Viimasel ajal olen ma ikka ja jälle järjest rohkem hakanud mõtlema oma minevikule. No kogu sellele mängurlusele ja tekkinud võlgadele. Teatud mõttes olen ma ilmselt natuke ebatavaline võlglane. Mul on haridus, mul on koguaeg olnud keskmisest parem töökoht (ja ka palk), omast arust on olnud täitsa ka mõistust ja järjepidevust oma rahaasju kontrolli all hoida, aga ometigi lendasin ma täiega kraavi. Suures plaanis võiks ju isegi öelda, et tegelikult minu elustiil ei tohiks üldse mitte mingeid võlgasid tekitada. Kuid piisab ühest ainsast ajuhälbest nimega hasartmängusõltuvus ja oledki omadega ummikus. Minu ainus õnn selle kõige juures on see, et kui kord oma võlad ületatud saan ning mängudest eemale hoian, siis peaks ma elu lõpuni üsna mõnusasti elatud saama. Tegelikkuses ma ju ei ole kunagi elanud üle oma võimete. Probleem oli milleski muus ja seda saab nii lihtsalt ja konkreetselt identifitseerida ning selle läbi ka sellest jagu saada. Või noh - vähemalt peaks olema võimalik seda kontrolli all hoida.
Teatud mõttes on mul natuke isegi kahju, et ma oma blogi ei alustanud juba siis, kui oma deemonitega võitlesin. Kõik need emotsioonid, mida tõid ägedad võidud või täiesti hoomamatud kaotused - kõik need jäid tollal lootusetult minu enda sisse. Ma ei saanud neid mitte kellegagi jagada. Iseasi, kas ma tollal üldse oleksingi võimeline olnud neid sõnastama. Pigem tahtsin noil hetkedel lihtsalt maa alla vajuda ja ära surra. Kuid ometigi suutsin kogu seda jama enda sees hoida ja vähemalt teadaolevalt keegi mitte millestki aru ei saanud. Kõik, mis aja jooksul siin blogis nendest aegadest meenutanud olen, on tegelikult tulnud siia läbi mingi kaine mõistuse filtri. Neis puudub see traagika-eufooria-masenduse kokteil, mis mind ikka ja jälle pikali tiris. Teisalt on see kõik mulle andnud oma korraliku paksu naha ja ehk ka maailma väärtuste selgema mõistmise.
Ma olin selles perioodis mingis totaalses mugavustsoonis. See kõlab küll absurdselt, et kuidas saab üldse sellise ebastabiilsuse taustal olla mugavustsoonis, aga kohe selgitan. Mul olid tegelikult välja kujunenud omad rutiinid, omad kanalid, kuidas raha juurde saada. Isegi omad süsteemid - kuidas tekitada ilusaid pangakontoseise, et ikka ja jälle oleks võimalus uut raha peale saada. Sellest kõigest kujunes teatud mõttes lausa omaette hasart - kas ma suudan laenuandjad "ära petta"? Kuigi aja jooksul olen ma mõistma hakanud, et tõenäoliselt pingutasin ma selle kõigega kohati isegi üle, sest ega need laenukontorid väga vaeva ei näinud, et mulle tõestada, et ma ei tohiks tegelikult laenu saada. Vastutustundlikust laenuandmisest on kogu see turg ikka lootusetult kaugel, nii laenuandjate kui ka loomulikult laenuvõtjate osas. Ainus jama on siin selles, et tegelikult on kogu selles teemas vaid üks osapool, kes lootusetult kaotab - need on loomulikult laenuvõtjad. Lõpuks on ju just võlglased need, kes tegelikult selle jamaga oma karjääri ja teatud määral isegi elu ära võivad rikkuda. Üks asi on kogu see rahaline kaotus, mis paneb edasi muudkui valesid ja veelgi valemaid otsuseid tegema (teate ju küll seda uute laenudega vanade laenude kinni maksmist, nii kaua kuniks lumepall tapvalt suureks veerleb), aga teine pool on kõik need kaotatud närvirakud, vaimne tervis ning lõpuks ilmselt ka füüsiline tervis (stressiseisund, ebaregulaarne toitumine, kehv uni jne), mis neid potentsiaalseid eluaastaid ikka meeletus koguses vähemaks tõmbab. Jääbki üle vaid ohata ja loota, et äkki tulevik toob vähemalt mulle nii palju rõõmu, et suudan end taastada. Aga kardan, et mõned aastad jäävad mul selle perioodi tõttu ikkagi elamata...
Mu eesmärk ei olnud siin kedagi õpetada või noomida. Ammugi mitte ei taha ma kellegi peale näpuga näidata, et ärge minu vigu korrake. Ma võin siin igasugust juttu kokku kirjutada, aga reaalsuses ei suuda väljaspoolt mitte keegi tegelikult mitte ühtegi sõltlast maha tõmmata. Kogu see protsess peab algama mängurist endast. Tema ise peab leidma selle miski, mis annaks talle märku, et aitab küll. Muidugi on mul endal kurb meel, et minul läks meeletult palju aega raisku. Muidugi oleksin võinud palju varem oma paranemisteekonda alustada. Aga samas olen ma õnnelik, et ma tegin seda kõike siiski enne, kui oleks võibolla olnud juba lootusetult hilja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar