See suvi tuleb teisiti. Kogu mu ülejäänud elu tuleb teisiti. Ei, keegi ei surnud ning ka mu abieluga on kõik hästi. Ka tervis peab kõigil siiani kenasti vastu. Aga ometigi olen ma leinas.
Me kõik vajame siin elus turvatunnet. Olgu see siis mingi koht või inimesed meie ümber. Tihtipeale tuleb see kõik meiega juba meie lapsepõlvest kaasa. Need on need meie baasväärtused, need, mis teevadki meist meie. Tõenäoliselt ei mõtle me nendele asjadele kaugeltki mitte igapäevaselt, aga sisimas hinges me teame, et meil on olemas need kohad ja inimesed, kuhu kõige raskematel ja samas ka kõige õnnelikumatel hetkedel maanduda. Nad on ju alati seal olnud...
Aga ühel hetkel võib see kõik puruneda. Ning seejuures pole vaja isegi kedagi süüdistada või veel vähem kuidagi end ise süüdi tunda. Aga ometigi on see kõik nii valus. Mitte ainult enda pärast vaid kõige pärast, mida see puudutab. Ning see valu ei kao, see jääb. Sellega tuleb lihtsalt aja jooksul õppida elama ning kohaneda uue reaalsusega. Üks peatükk siin elus sai läbi.
Ma ei tea, kas mu blogid enam jätkavad, sest hetkel tunduvad mingid rahajutud niivõrd tühised ja ebaolulised. Ma tahan lihtsalt olla. Ma ei ole juba ammu tegelikult nutnud, aga hetkel siin keset ööd neid ridu kirjutades pisarad lihtsalt voolavad. Sest see suvi tuleb teisiti...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar