Ilmselt märkasid nii mõnedki lugejad minu viimast numbripostitust lugedes, et see ei kipu enam päris hästi klappima selle looga, mida ma olen aastaid rääkinud. Mõni võis seda tähele panna kohe. Mõni ehk võrdles vanu ja uusi tabeleid. Mõni pani lihtsalt tähele, et hoolimata kõigist neist aastatest, pingutustest, palgatõusudest ja lootusrikastest postitustest ei näi lõpptulemus olevat selline, nagu võiks eeldada. Ja ausalt öeldes on see täiesti õigustatud tähelepanek.
Viimastel nädalatel olen pidanud tunnistama ühte asja, mida ma ei ole varem päris välja öelnud. Mitte ainult teistele, vaid ka iseendale. Kui ma aastaid tagasi oma võlgadest kirjutama hakkasin, ei olnud ma lõpuni aus. Mitte tingimata selles mõttes, et oleksin teadlikult valetanud, vaid selles mõttes, et ma ei julgenud kogu tõde välja öelda. Võib-olla ei suutnudki. Tagantjärele mõeldes ei olnud ma valmis kirjutama must-valgel välja numbreid, mis oleksid näidanud minu tegelikku seisu. Osaliselt häbi pärast. Osaliselt hirmu pärast. Osaliselt seepärast, et ma ise ka ei tahtnud uskuda, kui halb olukord tegelikult oli.
Seepärast pean täna tunnistama midagi, mis võib mõnele lugejale tunduda üllatav ja mõnele ehk hoopis kinnitada juba ammu tekkinud kahtlusi. Minu tegelik olukord on suure osa sellest teekonnast olnud kehvem, kui ma blogis välja näitasin. Seda lauset on ebamugav kirjutada. Aga veel ebamugavam oleks seda enam mitte tunnistada.
Nii juhtuski midagi üsna inimlikku. Ma näitasin välja versiooni endast, kellel oli küll väga raske, kuid kellel olid asjad siiski mingil määral kontrolli all. Tegelikkuses olid need kontrolli alt väljas palju rohkem, kui ma tunnistada tahtsin. Tagantjärele näen selles üsna selgelt "fake it till you make it" mõtteviisi. Ma uskusin, et kui liigun õiges suunas, siis küll ükskord jõuab reaalsus järele sellele loole, mida ma iseenda kohta räägin. Et küll ma varsti saan võlad kontrolli alla. Et küll ma varsti jõuan punkti, kus saan lõpuks kirjutada tõelise taastumisloo. Et küll need numbrid varsti hakkavad vähenema. Et küll ühel päeval muutub see pilt, mida ma endast näitan, päriselt reaalsuseks.
Aga elu ei tööta alati niimoodi. Vahel liiguvad soovid ühes suunas ja tegelikkus teises. Kõrvaltvaataja jaoks on seda tegelikult üsna lihtne märgata. Kui aastaid mööduvad ja tulemused ei vasta jutule, tekib loomulik küsimus: mis siin valesti on? Inimesed ei usalda sõnu. Inimesed usaldavad tulemusi. Ja neil on õigus. Kui keegi räägib kuus aastat, et üritab august välja ronida, kuid auk näib kõrvalt vaadates olevat endiselt sama sügav või isegi sügavam, siis on täiesti loomulik hakata kahtlema. Kas inimene ei räägi kogu tõtt? Kas ta petab teadlikult? Või ei ole ta lihtsalt võimeline sellest olukorrast välja tulema?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar