Tagasi juurte juurde

Inimesed teevad vigu, inimesed eksivad. Mina olen ka inimene. Ning ma tunnen, et viimasel ajal on mul asjad veidi lappesse läinud. Mitte niivõrd rahaliselt või kuidagi füüsiliselt vaid just ennekõike vaimsel tasandil. Ma ei tunne enam rõõmu nendest asjadest, mis varem üsnagi elevile ajasid. Kõik on kuidagi pilla-palla ja teatud määral olen iseend isegi ära kaotanud. Ma veel ei tea, mida täpsemalt oleks vaja teha, et end taas üles leida, aga õnneks on ees ootamas meie laiuskraadide kõige toredam aeg - 3 kuud suve. Seejuures pole isegi oluline, kas see suvi tuleb seekord soe ja põuane või vihmane ja jahe. Garanteeritud on see, et meie ümber saab olema palju valgust ja palju rohelust. Tegelikult on see ju omamoodi lahe, et isegi kell 10 või 11 õhtul on meil ikka veel valge. Lõunamaalased võivad sellisest asjast ainult und näha!

Mis siis aga mind niimoodi katkiseks viimasel ajal teinud on? Lühidalt vastates - ebakindlus. Ebakindlus kõige suhtes, mis meid ümbritseb. Kõik need erinevad kriisid - sõjalised, meditsiinilised, majanduslikud. Jah, hetkel justkui meil siin kõige hullem ju seis polegi. Aga hirm on ikkagi hinges. Teiseks on minu sees ka ebakindlus oma edasiste sammude osas. Teatud mõttes on võlglase elu selles mõttes palju lihtsam ja konkreetsem - eesmärgid on selged: võlgadest tuleb lahti saada. Minevikus tehtud vead tuleb sirgeks siluda ja eks siis ole näha, mis edasi saab. Ning olgem ausad, nende paari aasta jooksul, mil ma väga intensiivselt ja suure hasardiga oma võlaprobleemidega võitlesin, andis mulle ikka väga laiapõhjalise teadmistepagasi kõige kohta, mis sel teel juhtuda võib. Alates sellest vaimsest poolest, mil kõik päevad on väga tumehallid või siis lausa mustad. Kuni selleni välja, mida juriidilises mõttes võlgu jäämine tähendada võib. Rääkimata kõigist neist võlausaldajate vastumeetmetest ja kohati ka ebaseaduslikest lüketest. Samuti õppisin ma üsna põhjalikult tundma ka mängusõltlase kõige sügavamaid hingesoppe ja mõttemaailmaid. Teoreetiline baas läbi praktilise elukogemuse on mul selles osas tänaseks kahtlemata päris tugev.

Tänaseks päevaks olen ma siis julgelt üle poole aasta ringi vaadanud ka investeerimismaailmas. Olen tutvunud erinevate kogukondadega, igasuguste Facebooki gruppidega, katsetanud läbi erinevaid varaklasse. Ning selle kõige põhjal julgen anda ühe hinnangu, mis ei pruugi kõigile meeldida - võlglaste kogukond on oluliselt inimlikum, sõbralikum ja üksteist toetavam kui niiöelda finantsvabaduse ihalejate oma. Kohati tahaks isegi öelda, et väga ei soovikski kuuluda kuskile rahatarkuse tagaajajate seltskonda. Seal käib tegelikult ikka üsna küüniline üksteisele ära panemine, teatud mõttes isegi alandamine. Kui oled algaja investorihakatis ja julged mõne natukenegi rumalama küsimuse küsida, siis võid ikka korralikult vastu päid ja jalgu saada. Võlglaste maailmast selliseid hetki väga ei leia - seal üritatakse alati, igal võimalusel teineteisele toeks olla. Eks siin natuke on teemaks ka ilmselt see enesehinnangu ja eneseusu värk. Võlglased on üldjuhul oma vaimse seisundiga madalamad kui muru ning see muudab nagu üldiselt ka oluliselt haavatavamaks ja tegelikult ka inimlikumaks. Sest need on need hetked, mil nad on nõrgad. Ning nõrkus ongi inimlik. Investeerimismaailmas on aga üks pidev "fa-faa" mentaliteet.

Loomulikult on siin ka erandeid ja kahtlemata on ka investeerimismaailmas meeldivaid ja toredaid inimesi. Selliseid, kes on valmis oma kogemusi ja häid mõtteid jagama. Kuid üldpilti see siiski ei muuda. Teatav üleolev suhtumine on paraku üsna valdav. Ning see on kurb. Aga võibolla on see paratamatu - sest hästi suures plaanis on investorid omavahel natuke nagu ka konkurendid, erinevalt võlglastest, kes mitte kuidagi omavahel ei konkureeri. Selline see meie eduühiskond samas ju ongi - kui sa oled edukas, siis oled sa tegija. Ning omad arvamusliidrid on meil ka investeerimismaailmas - teate ju küll neid nimesid: Jaak, Taavi, Kristi ja teised. Kõigil neil oma raamatusarjadki loodud, mis päris häid müügitulemusi näitavad. Kuigi üldjuhul olen ma natuke pettunud selles, et finantstarkuse gruppides jääb inimlikkust ja toetavat soojust vajaka, siis tegelikult pean ma ikkagi ütlema, et neid meie gurusid austan ma üsna sügavalt. Olen kõigi nende raamatuid vähemal või suuremal määral sirvinud ja pean ütlema, et nad jagavad seda matsu. Ning ma saan aru, miks inimestele nende õpetussõnad korda lähevad.

Nagu mu eelmise postituse "Algajalt algajale" kommentaariumist lugeda saate, siis toimus mul seal selline üsna konstruktiivne dialoog ühe blogilugejaga, Andrega. Neid ridu ma siia ümber kopeerima ei hakka, aga ma olen Andrele tegelikult ääretult tänulik. Ta avas mu silmi selliste nurkade alt, mille peale ma ise poleks osanud tullagi. Ning see oli kainestavalt värskendav. Juba ammu oleksin ma vajanud tegelikult sellist kriitikat ja suunamist. Võibolla oleks siis seda vaimusegadust veidikenegi vähem tekkinud. Minu jaoks põhiteema on siin tegelikult see, et ma ei ole veel valmis selleks, et mul investorina üldse blogiveergudel midagi huvitavat pakkuda oleks. Eriti just rahalises või strateegilises mõttes. Sest ega mul mingit konkreetset visiooni veel ei ole. Teatud määral on see loomulikult seotud ka minu minevikuga. Eriti just mingi valmidusega ebareaalselt suuri ja ebaloogilisi riske võtta. Kõik need õppetunnid on mul veel nii valusalt ja vastikult meeles ning need siiani üleval oleval rämpslaenulepingud ei lase neid kuidagi unustada ka. Ning see ongi viinud selleni, et mu vaim ei ole tegelikult valmis neid igasuguseid turukõikumisi taluma. Mis siis, et sellest ei sõltu otseselt mu igapäevane heaolu. Aga ma kardan. Ning hirmul olev investor on juba eos kaotav investor. Parem on hetkel kõik see kõrvale jätta, piirduda III pensionisambaga ja naasta ehk siis, kui võlahunnikud lõplikult sirgeks silutud. Sellest kõigest tulenevalt läheb "Miinustest Plussi" blogi mõneks ajaks pausile ja ma kolin oma mõtete ja postitustega tagasi juurte juurde - Võlglase Blogisse/Võlglase Päevikusse. Sest nagu ka Andre ütles - see on teema, mida ma tunnen ja millest ma ehk oskan ka rääkida. Investeerimisblogisid on meil kõvasti ning vähemalt esialgu ei ole minu jutud selles valdkonnas midagi sellist, mis kellelegi korda läheksid. Sest ma ise ei ole vaimselt ega ka teadmiste poolest valmis midagi köitvat selles osas pakkuma. Aga ma vähemalt proovisin ja küllap proovin kunagi tulevikus veelgi. Seniks aga tere tulemast tagasi sinna, kust see kõik alguse sai!

Algajalt algajale

Eestis on investeerimisbuum. Juba päris mitu aastat tuleb täiesti tavalisest, niiöelda "peavoolumeediast" (tegelikult ma vihkan seda sõna) igasugust investeerimisjuttu. Terve Eesti on erinevaid spetsialiste ja nendega seotud edulugusid täis. Vahest viskab sisse ka mõne kainema või isegi negatiivse loo ka, aga üldjuhul antakse mõista, et see on suht lihtne värk ja üleüldse on need lollid, kes ei investeeri. Eks see muidugi viib lõpuks igasuguste pettuste ja muude jamadeni ka. Aga see selleks, see pole otseselt mu tänase mõtiskluse teema.

Minule käib kogu see targutamine natuke isegi närvidele. Eriti sellest vaatenurgast, kuidas räägitakse, et investeerimist saab alustada isegi 10 euroga ja seda kõike lausa müüjatöö kõrvalt. No kurat, ei saa ikka küll. Kui sa oled üksikvanemast müüja ametiga ühetoalise korteri elanik, siis tuled sa napilt ots-otsaga kokku ja mingit investeerimisjuttu ei saa siin ollagi. Pigem peaksid sellises seisus õnnelik olema, et sa endale mingit võlakoormat pole tekitanud. Minu meelest on suht vastutustundetu seda jura ajada, et kõigist võib saada investor. Rääkimata sellest, et mis asja sa selle 10-eurose investeeringuga siis peale hakkad pikas plaanis? Aasta pärast on sul seal veits üle 100 euro, 5 aastaga saad 500 eurot kokku. Ja edasi? Käid korra nädalasel Kanaari saarte reisil või Rakvere spaaas ja oled õnnelik, et küll oli hea investeering? Päris elumuutev kogemus ju ilmselt ei ole.

Investeerimise juures on ju hästi oluline see, et kogu see raha, mille sa kuskile kasvama paned, peaks olema selline raha, mille kaotamist sa saad endale lubada. Ning minu meelest on ilmselge, et oma miinimumpalgaga sul suure tõenäosusega selliseid tagavarasid või vabasid summasid lihtsalt ei ole. Seda enam, et igasugused gaasi, bensiini või elektrihinna tõusud söövad kõik su võimalikud investeeringud niiehknaa ära.

Algaja investor kipub olema ääretult tundlik ja emotsionaalne. Aga tegelikult on ju just need omadused need edukuse tapjad. Rahamaailm on tegelikult üsnagi ratsionaalne, vähemalt nende jaoks, kes seal pikas plaanis tublid on. Mõned kuud tagasi oli ka meie kohalikus televisioonis päris mitu rahatarkuse saatesarja. Meenub, et ühes neist rääkis oma loo ka üks ilutööstuse tegija, kes näitas väga suure õhinaga, kuidas ta oma II pensionisamba raha kõik krüptosse pani. Viskas 12500 eurot bitcoinidesse ja oli väga rõõmus, kui nädal hiljem seal 12600 eurot oli. Eks ta küll tunnistas sinna lisaks, et teab küll, et see võib meeletult kõikuda ja mida kõike veel. Aga kas ta tegelikult ka nendeks langusteks valmis on? Usun, et tänaseks on tal seal ikka mitu tuhat eurot kahjumit. Sellises seisus on ilmselt üsna lihtne igasuguseid valesid otsuseid teha.

Omaette teema on tegelikult lisaks varaklassi valikule ka platvormi valik. Ning ka siin suudavad algajad tegelikult üllatada. Nad suudavad leida selliseid kohti, mille puhul kogenud tegija jaoks juba kaugelt vilgub ohumärk "scam, pettus!" Aga ometigi suudavad kollanokad need valikud teha ja sinna oma raha magama panna. Ning siis minnakse kuskile finantsvabaduse gruppi ja kurdetakse, et panin QuicklyRich portaali oma raha, aga nüüd nad jokutavad ja ei taha mulle väljamakset võimaldada. Ning siis ollakse pettunud ja kurjad, kui selgub, et sellest rahast on nad igaveseks ilma jäänud. Kahtlemata on kogu see maailm meeletu infohulgaga üle kallatud ja seal orienteerumine ongi keeruline. Ning igasuguste kavalate müügijuttude ja petuskeemide ohvriks langemine on täitsa suure tõenäosusega. Sest kes meist ei tahaks võimalikult väikese vaevaga hästi rikkaks saada. Inimlik värk ju.

Kokkuvõttes tahaksin ma öelda, et investeerida lihtsalt investeerimise pärast ei ole mõistlik. Esmalt on tähtis enda jaoks lahti mõtestada oma eesmärgid, võimalused ning seejärel end hoolega harida. Viia end kurssi kõikvõimalike riskidega ning vähemalt alguses piirduda ikkagi ainult turvaliste kanalite ja kauplemisplatvormidega. Kõik, mis tundub liiga hea, et olla tõsi, on suure tõenäosusega pettus või väga suurte ohtudega teekond. Lisaks tasuks endale selgeks teha ka igasugused baasteadmised. Mitte ronida algajana kuskile shortima või krüptorahadega igapäeva kauplemisega tegelema. See oleks juba puhas hasartmäng ja sellest olen ma oma veergudel piisavalt palju rääkinud, kuhu see kõik lõpuks viib.

Algajana olen ka mina siin üritanud oma niiöelda investeerimisblogi pidada. Kuid kuna ma eriti seda matsu siin ei jaga, siis vähemalt siiani pean nentima, et "Miinustest plussi" blogi on oluliselt madalama lugejate arvuga kui olid mu võlablogid. Eks siin ilmselt neid põhjuseid täitsa mitu - esiteks inimestele läheb rohkem hinge see, kuidas kaaskodanik oma pahedega võitleb kui see, kuidas ta edukaks üritab saada. Ning rääkimata muidugi ka taustateadmistest. Võlgade ja hasartmängude maailmast tean ma ilmselgelt oluliselt rohkem  kui investeerimisest. Ning eks paljude vanade kalade jaoks on mu kirjutised ilmselt parajalt naiivsed. Aga selline see seis on. Üritan tasapisi areneda. Ürita sinagi.

See suvi tuleb teisiti

See suvi tuleb teisiti. Kogu mu ülejäänud elu tuleb teisiti. Ei, keegi ei surnud ning ka mu abieluga on kõik hästi. Ka tervis peab kõigil siiani kenasti vastu. Aga ometigi olen ma leinas. 

Me kõik vajame siin elus turvatunnet. Olgu see siis mingi koht või inimesed meie ümber. Tihtipeale tuleb see kõik meiega juba meie lapsepõlvest kaasa. Need on need meie baasväärtused, need, mis teevadki meist meie. Tõenäoliselt ei mõtle me nendele asjadele kaugeltki mitte igapäevaselt, aga sisimas hinges me teame, et meil on olemas need kohad ja inimesed, kuhu kõige raskematel ja samas ka kõige õnnelikumatel hetkedel maanduda. Nad on ju alati seal olnud...

Aga ühel hetkel võib see kõik puruneda. Ning seejuures pole vaja isegi kedagi süüdistada või veel vähem kuidagi end ise süüdi tunda. Aga ometigi on see kõik nii valus. Mitte ainult enda pärast vaid kõige pärast, mida see puudutab. Ning see valu ei kao, see jääb. Sellega tuleb lihtsalt aja jooksul õppida elama ning kohaneda uue reaalsusega. Üks peatükk siin elus sai läbi.

Ma ei tea, kas mu blogid enam jätkavad, sest hetkel tunduvad mingid rahajutud niivõrd tühised ja ebaolulised. Ma tahan lihtsalt olla. Ma ei ole juba ammu tegelikult nutnud, aga hetkel siin keset ööd neid ridu kirjutades pisarad lihtsalt voolavad. Sest see suvi tuleb teisiti...

Reklaamimäsu kontrolli alla!

Kuna viimastel nädalatel on teatud põhjustel mu blogi veergudele jõudnud päris palju niiöelda uut rahvast, siis olen järjest hakanud saama ka teistsugust tagasisidet ja ka kasulikku konstruktiivset kriitikat. Ühelt poolt siis nii sisu poolest, kuid teisalt ka mu blogi loetavuse suhtes. Hetkel tahaksingi peatuda siis sellel viimasel. Päris mitu inimest on teinud mulle märkuse, et selle meeletu reklaamimäsu keskelt on üsna raske aru saada, kuskohas lõpeb postitus ja kuskohas algab järgmine reklaam.

Tõele au andes olen selles osas ise olnud natuke nagu silmaklapid peas, sest ega ma ise seda blogi ilma adblockerita polegi juba päris pikka aega lugenud (jah, ma loen iseenda blogi - alati vähemalt 2-3 korda pärast uue postituse avaldamist, et parandada kirjavigu ja siin-seal ka sõnastust parandada/parendada). Ning nende märkuste peale siis vaatasin korra sellele otsa ka ilma adblockerita. Oh, issand, see oli ikka päris kole! Imetlen neid, kes sellest rägastikust ikkagi viitsisid iga kord sisu ikka üles otsida. Aga vaevalt selles midagi nauditavat sai olla. Ühelt poolt võiks ju öelda, et pane endale adblocker peale ja mis sa virised, aga teisalt näiteks mõne nutiseadmega lugedes see adblockeri variant vist nii triviaalne ei olegi.

Igal juhul, käisin ma nende soovituste põhjal kõigi oma kolme blogi reklaamiseaded üle. Tuleb nentida, et need olid mul ikka mõnuga maksimumi peale keeratud - reklaamid nii üleval bänneril, küljeribal kui ka postituste vahel ja all. Need olid kõikjal! Aga nüüd ei ole. Nüüd peaks palju parem olema. Vähemalt ma ise jäin küll hetkel üldpildiga rahule. Loodetavasti on ka teie jaoks need külastused edaspidi meeldivamad ja vähem vilkuvamad, ka ilma adblockerita.

