Viimastel aastatel olen ma endast kirjutanud väga palju. Mõnikord rohkemgi, kui oleksin pidanud. Olen kirjutanud oma vigadest, sõltuvusest, võlgadest, lootusest, tagasilöökidest ja sellest, kuidas ma olen püüdnud august välja ronida. Aastate jooksul on inimesed nende lugude põhjal kujundanud minust mingi ettekujutuse. Mõni peab mind vastutustundetuks, mõni tunneb kaasa, mõni elab kaasa. Mõni ilmselt mõtleb, et olen oma võimalused lihtsalt ära raisanud.
Hiljuti sain ühe kirja mulle väga oluliselt blogilugejalt. Tegelikult lausa mitu kirja. Selliseid, mis panid mind tõsiselt mõtlema. Mitte sellepärast, et seal oleks olnud midagi täiesti uut. Vastupidi. Seal oli kirjas midagi, mida ma tegelikult ammu tean, aga mida ma endale väga harva luban tunnistada.
Kui ma viimaste aastate peale tagasi vaatan, siis suure osa ajast olen tegelnud mitte võlgadega, vaid iseenda karistamisega. Võlad on olnud üks probleem. Süütunne teine. Häbi kolmas. Hirm neljas. Ja paradoksaalsel kombel on just need viimased olnud kõige raskemad. Numbrid tabelis on tegelikult lihtsad. Neid saab kokku liita, neist saab lahutada ja neid saab aja jooksul vähendada. Aga häbi ei käitu nii. Süütunne ei vähene tingimata koos võlajäägiga. Vahel ei vähene üldse. Tekib tunne, et oled läbi kukkunud. Et oled vedanud alt iseennast, oma lähedasi ja kõiki neid inimesi, kes sinusse uskusid. Hakkad samu mõtteid uuesti ja uuesti läbi närima.
Miks ma nii tegin? Miks ma ei peatunud varem? Kuidas ma sain olla nii rumal? Ja kõige hullem küsimus: "Kas ma üldse kunagi sellest välja tulen?"
Aga siis jõudis minuni üks väga lihtne mõte. Mis ma siis tegelikult tegin? Ma ei hävitanud oma perekonda. Ma ei kaotanud oma lapsi. Ma ei kaotanud oma tööd. Ma ei hävitanud kellegi teise elu. Ma sattusin sõltuvusse ning selle tulemusena kaotasin suure hulga raha. See ei ole väike asi. Selle mõju on olnud väga valus ja kestab veel aastaid. Aga see on siiski ainult raha.
Ma tean, et selline lause võib mõjuda inimestele, kellel on suured võlad, lausa solvavalt. Sest kui arved kuhjuvad, täitur saadab kirju ja pangakonto tekitab ärevust, ei tundu raha sugugi "ainult rahana". Kuid mõtte tuum on mujal. Raha on võimalik tagasi teenida. Aega ei saa. Perekonda ei saa. Tervist ei saa. Inimsuhteid ei saa. Kui kõik need on alles, siis pole mäng veel kaugeltki läbi.
Võib-olla olen ma liiga kaua vaadanud oma elu ainult läbi võlgade prisma. Nagu kogu ülejäänu ei loekski. Kui võlasumma on suur, tundub loomulik mõelda sellele hommikust õhtuni. Lugeda päevi, kuid ja aastaid. Arvutada, millal üks või teine kohustus lõpuks kaob. Aga tegelikult ei ole võimalik elada nii, et kogu elu taandub ühele tabelile.
Jah, tabel peab olemas olema. Jah, võlgadega tuleb tegeleda. Jah, maksed peavad olema tehtud. Aga see ei saa olla kogu elu sisu.
Mingil hetkel tuleb lõpetada enda pidev vaimne praadimine. Tuleb aktsepteerida, et juhtunu on juba juhtunud. Ükski magamata öö ega enesesüüdistus ei vähenda võlajääki mitte ühegi euro võrra. Küll aga võivad need võtta ära energia, mida oleks vaja lahenduste leidmiseks. Võib-olla seisnebki taastumine lõpuks vähem emotsioonides ja rohkem järjekindluses.
Mitte pidevas küsimuses "miks ma ometi nii tegin?", vaid küsimuses "mida ma täna teha saan?". Üks makse korraga. Üks kokkulepe korraga. Üks kuu korraga. Ja ühel päeval saabub hetk, mil viimane rida tabelis muutub kollaseks (ehk siis saab makstud).
Mitte sellepärast, et oleks toimunud ime. Vaid sellepärast, et aastaid järjest sai tehtud õigeid, kuigi kohati ebamugavaid otsuseid. Täna ei ole ma veel seal. Aga võib-olla on aeg vähem vaadata mäe tippu ja rohkem seda teed, mis on juba läbi käidud. Sest vahel tasub endale meelde tuletada midagi väga lihtsat. Ma tegin suure vea. Aga ma ise ei ole see viga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar