Artur läheb telekasse

Tänase postituse tahaksin ma pühendada Arturile, kellest olen tegelikult kunagi kirjutanud ka ning lisaks olen tema lahkel loal ka ühe ta luuletuse siin avaldanud. Ma olen siin omaette üritanud lahti mõtestada, kes ta minu jaoks üldse on, aga ega siin sellist lihtsat ja ühest vastust ei olegi. 

Meil on üsna sarnane minevik, me oleme mõlemad üsna lootusetult sõltuvuse kütkeisse jäänud inimesed. Aga me oleme sellest välja ronimas. Selle kõige kõrvalnähuks on muidugi suured võlad, millega me siin ajapikku üritame mõlemad hakkama saada. Kes ühel viisil, kes teisel. Minu võitlusi olete te siin blogi(de) veergudel juba 1,5 aastat lugeda saanud, kuid Arturi võitlused on tegelikult minu asjadega võrreldes ikka hoopis karmimad. Minu lugu on üks paras helge muinasjutt selle kõige taustal, mida temale see elu takistustena ette on toonud. Aga selle kõige juures on ta säilitanud siiski kaine mõistuse ja selge sihi. Kuigi sellel teekonnal on ka takistusi ja libastumisi, isegi kukkumisi, siis tegelikult ta teab, kuhu ta tahab jõuda. Ma imetlen teda meeletult, sest neil hetkedel alla andmine tunduks kuidagi nii inimlik ja loomulik. Selle kõige juures näha, milliseid järeleandmisi ja mööndusi oma elukvaliteedis on üks inimene valmis tegema selleks, et taaskord jalad alla saada. Selle kõige juures on ta säilitanud oma kunstnikuhinge, oma vaimu ja paradoksaalsel moel isegi oma väärikuse. 

Ma ei ole teda mitte kunagi silmast silma näinud ja pole sugugi kindel, et kunagi üldse näengi, aga ometigi on ta justkui pidevalt minuga kaasas. Ta on oma mõtetega mind aidanud, kui mul on olnud tõeliselt raske ning ta on mulle kaasa elanud siis, kui mul on juba hakanud paremini minema. See kõik on olnud hindamatu. Ilma oma sõltuvuseta poleks ma iialgi hakanud oma blogisid pidama ja ilma nende blogideta poleks me Arturiga mitte kunagi ühtegi sõna vahetanud. See justkui liitis need saatused kokku ja sellega kaasnenud mentaalne klapp tekkis koheselt. Ning see püsib siiani.

Ning mul on au kuulutada, et juba ülehomme, pühapäeval, 10. aprillil, näeb Arturit "Hommik Anuga" saates. Tegelikult oleks see intervjuu minu andmetel pidanud eetrisse minema juba veidi rohkem kui kuu aega tagasi, aga paraku on ka telemaailmas Ukraina sõda oma korrektiivid teinud. Aga nüüd see siis lõpuks eetrisse läheb. Ega ma ei tea täpselt, mida ta seal räägib, ma olen teadlikult need küsimused küsimata jätnud (kuigi me suhtleme iganädalaselt), aga ma olen elevil - ma ootan väga seda saadet. Vaadake teiegi. Ehk saame teada, kes siis Artur tegelikult on. Või siis nagu ta end ise nimetab - Nipernaadi.