Mina ja mu fomod

FOMO - fear of missing out. Ehk siis maakeeli "ilmajäämishirm". See on üks tänapäevane tõeline pandeemia. Mõnes mõttes isegi veel hullem kui covid-19. Inimesed istuvad oma nutiseadmetes ja muudkui skrollivad. Seade on teavitusi täis ja käib üks lõputu piiksumine. Kui öösel magama ei peaks, siis ilmselt jälgiks üks tõeline fomotaja ka sel ajal, mis maailmas toimub (sest tänu ajavöönditele on ju alati kuskil päev ja midagi olulist jääb teadmata või märkad alles hommikul ärgates!). See kõik võib puudutada mida iganes - mõni sporditulemus, suhtedraama, moeröögatus, looduskatastroof, uus viirusepuhang, äge koogiretsept, bitcoini hinnakrahh või coca-cola mainekahju - neist asjadest ju ei saa ometigi ilma jääda! Neid peab teada saama, kohe, kui need juhtuvad. Muidu oled nagu ajast maha jäänud fossiil!

Eks see fomotamine on otsapidi sees ka investeerimismaailmas. Oi, kui palju on neid inimesi, kes kahetsevad, et vot oleks ma vaid õigel hetkel midagi müünud või midagi ostnud, küll nüüd oleks alles mitmekordne miljonär. Ikka tahaks ju olla suunamudija, kes esimesena kuuleb mingist vägevast uudisest ja siis saab seda oma lehel jagada ja jälgijates vaimustust tekitada. See kõik kõlab nagu üks lõputu võidujooks - nagu hamstrid oma jooksuratastes. Aga kas ei tahaks hüüda, et palun peatage see jama, ma tahaks maha astuda?

Loomulikult on ka minul oma fomod. Ning olgem ausad - kogu mu spordiennustuskarjäär oli üks paras fomotamine. Ma ei tohtinud ju ühtegi head võimalust maha magada. Ma jälgisin absoluutselt iga päev sporti! Ning alati oli kõrval lahti ka mõni ennustusportaal, et äkki saab raha teenida ja panuse panna. See oli täiesti haige ja patoloogiline. See oli hirm, mis juhtis mu elu. Sealt puudus absoluutselt igasugunegi nauding või rõõm mängust. Suures plaanis ei huvitanud mind tegelikult ka enam need võidud ja kaotused. Nii kaua, kui raha veel kontol oli, nii kaua tuli iga päev panustada. Kui jälle kõik maha sai mängitud, siis tuli võtta uus laen ja uusi panuseid taga ajama asuda. Sest see ratas ei tohtinud ju ometigi peatuda - muidu oleks võinud heast võimalusest ilma jääda. See oligi mu suurim hirm ilmselt. Ajutist rahulolu pakkuski ilmselt ainult see hetk, kui sai mõne 3,00+ koefitsiendiga panus võiduni viidud. See oli kohutav. Üks suurimaid võite iseenda üle ongi minu elus olnud ilmselt see, kuidas ma järk-järgult sellest fomost jagu sain. Need esimesed päevad, mil ma enam panuseid ei teinud, see kergendustunne, kui neist päevadest sai juba nädal, siis kuu... Kuuldavasti pidavat paika pidama tõdemus, et iga elumuutuse kinnistumiseks on vaja vähemalt 3 kuud ning aegamisi muutuski see minu jaoks uueks normaalsuseks, et ma ei pea enam panuseid tegema, et oma ellu põnevust tuua. Ma ei kartnud enam headest panustest ilma jääda, ma ei kartnud enam mingitest boonuspakkumistest eemale jääda. Mõnus ja kergendav tunne.

Kui spordimaailmas olin ja olen tänaseni üsna pädev, siis õnneks või kahjuks ei tea ma ärimaailmast suurt midagi. Ning juba ainuüksi selle tõttu ma erilist fomotamist investeerimismaailmas endale ohuks ei pea. Sest ma ei oska niikuinii karta millestki ilma jääda. Panen lihtsalt iga kuu palgapäeval mingi summa ära kõrvale ja jumal sellega. 

