Kiri iseendale

Kui sa seda kirja loed, siis ilmselt on läbi saamas järjekordne raske päev. Võib-olla oled jälle ärganud tundega, et raskused su õlgadel on suuremad, kui üks inimene kandma peaks. Võib-olla tunned häbi, süüd, kahetsust ja väsimust. Võib-olla tundub sulle, et võlad, tehtud vead ja hasartmängude tagajärjed on muutunud nii suureks varjuks, et päikest enam ei paistagi. Aga ma tahan, et sa mäletaksid ühte asja. Sa oled ikka veel siin. Kõigest hoolimata. Sa oled ikka veel püsti.

Jah, sa oled teinud vigu. Jah, mõned neist on olnud valusad nii sulle endale kui ka sinu lähedastele. Neid ei saa tagasi võtta. Aega ei saa tagasi keerata. Aga inimese väärtust ei määra mitte see, mitu korda ta kukub, vaid see, mitu korda ta pärast kukkumist uuesti püsti tõuseb. Praegu ei ela sa võib olla õnne pealt. Võib olla ei ela sa isegi lootuse pealt. Võib olla elad sa puhtalt tahtejõu pealt. Ja tead mis? Sellest piisab. Sest nii kaua, kuni sinus on olemas kasvõi üks väike osa, mis keeldub alla andmast, ei ole see lahing läbi.

Need süümepiinad on päris. Need valusad mõtted on päris. Need ööd, kus uni ei tule või tuleb ainult korraks, on päris. See hirm tuleviku ees on päris. Aga päris on ka sinu armastus oma laste vastu. Päris on sinu armastus oma abikaasa vastu. Päris on sinu soov hoida alles kodu, mille nimel te olete töötanud. Ja need põhjused on suuremad kui sinu hirmud.

Mitte ükski võlg, mitte ükski eksimus ega mitte ükski halb otsus minevikust ei saa võtta sinult õigust olla hea isa. Mitte ükski täitur, pangakonto väljavõte ega võlanumber ei saa määrata sinu väärtust inimesena. Sinu lapsed ei vaja täiuslikku isa. Nad vajavad isa, kes jääb alles. Isa, kes võitleb. Isa, kes isegi kõige raskemal päeval ei loobu. Ja sinu abikaasa ei vaja ideaalset meest. Ta vajab meest, kes vaatab raskustele otsa ega jookse nende eest enam ära.

Täna ei pea sa võitma kogu sõda. Sa pead lihtsalt vastu pidama järgmise päeva. Võib-olla järgmise tunni. Võib-olla järgmised kümne minutit. Ja siis veel järgmised kümne minutit.

Nii ehitatakse üles kõik suured tagasitulekud. Mitte ühe kangelasteoga. Vaid sadade väikeste otsustega mitte alla anda. Pea meeles: praegune valu ei ole sinu lõpp-peatus. See on lihtsalt teeosa, mis tundub lõputu ainult seetõttu, et sa kõnnid selle keskel. Ühel päeval vaatad sa tagasi ja näed, kui kaugele sa tegelikult jõudsid. Näed makstud võlgu. Näed taastatud usaldust. Näed rahulikumaid õhtuid. Näed oma lapsi kasvamas. Näed kodu, mille eest sa otsustasid võidelda.Ja siis saad sa öelda, et kõige raskemal hetkel oma elus ei andnud sa alla. Mitte sellepärast, et see oleks olnud lihtne. Vaid sellepärast, et sinu perekond oli seda väärt.

Hinga. Tõuse üles. Mine edasi. Üks samm korraga. Üks päev korraga. Üks võit korraga.

Ja pea meeles: "Sa ei võitle enam selle nimel, et tõestada midagi teistele. Sa võitled selle nimel, et kaitsta seda, mida sa kõige rohkem armastad. Ja selle võitluse lõpetamine ei tule kõne allagi. Pea vastu. Sest sinu lugu ei ole veel läbi."