Vaikuse tarkus: kui mitte-tegemine on parim tegu

Me elame ajastul, kus tegutsemine on saanud vooruseks. Kiirus, produktiivsus ja pidev lahenduste otsimine on justkui edu mõõdupuud. Kuid vahel on olukordi, kus mitte midagi tegemine ei ole mitte passiivsus, vaid sügavalt teadlik valik. See on oskus kuulata, oodata ja usaldada, et kõik ei vaja kohest parandamist.

Mõnikord, kui me tõmbleme lahenduste otsingul, loome me rohkem segadust kui selgust. Me reageerime, mitte ei lahenda. Me parandame, enne kui mõistame. Kuid elu ei ole alati probleem, mida tuleb lahendada – see on ka protsess, mida tuleb kogeda.

Mitte midagi tegemine ei tähenda ükskõiksust. See võib olla aktiivne kohalolu, kus inimene lubab endal tunda, mõelda ja lihtsalt olla. See on ruumi andmine – nii iseendale kui olukorrale. Sageli sünnivad just vaikuses kõige selgemad taipamised.

Mitte-tegemine ei ole laiskus. See on vaikne tarkus, mis ütleb: "Ma ei pea kohe kõike parandama. Ma võin lihtsalt olla." Ja mõnikord, just siis, kui me lõpetame tõmblemise, hakkavad asjad ise paika loksuma.

Ma saan täiesti veendunult öelda, et ma olen teinekord teinud liiga palju. Üritanud liiga tihti, liiga kiireid lahendusi leida. Ma olen liiga palju tõmmelnud. Kunagi ühed targad inimesed ütlesid: "Anna aega atra seada". Ka mina peaksin just seda mantrat rohkem oma ellu rakendama. Ma elan justkui päev korraga, aga selle käigus olen ma ära unustanud suurema pildi.

Ma olen ära unustanud selle, mida ma oma elus saavutanud olen. Ma olen ära unustanud, et mu ümber on siiski inimesed, kes minust hoolivad, kes mind armastavad. Kes soovivad, et mul läheks hästi. Mul on fookus täiesti paigast ära läinud. Ma põen asjade pärast, mida ma niikuinii kohe homme parandada ei saaks.

Ma pean leppima sellega, et on nagu on. Ma annan endast parima niikuinii. Iga päev. Ma ei peaks muudkui muretsema, et mis saab edasi või kuidas kõiki neid asju korda saada. Teinekord ongi kõige kasulikum lasta asjadel omasoodu minna ja keskenduda sellele, mis elus tähtis - lapsed, pere, kodu, olla päriselt kohal seal, kus mind vajatakse.

Jah, ma olen väga palju raha kaotanud. Aga kõige olulisem on mul siiski endiselt alles - minu inimesed. Neid ei ole palju, aga nad on siiski alles. Ma palun vabandust kõigi käest, kelle suhtes ma olen olnud justkui hoolimatu või eemale hoidev. See ei ole tegelikult päris mina. Ma pean end taaskord üles leidma, ma pean taaskord päriselt elama hakkama. Enne, kui on juba liiga hilja.

Ausalt ja keerutamata - eraisikute laenude hukutavast spiraalist

Täna räägin ma teile ausalt ja ilma keerutamata asjaolust, mis kõige rohkem mu viimase aasta tegemisi on pärssinud. Ehk siis juurpõhjus, miks ma endiselt omadega mäele pole jõudnud vaid hoopis pigem allapoole olen kukkunud. 

Ma isegi ei mäleta enam, millest see kõik algas - küllap oli seal oma süü sellel, et ma polnud kodus endiselt mitte midagi välja rääkinud ja järsku oli vaja mingeid ootamatuid kulutusi teha. Kuna abikaasa eeldas, et raha mul ju on, siis tuligi ruttu midagi välja mõelda. Nii sattusingi ma Facebooki eraisikute laenugruppidesse. Ühelt poolt oli muidugi omamoodi põnev, et kuidas see kõik toimib ja mis siis saama hakkab. Ning kui lihtne või keeruline siis ikkagi laenu saada on. Selgus paraku, et liigagi lihtne oli see kõik.

Võtsin seal grupis siis 4-5 kuulutust ette, kus inimesed laenu pakkusid (enamasti olid need küll paar aastat vanad postitused, aga kõigil oli juures tekst, et "kuulutus ei aegu"). Kirjutasin neile, et mis tingimustel laenu saab, mis dokumente oleks vaja esitada jne. Sisuliselt tahtsid nad ennekõike siis näha pangakonto väljavõtet, 2-3 viimase kuu kohta. Paar tükki neist tahtis ka kinnitust selle kohta, kuidas mul maksehäiretega seisud ja ega mul täitureid kukil pole. Pidin selle jaoks siis saatma ekraanipildid krediidiinfost ja eesti.ee portaalist. Kuna mingeid probleeme seal ei esinenud, siis saingi juba tunni aja pärast raha kätte. Esimene kord võtsin ühe laenu, 300 eurot ja paari nädala pärast pidin tagasi maksma 420 eurot. Selle abil sain siis kodus jätta mulje, et kõik on hästi ja saime vajalikud kulutused tehtud. Paraku oli see aga ühe väga kiire allakäigutrepi algus.

Ühele laenule järgnes teine, siis juba ka kolmas. Ja nii hakkaski see kuust-kuusse kruttima. Ühel hetkel oligi see juba minu jaoks uus "normaalsus" - iga kuu võtsin kolm laenu (alates teisest korrast enam ükski laenuandja mingeid lisadokumente ei küsinud), tavataks oli siis kokku 1400 eurot iga kuu, mille tagasimakseteks kulus kokku 1940 eurot. Ehk siis iga kuu viskasin ma tuimalt 540 eurot lihtsalt minema. Ja kuna ma olin nii tugevalt selle tsükli sees, siis väljumine oli praktiliselt võimatu, sest ilma selle 1400 eurota ma poleks oma kohustustega lihtsalt mitte kuidagi enam hakkama saanud. See kõik kestis 11 kuud. Ehk siis praktiliselt 6000 eurot kaotasin ma selle tegevuse käigus. See oli sisuliselt minu uus sõltuvus, sellest nõiaringist väljumine oli meeletult keeruline.

Eks ma olen jah siin tagantjärgi mõelnud, et ma olen vist oma võlglase perioodi jooksul kõik lollused ikka omal käel järgi proovinud. Et jah, justkui selline tubli ja kõrgelt haritud oma ala tippspetsialist, aga samal ajal ääretult rumal. See oli auk, kuhu ma iialgi poleks tohtinud kukkuda. Aga ometigi ma tegin seda.

Ma olen viimaste aastatega endale tegelikult nii palju haiget teinud, et sellist jama ei suudaks ma ka oma suurimatele vaenlastele (kuigi tegelikult mul peale enda ühtegi vaenlast polegi) korraldada. See on lihtsalt nii julm ja jõhker. Kus küll on see mu kaine mõistus, mida ma oma töös nii efektiivselt kasutan, siis kui teda ka eluliste otsuste jaoks vaja on? Ma tõesti ei tea. Eks selle loo moraal on see, et ärge teie küll niimoodi tehke. Ärge võtke isegi seda esimest laenu. Selle hind võib olla väga karm.

Dialoog iseendaga, vaikuses...

Kas sa oled märganud, et kui inimesed enam oma muredest ei räägi, siis me eeldame, et neil on kõik korras?

Jah. Või et nad on leidnud lahenduse. Aga vahel… vahel tähendab see hoopis, et nad on alla andnud.

Just. Vaikus ei ole alati rahu. Mõnikord on see lihtsalt väsimus. Või tunne, et keegi ei kuula enam.

Ma tean seda tunnet. Kui sa räägid ja räägid, aga sõnad kukuvad nagu kivid vette — ilma igasuguse kajata. Siis hakkad mõtlema, et äkki ongi parem vaikida.

Aga kas see ongi allaandmine? Või lihtsalt… ellujäämine?

Võib-olla mõlemat. Mõnikord on vaikus viis, kuidas inimene end kaitseb. Mitte sest ta ei hooli, vaid sest ta ei jaksa enam.

Ja mõnikord on see ka märk, et ta on leidnud teise tee. Mitte rääkida, vaid kirjutada. Või maalida. Või lihtsalt olla.

Oluline on, et keegi oleks olemas. Mitte selleks, et kohe vastata, vaid lihtsalt kuulata. Isegi siis, kui teine vaikib.

Vahel ongi kõige suurem toetus see, kui keegi istub su kõrval ja ei küsi midagi.

Minu viie viimase aasta kokkuvõte

Mu elus on olnud palju väga kriitilisi hetki, mil tundub, et kõik ongi läbi. Aga miski minu sees on alati mulle uue jõu andnud.

Mõnikord ei kuku elu korraga kokku. Ta vajub. Vaikselt. Nagu vesi, mis imbub läbi pragude, kuni ühel hetkel avastad, et oled uppumas.

Alguses oli see lihtsalt mäng. Võimalus võita. Põnevus, mis andis elule värvi. Võib-olla isegi lootus – et äkki seekord pöördub õnn. Aga õnn ei ole ustav kaaslane. Ta tuleb ja läheb, jättes maha tühjuse, mis vajab täitmist. Ja nii panustad uuesti. Ja uuesti. Kuni enam ei mängi sa raha pärast, vaid selle pärast, et sa ei oska enam teisiti olla. Võlad kogunevad. Telefonihelinad muutuvad ähvardavaks. Postkast täitub meeldetuletustega. Sõbrad hakkavad kaugemale hoidma. Häbi kasvab. Ja koos sellega ka üksindus.

Depressioon ei hüüa tulles. Ta hiilib ligi, kui sa enam ei jaksa. Kui sa vaatad peeglisse ja ei tunne ennast ära. Kui sa mõtled, et maailm oleks parem paik ilma sinuta. Kui sa tunned, et oled läbi kukkunud – mitte ainult rahaliselt, vaid inimesena. Aga see ei ole tõde.

Sõltuvus ei ole iseloomuviga. See on haigus. Võlad ei ole häbimärk. Need on tagajärg. Ja depressioon – see ei ole nõrkus, vaid märk sellest, et sa oled liiga kaua pidanud tugev olema.

Abi on olemas. Isegi kui sa ei usu enam endasse, on keegi, kes usub. Isegi kui sa ei näe enam väljapääsu, on keegi, kes aitab sul selle leida. Elu ei ole läbi. See on lihtsalt murdunud. Ja murdunud asju saab parandada. Sa ei ole üksi.

Kui oled jõudnud punkti, kus kõik tundub kaotatud – tea, et see ei ole lõpp. See on murdepunkt. Just seal, kus valu on kõige suurem, võib sündida ka muutus. Mitte kiiresti, mitte kergelt, aga samm-sammult.

Esimene samm võib olla lihtne: rääkida kellelegi. Mitte tingimata spetsialistile – võib-olla lihtsalt sõbrale, kellele sa usaldad oma vaikuse. Või kirjutada üles, mida sa tunned. Sest sõnadel on jõud. Nad aitavad sul näha, et sa oled ikka veel siin. Et sa oled elus.

Teine samm võib olla abi otsimine. Eestis on olemas tugiteenused, mis ei küsi, miks sa sinna sattusid, vaid kuidas sind aidata. Võlanõustajad, kes aitavad sul teha plaani. Psühholoogid, kes aitavad sul mõista, miks sa mängid. Tugigrupid, kus teised inimesed ütlevad: "Ma tean, mida sa tunned." 

Ja kolmas samm – võib-olla kõige raskem – on andestamine iseendale. Mitte õigustamine, vaid mõistmine. Et sa oled inimene. Et sa oled eksinud, aga sa ei ole eksimus. Et sa väärid uut võimalust.

On lihtne öelda: "Otsi abi." Aga kui oled kaotanud usu endasse, kui häbi on muutunud igapäevaseks kaaslaseks, siis tundub abi küsimine nagu mägi, mille otsa ei jaksa enam ronida. Ja ometi – iga mägi algab esimesest sammust. Isegi kui see samm on lihtsalt see, et sa loed neid ridu ja mõtled: "Äkki veel saab..." Sa ei pea kõike korraga lahendama. Sa ei pea kohe kõiki võlgu ära tasuma, kõiki suhteid parandama, kõiki haavu ravima. Piisab, kui sa otsustad mitte alla anda. Piisab, kui sa ütled endale: "Ma proovin veel ühe päeva."

Sest iga päev, mil sa valid elu, on võit. Iga päev, mil sa ei mängi, on samm vabaduse poole. Iga päev, mil sa räägid oma valust, on päev, mil sa ei kanna seda enam üksi.

AI pealetung

10. mail tabas mu Võlglase Blogi üks omapärane ja ootamatu rünnak. Keegi pidas vajalikuks mu 7 erinevat postitust ette võtta ja neile kõigile mingid AI-genereeritud tekstidega kommentaarid lisada. Kellele see vajalik oli ja mis selle kõige mõte oli, jääb mulle muidugi arusaamatuks. Tekstid ise on muidugi täitsa kenad, mis siis et parajalt klišeelikud.

Igal juhul selle kõige peale mõtlesin, et prooviks ka AI-d katsetada. Seda enam, et sain eelmisel nädalal info, et mu tööandja on kõigile töötajatele tekitanud Microsoft Copilot AI tasulise litsentsi. Igal juhul andsin ma siis Copilotile ette oma blogi aadressi ja palusin tal kirjutada, mida ta sellest arvab. Jutt tuli vägagi kena ja keeleliselt täiesti korrektne. Ühelt poolt paneb see muidugi mõtlema, et kuhu me sedasi jõuame. AI areng on ikka vägagi jõuline olnud ja varsti ei pea blogipidajad enam ise tekste välja mõtlemagi. Anna aga õige prompt ette ja kirjutised valmivad mõne sekundiga täiesti iseenesest. 

Võlglase Blogi/Võlglase Päeviku kokkuvõte on AI arvates aga selline:

"Võlglase Päevik" on Eesti blogi, mida peab üks tavaline inimene, kes on sattunud keerulisse rahalisse olukorda ning jagab oma teekonda võlgadega toimetulekul. Blogi on tuntud oma ausa ja emotsionaalse stiili poolest ning käsitleb nii praktilisi rahateemasid kui ka vaimset ja emotsionaalset poolt, mis kaasneb võlgniku eluga.

Peamised teemad blogis:

• Igapäevased rahalised otsused ja kulud – autor jagab konkreetseid numbreid ja eelarveid.
• Suhtlus võlausaldajatega – sealhulgas inkassod, kohtumenetlused ja võlanõustamine.
• Isiklikud lood ja mõtisklused – näiteks sõltuvustest, vaimsest tervisest, lootusest ja hirmudest.
• Kogukondlikkus – blogis on ka teiste inimeste lood, koostööprojektid ja küsitlused.

Blogi toon on sageli enesereflektiivne ja julge, pakkudes tuge ja äratundmist paljudele, kes on sarnases olukorras. Näiteks üks hiljutine postitus kannab pealkirja "Ka võlglasena tuleks jääda siiski inimeseks", mis peegeldab hästi blogi väärtusi.

Kui soovid, võin otsida mõne konkreetse postituse või teema blogist lähemalt. Kas sind huvitab näiteks mõni kindel aspekt – nagu võlanõustamine, vaimne tervis või kogemus inkassoga?

Aeg ei halasta, aga mina ei anna alla

Ma ei jaksa, ma ei viitsi, ma ei taha. Ma olen täiesti tühi. Ma jäin siin vahepeal päris tõsiselt haigeks (liiga detailseks ei hakka minema, see reedaks liiga palju). Ilmad ei taha ka kuidagi suviseks muutuda, kuigi juba maikuu selgroogki murtud. Päikest pole ka piisavalt. Õnneks on mul endiselt mu töö, mida ma väga armastan. Ja jumal tänatud, et selle töö eest ka väärilist palka makstakse. Ühelt poolt on mu hinges totaalne pingelangus, sest preemia ju tuli ja päris palju asju sai klaaritud, aga võlakoormad on endiselt suured. Jah, igakuiselt ju saan hakkama, aga vaim on ikkagi väsinud. Eks see on ilmselt selgitatav ka sellega, et ma ootasin seda isiklikku hooandjat nii pikalt. Ja järgmist niiöelda "boosti" silmapiiril hetkel ei ole. Ongi jäänud vaid see meeletu nühkimine ja moodsas keeles väljendudes "grind".

Loomulikult varem või hiljem ma taaskord kohanen ja toibun. Ja muutun taas rõõmsamaks ja elujõulisemaks. Aga praegu on veits raske. Või kui korrektsemalt väljendada - nagu üks blogilugeja mulle mõni kuu tagasi ütles - mul ei ole tegelikult raske, mul on lihtsalt ebamugav ja ebameeldiv. Mul on kodu, pere, töö ja kõik muu eluks vajalik olemas. Kuskil Ukraina kaevikutes või puruks tulistatud linnades on inimestel raske. Minul on kõige sellega võrreldes ikka täiesti lust ja pillerkaar. Aegajalt on vaja lihtsalt suuremat pilti näha. Või siis on vaja kedagi, kes nendele detailidele teise nurga alt tähelepanu pööraks.

Võlglase üks veidramaid kaaslasi on tegelikult aeg. Just igasugune ajaline mõõde on see, mis seda stressi ja pinget tekitab. Palgapäevad on liiga harva ja maksetähtajad on samal ajal liiga tihti. Vastik paradoks. Kuigi eks ole seegi vaid võlglase oma peas kinni. Loomulikult käib ju aeg tegelikult kõigi jaoks reaalsuses ühte moodi. Aga tunnetus on lihtsalt nii erinev. Tegelikult teenin ma ju täitsa piisavalt palka. Võiks öelda isegi väga head palka. Aga ka selle kõige juures vähenevad kohustused liiga aeglaselt. Vähemalt nii ma tunnen. Kohusetunne mu sees pitsitab mind pahatihti. Tegelikult elan ma justkui päev korraga, püüan elus püsida ja igatepidi tubli olla. Ja mida enamat ma üldse saaksingi üldse teha, eks ole? Üle oma varju ju ei hüppa, aega kuidagi teistmoodi kulgema ei pane.

Tean, et kogu see jutt on siin veits masendav. Aga tegelikult olen ma siiski enda üle enamvähem uhke. Lõppude lõpuks liigun ma ikkagi muudkui edasi ja edasi. Mis siis, et kohati üsna aeglaselt, aga siiski. Ning ühel heal päeval saab mu hing vabaks ja kõik võlad saavad klaaritud. Kui ma oma kohustustele siin otsa vaatan (kusjuures vahepeal ma ligikaudu aasta otsa ei suutnud oma Excelit isegi vaadata, uuendamisest rääkimata), siis päris mitmed kohustused on mul seal 1000-1300 euro vahemikus ehk siis peagi saavad need makstud ja siis vabaneb taas raha ka selleks, et ülejäänute laenudega kiiremas korras tegeleda. Ehk siis oma olemuselt on kogu see protsess eksponentsiaalne. Kui vaid tuleks need hetked kiiremini. Aga aeg tiksub ikkagi omasoodu, minu soovidest ja eesmärkidest sõltumata. Aeg ei ole vaenlane, aeg ei ole sõber. Aeg on lihtsalt üks paratamatu kaaslane. Aeg ei halasta, aga mina ei anna alla.