Postitus Arturilt: Viimane asi, mis jäi (Ühe sõltlase vaikne manifest)

Seda kaunist uut nädalat alustan ma seekord Arturi mõtetega. Ega siin liiga palju midagi juurde lisada ei olegi - kes mõistab, see mõistab.

Mind on nimetatud sügavaks. Intelligendiks. Tundlikuks. "Sul on nii sügav maailmataju," ütlevad nad. Ja siis tuleb see teine pool lausest: "…aga kuidas sa saad samal ajal olla sõltlane?" See on nagu kompliment, mis lõikab. Sest ma tean seda paradoksi. Ma elan selles. Aga lubage mul midagi öelda: "Ma pole sõltlane hoolimata oma sügavusest. Ma olen sõltlane, sest ma olen sügav."

Kui sa tunned liiga palju…
Kui su teadvus on liiga valju…
Kui elu ei paku enam isegi valu, vaid lihtsalt tuimust…
…siis sa ei otsi enam meelelahutust. Sa otsid ühte asja, mis veel mõjub.
Mitte selleks, et lõbutseda.
Vaid selleks, et üldse midagi tunda.

Ma olin seal – alkoholis, kasiinos, võlgades, ainetes. Ja jah, ka võlgades. Sest allakäik ei toimu lineaarselt. See ei ole valikute jada. See on vajumise tunne, kus aeg kaotab mõtte ja raha kaotab tähenduse. Sa ei laena, et saada midagi head. Sa laenad, et saada veidi aega. Veel üks päev. Veel üks võimalus mitte laguneda täna. Ja see hind tuleb hiljem. Zombiliku mõistmisega: "Mingit hiljem pole nagunii enam olemas." Võlad ei teki vaba aja hobidest. Need tekivad, kui inimene maksab igapäevaselt selle eest, et mitte täielikult kokku kukkuda.

Siis tuli üks aine, mis alles jäi. Viimane asi. Mitte päästja, vaid piiriline sümbol – koht, kus elu veel midagi tähendab, isegi kui see tähendab hävingut. Inimesed, kes pole kunagi käinud põrgus, tahavad anda nõu. Neil on retseptid. Nad ütlevad: 

"Lihtsalt otsusta ära!"
"Mine trenni."
"Mõtle positiivselt."
"Usu endasse."

Aga nende sõnad ei jõua sinna, kus ma olen. Sest mind ei kuulata – mind parandatakse. Sõltlane ei vaja õpetust. Ta vajab peeglit. Keegi, kes ei ütle mulle, kuhu ma peaks minema, vaid kes ütleb: "Ma näen, kui kaugel sa oled käinud. Ma ei karda su kuristikku vaadata." Kui ma ei oleks leidnud seda üht viimast asja, oleks kogu eelnev elu olnud lihtsalt tühjus – alko, kasiino, narko – need võtsid ära mu aja, teadvuse, olemuse. See üks asi jäi, sest see veel vastas mu sisemisele kaosele. Mitte et see oleks hea. Aga see oli veel minu. Ja vahel on sellest piisav, et üldse edasi hingata.

Nii et kui sa kohtad kedagi nagu mina – ära küsi: "Miks sa selline oled?" Küsi hoopis: "Kuidas sa siiani oled vastu pidanud?" Sest see, et ma olen veel siin, isegi kui läbi tossu ja tuhmu silma, on tõestus, et ma ei andnud alla. Ma lihtsalt vajasin veel natuke valgust, isegi kui see tuli läbi sõltuvuse. Inimest tuleb esmalt mõista, mitte hukka mõista.

kirjutatud vaikuses neile, kes elavad oma lahingud välja sisemuses, mida keegi ei näe.

Kümme protsenti!

Mõned päevad tagasi tabasin ma end mõttelt, et ma olen selle blogiga siin tegelenud juba rohkem kui kümnendiku oma eluajast. 10% tervest elust! See ei ole üldsegi väike aeg. Ja mida ma siis õigupoolest selle ajaga saavutanud olen? Kahjuks rahulikku elu veel mitte. Isegi sisemist rahu mitte. Ühelt poolt võiksin muidugi ju enda üle uhke olla, et ma omadega endiselt pankrotis pole. Ükskõik kas siis vaimses või majanduslikus mõttes. Kahjuks tean ma liigagi palju neid lugusid, kus võlad lõpuks tapavad inimesi. Mina olen endiselt elus. Ja tegelikult ju endiselt ka täiesti tegus ja töövõimeline. Seda kõike ju lausa nii hästi, et blogi pidamise aja jooksul on mul igakuine sissetulek enam kui 2000 euro võrra suurenenud. Ehk siis ma olen suutnud oma tööandjat veenda selles, et mu oskused ja kogemused ning motivatsioon on vägagi väärtuslikud. Selle kõige tähtsust ja väärtust ei ole mitte kuidagi võimalik alahinnata, see on vägev saavutus. Mis siis, et selle taustal on närvirakke hävinud hoomamatus koguses ja igasugused organismi rahustavad tabletid on minu igapäevaelu osaks saanud.

See blogi siin on saanud mu hingepeegliks. Ikka ja jälle loen ma oma vanu postitusi ning imestan isegi, mis seisundites ma omadega olnud olen. On olnud suurt rõõmu ja on olnud pikaajalist masendust. Ikka ja jälle olen ma olnud lootusetult väsinud. Aga mitte kordagi pole ma päriselt alla andmise peale mõelnud. Ma tahan edasi võidelda, edasi oma unistuse suunas liikuda. Mul on olnud ääretult suur õnn, et mu lugejate sekka on sattunud väga toredad ja abivalmis inimesed. Mulle on väga palju ilusaid ja südamlikke, toetavaid sõnu öeldud. Muidugi olen aja jooksul ka noomida saanud ja eks on mind ka veidi raputatud, kui liiga auku olen hakanud kukkuma. Seda kõike on mulle väga vaja olnud. See kõik siin ongi olnud minu lugu, minu kriis igasuguste maailma kriiside taustal. Mul on ääretult hea meel, et mul on nii lojaalsed lugejad. Minu inimesed, minu tugigrupp. Mis siis, et paljude teie jaoks olen ma täiesti võõras ja tundmatu. Ega ma päris täpselt ei teagi, miks te endiselt veel minuga olete. Aga aitäh, et olete, aitäh, et kaasa mõtlete, aitäh, et aitate.

Hiljuti nimetas üks vahva lugeja mind sisuloojaks või lausa suunamudijaks, influenceriks. Ma ise ei ole enda kohta niimoodi kunagi mõelnudki. Kuigi tõsi ta ju on, et eks ma püüan kaasteelistele siiski pakkuda mõtteid ja ehk ka lohutust, et inimesed näeksid, et võlglasi on meie seas päris palju. Kuigi me tunneme end pahatihti üksinda ja ei julge oma muredest kellelegi rääkida, siis tegelikult ühendab meist enamusi üsnagi sarnane muster. Tahan uskuda, et inimesed, kes on siia veergudele sattunud ja kes ise ka rahaliste murede küüsis, on mu postitustest leidnud palju-palju tuttavat enda elust. Eks iga võlalugu on muidugi omamoodi, aga mingid ühised jooned ja mustrid on neis kõigis arvatavasti. Aga ühte võin ma kohe kindlasti öelda - võlglaseks olemine on väga ränk koorem. Eriti, kui üritada seda lahendada võimalikult korrektselt, mitte põgenedes ega vastutustest eemale hoides. Minu eesmärk pole mitte kunagi olnud võlgade mitte maksmine. Ise ma nad võtsin, ise ma nad maha mängisin, ise ma nad ka ära maksma pean. Kuigi jah, samas püüan siiski iga hinna eest tagada seda, et mind niiöelda üle ei lastaks. Et kõik, mis minult nõutakse, oleks õiglane. Liiga ma endale teha ei lase.

Ma ei tea veel, kuidas mu lugu edasi läheb. Ma ei tea veel, mis minust edasi saab. Lähitulevik tundub õnneks pigem helge. Andsin endale hiljuti ka ühe lubaduse. Tulgu, mis tuleb, mingu minu enda lugu mis suunas iganes, aga see blogi jääb alatiseks. Isegi siis, kui ma seda enam aktiivselt ei pea. Ma usun, et need lood siin on üsnagi ajatud ja ka 10-20 aasta pärast on neil mõte sees. Äkki isegi mõni kasulik nipp, mida järgida. Ma väga loodan seda vähemalt. Ahjaa, reklaamid kaovad siit siiski ära, kui ühel ilusal päeval võlakoorem mind enam ei piina. Aga sinnani lasen ma neil edasi siin rippuda (tean, et see veidi risustab siin seda pilti, aga uskuge mind - mul on neid reklaame väga vaja, kunagi äkki räägin pikemalt sellel teemal).

Sellised meeleolud siis siia aprilli keskpaika, mis ilma poolest oleks justkui varajane talv koos oma lume ja külmaga. Veidi olen minagi praegu tardunud ja mõtlikumas olekus. Aga küllap saabub peagi ka päriselt see ilus kevad ja muidugi ka suvi. Ning küllap hakkavad ka minu suured mured järjest väiksemaks kooruma. Tegelikult on ju elu ikkagi tore. Võitleme edasi!

Ma loodan, on homseks kõik OK

Tegelikult pean ma üsna ausalt tunnistama, et kogu see praegune ootamine siin päästva lõpusirge alguses on ülimalt ränk. Kogu sisemus on viimse piirini pinges. Argised mured ärritavad, väga vastik on olla. Paraku tuleb aga veel ca. 2 nädalat kuidagi vastu pidada. Lõpuks on mu organism hakanud ka unehäireid põhjustama. Siiani suutsin kuidagi sellest murest prii olla, kuigi tean, et paljusid võlglasi tabab just unejama. Ma olen nagu täiesti tardunud olekus. Iga minut, iga tund, iga päev tundub nii lõputult pikk. Kuigi kokkuvõttes pean ikkagi ühe toreda kaasaelaja sõnu kasutama - tegelikult ei ole mul raske, mul on lihtsalt ääretult ebamugav. Aga ega ma viriseda või vinguda küll ei soovi, tahtsin lihtsalt veidi oma mõtteid ja tundeid jagada...

Muideks, see on esimene postitus, mida kirjutan telefonis ning keset ööd. Tegelikult on see veidi ehk isegi eelmise postituse jätk, kus rääkisin sellest, kui väga meid mõjutab see, mida meist arvatakse.

Inimene reeglina hoolib väga oma väärikusest ja mainest. Ning olgem ausad, just need omadused on need, mis võlglaseks olemise ajal väga suurde ohtu satuvad. Seejuures on minuni jõudnud ka lugusid, kus inimesed lõpuks ohverdasid oma elu, et jääda lõpuni väärikaks, ka võlglasena. Nad lahkusid siit elust. Loomulikult olen ka mina nende asjade peale mõelnud, aga see ei ole minu jaoks mitte kunagi tõsiselt mõeldav võimalus olnud. Kuigi ka mina sooviksin lõpuni säilitada oma au ja väärikuse, siis oma elu on mulle siiski väärtuslikum. Kaotades elu, kaotame me kõik. Aga samas ei suuda ma hukka mõista mitte ühtegi inimest, kes nende kannatuste tõttu lõpuks teevad siiski otsuse väärikuse kasuks. Ma tean selle koorma suurust, ma tean neid igapäevaseid (ja ka igaöiseid) võitlusi. Ma tean, mida see kõik tähendab. Ka minul on olnud hetki, mil ma pole enam elada tahtnud, aga samas, ma pole kunagi olnud valmis ka surema. Aga valus on ikkagi.

Ma küsisin paar päeva tagasi taaskord abi, oma Facebooki kontol siis. Seda kõike oma väärikust alla surudes. Need ei ole lihtsad sammud, aga vahel tundub mulle, et mitte midagi muud lihtsalt ei jää ka üle. Seejuures olin ma valmis ka astuma ühe julgema sammu. Inimene, kes proovis mulle ülekannet teha, ei saanud seda LHV kontolt teha. Aga ta andis mulle sellest teada ja me leidsime teistsuguse lahenduse. Ma avalikustasin talle oma identiteedi. Teatud mõttes oli see isegi omamoodi vabastav tunne. Loomulikult ei plaani ma siiski täiesti avalikult oma nimega "kapist välja tulla," aga mulle meeldib, kui ma saan siiski mõnegi blogilugeja ees olla ilma igasuguse maskita. Neid inimesi ei ole palju, kellele olen 5 aasta jooksul oma nime avaldanud, aga seda erilisemad nad kõik minu jaoks on. Igasugune abi ja tugi on mulle praegu väga olulised, mingu või praegu mu maine ja ka väärikus. Neid saab tagasi võita, aga kaotades elu, ei ole võimalik enam midagi taastada. Siis jäävad alles vaid mälestused.

Siia lõppu aga lauluread Pearu Pauluse sulest, mis iseloomustavad vägagi täpselt ja kaunilt minu viimaseid aastaid. Minu aastaid sõltlasena, võlglasena.

Ma tugevam võin olla ju endas 
Ööpimedus nii lõputuna näib
Veel poripritsmeid lompidest lendab
Nii lonkides vihmgi üle jäi
Ma tugevam võin olla ju endas
On uued reeglid, mängust lahku lõin
Ma lähen tundeid trotsides endas
Ja loodan, on homseks kõik OK

Aga mida teised arvavad?

Inimene on oma olemuselt karjaloom. Ning tahame me seda või mitte, aga enamasti läheb meile väga korda, mida teised meist arvavad. Teate ju küll seda väljendit "huntidega koos ulguma". Pahatihti teeme me midagi ainuüksi selle nimel, et paremini oma karja kuuluda, isegi kui tegelikult see läheb meie enda olemuse või reaalse olukorraga vastuollu.

Võlglase mõttemaailm on loomulikult samasse auku, isegi võimendatud kujul. "Mida nad küll minust arvavad, kui saavad teada, et ma olen võlglane?" "Mida nad küll minust arvavad, kui saavad teada, et ma olen mängur?" See häbitunne on ääretult suur. Ning siis hakkabki inimene kuidagi alateadlikult seda koormat peitma, varjama. Et jumala eest keegi teada ei saaks, sest iialgi ju ei tea, mida nad küll arvata võivad.

Paar kuud tagasi osalesin ma ühel kursusel või koolitusel, kus üheks suureks teemaks oli inimese ärevus ja üldine energia. Seal ma kirjeldasin enda kohta seda, kuidas ma mitu aastat ei suutnud ühistransporti kasutada, sest mul oli koguaeg tunne, et minuga juhtub midagi ja siis ma olen tähelepanu keskpunktis ning mul on jube piinlik ja häbitunne. Ühesõnaga, sõna otseses mõttes kruttisin end oma mõtetega nii kaugele, et mul hakkas füüsiliselt paha, iiveldushood, õhupuudus ning ma pidin esimesel võimalusel bussist lihtsalt välja jooksma. Oeh, kui hädas ma sellega olin. Paar korda jäigi mul õigeaegselt selle tõttu vajalikesse kohtadesse jõudmata. Lihtsalt mõttejõul - äkki ma hakkan oksele ja mida küll siis teised minust arvavad. See kõik oli muidugi juba sel perioodil, mil ma siin oma võlgadega võitlesin. Ehk siis organismi üldine ärevustase oli niikuinii ülikõrgel. Tundub absurdne, onju? Ilmselt kaine mõistusega tundubki ja seda tunnet või emotsiooni arvatavasti suudavadki mõista ainult need, kes seda ise tunda saanud. Või mida teie arvate?

Aga see teiste inimeste võimalik pahakspanu on mõnes mõttes ju ka põhjuseks sellele, miks ma oma sõltuvus- ja võlamuredega end nii sügavale üldse kaevasin. Ma kartsin teiste arvamusi ja hinnanguid minu kohta. Ma kartsin, et mind jäädaksegi siis selle järgi hindama. Et näe - võlglane ja mängur. Aga sellel eelpool mainitud kursusel õppisin ma midagi väga olulist, mis tasa ja targu on hakanud mu mõttemaailma muutma. Asi siis seisneb selles, et tegelikult on enamus inimesi oma asjadega nii jännis või ametis, et neil lihtsalt pole aega mingi võõra inimese asjade peale mõeldagi. Kõigil on oma mured ja rõõmud. Ja kui ma olen seal bussis, siis tegelikult ma ju reeglina ka ei jälgi mõnda võõrast inimest mõttega, et äkki tal juhtub midagi. Ning samamoodi on ka igasuguste eluliste muredega. Kui mõni lähedane tuleks mulle rääkima neid asju, mis mind siin viimased aastad on saatnud (võlad ja sõltuvused), siis ma ei muudaks ju selle fakti põhjal oma arvamust temast. Pigem ju prooviks hoopis teda aidata või abi poole suunata. Aga ometigi kujutasin ma koguaeg ette, kuidas mind hukka mõistetakse ja võibolla isegi hüljatakse. Korralik pereisa ju...ja nüüd siis järsku niiviisi.

