Tänane postitus tuleb üsna pikk ja põhjalik. Selle autoriks on täies mahus meile juba tuttav Ken. Teades omast kogemusest, kui ränk on lisaks igasugustele rahanumbritele võlglase jaoks kogu see vaimne pool, siis tuleb tunnistada, et äratundmist on siin omajagu. Loodetavasti on see aga kasulik informatsioon.
Esimene kogemus psühhiaatriga oli mul kaitseväe arstlikus komisjonis, kus ei osanud talle midagi kurta. Aasta hiljem pöördusin mustade mõtete ja edasijõudmatusega ülikoolis üliõpilaspsühholoogi poole. See oli vahetult enne kaitseväge, kust mind enneaegselt välja arvati delikaatsete kohanemishäirete tõttu tervislikel põhjustel, mistõttu nädala psühhiaatriakliinikus "puhkasin". Kliinilise psühholoogiga olin juba haiglas hea kontakti saanud ja pärast tsiviili naasmist pöördusin esmalt tema poole. Need vastuvõtud kestsid kokku üle aasta 1-2x kuus.
Esimest korda sain antidepressantravi perearsti juures paar kuud pärast väest tulekut tuttava apteekri julgustusel. Ise kartsin, et muutun teistsuguseks inimeseks, mis ees ootava lavatööga poleks klappinud. Õnneks oli haiglas oleku ajast kaasas soovitus alustada ravi sertraliiniga ja sellega perearsti poole pöördusingi. Mäletan, et kohanemine ravimiga läks suuremate häireteta, pisut suurenes suukuivus, aga rusuvast masendusest väljumise lootuse kergendustundest saabus minusse mingi rahu.
Sealt edasi läks ravi psühhiaatriakliinikusse esmasele ambulatoorsele visiidile registreerumisel esimese vaba ajaga (1,5 kuud ootamist, vedas vist?) psühhiaatri juurde. See ravi kestis 2,5 aastat, kuni elukaaslasega kokku sain, suur osa olmemuredest leevenesid ja suurenenud elurõõm lubas mul ravi katkestada, kui juhuslikult 1 visiidile ilmumata jäin ja ravimivaru tühjenemist avastades uue visiidi ootuses sain teada, et mu psühhiaater on pensionile läinud. Perearstiga konsulteerides lõpetasin sertraliini võtmise.
Edasi siis võitlesin siiski tugevalt oma ärevusega, aga pidasin seda töö kõrvalt õppides normaalseks. Igasugu pingeid kogunes pärast kooli lõpetamist, suitsetamise mahajätmist ning kooli ja töökoha vahetamist juba paari aastaga üle võlli, mis väljendus eelkõige kõige enam suures kehakaalutõusus ja üldiselt ebaregulaarsetes une- ja söömisharjumustes. Vahepeal ei suutnud mõni öö üldse magada ja tundsin ennast paremini, kuid sõin ennast järgmisel päeval oimetuks. Kõige vastikumad olid päevad, kui magasin 4-5h ja rahutus äratas mind varahommikul, aga uuesti magama ei jäänudki.
Sel perioodil väsitasid lõunased suikumajäämised ühistranspordis või loengus mind varasemast veelgi rohkem, kui varases tudengipõlves. Eriti halvaks läks elu siis, kui asi lisaks minule ka elukaaslast väga häirima hakkas, sest tavapärase norskamisega oli ta harjunud, aga ühel hetkel märkas öiseid hingamisseisakuid, kui nende lõpus ise või tema togimise peale asendit vahetasin ning eriti järskude ja valjude häälitsuste saatel teda äratasin. Asjaga eraviisiliselt (päris kulukas lõbu) tegelema hakates lõpuks diagnoositi raske uneapnoe ja lisaks liigsöömishäire, millele määrati CPAP-ravi ja taaskord antidepressandid, seekord emotsionaalse liigsöömise vastu.
Psühhiaater vahetus selles erakliinikus korduvalt, kuid ühelt uuelt arstilt sain eriti hea ülevaate uuematest ravimitest. Jätkasin siiski juba varem proovitud ravimiga, aga suuremas annuses. Uusi retsepte soovides oli see erakliinik oma tegevust ümber korraldamas, arsti uutest vastuvõtuaegadest lubati teada anda, kuid teatati hoopis peatsetest vastuvõttudest uues asutuses ja retseptid väljastas taas uus tohter. Suures segaduses sain järgmise retsepti üheks kuuks perearstilt, kes polnud nõus neid uuesti enne väljastama, kui mul on tehtud visiit kindla raviarsti juures, ja uus retseptiuuendamine toimus seetõttu teise linna psühhiaatriakliiniku erakorralises vastuvõtus. Siis saabus koroona lockdown ja pöördusin uude erakliinikusse vastuvõtule seni parima mulje jätnud psühhiaatri poole. See oli elumuutev otsus, sest ka osalise töövõimega tegelemiseks sain siit tõuke.
Ma olen sellest ajast saati võtnud vortioksetiini ja alguses oli sel oluliselt sobivam efekt kui sertraliinil, kuid 10mg juures juba suurema annuse sertraliiniga sarnane mõju. Kui suurendasime annust 15mg peale ja sain kõrvale bupropiooni, et seksuaalseid kõrvaltoimeid vähendada, suurenes ka keskendumisvõime ja eluenergia. Uuemaid AD kombineeritaksegi nii tugevama efekti saavutamiseks. Nt kaalulangetuse eesmärgil on olemas ka Mysimba (bupropioon+naltreksoon), kuid perearst hoiatas, et see on raskesti talutav. Stressiga seotult kirjutavad meestearstidki bupropiooni suguvõime turgutamiseks. Tasulisel psühhiaatri vastuvõtul käimisel on suur eelis, et arstil on aega neid asju rahulikult selgitada ja variante kaaluda.
Minu kogemus ütleb, et AD tarvitamise algus sõltub toimeainest ja inimesest. Sertraliiniga on tutvusringkonnas kõik meesterahvad ühel hetkel erektsioonihäiretega ning asendanud selle estsitalopraamiga või võtnud juurde bupropiooni, millel ongi aktiveeriv, tähelepanu ja keskendumisvõimet tõstev toime. Tuttava proviisori sõnul arstid ise tarvitavad üldjuhul ärevust vähendava toimega vortioksetiini, aga sellel pole soodustust, kuid see-eest vähem kõrvaltoimeid.
Efekt hakkab vaikselt avalduma 2 nädala kuni kuu aja jooksul ja igasugu emotsioonid ja elamused kaotavad amplituudi ehk väga musta ja väga helget meeleolu jääb vähemaks. Eriti hea kui õnnestub sel perioodil kliinilise psühholoogiga kontaktis olla, et mõtete nõiaringe lõhkuda. Klassikalisest kognitiiv-käitumuslikust teraapiast efektiivsem edasiarendus on minu kogemuse kohaselt metakognitiivne teraapia (raamat “Ela rohkem, mõtle vähem”). Kui AD üldse ei sobi, siis on see nädala-kahega selge, sest neid kõrvaltoimeid pole võimalik lihtsalt “ära kannatada”, nagu söögiisu muutustest või apaatsusest mööda vaadata saab. Annuse suurenedes kõrvaltoimed nagunii võimenduvad, seega esialgset suukuivust, iiveldust, sagenenud urineerimist, löövet või südamekloppimist ei õnnestu ka parema tahtmise korral ignoreerida.
Ei taha küll ravimise radadel ekselda, aga minul on erinevate AD mõju tuntavalt stabiliseerinud, kui praktiseerida järgnevaid punkte:
1) alkoholi vältimine,
2) aeglaselt imenduvate süsivesikute ja trüptofaani sisaldava toidu (rohelisemapoolsed banaanid! ahvid juba teavad, et see aitab) ning omega-3 rasvhapete rohke toit (enamik AD ehitavad aju ühendusi ümber ja need on suures osas ehituskivid),
3) mõõdukas füüsiline koormus (minu perearsti soovitusel vähemalt 15 min järjest iga päev või alates 30 min järjest vähemalt 3 korda nädalas),
4) D3-vitamiini (suures vitamiinidefitsiidis on AD toime nõrgem) ja koensüüm Q10 (energiavaeguse vastu) tarbimise suurendamine, vajadusel isegi toidulisandina (mina olen nendega nii palju petta saanud, et ainult Pharma Nord on vereanalüüsides märgatavatele muutustele kaasa aidanud, kuid normis kilpnäärmega inimestel on ilmselt teisiti).
Pool aastat on AD võtmisel miinimum, aga eks hädaline tunneb ise ka ära, kui neist on saanud "uus normaalsus", sellest kolm kuud tuleb tavaliselt veel edasi võtta. Mõnel juhul hakatakse siis alles annust vähendama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar