Vaiksed klõpsud

Ma olen nagu üks tühjaks pigistatud sidrun. Ja teate, üks asi on mulle viimasel ajal üsna tugevalt hinge pugenud. Võimalik, et see kõik on veidi isegi isekas mõtlemine, aga selline see seis on, mis parata. Oma tunnete eest on üsna raske põgeneda. Aga kohe siis kõigest täpsemalt.

Ma olen seda blogi siin pidanud juba varsti viis pikka aastat. Eks on olnud igasuguseid aegu nii minu enda elus, minu võitlustes kui ka blogi loetavuses ja otse öelduna ka klikkide arvus. Kui ma seda kõike kirjutama hakkasin, siis ei hoolinud ma absoluutselt sellest, kui palju siia lugejaid satub. Ma tahtsin lihtsalt end tühjemaks kirjutada. Aeg läks edasi, mina muudkui kirjutasin ja see kõik pälvis ka teiste tähelepanu. Nii kaasaelajate kui ka saatusekaaslaste poolt. Nii palju minus seda inimlikku edevust siiski on, et võin väikse häbitundega täitsa ausalt öelda - mulle meeldis see kõik. Ma jälgisin sisuliselt igapäevaselt oma blogi statistikat ja nautisin seda, kuidas iga kuu järjest uued külastavusrekordid muudkui langesid.

Ning kui ma mingil hetkel siia juurde sain ka Google poolt reklaami näitamise võimekuse, siis hakkasin märkama, et selle kõigega saab ju lausa rahagi teenida. Ehk siis teatud mõttes muutus mu lugu mulle lausa sissetulekuallikaks.

Ma alustasin seda blogi siis, kui kõik hakkas koost lagunema. Kui laenud olid vaikselt juba hapuks minemas ja Exceli tabel enam ei aidanud. Ma mõtlesin, et kui ma kirjutan ausalt – täiesti ausalt – siis see aitab. Aitab mul endal mõista, aitab teisi samas olukorras, ja võib-olla... võib-olla toob ka raha. Reklaamid, koostööd, annetused. Ma ei ole sellega muidugi kunagi tahtnud rikkaks saada. Ma tahtsin lihtsalt ellu jääda.

Mu esimesed postitused olid toored ja valusad. Seal oli emotsiooni kahtlemata rohkem kui sõnaosavust. Aga ikkagi. Inimesed lugesid. Jagasid. Kommenteerisid. Ja ma tundsin, et ma pole üksi.

Sel hetkel oli see kahtlemata tähtsam kui ükskõik kui suur Google reklaamiarve.

Aga ajapikku hakkas see kõik hääbuma. Mitte järsku – vaikselt, nagu udu, mis hiilib üle välja. Inimesed väsisid. Kommentaarid kadusid. Klõpsud vähenesid. Ning maikuust alates ei ole mu blogis enam ka reklaame, sest Google tegi sellise otsuse.

Tänaseks on tegelikult neid lugejaid alles jäänud vaid käputäis. Tõenäoliselt tean ma teid kõiki. Kui mitte pärisnimede kaudu, siis vähemalt varjunimede poolest küll. Te olete minu jaoks hindamatu väärtusega tugigrupp. Kuid ometigi tekitab see kõik minus tühjust. Mis mõte on rääkida, kui keegi enam ei kuula? Või kas mul ongi enam midagi rääkida?

Aga ilmselgelt kirjutan ma tegelikult veel. Enam mitte raha pärast ega klikkide pärast. Vaid lihtsalt selleks, et keegi, kuskil, ei tunneks end nii üksi. Ja selleks, et ega ma teisiti enam ei oskagi.