Mängusõltuvuse kajastused meedias

Vahelduva eduga ilmuvad ikka ja jälle meie meedias erinevad lood ja olustikukirjeldused, mis otsesemalt või kaudsemalt seotud erinevate hasartmängusõltuvuse juhtumitega. Kuna ma ise olen ikkagi üsna värskelt sellest maailmast välja astunud, siis hakkavad need paratamatult mulle justkui iseenesest silma ja panevad lugema. No see on umbes samasugune paradoks, et kui ostad endale uue auto, siis hakkad linna peal just seda marki autosid märkama. Ehk siis näide sellest, kuidas alateadvus meie maailmapilti või pisimaid detaile ikkagi mõjutab ja juhib.

Sel nädalavahetusel ilmus "Pere ja Kodu" ajakirja veergudele ja ka Delfisse järjekordne artikkel mängusõltuvusega seotud elu tumedamast poolest. Juba pealkiri on selline dramaatiline klikipüüdja. Ühelt poolt kiidan ma loomulikult heaks, et neist teemadest räägitakse ning et siin-seal ikka need asjad ka kuskile meelelahutuslikku laadi filmidesse või seriaalidesse sisse pikitakse. Neid asju peabki kajastama, seda probleemi ei saa maha salata, see on meie ühiskonna üks pahupooltest. Aga teisalt peaks neid teemasid siiski käsitlema ääretult delikaatselt ja taktitundeliselt. See ei tohi muutuda lihtsalt looks iseenesest, millega lugejaid ligi meelitada. Ma saan aru jah, et tore ja põnev on ju teiste inimeste traagikat lugeda ja sellele kõigele kaasa elada. Aga...

Konkreetse loo puhul häirib mind meeletult see, kuidas seda mängurit kirjeldatakse kui täielikku idiooti ja kaltsu. Antakse mõista, et mängusõltlane on inimene, kellest tuleks kaugele eemale hoida, kellest normaalset inimlooma enam niikuinii mitte kunagi ei saa. Et tõeliselt hea elu algab alles siis, kui sellise inimese oma elust minema saadad.

Loomulikult ei taha ma siin mitte kuidagi õigustada selle loo antikangelase tegusid, aga ilmselge on siin ka see, et just sellised lood ja sellised käsitlused toidavad tavalise mänguri kõige suuremat hirmu - ehk siis oma lähedaste poolt hülgamist. Just see on põhjus, miks on väga keeruline niiöelda kapist välja tulla. Just selle tõttu jäävad paljud mängurid liiga pikaks ajaks sellesse rattasse üksinda keerlema. Isegi, kui nad on enda jaoks selle asja teadvustanud ja on asunud sellega võitlema, siis nad ei julge abi paluda, sest suure tõenäosusega kaotavad nad selle raames kõik, mida nad oma elus head on saavutatud - usalduse, sotsiaalsed suhted ja sinna takkajärgi võibolla ka töökoha ning üleüldse võimaluse kunagigi sellest kõigest välja tulla, sest maine saab rikutud ja seda kõike ikka väga pikkadeks aastateks (kui isegi mitte terveks eluks - kui sa kord juba mänguri templi endale otsaette saad, siis jääb see sulle ilmselt igaveseks).

Õnneks on antud artiklil ka positiivne ja vajalik osa - see on intervjuu Hasartmängusõltuvuse Nõustamiskeskuse tegevjuhiga. Ning see maalib siiski oluliselt neutraalsema ja mõistvama pildi kogu sellest olukorrast. Võibolla ei ole ma siin lõpuni objektiivne ja teatud mõttes olen ehk siis liiga kaitsval positsioonil mängurite osas, aga kokkuvõttes tuleks siiski mõista, et oma olemuselt oleme me ikkagi rohkemal või vähemal määral ohvrid, oma sõltuvuse ohvrid. Kas meiesuguseid peaks tõesti ühiskonnast välja arvama? Või saaks ehk siiski kuidagi aidata, mõista? Nagu siin blogis kunagi ka kirjutasin - eks hukka mõista on alati lihtsam kui mõista, aga proovigem vähemalt!