Kahtlemata olen ma oma psüühikale viimaste aastate jooksul väga palju halba teinud. Kindlasti olen ma väga palju taastamatuid närvirakke kulutanud. Ja teatud mõttes seda kõike selle pärast, et ma ei uskunud enam endasse. Ma tegin oma mõtetega oma olukorra nii hulluks, et sellest väljatulek on võtnud aastaid ja võtab ilmselt mitu head aastat veel. Eks järjest ju läheb paremaks ja kunagi olen ehk taas terve, aga see kõik jätab eluks ajaks jälje. Onju nii? Või mida teie arvate?

Käes on kaua-kaua oodatud aprill, boonusekuu

Läbi soode ja rabade, läbi paksu ja vedela, läbi vihma ja tormi, ma olen lõpuks jõudnud lävepakule. Ma ei tea veel, kas see kõik on lõplik väljapääs, aga midagi positiivset on see igal juhul. Käes on kaua-kaua oodatud aprill. Vanad eestlased ütlesid selle kohta ka jürikuu, aga minu jaoks on see sel aastal ennekõike aastaboonusekuu. Ma ei tea veel täpselt, millal boonus kontole kantakse, aga ma saan kindel olla, et tulemata see ei jää. Sest see on suure töö ja vaevaga ning väga heade tulemustega välja teenitud.

Sisuliselt võib öelda, et järgneva 29 päeva jooksul on mul iga päev põhjust olla elevil ja ootusärevuses. Iga päev võib loota ja oodata rõõmusõnumit, piiks-piiks. Ja tegelikult on väga suure tõenäosusega õhus ka võimalus, et üks tore sõnum võib sel kuul veel saabuda - teade palgatõusust. Nii vähemalt on mulle välja lubatud. Kui suur see tõus saab olema, on hetkel siiski paraku veel teadmata. Ausalt öeldes on neid sõnumeid oodates ääretult raske end vaos hoida. Kõikvõimalikud kärsitushood segavad keskendumist. Andke see raha juba siia, las ma klaarin oma jamad ära nüüd! Aga tuleb end siiski talitseda ja teha edasi seda, mille eest mulle palka makstakse. Sest ega siis elu selle rahasüstiga ei lõpe, ka edaspidi tuleb tubli olla ja edasi püüelda veelgi parema elu ja mõnusama olemise poole.

Ma olen ääretult tänulik kõigile laenufirmadele ja muidugi ka eraisikutele, kes on minu suhtes kannatlikud olnud. Mu sees olevad süümepiinad on tegelikult päris tugevad olnud. Võlgu olemine on (vähemalt minu jaoks) ääretult suur ning ränk koorem. Polegi ju otseselt vahet, kas see summa on olnud 100 või 1000 eurot. Kui ikka graafik näeb ette, et sellel või tollel kuupäeval tuleb osamakse ära tasuda ja mul lihtsalt sel hetkel seda raha ei ole, siis käivituvad ikka väga ebameeldivad sisemised emotsioonid. Häbi, kurbus, piinlikkus. Tahaks maa alla vajuda, aga ometigi tuleb see vastutus võtta ning laenuandjale kiri teele panna, et see kuu on (jälle) kehvasti. Ning nii see jo-jo muudkui keerleb. Jään võlgu, klaarin ära ja siis taas jään hätta. Aga see kõik peaks peagi lõppema. Ma saan taas joonele tagasi. Ja see lootus on hea tunne. Realiseeruks see vaid kiiremini...