Me elame ajastul, kus tegutsemine on saanud vooruseks. Kiirus, produktiivsus ja pidev lahenduste otsimine on justkui edu mõõdupuud. Kuid vahel on olukordi, kus mitte midagi tegemine ei ole mitte passiivsus, vaid sügavalt teadlik valik. See on oskus kuulata, oodata ja usaldada, et kõik ei vaja kohest parandamist.
Mõnikord, kui me tõmbleme lahenduste otsingul, loome me rohkem segadust kui selgust. Me reageerime, mitte ei lahenda. Me parandame, enne kui mõistame. Kuid elu ei ole alati probleem, mida tuleb lahendada – see on ka protsess, mida tuleb kogeda.
Mitte midagi tegemine ei tähenda ükskõiksust. See võib olla aktiivne kohalolu, kus inimene lubab endal tunda, mõelda ja lihtsalt olla. See on ruumi andmine – nii iseendale kui olukorrale. Sageli sünnivad just vaikuses kõige selgemad taipamised.
Mitte-tegemine ei ole laiskus. See on vaikne tarkus, mis ütleb: "Ma ei pea kohe kõike parandama. Ma võin lihtsalt olla." Ja mõnikord, just siis, kui me lõpetame tõmblemise, hakkavad asjad ise paika loksuma.
Ma saan täiesti veendunult öelda, et ma olen teinekord teinud liiga palju. Üritanud liiga tihti, liiga kiireid lahendusi leida. Ma olen liiga palju tõmmelnud. Kunagi ühed targad inimesed ütlesid: "Anna aega atra seada". Ka mina peaksin just seda mantrat rohkem oma ellu rakendama. Ma elan justkui päev korraga, aga selle käigus olen ma ära unustanud suurema pildi.
Ma olen ära unustanud selle, mida ma oma elus saavutanud olen. Ma olen ära unustanud, et mu ümber on siiski inimesed, kes minust hoolivad, kes mind armastavad. Kes soovivad, et mul läheks hästi. Mul on fookus täiesti paigast ära läinud. Ma põen asjade pärast, mida ma niikuinii kohe homme parandada ei saaks.
Ma pean leppima sellega, et on nagu on. Ma annan endast parima niikuinii. Iga päev. Ma ei peaks muudkui muretsema, et mis saab edasi või kuidas kõiki neid asju korda saada. Teinekord ongi kõige kasulikum lasta asjadel omasoodu minna ja keskenduda sellele, mis elus tähtis - lapsed, pere, kodu, olla päriselt kohal seal, kus mind vajatakse.
Jah, ma olen väga palju raha kaotanud. Aga kõige olulisem on mul siiski endiselt alles - minu inimesed. Neid ei ole palju, aga nad on siiski alles. Ma palun vabandust kõigi käest, kelle suhtes ma olen olnud justkui hoolimatu või eemale hoidev. See ei ole tegelikult päris mina. Ma pean end taaskord üles leidma, ma pean taaskord päriselt elama hakkama. Enne, kui on juba liiga hilja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar