Ma olen tarkvaraarendaja. Mitte lihtsalt arendaja, vaid oma ala tippspetsialist. Üle poole oma elust olen ehitanud süsteeme, lahendanud keerukaid algoritme, osalenud projektides, mille keerukus paneks paljudel pea ringi käima. Mul on kõrgharidus, mul on kogemus, mul on oskused, mida hinnatakse tööturul väga kõrgelt. Minu palk on numbriliselt muljetavaldav – Exceli tabelites näen justkui edu kehastust.
Aga see on ainult üks pool loost.
Teine pool on see, et ma olen kerjus. Mitte selle sõna klassikalises tähenduses, vaid vaimses ja finantsilises mõttes. Minu rahaline olukord ei peegelda mu professionaalset taset. Olen elanud läbi perioode, kus kontojääk on olnud miinuses, kus laenud on kuhjunud, kus iga järgmine palgapäev on olnud justkui hapnikumask, mis lubab veel natuke hingata.
Selle kõige juur ulatub sügavale. Minu sees elas aastaid sõltuvus – hasart, mis kannustas mind panustama, riskima, lootma. Spordiennustused olid mu põgenemistee, mu adrenaliin, mu illusioon kontrollist. Iga panus oli justkui koodirida, mille lõpus ootas kas „true“ või „false“. Aga erinevalt tarkvarast, kus vead saab parandada, jätsid need rahalised eksimused minusse sügavad armid.
Ma ei tee enam panuseid. Juba mitu aastat. See ei ole olnud lihtne tee, aga ma olen selle tee valinud ja sellel püsinud. Ma olen õppinud oma mustreid tundma, õppinud end peatama enne, kui tekib kiusatus. Olen otsinud tuge, rääkinud ausalt, teinud tööd iseendaga. Ma ei eita oma minevikku, aga ma ei lase sel määrata oma tulevikku.
Ma ei ole rumal. Ma tean, kuidas raha toimib. Olen lugenud rahatarkuse raamatuid, kuulanud podcaste, teinud eelarveid. Aga teadmine ei tähenda alati oskust. Minu probleem ei olnud teadmiste puuduses, vaid impulsikontrollis, emotsionaalses näljas, mis otsis kiiret rahuldust.
Ja ometi – ma ei ole alla andnud.
Minus on tahtejõud. On hommikuid, kus ma ärkan ja tunnen, et täna ma liigun edasi. On õhtuid, kus ma loen oma kulusid ja tunnen, et ma liigun edasi. Ma olen alustanud võlgade lumepallimeetodiga, ma olen rääkinud oma lähedastega, ma olen otsinud abi. Ma ei eita oma minevikku, aga ma ei lase sel määrata oma tulevikku.
"Kõrgepalgaline kerjus" ei ole lugu ainult rahast. See on lugu inimesest, kelle sees käib pidev võitlus. See on lugu mehest, kes on oma karjääris tipus, aga isiklikus elus alles ronib välja sügavast august. See on lugu lootusest, et ükskord – mitte panuse kaudu, vaid töö, aususe ja järjepidevuse kaudu – ma võidan niikuinii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar