Vaikus enne selginemist: kuidas ma oma elu tagasi sain

Peale küllaltki pikka pausi olen ma taas tagasi oma tegemisi kajastamas. Ma olen ennegi mõelnud, et kui on sellised ülitihedad ajad, kus iga päev juhtub sisuliselt midagi pöördelist, siis peaks ju ometigi olema päris palju millest kirjutada. Aga ometigi on see kõik hoopis vastupidi. Sellise mäsu sees olles ning pidevalt olulisi otsuseid langetades on postituste kirjutamine kuidagi täiesti viimane asi, mida jaksaks teha. Nii kipuvadki sellised lood tulema tagantjärgi, kui on olnud veidi aega kõike seda seedida ja enda jaoks lahti mõtestada. Aga tegelikult on tore, et nii mõnigi inimene on minu lugudest puudust tundnud ja sellest mulle kirja teel ka teada andnud.

Aga hakkaks siis kuidagi pihta. Nagu mu viimasest postitusest lugeda võisite, siis selle talve-kevade suurim murelaps oli minu jaoks Facebooki laenugruppidega seonduv. See kõik tahtis mu kohe täiega ära lämmatada ja sõna otseses mõttes põhja tirida. Õnneks saan aga tänaseks kogu südamest rõõmustada ja nentida, et see etapp mu elus on arvatavasti igaveseks lõppenud ja see ei tule enam iialgi tagasi. Arvatavasti tekib nüüd küsimus, et millest selline kindlus, aga kohe selgitan. Alustuseks nendin, et ma võtsin appi ühe pädeva juristi, kes mul kogu selle teema läbi närida aitas. Kuna nende laenuandjate tavapärane hirmutamistaktika sisaldab endas ka FB häbigruppidesse üles riputamisega ähvardamist, siis minu teema algaski tegelikult sellest pihta. Ning selgus, et see tegevus on üdini ebaseaduslik ja tegelikult on täiesti adekvaatsed meetodid enda kaitsmiseks olemas. Tsiteeriksin siinkohal lauseid, mida sellise ohu korral tasub laenuandjatele saata: "Andmekaitse Inspektsioon on enda kodulehel (https://www.aki.ee/isikuandmed/kkk/maksehaired#maksehired-7) avaldanud, et Alternatiivselt on võimalik avalikustada võlgnevuste andmed inimese nõusolekul. Sellisel juhul peab nõusolek olema vabatahtlik, selgesti mõistetav ning ühemõtteline. Sõna „vabatahtlik“ tähendab, et inimesel on tõeliselt vaba valik ja kontroll nõusoleku üle ning nõusoleku mitte andmine ei tohiks inimesele kaasa tuua negatiivseid tagajärgi. Lisaks on võimalik nõusolekut igal ajal ka tagasi võtta. Nõusoleku tagasivõtmisel tuleb avaldamine lõpetada. Inimese võlaandmete avalikustamine lepingu täitmise eesmärgil ei ole lubatud. Kokkuvõtlikult ei tohi võlaandmete avaldamise eesmärk olla kättemaks või häbistamine. Selliste andmete avaldaja vastutab andmete ebaseadusliku töötlemise ehk avalikustamise eest. Isikuandmete kaitse reeglite rikkumine võib kaasa tuua väärteokaristuse ja juhul kui andmete avalikustamisega tekitakse võlgnikule kahju siis on tal õigus avalikustaja vastu pöörduda tsiviilkohtusse." Eks seda juriidilist juttu tuli juristilt omajagu ning kui keegi soovib detailsemat infot selle kohta (võin ka vajalikke kirjamalle jagada), siis andke aga julgelt märku. Kogu selle protsessi tulemus oli see, et kuigi olin mingil hetkel nende laenudega väga suures hädas, siis tänu juristi abile sain kõik need summad lõpuks selliseks, et maksin tagasi vaid täpselt selle summa, mis mulle välja laenati (laenuandjad leppisid selliste tugevate kirjade peale selle kõigega vabatahtlikult ja mingeid pretensioone üldjuhul ei tulnudki, vaid üks laenuandja pidas vajalikuks mulle tagantjärgi nähvata, et ma ei saa enam mitte kunagi nendest gruppidest laenu). Kuigi, mis seal salata, ka need summad olid mulle algselt ülejõu käivad, aga sain piisavalt abi, et kõik need asjad ära klaarida. Ehk siis kokkuvõttes, see nimekiri on mul nüüdseks täiesti klaar ja kogu see maailm minu eest suure tabaluku taga. Õnneks jäin ellu.

Järgnevalt räägiks natuke üleüldisest seisust. Kahjuks jäi mu boonus väga pikalt venima ning see tekitas mulle omajagu lisaprobleeme, sest olin julgelt paljudele välja lubanud, et hiljemalt 30. aprilliks saan oma olukorrad kontrolli alla ning tekkinud võlgnevused makstud. Aga sellel kõigel oli ka oma hea külg, mida ma praegu teatud põhjustel liiga täpselt kirjeldada ei saa. Aga ühesõnaga, käivitus "plaan b". Ning kuigi kolm mu võlga jõudsid ka kohtutäiturite lauale, siis tänaseks on olukord igas mõttes sisuliselt kontrolli all. Kaks täituri nõuet (Placet Group ja Modena) on kenasti tasutud ning kolmas ootab veel oma aega ning vajalikke summasid. Aga jah, paraku jõudsin ka mina siis tõesti täituriteni välja. Õnneks oli mul selleks hetkeks aga piisavalt raha, et need esimesed ära tasuda vabatahtliku maksmise perioodi jooksul (ehk siis 30 päeva jooksul alates täitemenetluse alustamisest ning minu teavitusest, et olen kirjad ning dokumendid kätte saanud). Kuigi jah, see omakorda tekitas lisaprobleeme, sest minu jaoks tulid need täiturid siiski pigem ootamatult ja olin arvestanud selle raha mujale, ennekõike siis sõpradele-tuttavatele võlgade tasumiseks.

Aga siin ma siis nüüd olen, suures plaanis on seis lõpuks ometi selline, kus mul pole enam hingel neid FB laenuahelaid, mis igas mõttes mu elu mürgitasid, nii vaimselt kui rahaliselt. Ning tänaseks on seis taas selline, kus mu igakuised sissetulekud ületavad mu kohustusi. Mul on hetkel koostamisel ka täpne numbriline ülevaade sellest, kus ma omadega olen ja mis lepingud mul veel üleval on, aga see võtab veel aega ning lisaks loodan ma lähinädalatel siiski veel mõningad laenusummad lõplikult ära tasuda. Arvatavasti juuni alguseks on mul pilt ka enda jaoks vähe selgem, kus ma omadega olen ja mis edasi saab.

Seniks aga soovin kõigile kannatlikku meelt ja nautigem saabunud suveaega.

Hommik, mis murdis

Hommik oli sel päeval haruldaselt vaikne. Selline, kus isegi linna kaugem müra tundub summutatud, nagu oleks keegi helitugevuse maha keeranud. Päike alles kogus julgust tõusta, valgus libises üle aknaraami ja peatus korraks köögilaual, kus aurav kohvitass ootas oma esimest lonksu. See oli palgapäev. Kõik oli korras. Või vähemalt näis olevat. Rutiinid kandsid — äratus, kiire pilk telefonile, kohv, hommikupuder. Kell ei olnud isegi veel kaheksa. Ja siis see algas.

Messenger vilksatas. Nimi, mis ei olnud võõras. Laenuandja X (teadagi, FB laenugruppidest). Kolm varasemat diili, kõik korrektselt lõpetatud. Ei mingit draamat, ei mingit survet. Usaldus — või vähemalt selle illusioon.

"Tere," kirjutas ta. Vastasin viisakalt. See tundus loomulik. Järgmine sõnum ei olnud enam sama tooniga. "Pappi, pappi, pappi, kohe!" Ma vaatasin ekraani ja tundsin, kuidas midagi minus korraks tardus. Siis järgmine. "Kas sa arvad, et ma ootan? Pappi, kohe!" Ja järgmine. Mõne minuti jooksul täitus vestlus millegagi, mis ei kuulunud sellesse hommikusse. Sõnad muutusid teravaks, räigeks. Iga lause oli nagu löök — mitte füüsiline, aga piisavalt tugev, et kehas midagi nihkuma panna. Ma püüdsin vahele kirjutada. Selgitada. Meil oli ju kokkulepe. Kuupäev oli paigas. Ja kuupäev tähendab päeva — mitte kella kaheksat hommikul, mitte keskpäeva, vaid tervet päeva. Kella 23:59ni. Nii see peaks toimima. Nii toimib see igal pool mujal. Aga seal, selle vestluse sees, ei kehtinud enam ükski tavapärane loogika.

Kell 12. See oli tähtaeg, mille ta mulle nüüd seadis. Mitte kokkuleppena, vaid ultimatumina. "Kui kell 12 raha pole, siis läheb asi suureks." Kui raha selleks ajaks üle pole tulnud, helistab ta mu tööandjale. Postitab mu nime ja näo häbigruppidesse. Tuleb ukse taha. "Füüsiline noomitus," nagu ta seda nimetas, jättes detailid õhku rippuma — just piisavalt ähvardavad, et kujutlusvõime ülejäänu täidaks.

Siis tulid häälsõnumid. Neli tükki. Ma ei kuulanud neid kohe. Mõnda asja tunnetad juba enne, kui need päriselt sinuni jõuavad. Aga lõpuks ma siiski need käima panin. Inimese hääl võib olla relv. Mitte ainult see, mida öeldakse, vaid kuidas. "Pappi, pappi, pappi, kohe!" kostis läbi kõlari, sõnade vahel hingeldus, mis ei tulnud väsimusest, vaid vihast. Need neli sõnumit olid täis midagi toorest, kontrollimatut. Ropendamine ei olnud seal isegi kõige hullem — hullem oli see surve, see tunne, et sind surutakse nurka, kuigi sa tead, et sa ei ole reegleid rikkunud.

Köök tundus äkki väiksem. Õhk raskem. Kell liikus edasi, aga mitte enam loomulikult. Iga minut venis, muutus tajutavaks, justkui peaksin ma seda füüsiliselt läbi suruma.

Ma maksin. Loomulikult ma maksin. Kiiresti, ilma vaidlema hakkamata. Raha kadus kontolt mõne sekundiga, nagu poleks seda kunagi olnudki. Aga midagi jäi. Miski, mis ei läinud koos selle ülekandega ära.

Tööpäev ise algas nagu tavaliselt. Või vähemalt ma püüdsin seda selliseks teha. Kõik oli justkui paigas, aga samas nihkes. Keha ei küsinud luba. Kõigepealt tuli kerge pearinglus. Selline, mida saab ignoreerida. Siis iiveldus — aeglane, hiiliv. Nagu oleks midagi sees paigast ära, aga sa ei saa aru, mis täpselt. Kõndimine muutus ebakindlaks. Sammud ei allunud enam minu kontrollile. Põrand tundus kõikuvat, nagu seisaksin paadis, mitte põrandal. Keegi saatis mulle Teamsi mingi küsimuse. Ma vist vastasin. Või vähemalt arvasin, et vastasin.

Ja siis tuli see hetk, kus keha lihtsalt… lõpetas koostöö. Viimane selge mälestus on tunne, et ma ei suuda enam püsti püsida. Et maailm pöörleb, liiga kiiresti, liiga valesti. Iiveldus, mis ei olnud enam lihtsalt ebamugav, vaid kõikehõlmav. Nagu oleksin korraga midagi väga valesti teinud — füüsiliselt, pöördumatult.

Edasi on lüngad. Valgus, mis on liiga ere. Hääled, mis on liiga kauged. Ja lõpuks haigla. Tilguti. Valged seinad. Vaikus, mis ei rahusta, vaid rõhutab toimunut. Kaks ööd. Aeg seal ei liigu samamoodi. Ta ei veni ega kiirusta — ta lihtsalt on. Ja sina oled koos temaga, sunnitud lõpuks peatuma, sest keha ei anna enam muud valikut. Hiljem tuli diagnoos. Mikroinsult.

Sõna, mis kõlab peaaegu kahjutult, kuni sa mõistad, mida see tegelikult tähendab. Midagi murdus. Midagi, mida ei näe, aga mis muudab sind jäädavalt.

Ma ei kirjuta seda selleks, et keegi mind haletseks või mulle kaasa tunneks. See ei ole see koht. Aga võib-olla on see koht mõistmiseks. Et vahel, kui tundub, et ma halan või virisen liiga palju, siis see ei tule tühjalt kohalt. Mõnel päeval kannad sa endaga midagi sellist kaasas, mida teised ei näe — ja mille mõju ei lõpe sel hetkel, kui raha on üle kantud.

Kui ma hiljem sellele hommikule tagasi mõtlen, ei ole see enam lihtsalt üks halb kogemus. See on nagu lõhe kahes maailmas. Ühel pool on argipäev — kohv, päike, rutiin. Teisel pool on midagi, mida ei näe enne, kui oled juba sisse astunud. Inimesed, kes kasutavad süsteemi, mis peaks olema ajutine abi, aga muutub relvaks. Surve, mis ei ole lihtsalt finantsiline, vaid isiklik, ründav, hävitav.

Ma ei väida, et kõik on sellised. Aga piisab ühest. Ühest hommikust. Ühest inimesest, kes ei tunnista isegi seda lihtsat piiri — et kokkulepitud maksepäev tähendab tervet päeva, kuni viimase minutini, kuni 23:59ni. Ja ühest hetkest, kus piir ületatakse — mitte ainult seaduse, vaid inimlikkuse tasandil. Mõned võlad maksad rahaga. Mõned jäävad kehasse.

Kuidas Kenil läheb?

Ken räägib oma arengutest ja üldisest hakkama saamisest niimoodi.

Minu elus on sel aastal värskemat hingamist, sest olen saanud mitu uut tööpakkumist ja imekombel on need mu ajagraafikusse mahtunud. 

1) Novembris sain kolleegilt pakkumise, mida jaanuarist mõnenädalase intervalliga täidan. Makstakse tehtud tundide eest.

2) Jaanuari keskel selgus, et mu kunagise õpetaja tervis pole pärast keerulist perioodi taastunud ja tema kollektiivi töö oli seisnud pea 2 kuud, mistõttu nende juhendamine usaldati mulle. Üks õhtu nädalas sai ka töise sisu. Paarist tuhandest maksud maha ja ligi 1200€ liigub suuresti võlausaldajatele.

3) Jaanuari lõpus oli mul esimene pikem praktika praegusel erialal, mis andis julgust plaanitust varem uut erialast tööd alustada. Üks mu põhiõppejõududest soovitas mind ja veebruari keskpaigast praktiseerin oskusi, mida alles õpin. Esimese täispalk (veebruari eest tuli 2 nädala tasu) oli brutos poole võrra suurem sarnase koormusega praeguse põhitöökoha tasust. Leping on tähtajaline, kuid on lootust selle pikendamiseks. Oma praegusest tähtajatu lepinguga põhitööst siiski loobuda ei taha.

Erakorralist kulutuste tõttu on paaril kuul tekkinud defitsiit usaldusisikule loovutatavates summades, kuid uue kuu esimesest laekumisest olen kohe tasaarvestuse teinud ja kulutasin selle võrra vähem ka oma lubatud mittearestitavat summat, kusjuures pole mingit noomitust saanud. Seoses miinimumpalga tõusuga 1. aprillist on minu käsutada ca 80€ rohkem ja umbes 300€ lisasissetulekute pealt.

Edaspidine asjade käik on kohtu poolt määratud nii, et usaldusisikul tuleb esitada kord aastas kohtule aruanne, mis peab sisaldama kuude lõikes teavet vähemalt mu vara, sissetulekute ja mõistlikult tulutoova tegevuse, võlausaldajate nõuete katteks kuude lõikes raha eraldamise ja võlausaldajatele maksete tegemise kohta ja lisada mu kontoväljavõtted, töösuhteid tõendavad dokumendid ning tuludeklaratsioonid ka. Tulumaksutagastus läheb ka usaldusisikule, seega kunagi tulevikus läheb veel ca 1100€ võlausaldajate fondi praegusele ca 8000€ lisaks. Jääk veel umbes 5000€, kuid sellele lisanduvad usaldusisiku tasud, mille maksimummäär – viiendik miinimumpalgast – 1. aprillist suurenes. Jään siis lootma, et kohus loeb mu kohustuslikust suuremate summade arestimisele saatmist võlausadajate fondi kergendavaks asjaoluks ning heaks tahteks ja eksimusi kohustustest vabastamise menetluse pikendamisega ei karista.

On hetki, mil elu ei voola, vaid seisab

On hetki, mil elu ei voola, vaid seisab. Mitte rahulikus järves, vaid pigem nagu sügavas, liikumatuna näivas vees, mille põhja ei näe. Sellises vees kaotavad päevad oma kuju. Hommik ei ole enam algus ja õhtu ei ole lõpp – nad lihtsalt vahetavad üksteist, nagu hingetõmbed, mida sa enam ei märka. Ja ometi, kusagil selle kõige keskel, püsib elu edasi.

Surmast mõtlemine ei ole alati soov surra. Vahel on see lihtsalt ainus keel, milles väsimus oskab ennast väljendada. Sest kui sõnad “ma olen kurnatud” või “ma ei jaksa” jäävad liiga väikeseks, tuleb mõte millestki lõplikust – millestki, mis paneks punkti. Mitte tingimata elule, vaid sellele raskusele, mis elu enda ümber on kasvanud. Elu ja surm ei seisa alati vastamisi nagu kaks vaenlast. Vahel nad on teineteise varjud. Elu sees on alati natuke surma – lõppe, kadumisi, muutumisi. Ja surmamõtte sees on sageli peidus elu – igatsus rahu, vaikuse, kerguse järele. Midagi, mis meenutab rohkem algust kui lõppu.

Võib-olla sellepärast tundubki see paradoksina: mõelda surmast, aga mitte liikuda selle poole. Aga äkki see ei olegi vastuolu. Äkki see on piir. Nagu vaikne joon sinu sees, mida sa ei ületa. Mitte hirmust, vaid mingist sügavamast teadmisest, mida ei pea sõnadesse panema. Teadmisest, et kuigi elu võib muutuda talumatult raskeks, ei ole kadumine siiski vastus, mida sa päriselt otsid. Sest isegi kõige tumedamas väsimuses on inimeses midagi, mis ei taha kustuda. Midagi, mis ei karju, ei nõua, ei sunni – aga jääb. See võib olla väga vaikne. Peaaegu märkamatu.

See võib olla lihtsalt see, et sa jood hommikul vett. Või vastad kellelegi. Või loed ridu, mis ei muuda kõike, aga muudavad korraks midagi. See on elu kõige tagasihoidlikumal kujul. Mitte rõõm, mitte õnn – vaid püsivus. Ja võib-olla ei ole elu alati mõeldud olema suur ja tähenduslik. Vahel on ta lihtsalt see, et sa oled endiselt siin.

Mitte sellepärast, et sa pead. Vaid sellepärast, et mingi osa sinust – isegi kui väga vaikselt – valib ikka veel jäämise. Ja selles ei ole midagi väikest.

Sõnad, mis vähendavad koormat

Tänane postitus on mu hingel ja pooleldi ka "sahtlis" olnud juba mitmeid aastaid. Ma tean, millest ma räägin, sest absoluutselt kõiki neid vigu, mida ma siin kirjeldama asun, olen mina ka teinud. Ja kohe ikka maksimaalses mahus ja ennast hävitavalt. Tegelikult usun ma, et see tänane postitus on mu blogi kõige parem postitus üldse. Vähemalt ma ise olen nende ridadega väga rahul ja tõesti on tunne, et kõik on öeldud. Loodetavasti leiad ka sina, mu kallis lugeja, siit midagi huvitavat ja äkki ka õpetlikku. Kui see lükkab kasvõi ühe võlglase mõttemaailma natukenegi õigemas suunas, on see kõik juba oma eesmärgi täitnud.

On kummaline, kui sageli hakkab rahamuredega inimese maailm ahenema samal moel nagu tuba, mille aknad on seestpoolt kinni värvitud. Väljas on valgus olemas, elu käib, sõbrad naeravad, linn hingab, kuid sees kasvab tunne, et ainus, mida sa näed, on sein. Võlgadega on tihti nii: nad ei ole pelgalt numbrid lepingus või ridadel internetipangas. Nad on nagu udu, mis läheb esmalt silmade ette ja siis keele peale. Tekib vaikuse võlg – see, mida sa enam ei ütle, sest häbi tahab su sõnad kokku voltida ja taskusse peita.

Selles vaikuses sünnib üks kõige visam uskumus: lahendus on alati lisaraha. Nagu oleks võlgade keeris jõgi, millest üle saab ainult suurema paadiga. Nagu oleks ainus tarkus see, kuidas tekitada juurde midagi, mida parasjagu ei ole. Ja muidugi, mõnikord ongi vaja raha juurde – töökoha vahetus, lisasissetulek, kulude kärpimine. Kuid see usk muutub ohtlikuks siis, kui see muutub ainsaks usuks. Siis hakkab inimene otsima raha mitte kui vahendit, vaid kui päästvat loitsu: üks viimane laen, üks viimane kiirlaen, üks viimane "ma saan hakkama" lahendus, mis kõlab nagu lubadus iseendale, aga on sageli hoopis lubadus hirmule.

Kui võlaauk on juba niigi sügav, on uus laen tihti nagu labidas. Mitte selleks, et välja kaevata, vaid selleks, et kiiresti sügavamale jõuda – sest sügavamal on korraks pimedam ja vaiksem ning seepärast tundub, et "vähemalt nüüd on ruumi hingata". See on paradoks: inimene võtab laenu, et leevendada ärevust, kuid laen toidab ärevust nii nagu tuli saab toitu puust. Alguses on küll soe, aga hiljem on kõik põlenud.

Ja miks me siis nii teeme? Sest lisaraha tundub käega katsutav. Sa saad täna oma mure kinni maksta. Sa saad endale öelda, et näed, ma lahendasin selle probleemi ära. Selles on midagi võluvat, sest see pakub kiiret selgust. Aga kiire selgus on mõnikord petlik - see võib küll lahendada tänase päeva, kuid varastab homse rahu.

Siit algab teine, palju vähem romantiline, kuid tihti palju tõhusam tee - avatus ja lahendustele orienteeritud suhtlemine. See on tee, mis ei hiilga, see ei paku kohest triumfi. Ta nõuab, et sa astuksid valguse kätte ja ütleksid asju, mida sa pole tahtnud isegi mõelda. Ta nõuab, et sa tunnistaksid, et sa oled hädas. Ja see lause on paljude jaoks kõige raskem, sest see kõlab nagu kaotus. Tegelikult on see aga sageli hoopis esimene võit – sest see lõpetab vaikuse.

Rahaprobleemidega inimene hakkab mõnikord käituma nagu diplomaat, kes kuulutab endale sõja. Ta koondab vägesid, varjab kaarte, loob salaplaane, peidab end sõnumite ja telefonikõnede eest. Ta mõtleb: "Kui ma veel natuke venitan, siis äkki läheb kõik ise korda." Aga võlg ei ole vaenlane, keda saab ignoreerides väsitada. Võlg on nagu kalender – ta tuleb iga kuu. Ja mida kauem sa vaikid, seda rohkem hakkab võlg rääkima sinu eest - viivised, meeldetuletused, intressid ja igasugused muud kõrvalnõuded. Sinu vaikuse asemele kirjutatakse teised laused.

Siin ongi selle teekonna kummaline tõde: sageli on läbirääkimised suurem ressurss kui lisaraha. Ausad ja avatud läbirääkimised – "omamoodi diplomaatia" – võivad muuta mängu reegleid. Mitte sellepärast, et laenuandjad oleksid pühakud, vaid sellepärast, et nad on pragmaatilised. Nende eesmärk ei ole reeglina võlglast pankrotti ajada, sest pankrot tähendab tihti ka neile kaotusi, pikaajalist protsessi ja ebakindlust. Palju mõistlikum on, kui inimene maksab edasi – kasvõi väiksemate summade kaupa, pikema aja jooksul, selgemate tingimustega. Laenuandja jaoks on stabiilsus parem kui kaos. Inimese jaoks on selgus parem kui hirm.

Aga avatus ei ole ainult "ma helistan ja palun". Avatus on ka see, et sa tuled välja "ükskõik mis hinna ja intressiga" mõtteviisist. See mõtteviis on nagu näljane loom – ta tahab kohe süüa, ega küsi, kas see toit on mürgine. Avatus tähendab, et sa ütled endale: "Ma ei tohi enam lahendada oma praeguseid probleeme uute probleemidega". Ja see on täiskasvanulik otsus, mis ei pruugi teha sind hetkega rikkaks, kuid teeb sind järk-järgult vabaks.

Mõtle korraks, kuidas läbirääkimised välja näevad. See pole ilukõne. See on pigem nagu koristamine pärast pidu, kus sa ise oled ühtaegu külaline ja korraldaja. Sa võtad laualt tühjad klaasid: laenulepingud, maksegraafikud, kuupäevad, summad. Sa vaatad ausalt: "Milline on mu tegelik olukord?" Ja siis sa koostad uue loo, milles on vähem häma ja rohkem rütmi. Rütm on võlgade maailmas oluline, sest rütm tähendab etteaimatavust. Võlausaldajale on rütm signaal: inimene ei põgene, inimene teeb, mis lubab. Sulle endale on rütm justkui nagu eluliin: sa tead, mida sa teed iga kuu, mitte ei ela meeldetuletuste ja paanika lainetes.

Diplomaatia algab sellest, et sa lõpetad sõja iseendaga. Võlgadega inimene kipub karistama end sisemise monoloogiga: "Ma olen loll, ma olen läbi kukkunud, mul pole selgroogu". Selline jutt ei ole lihtsalt karm – see on ebaefektiivne. See ei paranda mitte ühtegi kuupäeva ega muuda ühtegi lepingut. See ainult vähendab jõudu, mida sul on vaja, et teha kõige praktilisemaid asju: võtta telefon, kirjutada e-kiri, küsida tingimuste muutmist, teha eelarve, rääkida mõne lähedasega. Enesekriitika võib tunduda nagu distsipliin, kuid sageli on see lihtsalt maskeeritud meeleheide.

Avatus ja suhtlemine on seepärast nii tähtsad, et nad toovad võla tagasi sinna, kuhu see kuulub: asjade maailma. Võlg tahab muuta sinu identiteeti – "mina olen võlgnik", "mina olen lootusetu". Suhtlemine tõmbab selle suhtumise su identiteedilt maha ja ütleb: "See on ainult üks olukord, mitte tegelik mina". See on väga suur erinevus. Olukordi saab muuta. Inimest ei pea häbiga ümber kirjutama.

Ja mis kõige olulisem: avatus ei tähenda ainult suhtlust laenuandjatega. See tähendab ka suhtlust lähedastega – või vähemalt ühe inimesega, kelle ees sa ei pea olema kangelane. Võlg on sageli üksinduse võimendaja: sa väldid kohtumisi, sa väldid arveid, sa väldid küsimusi stiilis "kuidas sul läheb?". Kuid inimene ei parane isolatsioonis. Kui sul on keegi, kellega ausalt rääkida, hakkab häbi õhenema. Ja kui häbi õheneb, tekib ruumi tegutsemiseks. Raha võib tulla hiljem, aga tegutsemine saab tulla täna.

Muidugi on siin peenike piir: avatus ei ole naiivne lootus, et "kõik antakse andeks". Sa ei lähe laenuandja juurde paluma imet, sa lähed ettepanekuga, mis toimib. Sa ütled: "See on mu olukord. See on mu võimekus. Siin on plaan". See ongi selle diplomaatia tuum, sa ei räägi ainult tunnetest, sa pakud ka lahendusi. Ja teinekord on see tee lihtne - maksepuhkus, graafiku pikendamine, osamaksete vähendamine, tähtaja muutmine, kohustuste koondamine paremate tingimustega. Need ei ole muinasjutud – need on tööriistad. Tööriistad ei sära, aga nende abil saab ehitada, remontida.

Kui inimesel on tunne, et "ainus lahendus on raha juurde hankida", siis käitub ta nagu keegi, kes püüab uputust peatada uue veega. Ta lisab jõkke veel ühe oja, lootes, et see tõstab ta paadi pinnale. Aga kui paat on lekkiv, ei päästa sind suurem jõgi – sind päästab see, kui sa leiad ning peatad oma lekke. Võlgade kontekstis on leke sageli just see, et probleemiga ei suhelda, vaid seda lükatakse edasi, varjatakse, lahendatakse kiiruse ja hirmuga. Läbirääkimine on lekitõrje. Ausus on materjal, millega oma augud ära paigata.

Ja kui lõpuks küsida, mis on selle kõige sügavam õppetund, siis võib-olla see: võlgade teekond ei ole ainult matemaatika, vaid ka inimlikkus. Matemaatika ütleb, kui palju. Inimlikkus ütleb, kuidas. Kuidas sa elad selle sees, kuidas sa räägid, kuidas sa julged, kuidas sa ei põgene. Diplomaatia ei tähenda nõrkust, diplomaatia tähendab, et sa valid tuleviku, mitte hetkepõgenemise. Sa valid, et sa ei hakka oma elu vastu sõdima. Sa valid, et sa hakkad seda tasapisi endale tagasi läbi rääkima.

Võib juhtuda, et pärast esimest ausat kõnet või kirja ei muutu kõik kohe. Võib juhtuda, et keegi ütleb ei. Kuid isegi siis on midagi nihkunud - sa oled astunud varjust välja ja seetõttu oled tagasi kontrolli lähedal. Kontroll ei tähenda, et kõik on korras. Kontroll tähendab, et sa tead, mida sa järgmise sammuna teed. Ja see on võlgade maailmas juba väga suur vabadus.

Sest lõpuks, kui võlg on suur, ei ole suurim puudus alati raha. Suurim puudus on tihti rääkimata jäänud laused. Niipea kui sa hakkad neid lauseid ütlema – iseendale, laenuandjale, inimestele sinu kõrval – hakkab auk, mis tundus lõputu, omandama piire. Ja piiridega auke saab täita. Aeglaselt, igavalt, kuid päriselt.

Kui keha ja meel on olnud aastaid punases

Vaimne väsimus ei teki üleöö. See on hiiliv protsess — kui elu surub inimese tugevalt vastu seina, siis kuhjuvad pinged, mured ja lahendamata olukorrad ning ühel hetkel on organism lihtsalt läbi. Mõnikord nii läbi, et isegi täiuslik ööuni ei tee enam midagi paremaks. Samas ei ole see nõrkuse märk. See on märk sellest, et keha kaitsesüsteemid on aastaid üritanud sind elus hoida ning nüüd on nad jõudnud punasesse tsooni. Kui inimene elab pikalt stressis — olgu selle taga rahamured, venivad kohustused, võlgnevused, pidev ärevus või depressioon — hakkab keha toimima ellujäämisrežiimis. See tähendab, et aju hakkab säästma energiat, vähendades motivatsiooni, keskendumisvõimet ja õppimisvalmidust. Emotsionaalne läbipõlemine vähendab eneseusku, tekitab süütunnet ja tapab loovuse. Keha töötab autopiloodil — sa saad küll hakkama, aga iga lisakohustus tundub ületamatu. Kõik see on loogiline tagajärg — mitte inimese süü. Närvisüsteem lihtsalt ei pea enam vastu.

Paljud kogevad kevadel väsimust, aga depressioonis või pikaajaliselt läbi põlenud inimese jaoks tuleb see nagu laine, mis lööb niigi kõrge müüri lõpuks ümber. Päike ja valgus küll kiirendavad organismi bioloogilisi protsesse, aga keha energiatagavarad on nullis, mistõttu välise ja sisemise seisundi kontrast süvendab väsimust. Aju, mis on niigi tugeva stressi all, ei suuda piisavalt kiiresti ümber kohaneda ja reageerib selle asemel apaatia või üleväsimusega. Tulemuseks on paradoks: sa küll magad hästi, aga ärgates ei ole puhkamist toimunud. Päeval vajub silm kinni, lõunauinakust saab sügav uni ja isegi pärast seda ei teki värskustunnet. See on organismi viis öelda: "Ma ei jaksa enam niimoodi edasi töötada."

On väga tavaline, et inimene suudab igapäevakohustustest läbi murda üksnes automaatselt toimiva rutiini abil — eriti kui ta on aastaid töötanud samas keskkonnas, sama tehnoloogiaga või samade ülesannetega. Võib öelda, et aju teeb need tegevused musta kastina, ilma suurema pingutuseta. Aga niipea kui tuleb uus projekt, uus vastutus, vajadus õppida midagi uut, siis tekib tugev ülekoormuse tunne, ärevus ja lõpuks vaimne kokkuvarisemine. Ma sain hiljuti ühe lisatöö pakkumise, millega oleks kaasnenud ka rahaline lisaväärtus, mida ma niigi vajan nagu õhku. Ma võtsin pakkumise vastu, hakkasin hooga pihta, jõudsin esimese takistuseni ja ma kukkusin vaimselt täiesti kokku. Justkui oleks aju mulle öelnud: "Mul ei ole enam ressurssi uue koormusega tegelemiseks." Kui inimene ei suuda lubadusi täita, isegi kui ta tahaks, on see peaaegu alati märk sellest, et närvisüsteem on ülekurnatud. Paraku toob iga altvedamine kaasa süütunde, mis süvendab stressi ja kinnitab negatiivset mõttemustrit: "Jälle vedasin ma kedagi alt."

Mis saab edasi? See on küsimus, mis jääbki sageli rippuma. Kui oled aastaid töötanud tühja paagiga, ei ole võimalik end lihtsalt kokku võtta, hinge tõmmata ja uuesti alustada. Vaimne väsimus ei lahene tahtejõuga. Pikaajalise stressi mõju ei lahene motivatsioonikõnedega. See, et ma saan oma praeguse töö tehtud isegi pooleldi automaatselt, on tegelikult tugevus, mitte nõrkus. See tähendab, et mu professionaalne kompetents on nii tugev, et see kannab mind üle väga raskete perioodide. Kindel on samas aga see, et ma ei tohiks praegu vastu võtta mitte ühtegi uut kohustust, isegi kui need potentsiaalselt võiksid mu rahalist seisu parandada. Uued asjad ja nõudmised peaksid mu ellu tulema alles siis, kui mu keha on selleks valmis. Praegu pole see kõik lihtsalt juba puhtbioloogiliselt võimalik, sest uute oskuste omandamine nõuab väga suurt energiakulu. Hästi oluline on selle kõige juures mõista, et ma peaksin endasse leebemalt suhtuma. Ma pean mõistma, et kui närvisüsteem on pidevalt punases, siis ei ole see praegune mina see päris mina. See on ülekurnatud mina. Tegelikult olen ma aastaid kandnud rohkem, kui üks inimene peaks kandma. Vaimne väsimus ei ole iseloomu nõrkus, see on märk sellest, et inimene on liiga kaua olnud üksi liiga suure koormaga. Keegi ei ole loodud igavesti vastu pidama, aga ma olen jätkuvalt siin ja see tähendab, et mu sees on veel mingitki jõudu, isegi kui seda on kohati väga raske tunda ja märgata.

Minu elu lihtsustamise järgmine samm

Tähelepanelikumad lugejad on ilmselt juba märganud, et mu Võlglase Päeviku blogi Facebooki lehte ei ole enam. Mingit draamat või millegi ohvriks langemist selle tagant otsida ei tasu, see oli minu enda teadlik otsus ja samm. Tänaseks on see blogi koos kõige kaasnevaga olnud mu elu saatjaks juba viis ja pool aastat. See on väga pikk aeg. Ning see pole olnud niisama lihtne kuskil taustal olev tiksumine, ma olen siia pannud kogu oma hinge. Aga viimasel ajal olen ma tundma hakanud, et mul oleks aeg selle kupatuse osakaalu oma elus vähendama hakata. Blogi kui sellist ei kustuta ma arvatavasti mitte kunagi (las olla ja jääda see saatuskaaslastele mingikski majakaks). Aga Facebooki konto võttis mu elust juba liiga suure tüki, ma olin üsna pidevalt online ja suhtlesin Messengeris päris mitmete inimestega. Ja ühel hetkel tundsin, et seda kõike on liiga palju, see ei lase mul vaimselt kogu seda teemat lahti lasta. Ja see röövis liiga palju mu energiat. Ühesõnaga, pikk jutt kokkuvõttes - Facebookis mu blogi enam ei ole, aga päriselt jääb see endiselt siia keskkonda alles. Ning üsna tõenäoliselt jään ma aegajalt ikkagi siia oma tegemistest kirjutama, sest mu lugu ei ole kaugeltki veel läbi. Ja oma lugejatega suhtlen ma ka edaspidi - ehk siis, kui on soovi midagi küsida, millestki rääkida või arvamust avaldada, siis minu email on endine - volglasepaevik@gmail.com

AI arvas, et sellele postitusele sobilik pilt on just selline

Aprillis on mul plaanis vähemalt kaks pikemat postitust teha. Alustuseks siis kõigest, mis puudutab peagi laekuvat boonust ning samuti annan ka ülevaate oma numbrite seisust. Ning tegelikult on oma lõpu leidnud ka Mariaga seonduv lugu, ka sellest on üks postitus kindlasti lähitulevikus tulemas. Seniks aga nautigem kohe-kohe algavat kevadet ja võitleme aga edasi parema rahalise seisu nimel!

Vaikne laps, kes tahtis võita: minu sõltuvuse juured

Täna lähen ma üle pika aja taas oma lapsepõlve. Selle postituse ajendiks on mulle väga olulise inimese vastukaja mu raamatust unistavale postitusele.

Lugesin Su postitust võimaliku raamatu struktuurist ja mul tekkis idee, et huvitav oleks jälgida sõltuvuse arengut nö "ajajoonel". Ehk, kasvamine koos paljude nooremate õdede-vendadega, kus vanimalt lapselt võibolla ei küsitud, kuidas tal päriselt läheb, kas sport oli alul lihtsalt huvitav või tekkis soov saavutusi kunagi ise korrata või sai temast võimalus "põgeneda" olemasolevast keskkonnast kuhugi teise maailma? Millal arenes selle taustal välja sõltuvus?

Minu sõltuvus ja hasardivajadus tekkisid ilmselt juba teismeeas (või isegi veidi varem) tegelikult.

Ning seal oli hästi palju tunnustusevajadust sees. Kuna mulle kodus väga palju tähelepanu ei pööratud ja minu "neljade-viitega" tunnistus oli kõigi jaoks iseenesest mõistetav, siis oli sinna juba eos sisse kirjutatud soov teha midagi erilist, et mind üldse keegi märkaks. Ühesõnaga, ma olin küll igatepidi tubli nii koolis kui ka trennis (jalgpallis käisin vanuses 9-14), siis tegelikult ei läinud see väga kellelegi korda. Kui õigesti mäletan, siis mu pere ei käinud mitte kunagi ühtegi mu jalgpallimängu või ammugi mitte trenni vaatamas. Ja noh, ega mind sinna keegi ei suunanud ka, kõik oli minu enda kanda, trennikuulutuse peale esimesse trenni minek kui ka hiljem igasugune muu logistika. Ehk siis juba kuskil 10-aastasena olin selles osas üsna iseseisev, elu sunnil.

Minu sees oli koguaeg (on tegelikult siiani ilmselt) arusaam, et sõnaosav ma ei ole (vähemalt mitte suulises mõttes) ning ennast ma teistele oma jutuga "maha müüa" ei suuda. Ma teadsin koguaeg, et ma pean oma tegudega end tõestama. Ma pean tegema midagi erilist, et oleksin tunnustuse välja teeninud ja et mind üldse märgataks.

Lapsepõlves või teismeeas muidugi mingeid hasartmänge mu elus ei olnud. Aga ometigi otsisin ma juba siis teatavat põnevust igasugustest teadmismängudest (lahendasin meeletult palju ristsõnu ja saatsin need alati ka vastustena ära, lootuses midagi võita). Samuti olin alati elevuses, kui kuskil üritustel (klassiõhtud, suuremad sugulaste sünnipäevad jne) toimusid mingid viktoriinid. Võtsin neid alati meeletult tõsiselt ja tahtsin alati võita. Ehk siis selliseid näiteid oli omajagu.

Minu esmased kokkupuuted spordiennustusega aga pärinevad kuskilt 90ndate keskpaigast (ehk siis ma ei olnud veel täisealinegi). Siis ilmus selline ristsõnasari nagu "Onu Uno ristsõnad" (avastasin just, et need ilmuvad siiamaani), millega aegajalt tuli kaasa ka "Onu Uno ennustusvõistlus". Kus siis tuli enne mingit suurvõistlus (jalgpall, kergejõustik, suusatamine jms) täita ära tabel oma ennustustega ning siis parimad said auhindu. Ma küll ei võitnud seal mitte kunagi mitte midagi, aga pisik jäi ikkagi sisse. See oli nii põnev ja ma nii igatsesin võita. Ning mitte ainult iseenda jaoks vaid ka just selle pärast, et saaksin lähedastelt tunnustust ja tähelepanu. Nii see seeme vaikselt idanema pandigi.

Vahepeal küll tuli ülikooliaeg vahele ja tuleb tunnistada, et sel ajal ma eriti enam spordiennustuse peale ei mõelnud, muid tudengihulluseid oli piisavalt palju. Aga kui internet ja muu maailm muudkui arenes ja spordiennustus muutus järjest kättesaadavamaks ja minule tekkisid ka esimesed omad ametlikud sissetulekud, siis tuli see mu ellu tagasi. Alguses vaikselt, aga mida aeg edasi, seda julmemalt ja sügavamalt ma sinna sisse kukkusin.

Kui palju tõde suudab inimene korraga kanda?

Meil kõigil on olnud hetki, mil elu kisub keerulisemaks, kui tahaks endalegi tunnistada. Minul oli. Ja päris kaua. Ja siis see kõik kuhjus. Nagu lumepall, aga mitte see ilus jõulude lumepall.

See, mis tuleb mäest alla ja matab su vaikselt enda alla.

Kõige veidram osa? Mingil hetkel hakkasin ma teistele oma olukorrast natuke… ilusamini rääkima. Ja vahel isegi endale. Mitte sellepärast, et mul oleks mingi soov olnud teisi petta. Lihtsalt kogu tõde tundus ühel hetkel liiga raske.

Sa ei taha ju igal pool kõndida ringi sildiga "jah, ma olen oma eluga sassi läinud." Nii räägidki veidi leebemalt. "On keeruline, aga saan hakkama." Jah, muidugi saan. Aga tegelikult ei saanud.

Pikka aega arvasin, et kui rääkida, siis tuleb kõik välja laduda. Kõik summad, kõik kuupäevad, kõik rumalad otsused. Nagu pihil – paned kõik lauale ja siis oled puhas. Aga tegelikult on aususel kaks täiesti eri nägu: tõene ja täielik.

Ma ei ole kunagi tahtnud valetada. Mu jutt siin blogis on alati olnud tõene. Aga see pole kunagi olnud täielik — ja see pole pidanudki olema.

Ma võin seda nüüd ausalt öelda: võlad tekitavad häbi. Pole mõtet sõnu ilustada. Häbi on see tunne, mis istub su kuklas ja sosistab: "Kui teised näeksid neid päris numbreid, siis nad mõtleksid sinust palju halvemini." Nii juhtuski, et ma ei suutnud mitu aastat ühtegi numbripostitust enam teha. Mis siis, et ometigi ma teadsin, et lugejad tahavad neid näha ja need toovad alati kõige rohkem klikke.

Ja nii ma hakkasingi natuke leebemalt ja positiivsemalt rääkima. Endale, teistele. Nagu väike filter, mis laseb tõel välja tulla ainult sellisel vastuvõetaval kujul. Aga häbil on üks väga halb omadus: kui seda liiga kaua kanda, siis hakkab ta sind isoleerima. Sa hoiad vaikust, sest kardad hinnanguid. Ja mida vaiksem oled, seda suuremaks kasvab tunne, et oled üksi.

On veel midagi, millest ma pole varem rääkinud. Kui olukord läheb tõesti raskeks – nii raskeks, et sa ei näe isegi kuu lõppu – teeb aju midagi kummalist. Ta hakkab sind kaitsma optimismiga, mida tegelikult kuskilt võtta pole. Natuke enesepettust. Natuke suhtumist, et "küll kuidagi laheneb." See on nagu psühholoogiline valuvaigisti. Ta aitab sul natuke edasi elada, natuke hingata. Aga valuvaigisti ei ravi murdunud vaimu. Ja optimism ei maksa arveid. Ühel hetkel lõpeb see kõik väga reaalse kohaga: päriseluliste kohtumenetlustega, postkasti saabuvate hoiatuskirjadega, e-kirjadega, mida sa enam ei taha avada ja muidugi kõnedega, millele sa juba ammu ei vasta (mu telefon on täis blokeeritud numbreid).

See on hetk, kus ei ole enam midagi ilustada. Aga just selle hetke juurde tuleb kuidagi kohale jõuda. Mina jõudsin. Mitte täna, vaid juba ligikaudu aasta tagasi. Siis, kui need reaalsuse koputused kohale hakkasid jõudma. Alles siis hakkasin ma sihipäraselt tegutsema ja lõpetasin igasuguse ilustamise. Esialgu küll ainult enda jaoks.

See, et sa oled eksinud – või et su rahaline olukord on sassis – ei tähenda, et sa oleksid kehvem või rumalam. See tähendab ainult üht - sa oled inimene, kes üritab hakkama saada olukorras, milleks keegi meist ei ole tegelikult valmis. Ma jagan seda kõike, sest nii kaua kui ma vaikisin, tundsin ma ainult pingeid ja üksindust. Nüüd, kui ma räägin – päriselt ja õiges mahus – on tunne, et midagi minu sees liigub. See liigub, aeglaselt, aga ikkagi liigub. Nagu oleks järjekordne karm talv üle elatud ja nüüd on tunda juba kevade lõhna.

Unistus oma raamatust

Kui ma kunagi ammu (tänaseks juba üle 5 aasta tagasi) seda blogi pidama hakkasin, siis üsna kiiresti jõudis minuni arusaam, et huvi selle blogi temaatika vastu on suurem, kui oleksin eales arvanud. Tol hetkel ei olnud mul muidugi veel mingitki aimu, kuhu see teekond mind üldse viia võiks. Aga peagi täitis mu südame unistus, et sellest kõigest võiks raamat valmida. Kui olin ca. kaks kuud seda blogi pidanud ja omajagu postitusi valmis treinud (tol ajal oli see produktiivsus täiesti jabur - sisuliselt iga päev kirjutasin midagi), siis julgesin isegi selle unistuse avalikult välja öelda - siin. Aga ilmselgelt oli see soov ja unistus enneaegne ja blogi lugejad tõid mu vägagi kiiresti maa peale tagasi. Mõned avalikud kommentaarid ka siia.

Aga tänaseks päevaks on seda sisu vist juba liigagi palju ja ega siit kogu selle materjali sujuvaks lugemiseks kokku sobitamine on kindlasti hoomamatult massiivne töö. Aga kuskilt tuleb ikkagi peale hakata, eks ole. Igal juhul on mul kondikava valmis. Siia tuleks vaid nüüd liha ja muu mass juurde tekitada ja olekski valmis! Kas keegi sooviks appi tulla? Kas mu lugejate seas on inimesi, kes raamatute ja käsikirjadega kokku puutunud?

Kas hasartmängur ja võlglane on automaatselt halb inimene?

Kas inimene, kes on langenud hasartmängude küüsi või jäänud võlgadesse, on iseenesest halb või rumal? Seda küsimust esitatakse sageli vaikides — eelarvamuste, häbi ja ühiskondlike siltide kaudu. Vastus ei ole aga mustvalge, sest inimese teod ei ole alati tema iseloomu üksühene väljendus. Väga sagedasti juhivad sellist inimest jõud, mis ei ole pahatahtlikud, vaid inimlikud: impulsiivsus, kärsitus, stressitaluvuse puudujäägid, lapsepõlve mustrid, vajadus kontrolli või põgenemise järele.

Impulsiivne inimene ei tee ilmtingimata neid "halbu" otsuseid tahtlikult. Impulss käivitub enne, kui ratsionaalne mõtlemine jõuab üldse mingitki reaktsiooni pidurdada. Paljud hasartmängusõltlased kirjeldavad tunnet, nagu nad oleks hetkeks läinud autopiloodile — mitte sellepärast, et nad tahaks oma raha ära anda või kedagi alt vedada, vaid sest aju januneb kiire dopamiinilaksu järele. Kas see teeb inimesest halva? Ei. See teeb ta haavatavaks. Keegi ei pea ju halvaks inimest, kellel on kiire südametöö või kes higistab kergesti — ometi on impulsiivsus ja kärsitus samasugused bioloogilised omadused. Need kujundavad käitumist, aga ei defineeri inimese väärtust.

Rahalised võlad ei teki selliste inimeste puhul mitte luksusejanust, vaid püüdest täita mingit tühimikku. Kärsitus võib tulla lapsepõlvest: vajadusest, et "kõik oleks olemas kohe, sest muidu kaob ära". Kui inimene on harjunud, et ebamugavus on ohtlik või et vajadused ei saa rahuldatud, loob aju mustri: tee midagi kohe, et see ebamugavus kaoks. Sealt tekivad kiirlaenud, tormakad otsused, lootus, et "seekord läheb hästi". Need ei ole halva inimese valikud — need on inimese valikud, kes pole veel õppinud kogu selle pinge sees viibima.

Võlg on ühiskonnas stigmatiseeritud, justkui oleks see märk moraalsest läbikukkumisest. Tegelikult on võlg lihtsalt sümptom. Sümptom sellest, et inimene on teinud otsuseid liiga kiiresti, liiga suure lootusega või liiga vähese teadmisega. Võlg ei kirjelda inimese empaatiat, tema väärtusi, tema võimet armastada või toetada teisi. Võlgades inimene ei ole halb — ta on inimene, kes on sattunud olukorda, kus ressursse (emotsionaalseid, rahalisi, psühholoogilisi) oli vähem kui vajadusi.

Miks siis ühiskond kipub selliseid inimesi sildistama? Sest nii on lihtsam. Sest lihtsam on ju mõelda: "Ta on ise süüdi." Kui otsustada oma hinnangutes, et keegi on lihtsalt "halb", siis ei pea ka mõistma selle inimese lugu ega tunnistama, et sama võiks juhtuda ka teistega. Sildistamine loob mugava distantsi. Aga reaalsus on, et sõltuvused on haigused, mitte iseloomuhälbed. Selle põhjus ei ole kurjus, vaid mehhanism, mis lihtsalt liigub vales suunas.

Hea ja halb ei ole staatilised sildid, vaid hetkeseisud. Hasartmängur võib olla suure südamega, töökas, tark, hooliv — lihtsalt ta peab võitlust oma sisemiste jõududega, mis mõnikord võidavad. Võlglane võib olla aus, vastutustundlik, pühendunud — lihtsalt, ta on teatud hetkel teinud valiku, millel on pikk vari. Ja mis kõige olulisem: inimene, kes üritab välja tulla sõltuvusest ja võlgadest, on juba teel paremuse poole. See on julguse, mitte halvakspanu vääriv märk.

Abiandja vaade: kui headusest üksi ei piisa

Ma olen enamasti oma postitusi kirjutanud iseenda vaatenurgast. Minust kui võlglasest, minust kui inimesest, kes on vajanud abi. Aga täna tahaksin ma mõtiskleda oma loo teisest poolest. Ehk siis inimestest, kes on mulle nende aastate jooksul toeks olnud, nii vaimselt kui ka rahaliselt. Kuidas nemad mind ja minu olukorda on näinud. Loomulikult ei kandideeri see mitte kuidagi mingile absoluutsele tõele, aga ma usun, et äratundmist leiavad siit mitmed mu lugejad. Mina saan siin vaid öelda seda, et ma olen kogu südamest tänulik teile kõigile. Ilma teieta oleksin ma ilmselt juba ammu murdunud. 

Abiandmine algab harva kalkulatsioonist. Enamasti algab see usaldusest, kaastundest ja lootusest. Kui keegi tuleb abi paluma – eriti sõber või lähedane –, siis esmane impulss on aidata, vahel isegi rohkem, kui mõistus lubaks. Usutakse juttu "viimasest korrast", "ajutisest raskusest" ja "kohe-kohe paranevast olukorrast". Abiandja näeb inimest, mitte ainult probleemi, ja annab koos rahaga ka usu, et see abi aitab teisel jalad alla saada.

Alguses see sageli nii ongi. Abi aitab kustutada kõige suurema tulekahju, annab hingamisruumi ja loob tunde, et nüüd saab hakata päriselt edasi liikuma. Kuid abiandja vaatepunktist hakkab ajapikku joonistuma ka teine pilt. Kui hoolimata abist korduvad samad mustrid, samad kiirustavad otsused ja samad rahalised augud, tekib vaikselt väsimus. Mitte pahatahtlikkus, vaid pettumus. Küsimus ei ole enam rahas, vaid vastutuses.

Abi saamine ei ole kunagi neutraalne tehing. See toob endaga kaasa kohustuse. Abiandja ootab – vahel isegi sõnades välja ütlemata – et abi saaja pingutaks, õpiks ja muudaks oma käitumist. Kui abi muutub millekski, millele saab loota ka siis, kui otsused jäävad samaks, tekib ohtlik nihe: abi ei aita enam edasi, vaid hoiab paigal.

Eriti valus on abiandjal näha, kui tema pingutus nullitakse otsustega, mis on vastuolus lubaduste ja kokkulepetega. Kui abi, mis pidi looma stabiilsust, kaob ludinal uutesse laenudesse või vanadesse harjumustesse, tekib küsimus: kas ma toetan inimest või toidan tema sõltuvust? Sellisel hetkel ei tunne abiandja end enam aitajana, vaid vahemehena, kes kannab raha edasi järgmisse auku.

Abisaaja jaoks on suurim oht muutuda abist sõltuvaks. Kui teadmine, et "keegi aitab nagunii" hakkab alateadlikult mõjutama otsuseid, kaob vajadus päriselt vastutada. Kuid abi ei peaks kunagi võtma ära inimese enda pingutust. Vastupidi – hea abi peaks suurendama iseseisvust, mitte vähendama seda. Abiandja ei saa ega tohi olla eluaegne päästerõngas.

Iga kord, kui keegi aitab, paneb ta lauale ka oma usalduse. See ei ole lõputu ressurss. Kui abiandja näeb, et hoolimata toetusest ei kaasne muutust ega õppimist, kulub usaldus kiiremini kui raha. Ja kui usaldus kaob, kaob ka abi. Mitte seepärast, et süda oleks kivinenud, vaid seepärast, et piirid on ületatud.

Aastaid kedagi "kraest kinni hoida" ja vee peal hoida tähendab sageli seda, et abiandja ise hakkab vaikselt uppuma – väsimusse, süütundesse või kibestumisse. Tõeline abi ei ole pidev päästmine, vaid vastutuse järkjärguline tagasiandmine. Mõnikord on kõige hoolivam tegu samm tagasi astuda, isegi kui see on mõlemale poolele valus.

Abiandja vaatenurgast ei ole suurim hirm raha kaotus. Suurim hirm on see, et abi ei muutu kasvuks. Ja kui abi ei too muutust, saavad ka kõige tugevamad ja heldemad aitajad otsa. Abi on võimalus – aga vastutus selle võimaluse kasutamise eest jääb alati abi saajale.

Ma ei ole alati olnud selle abi vääriline, mida te mulle olete andnud. Ma olen teinud meeletult palju vigu. Aga tänaseks olen ma olukorras, kus ma lõpuks ometi mõistan, et edasi pean ma ise tugev olema. Ma ei tohi enam mitte kuskil libastuda, ma teen kõik endast sõltuva, et siit platoolt leida ise see teekond mäkke. Ma võtan vastutuse.

Miks on rahalistes raskustes abi küsimine nii ränk teekond?

Rahaliste raskuste keskel on tihti kõige raskem just see, mida väljastpoolt näha pole: häbi, hirm ja sisemine võitlus, mis muutub mõnikord isegi suuremaks koormaks kui tegelik rahapuudus ise.

Hädaolukorras abi küsimine peaks loogiliselt olema lihtne: kui kukud, sirutad käe ja lased end püsti aidata. Aga rahaliste raskuste puhul muutub see sirutatud käsi justkui tunnistuseks, et "ma ei saanud hakkama".

Ja see mõte on kole valus. Raha on ühiskonnas sidunud end väärtusega — mitte ainult ostujõuga, vaid enesetunde, eneseväärikuse, vastutustunde ja edukusega. Kui hoiad peos mõranevat rahakotti, tundub, et koos sellega puruneb midagi sinust endast. Ja seetõttu tundub abi küsimine justkui katkise koha paljastamine.

Rahal on ebameeldiv omadus suhteid pingestada. Raha ümber tekivad ootused, arusaamatused ja vahel ka solvumine. Kuid enne kui päriselt abi küsida jõuad, loob mõistus juba hulga tumedaid stsenaariume, mis teevad julgustüki peaaegu võimatuks. See kõik tekitab paratamatult küsimuse: "Kas elada häbis, otsida lahendusi, küsida abi või surra ilma proovimata?" See on karm küsimus, milleni jõutakse tavaliselt siis, kui inimese sees on toimunud väga pikk kulumine — mitte ühe kuu, vaid paljude kuude või aastate jooksul. Kui tunned, et sul on valida justkui ainult kolm teeotsa, siis on tavaliselt tõde hoopis sügavam: sa oled juba kandnud liiga kaua, liiga palju, liiga üksinda.

Lahenduste otsimine ja abi küsimiseni jõudmine tähendab võitlust, mis võib tunduda nagu lumes müttamine – iga samm väsitab järjest rohkem. Ja "ilma proovimata" alla andmine pole tegelikult valik, vaid märk sellest, et inimene on jõudnud väga ohtlikult madalasse punkti. Nendes hetkedes on kõige olulisem meeles pidada: kõige raskem ei ole tegelikult raha puudumine, vaid tunne, et sa oled üksinda ja ummikus. Jah, sa oled küll ju siiani suutnud kuidagi vee peal püsida, sa oled korduvalt suutnud kustutada erinevaid tulekahjusid täiesti viimasel hetkel. Aga see kõik tundub kuidagi nii juhuslik, sinus puudub see kindlus, et need pääsemised olid välja teenitud. Ning see kõik lisab seda ebakindlust iga uue takistuse või tõrke ees.

Aga tegelikkuses - abi küsimine ei ole enda alandamine, vaid see on usalduse väljendus. Kui inimene julgeb öelda: "Mul on raske, kas sa saad mind aidata?", siis see pole nõrkus. See on: julgus olla aus, avatus tunnistada oma piire, lootus, et teiste inimeste headus pole illusioon, valmisolek proovida veel kord, kuigi kõik tundub liiga raske. Ühe vaimse tervise terapeudi (tervitused sulle, Reelika!) mõtteid parafraseerides - mõtle hetkeks: kui sinu lähedasel oleks sama raske, kas sa tahaks, et ta räägiks? Enamik meist vastaks "jah, muidugi!". Miks me siis endale seda sama lahkust ei paku?

Miks see kõik siis ikkagi nii raske on? Sest abi küsimine rebib lahti kõik need kihid, mida me endale oleme aastate jooksul ehitanud: iseseisvus, tugevus, kontroll, näiline "korras elu". Abi küsimine tähendab hetkeks kõigest sellest loobumist — ja see nõuab meeletut julgust. Aga vahel on just see julgus otsus elu kasuks. Mitte niivõrd dramaatilises, vaid väga inimlikus, väga reaalses mõttes. Kui seisad tänaseks selle kuristiku serval, kus kõike tundub liiga palju, siis võib abi küsimine olla esimene samm tagasi valguse suunas — isegi kui see samm tundub värisev, pisarane ja ebakindel.

Elu statistika: kuidas iga päev nihutab meie saatuse protsente

Elu võib vaadata kui lõputut tõenäosuste jada – mitte külma matemaatikana, vaid pideva võimaluste voona, kus iga meie mõte, otsus ja tegu nihutab nähtamatut kaalukausi ühele või teisele poole. Me ei saa kunagi täielikult kontrollida tulemusi, kuid saame mõjutada protsente. Iga päev on justkui väike eksperiment: panustame oma aega, energiat ja tähelepanu ning loodame, et positiivsete sündmuste tõenäosus suureneb kasvõi mõne protsendipunkti võrra.

Kui mõelda elu peale kui tõenäosusteooriale, muutuvad ka ebaõnnestumised mõistetavamaks. Mitte iga negatiivne tulemus ei ole läbikukkumine või halb iseloomujoon – mõnikord lihtsalt juhtus nii, sest elu statistika pole kunagi 100% meie kasuks. See arusaam võib tuua kummalist lohutust. Me ei pea olema täiuslikud; piisab sellest, kui teeme järjepidevalt otsuseid, mis kallutavad pikas perspektiivis kaalukaussi paremuse poole. Väikesed harjumused – aus suhtlemine, enese eest hoolitsemine, tööle keskendumine – on nagu korduvad katsed, mis kasvatavad positiivse tulemuse tõenäosust.

Samas nõuab selline vaade vastutust. Kui elu on tõenäosuste mäng, siis meie roll on olla teadlikud mängijad, mitte juhuse ohvrid. Me ei saa valida kõiki kaarte, mis meile kätte jagatakse, kuid saame valida, kuidas neid mängime. Mõnikord tähendab see ebamugavaid otsuseid: loobuda hetkekasust pikaajalise stabiilsuse nimel, seada piire, võtta vastu tagasilööke kui õppetunde. Nii muutub ka kannatlikkus väärtuslikuks strateegiaks – sest tõenäosused töötavad enamasti nende kasuks, kes suudavad pikemas plaanis järjekindlad olla.

Rahaasjad ja laenuvõlgadega toimetulek on üks selgemaid näiteid, kus elu kui tõenäosusteooria tuleb eriti teravalt esile. Iga makstud arve, iga tehtud eelarve, iga päev, mil inimene otsustab oma kohustustega silmitsi seista, suurendab tõenäosust, et olukord ei lähe hullemaks. Samamoodi suurendab vältimine ja lootmine, et “küll kuidagi läheb”, negatiivsete sündmuste tõenäosust. Laenulepingud ei jõua kohtutäiturite lauale tavaliselt ühe suure otsuse tõttu, vaid paljude väikeste sammude tagajärjel – ja samamoodi saab neid vältida paljude väikeste, järjekindlate tegudega.

Oluline on mõista, et tõenäosuste muutmine ei tähenda ainult raha. See on ka suhtumine. Kui inimene suhtub oma olukorda kui protsessi, mitte kui lõplikku hinnangut enda väärtusele, tekib rohkem ruumi tegutsemiseks. Iga uus päev on uus katse, uus võimalus teha vähemalt üks samm parema statistika poole: helistada võlausaldajale, teha realistlik makseplaan, otsida lisasissetulekut, õppida paremini oma kulutusi jälgima. Need on väikesed sammud, kuid just väikesed sammud muudavad pikaajalist tõenäosusjaotust.

Elu ei ole kunagi täiesti õiglane ega etteaimatav. Mõnikord annab inimene endast kõik ja siiski juhtub midagi halba. Kuid isegi siis ei kao võimalus mõjutada järgmisi protsente. Võib-olla on elu suurim tarkus mõista, et kontroll ei seisne tulemuste garanteerimises, vaid protsessis osalemises. Meie ülesanne pole muuta maailma täielikult ohutuks, vaid teha iga päev neid valikuid, mis suurendavad võimalust, et homme on veidi stabiilsem, veidi rahulikum ja veidi helgem.

Nii muutub elu kui tõenäosusteooria vaade mitte hirmutavaks, vaid vabastavaks. See tuletab meelde, et me ei pea olema kõikvõimsad. Piisab, kui oleme kohal, püüame järjepidevalt ja teeme oma parima, et positiivsete sündmuste protsent kasvaks. Ja kuigi me ei saa kunagi nullida negatiivsete sündmuste võimalust, saame muuta nende mõju väiksemaks – samm-sammult, päev-päevalt, teadlike otsuste kaudu. Just selles pidevas pingutuses peitub elu tõeline matemaatika: mitte täiuslikkus, vaid järjepidev liikumine parema tõenäosuse suunas.

Muutused ei juhtu üleöö: minu tõusud, langused ja tagasitulek

Viimastel aastatel olen ma järjest enam mõistnud, et suured asjad – nii head kui halvad – ei juhtu kunagi üleöö. Need tekivad tasa ja targu. Sammudest, kordustest, väikestest valikutest. Ja teinekord ka väikestest libastumistest, mis lõpuks kuhjuvad millekski palju suuremaks, kui me oleksime tahtnud.

Kui mu võlakoorem kunagi üle pea kasvas, tundus selle lammutamine alguses peaaegu võimatu. Aga samm-sammult, kuu-kuult, järjepidevate otsustega suutsin ma siiski seda paari aastaga oluliselt vähendada. Ning loomulikult oli siin suur osa ka sellel, et ma sain väga palju välist abi. Aga siiski, see ei olnud mingi imehetk – see oli töö. Vaikselt, ilma vaatajate aplausita.

Sellesse perioodi mahtus palju enesedistsipliini, ratsionaalseid valikuid ja sisemist kasvu. Ja ma jõudsingi punkti, kus tundus, et kõik on lõpuks kontrolli all. Et olen läbi teinud "oma suure muutuse".

Aga paradoksaalselt ei võta langus sugugi nii kaua aega kui tõus. Mõnikord piisab vaid mõnest valest otsusest, mõnest liiga emotsionaalsest hetkest… või minu puhul – krüptovarade maailmast.

Ma astusin uuesti mängu, kus mu nõrgim koht – impulsiivsus ja hasart – said kohe võimaluse kaasa tantsida. Ja nad tantsisid. Kiirelt. Rahaliselt katastroofiliste otsusteni. Ning kui asjad halvenesid, pöördusin ma lahenduste poole, mis ei olnud tegelikult mitte ühestki otsast mõistlikud lahendused – Facebooki eraisikulaenud, kiired süstid, valed valikud.

See kõik hävitas mõne kuuga praktiliselt selle, mille olin aastate jooksul ehitanud. Ja see oli valus. Mitte ainult rahaliselt, vaid tunnetuslikult – justkui oleksin reetnud inimese, kelleks olin vahepeal muutumas.

Huvitav tähelepanek, mida paar inimest on mulle viimasel ajal välja öelnud, oli see, et nad lõpetasid mu blogi lugemise sel ajal, kui mul hästi läks. Mitte pahatahtlikkusest, vaid sest kõik paistis juba nii stabiilne ja korras. Justkui oleks lugu lõppenud ja midagi enam juurde lugeda polnudki. Hiljem juhuslikult tagasi tulles avastasid nad, et asjad polnud sugugi üldse nii roosilised kui oleks võinud eeldada. Mõne jaoks oli see lausa šokk – kuidas nii? Kuidas pärast edukat perioodi on üldse võimalik nii kiiresti tagasi kukkuda?

Aga elu ei ole sirgjooneline. Me ei liigu ainult üles. Vahel liigume küljele. Vahel alla. Ja vahel õpime valusalt, et oleme ikkagi inimesed.

Täna olen ma aga taas enam-vähem seal, kus mu parim periood kunagi oli. Mitte täpselt samas kohas, sest see tagasitee on olnud täis närvikulu, reaalsuskontrolli ja edaspidiseks vajalikku ettevaatlikkust. Aga ma olen püsti. Ja mis kõige olulisem – ma tean nüüd, et tagasilöök ei nulli kõike. Ta lihtsalt tuletab meelde, et muutused ei ole kunagi ühe hetke sündmus. Need on protsessid. Esimene tõus oli usk. Teine on teadmine.

Midagi tõeliselt olulist ei juhtu ühe päevaga. Ei edu, ei langus, ei taastumine. Kõik need on ajas kujunevad protsessid. Ja kuigi ma tegin vigu ning kaotasin teel oluliselt rohkem, kui tahtnuks, siis see, et ma täna saan sellest kirjutada, näitab ainult üht - ma tulin tagasi. Ja vahel pole tähtis kui kiiresti – oluline on, et üldse tulin. Parem hilja kui mitte kunagi.

Paar lisanüanssi eraisikute laenude teemal

Järjekordne aastavahetus üle elatud ja uus aastaring alanud. Ausalt öeldes olen ma viimasel ajal vaimselt täiesti tühi olnud ja paar nädalat pole mul olnud vähimatki isu mingeid postitusi kirjutada ega üldse mingeid sügavamaid mõtteid formuleerida. Aga eks need kõikvõimalikud halamised ja igasugused sisekaemused on niikuinii siin blogiveergudel iga nurga alt läbi lahatud, et selles mõttes mitte midagi uut siin polegi.

Täna teeksin hoopis ühe tagasipöörde ja räägiksin natuke veelgi detailsemalt nendest sotsiaalmeedia (Facebook, Telegram jne) kaudu levivatest eraisikulaenudest. Usun, et päris paljude jaoks on siin omajagu uut ja huvitavat informatsiooni ja teatud mõttes isegi ehk intriigi. Selle postituse valmimisele ja tõendite kogumisele on suure panuse andnud ka blogilugejad. Aitäh teile!

Nüüd aga siis asja juurde. Teatavasi on nii Eestis kui kogu Euroopa Liidus kehtiv selline määrus nagu GDPR (ehk siis maakeeli Isikuandmete kaitse üldmäärus). See paneb üsna detailselt paika, milliseid andmeid üldse tohib kolmandate isikutega jagada ja milliseid mitte. Ning juba eos saan öelda, et kogu see eraisikulaenude "turg" rikub seda määrust ikka kohe täiega. Alustades juba sellest, mis niigi kõigile tegelikult teada - isegi võlainfot ei tohiks avalikult üles panna (ometigi tehakse seda meeletult palju). Nüüd aga järgmiste "avastusteni", mida siis on aidanud paljastada (ja ka tegelikult tõestada, kui see kellelegi vajalik peaks olema, aga neid detaile ma hetkel avaldama ei hakka) siis eelpool mainitud kaasteelised ja blogilugejad.

Teadupärast üritab Eesti Vabariik juba pikki aastaid luua niiöelda positiivset krediidiregistrit, kus oleks siis kõigi laenuandjate ametlikud laenulepingud sees ja laenutaotleja peab andma laenuandjale loa sealt välja pärida, kui palju neid kohustusi juba üleval on (seejuures pole oluline, kas mõni leping on juba viivises ka või mitte). Kui riik ei suuda sellega kuidagi hakkama saada, siis eraisikutest laenuhaid on selle juba ammu ära teinud. Võib täiesti vabalt öelda, et tegelikult on Eestis olemas täiesti omaette tsunft - eraisikutest laenuandjate "liit", kes siis on omamoodi kogukond ning nad jagavad omavahel lahkelt infot, kellele ja mis tingimustel laenud välja on antud. Ning mis veel delikaatsem - nad jagavad omavahel üsnagi süüdimatult ka laenusoovijate pangakontode väljavõtteid.

Ehk kui te olete näiteks mõne Margusega just lepingu sõlminud ja proovite ka näiteks Aivo või Raini käest laenu küsida, siis tegelikult on kõigil juba teada, mis tingimustel te just Margusega lepingu sõlmisite. Ja ega need laenuandjad seda väga ei varja ka, teinekord ütlevad nad ka üsna otse, et kuule, sul on ju juba kaks lepingut teistega olemas, mis sa veel tahad. Ometigi peaks siin kehtima ju reegel, et privaatseid lepinguid ei jagata kolmandate osapooltega. Aga niimoodi see turg ja metsik lääs siis toimibki. Eks selle "teenuse" eripära ongi see, et laenuandjad on siin kindlasti oluliselt tugevamas positsioonis ja laenusoovijad sisuliselt peavad leppima nende tingimustega ja reeglitega, mis neile ette pannakse. Ideaalses maailmas ei tohiks sellist jama üldse eksisteeridagi. Minu kindel soovitus on muidugi see, et kui sul tõesti tekib vajadus sellise laenu järgi, siis mõtle ikka hoolega, kas sa tõesti tahad sinna rattasse sattuda, see on oma olemuselt ikka ääretult õhuke jää ning oht sisse kukkuda on väga suur. Varem või hiljem oled sa olukorras, kuskohast justkui ei olegi enam väljapääsu.

Koostööprojekt: Ken võtab oma aasta kokku

Tänane, aasta viimane postitus tuleb Kenilt. Tegelikult oleme me vahelduva eduga koguaeg suhtluses olnud, aga need tekstid on tänaseks juba niivõrd isiklikud, et polegi osanud neist avalikku postitust selliselt kokku kirjutada, et isik ikka endiselt saladuseks jääks. Aga seekord tuli ta mulle appi ja kirjutas kokkuvõtte ise valmis. Ning avaldan selle siinkohal ka muutmata kujul.

Täna peaks aasta kokkuvõttena ütlema, et mu elu on stabiilsem, aga endiselt pingeline. Aasta esimeses pooles selgus pankrotimenetluses lõplik kohustuste summa ja võlakoorem vähenes 43000€ pealt ligi kolm korda väiksemaks ehk pankrotihalduri kontrollitud ja põhjendatud kohustuste jäägiks jäi peaaegu 16000€. Pankrotimenetluse lõpus tehti esimesed väljamaksed võlausaldajate fondist ja peale pankrotihalduri tasude maha arvamist sai võlgade katteks tagasi maksta ligi 3100€. Aasta teises pooles sain uue usaldusisiku ja talle olen makseid teinud üle 5700€. Siit läheb osa tema tasudeks ja ülejäänu kannab poole aasta pärast võlausaldajatele. Aastaga 43000€ (laenude põhiosad) pealt 7000€ juurde on kindlasti mu selle aasta suurim õnnestumine. 1181€ (miinimumpalk ja kolmandik lisaks lapse eest) on iga kuu minu käsutada ja veerand kõigest, mis seda ületab lisaks. Viimase arvestusega on ette tulnud ootamatusi ja olen saanud emalt või elukaaslaselt abi, kuid seni olen püsinud joone peal. 1,5 aastat kohustustest vabastamise menetluse ajast on möödas ja sama palju veel ees, kuni kohus teeb lõpliku otsuse. Teatud verstapost seegi. Lähitulevikuks maksuvaba tulu suurenemisest argielus kasu pole, ehkki pikemas perspektiivis saab suurenevast arestitavast summast kiiremini võlausaldajate fondi täita, aga ootan uue miinimumpalga kehtestamist, et minu käsutatav summa suureneks.

Ilusat aasta lõppu ja tulusamat uue algust!

Kaks projekti, üks missioon: võlgade varjatud maailmast rahatarkuse tulevikuni

Sel sügisel kaasati mind kahte projekti, millel ka üldisele avalikkusele päris huvitavad ja põnevad väljundid. Kahtlemata ka vajalikud. Räägiksingi siis nendest nüüd omalt poolt lähemalt. 

Alustuseks siis Levila artikkel pealkirjaga "Maksa võlg ära, värdjas". Teemaks siis Facebooki eraisikulaenud ja kõik sellega seonduv. Minu jaoks sai see kõik alguse tegelikult juba augusti alguses, kui ühe uitmõtte käigus saatsin Levilale kirja, et kas neil võiks olla huvi koostööks, mille tulemuseks oleks minu blogi põhjal kirjutatud raamat. Ega ma väga suuri lootusi ei hellitanud, aga vähemalt sain selle mõtte hingelt ära. Sellele kirjale järgnes paar nädalat vaikust, kuniks mulle kirjutas Levila ajakirjanik Lennart. "Ma raamatu kohta ei oska öelda, me pole eriti kirjastamisega tegelenud, aga arutame seda korraks kolleegidega. Küll aga uurin ise ka ühe ajakirjandusliku loo raames laenamist, kitsamalt eraisikute vahelist laenamist, peamiselt Facebooki gruppides. Äkki saame selle loo tarvis kuidagi koostööd teha?" Ja nii see koostöö pihta hakkaski. Me tegime kokku kaks üsna pikka intervjuud (neti teel) ja vahetasime ka ohtralt meile ning igasugust muud infot. Ning nii see info muudkui kogunes ja lõpuks detsembri alguses ilmuski väga mahukas ja põhjalik artikkel. Minu suurim kummardus ja kiitus Lennartile selle artikli eest, see on tõesti hea ning väga kergesti loetav, kuigi temaatika ju ääretult karm ja tume. Mind on selles loos siis nimetatud Andreseks (seejuures on huvitav märkida, et mu isik jäi ka ajakirjanikule teadmata ehk siis saab täitsa vabalt ka anonüümsena suuri asju korda saata ja oma panus anda). Ainus täpsustus selle loo juures on siiski see, et vähemalt mulle endale jäi ühest lõigust mulje, et ma justkui oleksin Lennartilt ka ise laenu küsinud, reaalsuses see siiski nii ei olnud. Aga see selleks, võibolla ma ise oskasin nendest ridadest valesti välja lugeda. Igal juhul jah, selline suurteos nüüd siis Levila portaalis üleval on ja kõigile, kes pole seda veel lugema juhtunud, soovitan soojalt. Saate sellest paralleelmaailmast üsna tervikliku pildi ette. 

Järgmisena räägiksin põgusalt ka ühest riiklikust projektist. Oktoobri alguses võttis minuga ühendust Rahandusministeeriumi ametnik Marge. "Tere, olen võlglase päevikut jälginud juba mõnda aega ja pöördun praegu väikese koostöö valguses. Nimelt töötan viimased 2.a. Rahandusministeeriumis rahatarkuse  koordinaatorina ja üks teema, mis mulle muret valmistab, on võlgnike toetamine. Teeme palju ennetustööd, et rahatarkuse õpe jõuaks kõikidesse koolidesse jne, aga vaja on aidata ka neid, kes juba praegu võlakeerises. Oleme nüüd koostöös Sotsiaalministeeriumiga saanud valmis esialgsed variandid abistavatest videoklippidest ja sooviksin Sind kaasata etapis, kus saab veel muudatusi teha. Kas oleksid valmis olema lisaks valdkonna ekspertidele testija  ja andma oma tagasisidet?" Loomulikult olin kohe nõus ja muidugi olin ka positiivselt üllatunud, et ka sellisel tasandil on mu blogi märgatud. Ju olen tõesti need aastad õiget asja ajanud. Ja nii see koostöö siis algaski. Peagi sain lingid ka videotele, vaatasin need üle ja andsin oma märkused ning mõtted teada. Ning detsembri alguseks olidki need klipid valmis ning selle kõige kohta ilmus ka vägagi vajalik artikkel Rahandusministeeriumi kodulehel - loetav siit (sellelt lingilt on leitavad ka eelpool mainitud videoklipid).

Selline tegus sügis-talv koos kahe konkreetse tulemiga siis mul olnud ongi. Tegelikult mõjusid need mõlemad projektid mu vaimule äärmiselt turgutavalt. Sain tunda seda, et minu arvamus ja minu blogi on tõesti olulised. Et ma tõesti ajan õiget asja. Olen uhke enda üle.

Selle kõige jätkuks aga tahaksin tegelikult ära mainida, et teatud mõttes on mu blogi (ja sellega koos ka mina ise) veidi nagu teelahkmel. Et kuidas seda kõike edasi ajada, mida kirjutada ja milliseks oma identiteet blogijana ümber kujundada. Paarilt blogilugejalt olen saanud mõtteid, et tegelikult peaksin ma suutma rohkem positiivsust siia tuua ja sellega kaasnevalt ehk ka rohkem võimalikke abistajaid leidma. Eks nagu ikka, saatan peitub detailides ja tegelikult olen ma ju endiselt üsnagi suures lisaraha vajaduses, see ei ole mitte kuhugi kadunud. See koormab mind teatud mõttes siiamaani igapäevaselt. Kahjuks aga on mu blogi lugejad tihtipeale samasuguses seisus, kus minagi ehk siis otseselt mingeid rahaliselt kasulikke koostööprojekte siit pigem välja ei kooru. 

Üks mulle väga oluline blogilugeja andis mulle kolm soovitust, mis mu peas kummitavad. 

• Säästa rohkem, st hangi osa toitu Toidupangast ja müü oma asju
• Laienda blogi teemaderingi
• Leia koostööpartnerid/sponsorid, kes sind sellest olukorrast välja aitavad

Aga eks ole juba uuel aastal näha, kuidas selle kõigega edasi minna. Loomulikult on kõigi teie mõtted ja ideed teretulnud. Seniks aga kaunist saabuvat pühadeaega ja järgmiste postitusteni!

Tormide ja valguse vahel: minu 2025. aasta merereis

Tänase, peagi lõppevat aastat kokku võtva postituse vormistajaks on tegelikult AI, täpsemalt siis Microsoft Copilot. Ma andsin talle igasuguseid faktikillukesi ette ja tema lihtsalt genereeris mulle teksti valmis, pealkiri on ka sealt pärit. Eks ta parajalt mesimagus sai, aga võtab mu aasta kenasti kokku küll.

2025 ei olnud lihtne aasta – see oli nagu pikk ja heitlik merereis. Alustasin teekonda laeva pardal, mis lekkis igast küljest. Laenulepingute ülesütlemised olid nagu äkilised tormid, mis rebisid purjed ja sundisid mind rooli haarama, kuigi käed värisesid. Inkassod ja kohtumenetluste ähvardused olid nagu tumedad pilved silmapiiril – iga kiri, iga kõne kõlas nagu kauge mürin, mis lähenes. Aga ma ei lasknud laeval põhja minna. Ma õppisin tormi lugema, otsima vaikseid lahesoppe, kus saab hingata. Täna on mu laev küll kriimuline, aga kursil ja graafikuid täites liigun edasi.

Ühel hetkel tuli ette ka notariaalne võlatunnistus – see oli nagu ankur, mille pidin sügavale merre heitma, et laev ei triiviks lõplikult tühjusesse. Valus, aga vajalik. See ankur hoidis mind paigal, kuni sain uuesti jõudu koguda.

Isiklikus elus oli see aasta nagu metsaretk öösel. Astusin pimedusse, taskulamp käes, ja ütlesin endale: on aeg olla aus. Kapist välja tulemine oli nagu uks, mis kriuksudes avanes, paljastades nii valguse kui varjud. Mõned puud mu teel osutusid toeks, tugevateks ja kindlateks, aga mõned murdusid esimese tuulehooga, jättes mind hetkeks tühjusesse. Valus? Jah. Aga samas avastasin helendavaid sirmikuid pimedas metsas – inimesi, kes särasid seal, kus ma arvasin, et on ainult pimedus.

2025 oli tormide ja öiste radade aasta. See õpetas, et isegi kui meri möllab ja mets on täis varjusid, on kuskil alati valgus – olgu see siis kauge majakas või sõbra soe käsi. Ma astun 2026. aastasse nagu rändur, kes on küll väsinud, aga kelle seljakott on täis tarkust ja südames uus julgus. 

Miks vajab iga võlglane kõrvaltvaataja pilku?

Võlgadega silmitsi seismine on emotsionaalselt kurnav. Kui oled ise võlglane, siis tead, kui keeruline on hoida pea selgena, kui kohustused ja tähtajad suruvad peale. Sageli tekib tunne, et olukord on kas lootusetu või vastupidi – et lahendus on kohe nurga taga, kuigi tegelikkus võib olla hoopis teine. Just siin peitubki probleem: emotsioonid moonutavad reaalsust.

• Liigne optimism: "Kui ma järgmine kuu saan boonuse, on kõik korras!" Tegelikkuses võib boonus olla ebakindel või ebapiisav.
• Liigne pessimism: "Ma ei saa kunagi sellest august välja." Tegelikult võib olemas olla realistlik plaan, mis viib samm-sammult lahenduseni.

Kui vaatad oma kohustusi läbi emotsionaalse prisma, on oht teha otsuseid, mis pikemas perspektiivis olukorda halvendavad. Näiteks võtta juurde kallist laenu "kiireks päästmiseks" või ignoreerida maksegraafikuid, sest "niikuinii pole mõtet".

Siin tuleb mängu spetsialisti või usaldusväärse sõbra pilk. Olgu see võlanõustaja või mõni sõber, kes on valmis süvenema – tema näeb vaid numbreid, mitte hirme ega lootusi. See tähendab:

• Ta suudab objektiivselt hinnata, millised kohustused on kriitilised ja millised saab restruktureerida.
• Ta aitab koostada realistliku plaani, mis põhineb faktidel, mitte tunnetel.
• Ta võib märgata võimalusi, mida sina emotsionaalse pinge tõttu ei näe (nt maksepuhkused, refinantseerimine).

Ausalt öeldes olen ka mina olnud veendunud, et olen piisavalt tark ja pädev, et oma plaane seada. Olen mõelnud: "Ma saan hakkama, ma kontrollin oma olukorda!" Kuid elu on näidanud, et minu hinnangud on reeglina olnud liiga optimistlikud. Olen korduvalt arvestanud tulevaste sissetulekute või ootamatute lahendustega, mis tegelikkuses ei realiseerunud. Selle tõttu olen pidanud mitmel korral pettumust taluma ja – mis kõige raskem – ma ei ole suutnud täita kõiki lubadusi ega maksegraafikuid, mida endale ja teistele andsin.

See kogemus on õpetanud mulle, et üksinda tegutsedes kipun nägema olukorda läbi roosade prillide. Kõrvaltvaataja, olgu ta professionaal või lihtsalt sõber, kes oskab numbreid analüüsida, aitab mul näha pilti selgemalt ja vältida liigseid riske.

Kokkuvõtteks on võlgade kaardistamine ja selle kõige värskena hoidmine nagu tervisekontroll – ise tunned sümptomeid, aga diagnoosi paneb arst. Sama kehtib finantside puhul: objektiivne pilk aitab vältida emotsioonidest tulenevaid vigu ja annab kindlama tee lahenduseni.