Kurbus ja tühjus

On mõtteid ja emotsioone, mida on ääretult raske jagada. Eriti, kui oled justkui endale mingi positiivsuse müüri ümber ladunud, pannes teisi ja ennastki uskuma, et kõik on hästi. Aga tegelikult ei ole hästi. Elu on täis tõuse ja mõõnasid, aga reaalsuses olen mina hetkel omadega kuskil sügavustes, väga sügaval. Vähemalt vaimselt on see nii ja see tahab vägisi mind maha murda. Mul on suur hirm tuleviku ees ning mind on vallanud meeletu ärevus...

Te võite ju selle kõige peale küsida, et mida ma närveerin ja paanitsen, kui mul on ju kõik kontrolli all. Aga tegelikult ei ole ka see päris tõene. Kui lihtsalt lugeda mu blogist mu postitusi ja selle alusel seda lugu enda jaoks lahti mõtestada, siis võibki mulje jääda, et mul on koguaeg kõik justkui ülesmäge liikunud. Muudkui aga näe vaeva ja küll need lahendused ka tulevad, eks ole. Aga reaalsuses on siin olnud päris mitmeid tagasilööke, millest pole ma julenud rääkida. Ma muudkui põgenen, ma muudkui võitlen oma sisemiste deemonitega. Kuid samas kardan ma, et varem või hiljem saavad nad mu ikkagi kätte. Ma justkui puhkan aegajalt ja on ju minulgi nädalavahetused ja pikemad pühadki, kuid kui need läbi on saanud, siis olen parimal juhul sama väsinud kui enne puhkust. Ma ei taasta enam mitte kuidagi oma energiavarusid.

Eks olen ma ju soovinud olla eeskujuks kõigile kaasteelistele. Näitamaks, et ka väga keerulistest olukordadest on alati väljapääs. Suurel määral usun seda ilmselt siiani. Aga ma pole enam päris kindel, kas minu olukorrast on üldse mingit mõistlikku väljapääsu. Mingit haletsust ma ei otsi ja noh, ennast teades, siis pusin ja võitlen ma niikuinii edasi ka siis, kui enam justkui pole millegi nimel võidelda.

Ma loen siin neid oma ridu ja pilk on tühi. Igasugused toredad sihid ja eesmärgid on justkui kadunud. Käib lihtsalt üks pimeduses kompamine lootusega, et äkki lähevad asjad paremaks. Aga tõenäoliselt ei lähe. Võib vist vabalt öelda, et mõnes mõttes on kohe lõppev aasta minu elu üks raskemaid, aga paraku võib karta, et järgmine aasta võib veel rängem tulla. Lihtsalt märgid on sellised.

Mind võib sõimata, mind võib kritiseerida, mind võib ka hüljata ja maha kanda. Aga kõige karmimad hinnangud endale annan ma ilmselgelt ikkagi ise. See pettumus ja kurbus viimaste aastate tegude valguses on lihtsalt nii sügaval minu sees kinni, et seda kannan ma arvatavasti elu lõpuni.

Lisan siia lõppu mõned mõtted Arturilt, kes võttis vaevaks mu Facebooki kontol minu öist esmast sisemist appikarjet veidi oma mõtetega rikastada.

"Sõltuvused, võlad, purunenud suhted ja üldine mainekahju viis mind hoopis uude ajastusse, milleks on aktsepteerimine, et jah tegin, jah olen süüdi aga need olid minu deemonid siin elus ja ma ei püüa seda enam kellelegi ilusamaks rääkida. Pärast pikka taastumise protsessi olen jõudnud taipamiseni, et paraku selles teatrimaailmas on kaheksal inimesel kümnest luukered kapis, mida varjutatakse teistele diagnoosi panemisel. Aga ausus on praktika ja ma kartsin paljudest tuttavatest ja lähikondlastest ilma jääda ja jäingi... see puudutas ka hästi lähedastest ilma jäämist, kuid nüüdsest elan pohhuismile lähedamale kui kunagi varem, sest kuskiltmaalt pole võimalik päästa suhteid, kui sind võetakse kui väsimatut kangelast, kellel justkui puudub õigus enda tunnetele ja madalseisudele. Leian aga, et hinge pimedasse kambrisse saab sukelduda lugupidamisega, sest deemonite vabastamine algab otsa ümber pööramisest ja nendega silmitsi olemisest, mis on ainult läbikogemise alguses hirmutav, sest see võib tuua esile sellise muutuse, mis ei ole sinu kontrolli all. No näiteks, kui tunnistasin esmalt võlausaldajatele, et sorry ma ei jaksa see kuu enam maksta, kuid mõistan su frustratsiooni, aga mul on ka raske ja vajan taastumiseks aega. Suhete osas olid suured raskused üldse rääkida, et mul elu oli väga p*s ning rahaliselt taastumine võtab aega rohkem, kui arvasin. Ühesõnaga tunda madalseisu tagamaid ja mitte neid karta, sest inimese kaitserüü ei taha, et inimene kogeks halbu tundeid aga seal see pärl peitubki, et selle ängi taga on tegelik vabastus pingele."