Aga üks valdkond on siiski veel, mida ilmselt peaksin vähendama. See on sotsiaalmeedia skrollimine. Oleks aeg ärgata ja päriselu elama hakata ka selles osas. Ei juhtu ju mitte midagi, kui ma ei ole esimene, kes saab teada, mitu koroonahaiget täna oli või kes kellest lahku läks või kes kellega lapse sai. Ma olen tegelikult ju pärit veel sellest ajastust, kui Aktuaalne Kaamera oli see koht, kuskohast uudiseid teada saadi. Või teinekord isegi järgmise päeva ajalehest. Miks siis nüüd on vaja koguaeg online'is asjadega kursis olla? Mis siis juhtub, kui ma alles õhtusest uudistesaatest saan teada, mis päeva jooksul juhtunud on? Mitte midagi halba ju. Mitte midagi halba ei juhtu ju ka siis, kui ma ei vasta kellegi Messengeri sõnumile kohe esimesel minutil. Kusjuures ma olengi hakanud järjest rohkem ja rohkem iga otsuse või valiku puhul mõtlema, et aga mis oleks see kõige hullem stsenaarium, kui ma seda teen või tegemata jätan. See on päris hea orientiir, mille järgi toimetada. See aitab elu puhastada ja samas vältida tarbetuid riske. Rämpsmõtted ja ilmajäämishirmud elust välja!

Ahjaa - Võlglase Blogi veergudele ilmus ka üks uus postitus üle pika aja, koos väikse lingiga uuele võlablogile.

Krüptorulett

Ilmselt olen ma oma postituste raames piisavalt vihjeid andnud, et lugeja on tänaseks aru saanud, et minu igapäevane töövaldkond on IT. Sellest tulenevalt võiks ju arvata, et küllap siis tean ka krüptorahadest veidi rohkem kui keskmine inimene. Aga nii julgelt ma siiski öelda ei söandaks, sest see krüptovärk ja kogu see plokiahelate süsteem on nii palju keerukas, et heal juhul aiman kokkuvõttes vaid üldpilti. Aga investeerimise mõttes see ilmselt esialgu niiväga oluline ei olegi, sest kogu see turg on vähemalt minu hinnangu ja arvamuse kohaselt üks paras ruletiratas. Aga nüüd räägiks natuke täpsemalt oma ajaloost ja kokkupuudetest krüptomaailmaga.

Kuna üks mu tollane töökaaslane ja ka tiimikaaslane nakatus bitcoini võludest praktiliselt algusest peale (aastat ei julge siiski öelda, sest ma ise sel ajal väga tõsiselt ja teadlikult sellele ei mõelnud), siis kuskil alateadvuses olin ma sellest teadlik juba päris ammu, tänaseks mingi 10 aastat kindlasti (BTC loodi 2008. aasta lõpus). Aga üks kuupäev on mul siiski eredalt meeles, see on 27.11.2013 - see oli päev, mil BTC tõusis esimest korda üle maagilise 1000 USD piiri. Arvestades, et alguses sai neid münte sisuliselt tasuta ja isegi koduse arvutiga vaikselt kaevandades, siis võib vaid aimata, mida võisid need inimesed tunda, kes õigel hetkel rongile suutsid või oskasid hüpata. See kuupäev on mulle meelde jäänud eriti selle tõttu, et tiimikaaslane elas tol päeval ikka väga edevalt ja aktiivselt sellele BTCUSD graafikule kaasa. See oli tal suurelt ekraanile kuvatud ja siis muudkui jälgis seda tiksumist. Kuniks saigi 1000 täis. Mäletan veel, et keegi veel küsis talt, et noh, mitu coini sul siis ka on, aga ta keeldus sellele vastamast. Kuid kõnekas on ilmselt siinkohal fakt, et veidi aega hiljem ostis ta kontori lähedusse 2-toalise vastvalminud korteri... Eks neid edulugusid on maailm muidugi täis. Oma olemuselt kahtlemata üks paras lotovõit, jackpot.

Aga lotona ilmselt tasubki kogu seda asja võtta. Nagu ma siin hiljuti oma portfelli kirjeldades välja tõin, siis minul on soetatud kahte sorti münte - BTC ja XRP. Tegelikult pean tunnistama, et ma olen ühe vea teinud. Kuigi mu eesmärk oli neid lihtsalt osta ja seejärel sisuliselt unustada, siis ei sundinud ma oma Change äppi vaikima. Ning oi, kuidas see nüüd möödunud nädalavahetusel mulle teavitusi kukkus saatma. Peaaegu iga tund tuli teade, et jälle on BTC langenud 2% või siis ka kokkuvõtlikumalt, et 24h jooksul on langenud 12% jne. Ühesõnaga, üks paras mäest alla sõit on see turg hetkel olnud. Rahabossid näevad seda muidugi mõnusa soodusmüügina, aga minu vaimne seisund ja siiski endiselt üleval olevad laenukohustused ei luba mul kohe kuidagi selles osaleda. Mõned märkimisväärsed numbrid ma siia siiski paneksin - kui 23.12.2021 maksis 1 bitcoin ca 45000 eur, siis tänahommikune (24.01.2022 ehk siis kuu aega hiljem) seis on 31100 eur. Ehk siis langus üle 30%. Ning ega siis Ripplega asjad paremini ei ole - 23.12 0,877 eur, aga täna hommikul 0,531 eur. Aga see ongi selle maailma olemus (vähemalt praegu) - on hullemaidki languseid olnud - ka selliseid, kus ühe päevaga kukub kurss 25%. Minu portfell on ka tänaseks selles osas siis kõvasti kannatada saanud - 250 eurost on saanud 178 eurot. Ega ma ei teagi, mis sellisel hetkel üldse õige teha oleks... 

Selline see seis siis hetkel on. Eks võib aimata, et varem või hiljem turg siiski taastub. Bitcoin on kahtlemata tulnud, et jääda. Aga minu rahakott seda vähemalt esialgu suures mahus välja ei kannataks. Seega, neid mänge ma lähiajal kaasa mängida ei plaani. Aga eks näis, mida tulevik toob.

Plussidest miinustesse!

Täna tahaksin ma rääkida hoopis teistsugusest investeerimisest. Millestki, mis on üksikisiku mõttes kahtlemata oluliselt tähtsam, kui mingi rahade liigutamine ja nendega mängimine. See on tervis. Sest olgem ausad - mis kasu sul sellest suurest rikkusest, kui tervis on tuksis ja enesetunne päevast päeva halb? Tihtipeale on tervise aluseks ka mõistlik kehakaal ja just see on midagi sellist, millega siinkirjutaja vägagi tihti hädas on olnud. Üks paras jojotamine see minu jaoks on olnud. Suures plaanis ilmselt üsna klassikaline lugu ja küllap on minusuguseid siin maailmas julgelt sadu miljoneid.

Kui ma mõtlen kogu oma täiskasvanuea peale, siis võiks öelda, et mu kaal on kõikunud 40kg (!) suuruses vahemikus. See on ikka vägagi räige, kui niimoodi mõelda ja kohe kindlasti ei saa see normaalne ja mu tervisele hea olla. Ülikooliajal olin ma ikka väga peenike poiss, sest noh, igast asju oli ju vaja teha, igatepidi aktiivne olla ja söögiks eriti raha niikuinii ei olnud. Elukaaslast ka sel ajal ei olnud, kes poputaks ja heade söökidega ära nuumaks. Kui aga ülikool läbi sai ja peagi ka esimene kooselu alguse sai, siis hakkas tasapisi ka see lodevam ja mugavam elu pihta. Täitsa asjalik töökoht lubas tollal ka juba mõnusamaid sööke nautida ning avastasin, et peale kiirnuudlite on vägevamaidki toite maailmas olemas. Ja ega see füüsiline aktiivsuski langes päris kõvasti, polnud vajadust enam ju ringi tõmmelda - sarved olid maha joostud. Nii juhtuski, et märkamatult tuli 5-6 aastaga nagu naksti 30kg juurde! Kui ühel hetkel aga enam mitte ükski kena särk selga ei läinud nind teksapükste numbrid muudkui kasvasid, siis sain kuidagi ise aru, et nüüd tuleks midagi ette võtta. Eks siis saigi korralik trenniprogramm käima lükatud, õueski end liigutamas käima hakatud, isegi toitumisnõustaja juurde läksin ja sain konkreetse kava ja värki. Ning ennäe imet - ca. 3 aastaga sain 25kg alla. Saab küll, kui väga tahta. 

Siis kallati mind muidugi igasuguste kiituste ja imetlustega üle ning kuna seatud eesmärk oli käes, siis vaikselt aga kindlalt hakkas see tagasi tiksuma. Algselt muidugi ei midagi hullu. Aga nüüd viimaste aastate jooksul, mil sellele kõigele lisandus ka kaksikelu (sõltuvuste ja võlgade varjamine) elamine, rääkimata covidist (kodukontori teema ja tavapäraste trennide piirangud), siis pani see kehakaal ikka kõvade hüpetega kõrgustesse, kus see varem kunagi polnud olnud.

Olgem ausad, kui inimene on mingis megastressis, siis pole temast ka erilist enese liigutajat. Vähemalt enamusel on see ilmselt nii. Eks kindlasti on ka vastupidiseid näiteid, kus minnakse just end sellises olukorras piitsutama. Minu mingigi võimekus end liigutada taastus eelmise aasta aprillis, mida kajastasin ka vastavas postituses. Kogu see protsess on hetkel küll katkenud, sest mulle need praegused ilma ei meeldi. Aga saab ka teistmoodi end käsile võtta - alustada tuleks toitumisest. Paraku nii palju ma end juba tunnen, et kui keegi lihtsalt ütleb, et aga sa vähenda neid halbu asju ja suurenda neid häid toiduaineid, et küll siis vaikselt kõik paraneb, siis see minu puhul ei kipu toimima. Mul on plaani või kava vaja. Nii saigi siis reaalne investeering tehtud ja päriselt üks dieedikava hangitud. No üks selline täitsa populaarne, millest aegajalt ka ajakirjanduses juttu on olnud ja igasugused edulood ja värgid ka kaasas. Reklaami ma tegema ei hakka, sest nad pole mulle selle eest maksnud, seega jääb dieedikava nimi ja täpsem kirjeldus hetkel avaldamata. Ainus, mida ütlen, on see, et see tõesti toimib. Tänaseks olen ma ca. 12kg kergem, võrreldes sellega, mis ma olin siin millalgi suve lõpus. Eks selles kõiges on kahtlemata oma osa ka nendel õueskäikudel, aga mina olen pigem siiski seda usku, et lõppude lõpuks algab kõik ikkagi toitumisest. Siiamaani ei ole mul seda kava järgides suuremaid takistusi tekkinud ja usun endasse, et suudan seda teed ka edasi minna. Need plusskilod tuleb taaskord miinustesse ajada!

Emotsionaalne sinusoid

Eile oli mul üks raske päev, just emotsionaalses mõttes. Eks mu elu ongi viimasel ajal üsna kiires tempos ülesmäge kihutanud ja aegajalt esinevad tagasilöögid on selles mõttes täiesti normaalsed. See kõik tuletas meelde, et lisaks tõusudele on siin elus endiselt olemas ka langused. Lõpuks sõltubki kõik sellest, kuidas nende langustega hakkama saada ning kuidas neisse suhtuda. See kõik kehtib ju samamoodi ka investeerimismaailmas, need tsüklid on ühed parajad sinusoidid, kui natuke kooliaega meenutada - nagu ka definitsioon ütleb: laineline lõputu kõverjoon. Ikka üles ja alla, ikka üles ja alla.

Tegelikult on see postitus siin rohkem enda väljaelamiseks kui millekski muuks. Ei hakka ma siin kellegi peale näpuga näitama või otseselt süüdlasi sildistama. Aga vähemalt saan oma emotsioonid ehk natuke kergemaks, teate ju küll seda ütlust, et jagatud mure on pool muret. Isegi, kui seda jagada niimoodi anonüümselt.

Alustan siis asjast. Eile õhtupoolikul jõudis minuni üks huvitav informatsioon. Nimelt on üks minu jaoks üsnagi autoriteetne ja tore inimene teinud ühe webinari moodi asja. Liiga täpseks siin ei hakka asja ajama, et mis teemadel või mis täpsemalt, sest see ei ole tegelikult oluline. Aga selle webinari ühes osas olevat möödaminnes ära mainitud ka võlglase blogi. Ja seda sugugi mitte väga positiivses valguses. Mis seal siis ikka, eks oma kõrv on ikka see oma kõrv ja otsisin selle salvestuse üles ja kuulasin läbi. Väga tore teemakäsitlus oli iseenesest ja kuulasin täitsa huviga ning suutsin isegi ära unustada, miks ma seda üldse kuulama asusin. Kuniks siis saabuski see mind puudutanud hetk. See üllatas mind. Täiesti teemaväline kõrvalpõige oli see, absoluutselt konteksti mittepuutuv. Aga lihtsalt tehti minu valikute ja otsuste kohta (see pärineb veel võlglase blogi perioodist) vägagi terav torge. Ma olin hämmingus, kerisin korraks tagasi, et kas ta tõesti ütleski nii. Ja ütleski. Võibolla oleks see kõik natukene isegi suva ja oleksin selle lasknud endast kergemini läbi, aga kuna selle inimese puhul on tegemist siiski minu jaoks mõnes mõttes isegi eeskujuga, siis kurvastas ja solvas see mind hingepõhjani. Milleks see kõik vajalik oli? Mingi mitmesaja kuulajaga webinaris lambist sellised laused... Kurb. Jah, tegelikkuses ju ei eksinud ta mitte ühegi faktiga, aga segaseks jäi ikkagi nende lausete motiiv ja põhjus...

Nii ma siis olin seal oma diivanil, oma nukrusega. Aga möödus vaid paar tundi, kui tuli järgmine tagasilöök. Õnneks siin tuleb tõdeda, et hea, et ma enne ei kaagutanud, kui muna ikkagi valmis. Ma olin juba pea pool aastat üht pisikest asjakest ajamas. Pea iga päev kopsisin natuke siit ja natuke sealt, et saaks ikka hea. Vaikselt isegi natuke juba toimis ja veidi tõi isegi juba raha sisse. Seejuures on hea mainida, et peale südamega asja ajamise ja korraliku ajakulu ma sinna siiski ise midagi ei panustanud. Aga kahjuks saabus eile siiski teade, et see ei hakka lendama ja see projektikene sai otsa. Võibolla pidigi see nii minema, eks hea kogemuse sain ju ikkagi, aga jällegi - tühja tunde tekitas. Ning selle esimese pettumuse, kurbuse taustal mõjus see ehk veelgi halvemini.

Lõpuks oli täna öösel muidugi ka uni oluliselt kehvem. Aga hea märk kogu selle asja juures on muidugi see, et mängurina oleksin ma selliste tagasilöökide järel ilmselt kuskile panustama tõtanud, et end välja elada. Nüüd aga investorihakatisena õnneks selliseid variante väga laual ei ole. Ei torma ju suure hooga III sammast kokku ostma järsku. Eks siin ongi see suurim erinevus päris hasartmängudel ja investeerimisel (isegi krüptot arvesse võttes) - ajalised määrangud on täiesti erinevad, kuskil spordiportaalis livebette tehes on tulemus selge teinekord isegi 10 minuti pärast, investeerimine on ikka mõnus rahulik kulgemine selle kõige kõrval. Lihtsalt tiksume vaikselt ja vaatame aegajalt, mis seisud on. Investorina end nulli mängida on ikka päris keeruline. Mängurina võib see aga olla minutite küsimus.

Hea on muidugi lõpetuseks tõdeda, et õnneks ei toonud need tagasilöögid mulle suures plaanis mitte sentigi kahju. Kogu saadud löök on puhtalt minu enda ego ja enesehinnangu pihta. Aga küllap toibun peagi. Suures plaanis ei muutnud need kaks asja tegelikult mitte midagi.

Kärsitus ja ahnus

Ma söandan üsna julgelt (oma elukogemusele ja endasse ammutatud välisele infole toetudes) väita, et enamus probleeme siin elus on kuidagigi seotud selliste väga inimlike terminitega nagu kärsitus ja ahnus. Kui ma mõtlen oma seni elatud elule ja tehtud vigadele, siis sisuliselt kõik suuremad ja väiksemad jamad on alguse saanud vähemalt ühest neist omadustest või põhjustest, teinekord on algatajaks olnud isegi mõlemad korraga.

Alustaks tegelikult seda mõtisklust natuke üldisemast teemast ja kohe veel isiklikuks ei lähe. Võtame need tänapäeval vägagi palju kajastust saanud finantspettused. Jah, ohvriks on meil siin küll enamasti vene keelt rääkivad pigem vanemad inimesed, aga see ei muuda asja olemust. Tegelikkuses on ka siin ju petturite loogika ja psühholoogiatundmine üsna konkreetne - mängitakse inimeste kärsituse ja ahnuse peale. Kohe, nüüd kohe, on ju võimalik rikkaks saada. Tunda end hästi, ilma pingutamata. Täiesti inimlik ju - paljud meist tahaks saavutada võimalikult palju, aga selleks võimalikult vähe panustades või pingutades. See on lihtsalt normaalne inimloomus - teha täpselt nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik. Muidugi on inimeste seas ka erandeid ja tublimaid isendeid, kes suudavad end piitsutada ja distsipliini hoida oma eesmärkide nimel, aga reaalsuses ei ole see enam tegelikult loomulik. Inimene on oma olemuselt laisk, vaielge vastu, kui viitsite :) 

Loomulikult on ahnuse ja kärsitusega seotud ka kogu hasartmängurlus. Samamoodi tahaks ju hästi ruttu rikkaks saada. Teed oma panuse või paned slotimasina keerlema ja rahad hakkavad tulema. Ja kui tulevadki kaotused, siis tuleb need sama ruttu tagasi "teenida". Ning nii see lumepall veerema lähebki. Kuniks ühel hetkel enam oma rahadest ei piisa ja tuleb hakata laenu võtma. See on vurr, mis ei peatu enne, kui lihtsalt pole enam mitte kuskilt raha juurde saada. See on hetk, mil meeleheide ja masendus toovad reaalsuse kohale ja vaigistavad vähemalt korraks kogu selle ahnuse ja kärsituse. Kuid pahatihti on siis juba lootusetult hilja. Sellest kõigest välja tulemine nõuab ikka meeletut tahtejõudu ja elutahet ning tõenäoliselt ka välist abi. Päris üksi selle kõigega ilmselt hakkama ei olegi võimalik saada.

Üks probleem on veel, millega ma tegelikult peaaegu kogu oma täiskasvanuea olen võidelnud. See on ülekaal. Ja ka siin pean ma endale tunnistama just seda ahnust ja kärsitust. Vähest enesekontrolli. Kui ikka tuleb pähe, et ma tahan seda Napoleoni kooki või mõnusat Megaburgerit, siis pean seda ka kohe saama. Loomulikult olen ma elu jooksul selle kõigega ka kõvasti võidelnud, erinevate trenniprogrammide ja dieedipakettide abil. Ning aegajalt see ka aitab. Kuid nii kaua, kui ei muutu harjumused ja mõtteviis, tuleb see kõik ilmselt alati ka tagasi.

Laenud on ka tegelikult tihtipeale kärsituse ja ahnuse vili. Naabrimees ostis ägeda auto, mina tahan ju ka! Mis siis, et tema sissetulekud on oluliselt suuremad kui mul. See kõik on teatud mõttes selline tänapäevase edule suunatud ühiskonna valukoht. Meie ümber käib üks pidev võitlus ja võistlus. Kuid selle asemel, et proovida kellestki teisest parem olla, võiks ju hoopis proovida iseendast parem olla. Tasapisi, klišeelikult väljendades - proovi olla täna natukene parem, kui olid eile. Kui mõelda sellele kaaluteemale näiteks, siis kui oled täna kasvõi 100 grammi kergem kui eile, siis ongi juba eesmärk saavutatud. Või siis iga kuu tasapisi võlavabadusele lähemale. Iga aasta jälle natuke targemaks või mingil alal osavamaks, tublimaks.

Üks tüüpiline motivatsiooni ja mõtteviisi hävitaja on tegelikult stress, depressioon. Need on need eluperioodid, kus inimene tihtipeale kuidagi langeb oma põhiloomuse juurde tagasi. Hakkab uuesti valesti toituma, jätab igasugused trennid tegemata, kaob finantsdistsipliin jne. Ning pahatihti on see taaskord üks paras lumepall. Jamad tekitavad uusi jamasid. Mina tahaksin loota, et mina olen oma kogemustest ja probleemidest nii palju õppinud, et oskan ära tunnetada need hetked oma edasises elus, mil ma jälle kuskile libisema hakkan. Äkki oskan neid ka kuidagi edaspidi ära hoida või õigel hetkel appi karjuda. Ühe olulise võidu ma tegelikult juba enda jaoks saavutanud olengi. Ning see on justnimelt see investeerimisteema. Ennekõike siis just see, et ma pea ees vette ei hüpanud. Et ma suutsin end tagasi hoida ja mõista, et lõppude lõpuks toob edu see, kui ma talitsen oma kärsitust ja ahnust. Tähtis on näha seda pikaajalist visiooni ja tegutseda selle nimel, et kui mu heaolu lõpuks saabub, siis see jääb ka püsima.