Võiks ju ka küsida, et milleks üldse need reklaamid, et võiks ju üldse maha võtta. Aga kuna sellest kõigest tiksub mulle vaatamata kõigele siiski täitsa asjalik tulu (mitte päris 3,50 EUR, eks ole), siis natuke neid ikkagi võiks olla. Loodetavasti on see siiski arusaadav ja mõistetav ning lugejaid see mäsu enam ära ei peleta. Muidugi, kui kellelgi on veel ettepanekuid, kuidas asja paremaks muuta, siis kõik soovitused on teretulnud! 

"Endine" hasartmängur börsitormide kütkeis

Oma eelmise "paanikapostituse" eest sain ma ühe konkreetse märkuse, mis läks mulle hinge ja pani mõtlema. See kommentaar oli midagi sellist: "Minu meelest on suur vahe, kas alustada investeerimisega siis, kui oled just "kuristikust" välja roninud või siis, kui kogu elu on olnud "üks ilus alpiaas". Esimesel juhul on ka väike kalle allapoole ärevusttekitav koht "kas tõesti jälle?"... teisel puhul ei pane ka väiksemat lõhangut nii teravalt tähele." Ehk siis tegelikult pean ma endale aru andma, et oma hinges olen ma tegelikult üks katkise vaimuga hasartmängur. Ma võin seda küll peita mingisuguse muretuse ja teatava enesekindluse maski taha, aga reaalsuses on mul raske oma emotsioone talitseda, kui turud massiivselt kukuvad. Ma loodan, et aja jooksul muidugi harjun sellega, kasvatan endale piisavalt paksu naha, kogen neid languseid ja tõuse nii palju, et ei kipu südameklopsides müügi nuppe vajutama. Eks kogu see strateegiapool tahab veel tohutult õppimist ja harjutamist. Paratamatus on see, et kuna ma olen viimaste aastate jooksul kümneid tuhandeid eurosid maha mänginud, siis mõjuvad mulle punast värvi börsigraafikud endiselt liiga tugevalt. Tegelikult pean ma lisaks veel nentima ka seda, et mõnes mõttes ei ole "endine hasartmängur" päris korrektne, sest hasartmängur jääb alatiseks hasartmänguriks, isegi, kui ta end talitseda suudab.

Teatud mõttes oli mu postitus samas natuke ka provokatiivne, klikipüüdja. Et tulge nüüd, pahandage kõik ühe algajaga. Samas ei tõmmelnud ma siiski liiga palju. Kokkuvõttes oli selle vara osakaal, mille ruttu maha müüsin, alla 10% kogu mu portfellist. Ning eks neid krüptomänge saab siin teinekordki mängida, see ongi natuke nagu lotomoodi asi. Teisalt aga pean tunnistama oma ülereageerimist Change'i kasvutasku osas. Kuigi jah, siin ei saa mingist kahjust rääkida, sest see on siiski lihtsalt üks hoius. Eks see oli näide sellest, kuidas teadmatusest saab valesid otsuseid teha. Kui nägin, et Terra (UST) ehk siis tollal kõige suurem stablecoin lendas omadega kuristikku, siis kartsin, et avaldab mõju ka kasvutaskule. Sest nii palju ma siiski olin uurinud, et selle toote tagatiseks on ka stablecoinid. Hiljem rahunedes otsustasin asja veidi sügavuti uurida. Ning selgus, et krüptotasku on seotud hoopis USD Coiniga (USDC). Nagu Change ise selle kohta ütles: "USDC on ka täielikult auditeeritud, mis tähendab, et kogu sellega seotud vara on avalikustatud, seega pakub see rohkem turvalisust kui UST." Igaks juhuks muidugi olgu siia endiselt ka lisatud tõdemus, et "krüpto on ikkagi krüpto ning oma olemuselt on see ikkagi kõrge riskiga varaklass, isegi kui USDC on madalama riskiga krüptovarade hulgas." Ehk siis suures plaanis ma ilmselt nii palju ettevaatlik ikkagi nüüd olen, et kogu oma meelerahufondi ma arvatavasti kasvutaskusse ei pane, aga ühe palga jagu raha võiks siiski sinna tiksuma jätta. Nii olengi nüüd vaikselt seda siis sinna tagasi kandmas. 

Sellised lood siis turgude tõmbetuultes, et mitte öelda tormikestes. Võib arvata, et neid raputusi tuleb veel ja veel. Loodetavasti suudan siiski kainet meelt säilitada. Olgem ausad, pikas plaanis on parim aeg investeerimisega alustamiseks just täna (sest eile on juba möödas). Isegi siis, kui see tänane seis on nii ebastabiilne ja ootamatusi täis.

Ahjaa, kes veel lugenud pole, siis Võlglase Päevikusse ilmus ka hiljuti uus postitus - eksklusiivne intervjuu Paul Neitsoviga.