Minu viie viimase aasta kokkuvõte

Mu elus on olnud palju väga kriitilisi hetki, mil tundub, et kõik ongi läbi. Aga miski minu sees on alati mulle uue jõu andnud.

Mõnikord ei kuku elu korraga kokku. Ta vajub. Vaikselt. Nagu vesi, mis imbub läbi pragude, kuni ühel hetkel avastad, et oled uppumas.

Alguses oli see lihtsalt mäng. Võimalus võita. Põnevus, mis andis elule värvi. Võib-olla isegi lootus – et äkki seekord pöördub õnn. Aga õnn ei ole ustav kaaslane. Ta tuleb ja läheb, jättes maha tühjuse, mis vajab täitmist. Ja nii panustad uuesti. Ja uuesti. Kuni enam ei mängi sa raha pärast, vaid selle pärast, et sa ei oska enam teisiti olla. Võlad kogunevad. Telefonihelinad muutuvad ähvardavaks. Postkast täitub meeldetuletustega. Sõbrad hakkavad kaugemale hoidma. Häbi kasvab. Ja koos sellega ka üksindus.

Depressioon ei hüüa tulles. Ta hiilib ligi, kui sa enam ei jaksa. Kui sa vaatad peeglisse ja ei tunne ennast ära. Kui sa mõtled, et maailm oleks parem paik ilma sinuta. Kui sa tunned, et oled läbi kukkunud – mitte ainult rahaliselt, vaid inimesena. Aga see ei ole tõde.

Sõltuvus ei ole iseloomuviga. See on haigus. Võlad ei ole häbimärk. Need on tagajärg. Ja depressioon – see ei ole nõrkus, vaid märk sellest, et sa oled liiga kaua pidanud tugev olema.

Abi on olemas. Isegi kui sa ei usu enam endasse, on keegi, kes usub. Isegi kui sa ei näe enam väljapääsu, on keegi, kes aitab sul selle leida. Elu ei ole läbi. See on lihtsalt murdunud. Ja murdunud asju saab parandada. Sa ei ole üksi.

Kui oled jõudnud punkti, kus kõik tundub kaotatud – tea, et see ei ole lõpp. See on murdepunkt. Just seal, kus valu on kõige suurem, võib sündida ka muutus. Mitte kiiresti, mitte kergelt, aga samm-sammult.

Esimene samm võib olla lihtne: rääkida kellelegi. Mitte tingimata spetsialistile – võib-olla lihtsalt sõbrale, kellele sa usaldad oma vaikuse. Või kirjutada üles, mida sa tunned. Sest sõnadel on jõud. Nad aitavad sul näha, et sa oled ikka veel siin. Et sa oled elus.

Teine samm võib olla abi otsimine. Eestis on olemas tugiteenused, mis ei küsi, miks sa sinna sattusid, vaid kuidas sind aidata. Võlanõustajad, kes aitavad sul teha plaani. Psühholoogid, kes aitavad sul mõista, miks sa mängid. Tugigrupid, kus teised inimesed ütlevad: "Ma tean, mida sa tunned." 

Ja kolmas samm – võib-olla kõige raskem – on andestamine iseendale. Mitte õigustamine, vaid mõistmine. Et sa oled inimene. Et sa oled eksinud, aga sa ei ole eksimus. Et sa väärid uut võimalust.

On lihtne öelda: "Otsi abi." Aga kui oled kaotanud usu endasse, kui häbi on muutunud igapäevaseks kaaslaseks, siis tundub abi küsimine nagu mägi, mille otsa ei jaksa enam ronida. Ja ometi – iga mägi algab esimesest sammust. Isegi kui see samm on lihtsalt see, et sa loed neid ridu ja mõtled: "Äkki veel saab..." Sa ei pea kõike korraga lahendama. Sa ei pea kohe kõiki võlgu ära tasuma, kõiki suhteid parandama, kõiki haavu ravima. Piisab, kui sa otsustad mitte alla anda. Piisab, kui sa ütled endale: "Ma proovin veel ühe päeva."

Sest iga päev, mil sa valid elu, on võit. Iga päev, mil sa ei mängi, on samm vabaduse poole. Iga päev, mil sa räägid oma valust, on päev, mil sa ei kanna seda enam üksi.