Miks ma ikka veel blogin?

Teate, ma olen järjest rohkem hakanud mõtlema sellele, et milleks ma veel seda blogi siin pean. Aegajalt on olnud ka sisemuses tunne, et jätaks kogu selle asja sinnapaika. Aga seejuures on olnud mõtteis, et ma ei lahku mingi imala lahkumispostitusega vaid lihtsalt hääbun vaikselt ja hääletult. Tegelikult ongi inimesi selles mõttes võimalik jagada kaheks - on neid, kes igast Facebooki grupist lahkuvad suure emotsionaalse teatega, kuidas neile enam asjad ei meeldi ja muud värki ning siis on teised, kes lihtsalt vajutavad "Lahku" nuppu ja läinud nad ongi. Mina tegelikult esialgu ei plaani siiski kumbagi varianti. Jätkan ikkagi. Ning kohe selgitan ka oma mõttekäiku täpsemalt.

Mul on nende blogiaastatega tekkinud täitsa palju lojaalseid lugejaid - seda näen juba ainuüksi blogi statistika pealt. Eks aja jooksul on küll kirjade hulk mu postkastis pigem vähenenud, aga sellist mõnusat toetust ja huvi tunnetan ma endiselt. Ning juba see on tegelikult täitsa piisav põhjus, miks selle kõigega edasi pusida. Teiseks on muidugi mu enda vaimne vajadus seda kõike teha, selle sees olla, kätt pulsil hoida. Põhimõtteliselt vist võib öelda, et tänaseks olen ma blogimisest sõltuvuses. Mingi sisemine asi hakkab pitsitama, kui üle nädala pole mitte ühtegi postitust kirjutanud ega avaldanud. Lugejanumbrite ja reklaamiklikkide arvude suurenemise nägemine on justkui mingi mõnudoos, mida ma vajan. Küllap siis minus ikkagi nii palju seda edevust jagub, et naudin täiega seda tähelepanu. Selle juures tunnetan ka seda, et ma ei pea väga enam ise seda kõike reklaamima, blogi elab juba teatud mõttes oma elu ehk siis levib suhteliselt iseseisvalt. Kuigi see on ja jääb oma olemuselt alatiseks üsna tagasihoidlikuks nišiblogiks, mis iialgi suuri masse ilmselt kõnetama ei hakka. Aga tegelikult on see igati okei.

Lisaks on minu jaoks seda blogi vaja ka selleks, et end niiöelda distsipliini mõttes kontrolli alla hoida. Nii kaua, kui ma sellel lainel olen, nii kaua hoian ma teid ka järjepidevalt kursis sellega, kuidas mul läheb. Seega, niiöelda lappama minemist ei saa ma endale lubada. Ausaks iseenda ja oma lugejate suhtes jään ma alatiseks. Seda joont olen algusest peale suutnud hoida ja olen rääkinud nii kehvematest hetkedest kui ka nende raskuste ületamistest. Tahaksin uskuda, et olen justkui kasvanud ja arenenud teie silme all ning loodetavasti on teil olnud seda ka huvitav lugeda.

Mitte vähem oluline põhjus, miks jätkan, on ka see, et mulle lihtsalt meeldib kirjutada. Tegelikult on koguaeg meeldinud, aga varem ma lihtsalt ei teinud seda väga regulaarselt ja väga tihti. Mulle on alati oluliselt rohkem meeldinud kirjutada kui näiteks kõneleda. Sest siin saan ma oma sõnad ja laused rahulikult läbi mõelda, ei jää kuhugi kokutama. Ja olgem ausad - kui palju meil tänapäeval üldse ongi võimalust täiskasvanutena midagi kirjutada? Üldjuhul on enamusel elutempod nii kiired, et pole aega väga mõeldagi, ammugi siis mõeldut kuhugi kirjalikuks tervikuks vormistada.

Samuti meeldib mulle jälgida ajakirjandust nendel teemadel, millest ma siin isegi kirjutan - ehk siis hasartmängurlus ja kõik, mis seondub võlgnevuste ja võlglastega. Ning siis on tore jälle mingit oma arvamust või vaatenurka avaldada. Aastate jooksul on need teemad mulle kuidagi hingelähedaseks saanud ja eks ole ka neid igasuguseid kogemusi saadud üsna suure kuhjaga. Võibolla isegi liigagi palju, sest hea meelega oleks nii mõnegi isikliku kokkupuute nende jamadega soovinud vahele jätta. Aga noh, minevikku enam ei muuda ja ega siin kahetseda ka pole midagi.

Ehk siis kokkuvõttes - kuigi mu enda lugu on tänaseks üsna igav ja rutiinne, siis kirjutamist ma maha jätta ei kavatse. Sest ma armastan seda.