks isegi öelda, et väga ei soovikski kuuluda kuskile rahatarkuse tagaajajate seltskonda. Seal käib tegelikult ikka üsna küüniline üksteisele ära panemine, teatud mõttes isegi alandamine. Kui oled algaja investorihakatis ja julged mõne natukenegi rumalama küsimuse küsida, siis võid ikka korralikult vastu päid ja jalgu saada. Võlglaste maailmast selliseid hetki väga ei leia - seal üritatakse alati, igal võimalusel teineteisele toeks olla. Eks siin natuke on teemaks ka ilmselt see enesehinnangu ja eneseusu värk. Võlglased on üldjuhul oma vaimse seisundiga madalamad kui muru ning see muudab nagu üldiselt ka oluliselt haavatavamaks ja tegelikult ka inimlikumaks. Sest need on need hetked, mil nad on nõrgad. Ning nõrkus ongi inimlik. Investeerimismaailmas on aga üks pidev "fa-faa" mentaliteet.

Loomulikult on siin ka erandeid ja kahtlemata on ka investeerimismaailmas meeldivaid ja toredaid inimesi. Selliseid, kes on valmis oma kogemusi ja häid mõtteid jagama. Kuid üldpilti see siiski ei muuda. Teatav üleolev suhtumine on paraku üsna valdav. Ning see on kurb. Aga võibolla on see paratamatu - sest hästi suures plaanis on investorid omavahel natuke nagu ka konkurendid, erinevalt võlglastest, kes mitte kuidagi omavahel ei konkureeri. Selline see meie eduühiskond samas ju ongi - kui sa oled edukas, siis oled sa tegija. Ning omad arvamusliidrid on meil ka investeerimismaailmas - teate ju küll neid nimesid: Jaak, Taavi, Kristi ja teised. Kõigil neil oma raamatusarjadki loodud, mis päris häid müügitulemusi näitavad. Kuigi üldjuhul olen ma natuke pettunud selles, et finantstarkuse gruppides jääb inimlikkust ja toetavat soojust vajaka, siis tegelikult pean ma ikkagi ütlema, et neid meie gurusid austan ma üsna sügavalt. Olen kõigi nende raamatuid vähemal või suuremal määral sirvinud ja pean ütlema, et nad jagavad seda matsu. Ning ma saan aru, miks inimestele nende õpetussõnad korda lähevad.

Nagu mu eelmise postituse "Algajalt algajale" kommentaariumist lugeda saate, siis toimus mul seal selline üsna konstruktiivne dialoog ühe blogilugejaga, Andrega. Neid ridu ma siia ümber kopeerima ei hakka, aga ma olen Andrele tegelikult ääretult tänulik. Ta avas mu silmi selliste nurkade alt, mille peale ma ise poleks osanud tullagi. Ning see oli kainestavalt värskendav. Juba ammu oleksin ma vajanud tegelikult sellist kriitikat ja suunamist. Võibolla oleks siis seda vaimusegadust veidikenegi vähem tekkinud. Minu jaoks põhiteema on siin tegelikult see, et ma ei ole veel valmis selleks, et mul investorina üldse blogiveergudel midagi huvitavat pakkuda oleks. Eriti just rahalises või strateegilises mõttes. Sest ega mul mingit konkreetset visiooni veel ei ole. Teatud määral on see loomulikult seotud ka minu minevikuga. Eriti just mingi valmidusega ebareaalselt suuri ja ebaloogilisi riske võtta. Kõik need õppetunnid on mul veel nii valusalt ja vastikult meeles ning need siiani üleval oleval rämpslaenulepingud ei lase neid kuidagi unustada ka. Ning see ongi viinud selleni, et mu vaim ei ole tegelikult valmis neid igasuguseid turukõikumisi taluma. Mis siis, et sellest ei sõltu otseselt mu igapäevane heaolu. Aga ma kardan. Ning hirmul olev investor on juba eos kaotav investor. Parem on hetkel kõik see kõrvale jätta, piirduda III pensionisambaga ja naasta ehk siis, kui võlahunnikud lõplikult sirgeks silutud. Sellest kõigest tulenevalt läheb "Miinustest Plussi" blogi mõneks ajaks pausile ja ma kolin oma mõtete ja postitustega tagasi juurte juurde - Võlglase Blogisse/Võlglase Päevikusse. Sest nagu ka Andre ütles - see on teema, mida ma tunnen ja millest ma ehk oskan ka rääkida. Investeerimisblogisid on meil kõvasti ning vähemalt esialgu ei ole minu jutud selles valdkonnas midagi sellist, mis kellelegi korda läheksid. Sest ma ise ei ole vaimselt ega ka teadmiste poolest valmis midagi köitvat selles osas pakkuma. Aga ma vähemalt proovisin ja küllap proovin kunagi tulevikus veelgi. Seniks aga tere tulemast tagasi sinna, kust see kõik alguse sai!

1 kommentaar:

  1. Ära muretse - täiesti okei on olla algaja! Ma loen ennast ka pigem veel algajaks (ca 2 a kogemust) ja ma just ütleksin, et minu jaoks on Jaagu, Taavi, Madise, Kristi jt nö suurte numbrite meeste ja naiste blogid jällegi liiiga kauged, sest minu portfell on alles 20 k kandis. Huvitav on vahele lugeda ka algajate katsetusi ja edasi pürgimist. Algus ongi raske: kolistab ämbreid, rohkem paneb raha sisse kui passiivsena lisandub (8. maaimaime liitintress tundub justkui müstiline ükssarvik, keda tegelikult olemas ei olegi), viimasel ajal ka liikumine kriisist kobarkriisi jms. Olulisem investeerimisest endast on alguses kirjanduse lugemine ja õppimine ning enda strateegia paika panemine. See on okei, kui turgude volatiilsus tekitab rahutust, see on märk et sulle sobib konservatiivsem lähenemine (vähemalt praegu) ja III samba kaudu indeksfondi investeerimine on väga tark otsus.

    Edu edasiseks! Ja PS: Sa ei ole selle kirjeldatud hirmuga üksi! Lisaks minule on seda ka paljudel teistel minu tutvusringkonnas. Ebakindlus teeb ärevaks ja viib meeleolulanguseni.

    VastaKustuta