Salakavalast hasartmängupiirangust, otse ja keerutamata

Kuna loetud kuude pärast lõpeb mu HAMPI piirang, siis räägiksin üle pika aja taas ka sellest teemast täpsemalt. Teen sellest juttu hästi ausalt ja keerutamata. Alustaksin sellest, et tegelikult ei ole korrektne öelda, et piirang lõpeb. Ise see ei lõpe. Süsteem on üles ehitatud sellele, et lihtsalt sinu poolt määratud aja pärast on sul võimalus see piirang lõpetada - valikus on 6 kuni 36 kuud (kuuajalise sammuga). Ning lisaks on sul võimalus endale piirang seada kolmes erinevad kategoorias - õnnemängud (ehk siis tavalised slotimängud, ruletid, pokker jne), toto mängud (spordiennustus, sõnast totalisaator) ning tavapärane loto (eeldan, et siia alla kuuluvad siis nii igasugused bingo loto, viking loto kui ka ehk kiirloteriid). Minu piirangud on seatud kahele kategooriale - toto ja õnnemängud. Olukorra illustreerimiseks lisan siia ka pildi, mis mulle maksuameti kodulehel avaneb.

Teatud mõttes on mul kahju, et siin ei saa neid piiranguid veelgi pikemaks perioodiks sättida. Aga noh, küllap on sellel mingi konkreetne põhjus, miks just nii on see otsustatud ja seadistatud. Kui inimene aga ennast ei usalda, siis on alati võimalus eelmise perioodi lõppedes endale uus kuni 3-aastane piirang peale panna. Selles mõttes on kõik hästi.

Omaette teema on aga kogu see loogika, millistele kasiino- ja spordiennustusportaalidele see kõik kehtib. Eestis asuvate füüsiliste kasiinodega on lihtne - kuna neis kõigis on ukse peal ID-kaardi kontrollimise kohustus, siis reaalsuses näiteks mina mitte ühessegi neisse sisse ei saa. Uksest sisse saan, aga valvelauast ma kuidagi edasi pääseda ei tohiks. Online portaalidega on aga muidugi asjad segasemad. Eestis ametlikult tegutsevate saitidega on asi taaskord konkreetne - ma ei saa üheski neis mängida ega ka mitte mingeid rahalisi tehinguid teha (ei sissemakseid ega väljamakseid), mõnes ei saa ma isegi sisse logida. Aga nüüd siis asja kurbloolisuse juurde - maailmas on hinnanguliselt üle 2000 online kasiino ja spordiennustusportaali. Eestis ametliku litsentsiga tegutsevaid (ehk siis neid, mis alluvad ka Eesti maksuameti reeglitele ja seadustele) on neid 25-30. Seega, tegelikkuses on umbes 99% maailma netis tegutsevatest mängupõrgutest sellised, mis mitte kuidagi sellele HAMPI piirangule ei allu. Nagu te juba siin erinevatest postitustest olete lugenud, siis tegutsen ja töötan ma igapäevaselt IT-valdkonnas. Ning ilmselgelt ei usuks mitte keegi, kui ma ütleksin, et ma ei tea, kuidas oma nutitelefoni või arvutit seadistada, et saaksin litsentseerimata kohtades panuseid teha või slotimasinaid keerutada. Loomulikult ma tean, kuidas see käib. Seda juba ainuüksi selle tõttu, et kui millalgi 15 aastat tagasi kogu see litsentsi teema Eesti Vabariigis püsti pandi, siis mängisid alguses sisuliselt kõik eestlased litsentseerimata kohtades (sest litsentside taotlemine oli aeglasem kui vastava seaduse vastuvõtmine) ning põhjalikud õpetused igasugustest EMTA piirangutest (EMTA pani kõigile netipakkujatele peale käsu, et nad peavad mittelitsenteerimata mängutoad ära blokeerima ja näitama seal EMTA hoiatusteadet) mööda pääsemiseks olid väga lihtsasti leitavad.

Mis siis aga üldse takistab mind endiselt mängimast ja panustamast? Tegelikult on vastus lihtne - sisuliselt kõik usaldusväärsed saidid, kuhu ma vähegi oma raha panna julgeksin, on Eestis ametliku litsentsiga ja selle tõttu HAMPI piirang tegelikult ikkagi töötab täitsa adekvaatselt. Mul puudub vähemgi tahtmine kuskile kahtlasesse Kariibi mere saartel registreeritud saidile oma raha kanda. Mitte kuidagi ei ole ma huvitatud lisaks tõenäosusteooriale (ehk siis mängudes võitmise lootusele) hakata võitlema ka potentsiaalsete netipetturitega. Kui Eestis mõni portaal mulle liiga teeks, oleks mul kellelegi kaevata - kasvõi seesama EMTA või tarbijakaitse jne, aga suvalise Barbadose või Bahama netikasiino jamade eest ei kaitseks mind mitte keegi. Loomulikult on tegelikkuses olemas ka siiski selliseid usaldusväärseid portaale, millel pole Eestis tegevusluba ja mis ei allu EMTA kontrollile. Kuid siin on minusuguste jaoks taaskord üks kaitsev nüanss. Enamasti on selliste saitide puhul nende enda sisemised reeglid sellised, kus nad lihtsalt ei lase Eestist kontot teha või siis ei lase sul sinna rahalisi ülekandeid teostada. Loomulikult ma siin mitte ühtegi firmanime välja tooma ei hakka ning ei räägi ma ka teadlikult kõigest sellest, kuidas neid uksi avada.

Ma ei ole isegi kordagi proovinud, kas ma saaksin kuskil kahtlases kohas endale konto teha või sinna raha peale kanda. Ma ei julge, ma ei taha, ma ei tohi. Nii lihtne see kõik ongi. Ehk siis - kes tahab, see leiab enda jaoks alati need võimalused, kes aga ei taha, see leiab põhjendused ja vabandused, miks neid asju mitte teha. Mina aga lähen mõne kuu pärast taas EMTA lehele ja pikendan uuesti oma HAMPI piirangu maksimaalse 3 aasta peale, sest 100%-list usaldust mul iseenda deemonite suhtes endiselt siiski pole.

Pimeda novembrikuu tumehallid mõtted

Käes on november. Kõige klassikalisem Eesti kliimavöötme masenduskuu - kõik on pime, kõle ja hinges on veel viimased mälestused hiljuti lõppenud kaunist suvest. Ei imesta üldse, et paljud eestlased just sel ajal kliimapagulasteks hakkavad. Hea meelega lendaks isegi kuni aprill-maini kuskile soojale maale päikest otsima. Aga no mis sa teed - eks elu teeb omad korrektiivid ja koos koolilastega on selline samm paraku üsna keeruline. Aga noh, lõpuks saab ka see pime aeg otsa ja tulevad uued rõõmsamad hetked. Alati on see ju niimoodi olnud.

Tegelikult on mul lisaks sellele pimedusele veel üks ootamatu tüdimus tekkinud. Tundub, et igasugused võlgadega seotud teemad on minu jaoks lõplikult end ammendanud. Ma ei jaksa, ei viitsi ega taha enam neist asjadest isegi mõelda, veel vähem neid kuidagi analüüsida või neist kirjutada. Mul oli küll siin kuu aega tagasi plaan, et võtaks selle Delfi artiklite sarja nimega "Võla võim" ette ja analüüsiks seda veidi ka enda poolt (praktiseerinud võlglane ju ikkagi), aga vähemalt esialgu ei ole kuidagi seda vaimu peale tulnud. Ning vägisi mingi postituse nimel ei hakka seda endast välja ka pigistama. Eks näis, mis aeg toob, kas see küllastus läheb üle ja viitsin mingi aja pärast uuesti neil teemadel mõelda või ongi nüüd sellega lõplikult finiito.

Kusjuures, kui võlateemadest on mul vähemal või suuremal määral kopp ees, siis näiteks mängurlusest võiksin vist lõputult nämmutada. Seda teemat jaksan ma ikka ja jälle analüüsida ning oma käitumise peale sügavamalt mõelda. Kuigi eks sellegi teema igasugused detailid ja nüansid on siin aja jooksul päris põhjalikult läbi käidud. Aga võlateema tundub mulle lihtsalt selline natuke isegi veel häbiväärsem teema kui mängurlus. Aja jooksul olen hakanud mõtlema, et hasartmängur olla on tegelikult isegi justkui rohkem välja vabandatav kui võlaorjusesse langemine. Mängusõltuvus on ju oma olemuselt haigus, kus mingi sisemine deemon juhib sind. Aga laenude võtmine ja laenuandjate teadlik petmine on ju täitsa mõistusega selgitatav sihipärane tegevus, millel tihtipeale mingeid vabandusi enam polegi. Enese lõhkilaenamine on tegelikult ju lihtsalt finantstarkuse täielik puudumine, sõltumata nendest juurpõhjustest. Puhas lollus lihtsalt. 50-protsendilise KKM-iga laenu võtmisele ei ole mitte kunagi mitte ühtegi normaalset põhjust. Ehk siis teatud mõttes olen ma endale pigem valmis andestama mängurlust kui lõhkilaenamist. Iseasi, kui loogiline see üldse tundub?

Tegelikult tunnen ma kohati ka, et ma olen igasuguse eneseanalüüsiga liiga kaugele ja liiga sügavale läinud. Need suured sisekaemused on minu olemist ja elamist lausa pärssima hakanud. Ikka ja jälle taban ma end mõtlemast sisuliselt iga oma elus tehtud vea ja eksimuse peale. Mis mind viis nende tegudeni, kuidas oleks saanud neid asju ära hoida? Aga võibolla on see kõik vajalik osa minu teekonnast täieliku paranemiseni. Et kõik igasugused suured plahvatused olen ma ära korraldanud, nüüd veel kannatab see maapind igasuguste järeltõugete all ning lõpuks peaks ma ju kogu sellest jamast ka lõplikult taastuma. Õudne, et see kõik ikka nii meeletult palju aega võtab.

Ma olen peaaegu alati olnud ettemuretseja. Ja seda ikka üsnagi pikas ajaperspektiivis. Mitte nii, et vaatan, et oh, novembri arved on makstud, hea olla, hing vaba. Pigem ikka mõtlen alati vähemalt pool aastat ette oma igasuguseid asju. Kuna mul on kõik laenukohustused kenasti Excelis kirjas, siis tean üsna täpselt aimata, mis seisus ma näiteks järgmise aasta aprillis võiksin olla. Aga mulle tundub kohati, aga ma ei tohiks nii pikalt ette neid asju mõelda. Elu jääb niimoodi elamata, rõõmud täiel määral tundmata. Kindlasti ei saa minust samas kunagi ka sellist "päev korraga" elavat inimest, aga veidi tuleks ikkagi neid asju tagasi tõmmata.

Oh, neid mõtteid on ikkagi kuidagi liiga palju. Ma peaksin ilmselt oma psühholoogiga ühendust võtma. Kunagi määrati mulle riigi poolt 10 seanssi, aga reaalsuses kasutasin ma neist ära vaid 3. Sellest on tänaseks küll üle 2 aasta möödas, aga tulekski ilmselt uurida, kas mu diil endiselt veel kehtib. Üks korralik mõttevahetus usaldusisikuga oleks ilmselt täpselt see, mida hetkel vajan. Vot siis - seekord oli vist mu postitusest mulle endale lausa praktiline kasu ka, korrastas mõtteid ja suunab mind konkreetsetele tegudele. Eks siis järgmises postituses annan teada, kuidas mul selles osas läks. Seniks aga kõike kõige paremat ja võitleme edasi! Kui mitte rahamuredega, siis vähemalt oma hingemuredega. Hing vajab ka ikkagi hoolt ja pikka pai.

Mineviku vead minu tänaste teadmiste taustal

Viimasel ajal olen ma ikka ja jälle järjest rohkem hakanud mõtlema oma minevikule. No kogu sellele mängurlusele ja tekkinud võlgadele. Teatud mõttes olen ma ilmselt natuke ebatavaline võlglane. Mul on haridus, mul on koguaeg olnud keskmisest parem töökoht (ja ka palk), omast arust on olnud täitsa ka mõistust ja järjepidevust oma rahaasju kontrolli all hoida, aga ometigi lendasin ma täiega kraavi. Suures plaanis võiks ju isegi öelda, et tegelikult minu elustiil ei tohiks üldse mitte mingeid võlgasid tekitada. Kuid piisab ühest ainsast ajuhälbest nimega hasartmängusõltuvus ja oledki omadega ummikus. Minu ainus õnn selle kõige juures on see, et kui kord oma võlad ületatud saan ning mängudest eemale hoian, siis peaks ma elu lõpuni üsna mõnusasti elatud saama. Tegelikkuses ma ju ei ole kunagi elanud üle oma võimete. Probleem oli milleski muus ja seda saab nii lihtsalt ja konkreetselt identifitseerida ning selle läbi ka sellest jagu saada. Või noh - vähemalt peaks olema võimalik seda kontrolli all hoida.

Teatud mõttes on mul natuke isegi kahju, et ma oma blogi ei alustanud juba siis, kui oma deemonitega võitlesin. Kõik need emotsioonid, mida tõid ägedad võidud või täiesti hoomamatud kaotused - kõik need jäid tollal lootusetult minu enda sisse. Ma ei saanud neid mitte kellegagi jagada. Iseasi, kas ma tollal üldse oleksingi võimeline olnud neid sõnastama. Pigem tahtsin noil hetkedel lihtsalt maa alla vajuda ja ära surra. Kuid ometigi suutsin kogu seda jama enda sees hoida ja vähemalt teadaolevalt keegi mitte millestki aru ei saanud. Kõik, mis aja jooksul siin blogis nendest aegadest meenutanud olen, on tegelikult tulnud siia läbi mingi kaine mõistuse filtri. Neis puudub see traagika-eufooria-masenduse kokteil, mis mind ikka ja jälle pikali tiris. Teisalt on see kõik mulle andnud oma korraliku paksu naha ja ehk ka maailma väärtuste selgema mõistmise.

Ma olin selles perioodis mingis totaalses mugavustsoonis. See kõlab küll absurdselt, et kuidas saab üldse sellise ebastabiilsuse taustal olla mugavustsoonis, aga kohe selgitan. Mul olid tegelikult välja kujunenud omad rutiinid, omad kanalid, kuidas raha juurde saada. Isegi omad süsteemid - kuidas tekitada ilusaid pangakontoseise, et ikka ja jälle oleks võimalus uut raha peale saada. Sellest kõigest kujunes teatud mõttes lausa omaette hasart - kas ma suudan laenuandjad "ära petta"? Kuigi aja jooksul olen ma mõistma hakanud, et tõenäoliselt pingutasin ma selle kõigega kohati isegi üle, sest ega need laenukontorid väga vaeva ei näinud, et mulle tõestada, et ma ei tohiks tegelikult laenu saada. Vastutustundlikust laenuandmisest on kogu see turg ikka lootusetult kaugel, nii laenuandjate kui ka loomulikult laenuvõtjate osas. Ainus jama on siin selles, et tegelikult on kogu selles teemas vaid üks osapool, kes lootusetult kaotab - need on loomulikult laenuvõtjad. Lõpuks on ju just võlglased need, kes tegelikult selle jamaga oma karjääri ja teatud määral isegi elu ära võivad rikkuda. Üks asi on kogu see rahaline kaotus, mis paneb edasi muudkui valesid ja veelgi valemaid otsuseid tegema (teate ju küll seda uute laenudega vanade laenude kinni maksmist, nii kaua kuniks lumepall tapvalt suureks veerleb), aga teine pool on kõik need kaotatud närvirakud, vaimne tervis ning lõpuks ilmselt ka füüsiline tervis (stressiseisund, ebaregulaarne toitumine, kehv uni jne), mis neid potentsiaalseid eluaastaid ikka meeletus koguses vähemaks tõmbab. Jääbki üle vaid ohata ja loota, et äkki tulevik toob vähemalt mulle nii palju rõõmu, et suudan end taastada. Aga kardan, et mõned aastad jäävad mul selle perioodi tõttu ikkagi elamata...

Mu eesmärk ei olnud siin kedagi õpetada või noomida. Ammugi mitte ei taha ma kellegi peale näpuga näidata, et ärge minu vigu korrake. Ma võin siin igasugust juttu kokku kirjutada, aga reaalsuses ei suuda väljaspoolt mitte keegi tegelikult mitte ühtegi sõltlast maha tõmmata. Kogu see protsess peab algama mängurist endast. Tema ise peab leidma selle miski, mis annaks talle märku, et aitab küll. Muidugi on mul endal kurb meel, et minul läks meeletult palju aega raisku. Muidugi oleksin võinud palju varem oma paranemisteekonda alustada. Aga samas olen ma õnnelik, et ma tegin seda kõike siiski enne, kui oleks võibolla olnud juba lootusetult hilja. 

Sügisene rutiin ja stabiilne kulgemine

Nagu olete ilmselt märganud, siis on see blogi siin vaikselt passiivsemaks ja vaiksemaks jäänud. Eks alati võib võlablogide puhul tekkida küsimusi, et miks need postitused nii harva tulevad? Kas on midagi halba juhtunud või juhtumas? Olen isegi paar kirja saanud tegelikult, kus seda küsitud on. Aga ei, tegelikult on kõik endiselt hästi ja asjad liiguvad vaikselt, aga samas stabiilselt muudkui paremaks ja paremaks. Eks asi ongi tegelikult selles, et igasugused võnked ja üllatused on järjest harvemaks jäänud.

Kusjuures, sel aastal ei saanud ma ju isegi palgatõusu, aga siin oli põhjuseks ennekõike see, et kuna ma olin palkade ülevaatuse ajaks firmas töötanud alla aasta ja lisaks ei kehtestatud mulle katseaega, siis lihtsalt ei kvalifitseerunud ma veel selleks. Aga no eks seda põnevam saab järgmise aasta kevad olema, kui see teema taas aktuaalseks saab. Arvestades seda praegust meeletut inflatsiooni ja tööandja ülimalt häid majandusnumbreid (igasugused aasta eesmärgid on sisuliselt tänaseks juba täidetud), siis peaks omajagu positiivset lootust ja ootust jaguma küll. Ning ka "väike" preemia võiks ja peaks tulema.

Laenujäägid muudkui vähenevad, lisatöö osas on ka endiselt mõnusalt tuhhi ja energiat, kõik sujub. Eks ma siin olen mõelnud, et võiks ju vahelduseks mingi numbripostituse ka teha, aga samas - kas see teid üldse huvitakski? Võite ju siin kuskil kommentaariumis või e-maili teel mulle teada anda, kas oleks sellel mingitki pointi või kui sügava detailsusega seda kajastada võiks? Ahjaa, kunagi sai siin suurelt räägitud sellest Ukraina aitamisest reklaamiklikkide abiga. See asi mul toimib endiselt, kuigi enam igakuiseid ülevaateid ma ei anna. Aga eks ma aasta lõpus võtan kõik need numbrid kokku ja teen väikse ülevaate ka. Ütleme nii, et ka siin osakonnas on tegelikult mõnus stabiilsus käes ja igakuine 40-50 eurot tiksutate te mulle seda reklaamiraha endiselt. Aitäh teile kõigile selle eest! Iga klikk loeb, nagu võiks selle kohta öelda!

Kui muudest teemadest rääkida, siis endiselt võitlen siin vahelduva eduga ka oma kaaluprobleemiga. Vahepeal läks juba päris hästi, aga suvel vajus see värk kuidagi mul jälle ära ja päris mitu kilogrammi tuli tagasi. Nüüd aga muretsesin endale väikse abivahendi nutikella näol ja püüan sellest uut motivatsiooni leida, et lisaliikumiste abil taas kilod õiges suunas liikuma ajada. Eks raske on seda kõike kontrolli all hoida, kui töötada 100% kodukontoris. Liikumine jäi mul siin argipäevadel teinekord vaid 1000 sammu piiresse, mida on ilmselgelt liiga vähe.

Mult on küsitud ka seda, et mis mu investeerimisportfellist tänaseks saanud on. Vastus on lihtne - kõik müüsin maha, peale III samba. Õnneks vist suhteliselt heal hetkel ja mingeid megakahjumeid ma ei saanud. Suurim õppetund minu jaoks oligi selle kõige taustal see, et laenulepingutega koormatud inimene ei peaks investeerimisega tegelema. Närvid ei pea lihtsalt vastu ja lõpuks tekitab see rumalaid ja liiga emotsionaalseid otsuseid. Ehk siis jah, mina keskendun vaid III samba stabiilsele täitmisele (nagu ikka - iga kuu 500 EUR sisse) - jooksvat seisu ma väga tihti seejuures vaadata ei taha, tean, et see on hetkel omajagu punases (aga sellel kõigel on minu jaoks loogilised põhjused). Oma vaba raha või siis seda meelerahufondi hoian ma endiselt suures osas Change kasvutaskus. Seal küll veidi need tingimused muutusid keset suve ja nüüd nad maksavad 4% aastaintressi, aga parem ikka, kui kuskil pangakontol seda hoida. Iga kuu natuke seda intressitulu sealt siiski tiksub.

Sellised need seisud mul siin siis hetkel ongi. Teatud mõttes ääretult igavad, aga mu enda jaoks on seda põnevust ja head kulgemist täiega. Elus peavad olema eesmärgid ja verstapostid, milleni jõudmist on hea oodata. See annab kuidagi elule selle tõelise mõtte. Ning seda kõike on mul nii mõneski mõttes päris palju. Nautigem siis sügist ja katsugem see peagi saabuv pime november üle elada. Slava Ukraini!

Kas võlg ikka on alati võõra oma?

Ma olen seda praegust postitust vist oma 5-6 korda ikka ja jälle alustanud, siis uuesti ära kustutanud ning arvutigi kinni pannud. Mõtteid justkui oleks, mida jagada või jäädvustada, aga samas ei tule nagu seda tuhhi peale, et see kõik ära vormistada. On selline veider aeg. Natuke isegi liiga pingevaba aeg. Ukraina sõda liigub lõpuks positiivses suunas, koroonapaanikat sel sügisel polegi tekkinud, elektriturg siluti ka veidi ära selle universaalteenusega. Aga noh, ikka kurdetakse ja kardetakse, et karm talv on tulekul.

Ma ei tea, mul nagu enam mingeid hirme polegi. Pigem on sellist tööd ja rabelemist nii palju peale tulnud, et polegi aega enam muretseda. Laenujäägid vähenevad nii mis mühiseb, aga hingerahust on veel asi kaugel - tuleb samas vaimus edasi pusida.

Kuigi üks mu mõte oli siin ette võtta Delfi artiklitesari "Võla võim", siis sellega pean oma mõtteid veel natuke korrastama. Igal juhul soovitan kõigil, kel vähegi võimalik sellega tutvuda. Megatöö on ära tehtud. Kogu meie laenuturg alates kahtlastest laenukontoritest kuni kohtunike isiklike eelistusteni välja on ikka väga korralikult lahti hekseldatud. 

Täna tahtsin tegelikult rääkida hoopis ühest omamoodi paradoksist. See on laenude tagasimaksmise tempo ja laenude võtmise maine üleüldiselt. Teame ju kõik seda lapsepõlvest sisse söödetud mantrat, et võlg on võõra oma. Paljud meist on sündinud ja elanud Nõukaajal, mil sisuliselt mingit laenuturgu ei eksisteerinudki. Laenud oli häbiasi, kapitalistlik värdmoodustis. 

Olles tänaseks sisuliselt kõikvõimalikud laenudega seotud protsessid läbi elanud, pean aga tunnistama, et nii mustvalge see maailm ikka ei ole. Headel tingimustel asjalikel eesmärkidel saadud jõukohane laenuleping on täiesti OK asi. Ning lisaks olen täheldanud, et iga hinna eest võimalikult ruttu laenude tagasimaksmine võib pigem isegi negatiivsete tagajärgedega olla. Nii olengi ma tänaseks kuidagi enda jaoks mingi hingerahu saavutanud - kui mu sissetulekud on piisavad, et rahulikult ära teenindada kõik võetud kohustused ja seejuures säilitada elamisväärne elu, siis ongi kõik hästi. Muidugi, kui näiteks palk või muud püsitulud järsku tõusevad, siis ehk tasub mõelda laenude kiirema tagasimaksmise peale, aga niisama uisapäisa iga vaba sent kuskile kiirendisse visata pole ka nagu eriti mõtet. Nagu olen varemgi öelnud - tegemist on maratoniga, kus tõmmeldes kaugele ei jõua. Tähtis on saavutada stabiilne tempo ning elamisväärne elu. Olen tegelikult siin minevikus korduvalt seda viga teinud, et olen iga hinna eest üritanud laene ennetähtaegselt tagasi maksta. Kuid sellejuures olen ma peaaegu alati lõpetanud olukorras, kus kuu lõpus tuli siis uus laen appi võtta või siis krediidikontole tagasimakstud summa uuesti kasutusele võtta. Sest lihtsalt ei jätkunud enam söögiraha. Loomulikult tuleb siin mõista, et eks kogu mu ebastabiilne hasartmänguperiood lõi need head mõtted pidevalt uppi niiehknaa.

Eks ma saaks praegugi oma lepinguid siin aegajalt kiiremini klaaritud, aga omaette teema on lõpuks ka see, et kas praeguses meeletus inflatsioonitempos on sellel üldse mingitki mõtet? Mul on ju tegelikult konkreetsed lepingud ja kokkulepped kõigi võlausaldajatega. Ning nii kaua, kui ma neid täita suudan, siis milleks üldse neid torkida? Võlg ei ole tegelikult alati võõra oma...