Kui sina ei juhi raha, siis juhib see sind

Kui sa ei kontrolli oma raha, siis varem või hiljem hakkab raha sind kontrollima. See ei ole lihtsalt kõlav ütlus – see on reaalsus, millega paljud inimesed silmitsi seisavad. Raha on nagu tööriist: kui oskad seda kasutada, ehitad stabiilse ja turvalise elu. Kui aga lased sellel oma elu dikteerida, muutub see sinu peremeheks.

Mina võin täiesti kindlalt ja keerutamata öelda, et juba vähemalt 5 viimast aastat olen ma olnud täielik rahaori. Juba ammu ei tee ma oma rahalisi otsuseid mingite soovide või väärtuste järgi, vaid ennekõike hirmust ja teatud mõttes isegi paanikast. See ei ole vabadus, milles ma elan - see on täielik vangistus. Ning ma usun, et tegelikult on minusuguseid terve maailm täis ning ka Eestis on selliseid inimesi tuhandeid. 

Raha peaks olema vahend, millega ehitada elu, mida sa soovid – mitte takistus, mis dikteerib, mida sa tohid või ei tohi teha. Raha ei ole hea ega halb – see on lihtsalt üks neutraalne jõud, mis võimendab meie otsuseid. Minu elus on hetkel justkui nagu kaks poolust, kaks ekstreemsust - mul on väga korralik sissetulek (no vähemalt Eesti keskmisi sissetulekuid arvestades), aga samas on mul väga suured võlad. Ehk siis, ma teenin küll korralikult, aga juba aastaid ei ole ma oma heaolusse saanud sisuliselt sentigi panustada. See tekitab meeletult ängi ja trotsi. See on minu igapäevane reaalsus.

Ma olen pidanud korduvalt erinevalt inimestelt rahalist abi küsima (nii oma pärisnime kui ka bloginime alt) ning ma olen ka seda omajagu saanud. Tegelikult teeb see haiget. Mu kuulõpud või ka suvalised ootamatud kulutused sõltuvad liigagi tihti sellest, kas ma saan selle lisasüsti kuskilt niiöelda "küla pealt" või mitte. Selle kõigega pole ma siiani suutnud ka nende pikkade aastate jooksul ei kohaneda ega ka harjuda. Kuigi samas annan ma endale aru, et see ei saa ega tohi lõputult kesta, sest ka aitajad väsivad ja tüdinevad - sest kui kaua sa ikka jaksad samasse auku seda lisamulda visata, kui progress on niivõrd aeglane ning ikka ja jälle kordub see vajadus taas.

Loomulikult on selline abitus minu jaoks meeletult kurnav. Loomulikult saab mõelda, et tegelikult on meie ümber palju inimesi, kes minust veelgi raskemas seisus, aga igapäevaselt selle koorma all lisahapnikku otsides tuleb seda lämbumistunnet omajagu tihti peale. Ning neil hetkedel ei lohuta mind kuidagi teadmine, et kellelgi on veel hullem. Teatud mõttes võiks öelda, et võlglane muutub oma olemuselt küllaltki isekaks. Ei saa küll öelda, et ma läheksin oma eesmärkide nimel üle laipade, aga mul puudub energia selle kõige taustal teiste muresid lahendada või kellelegi kogu hingest kaasa elada. Samas, ei tähenda see absoluutselt seda, et ma oleksin kuidagi ükskõikseks muutunud. Ma lihtsalt ei jaksa, kuigi neid kirju ja sõnumeid tuleb mulle endiselt üsna palju. Meiesuguseid inimesi, kelle peremeheks on raha, on kahjuks meeletult palju.

Täna, 5 päeva enne uut palgapäeva, on mu pangakonto täiesti nullis. Ning millegi pärast arvan, et minusuguseid on päris palju. See ongi reaalsus. Selline ma olengi, kõrgepalgaline kerjus, rahaori. Aga seejuures tuleks rõhutada, et kindlasti pole ma kuidagi ohver. Ise olen süüdi, et see seis selline on. 

Aga teatud mõttes on mul natuke ka juba suva ning ma ei pelga absoluutselt enam abi küsida. Ning nii on ka praegu - kui sul, mu kallis lugeja, on võimalik mind aidata, siis palun aita mind. Igasugused võimalused selleks on siin blogis erinevates kohtades välja toodud. Aga samas tahaksin ikkagi rõhutada - kõige suuremat tuge pakub mulle see, kui sa lihtsalt endiselt käid siin neid ridu lugemas ja elad mulle kaasa, kasvõi ainult oma mõtetes. Aitäh, et minuga olete, võitleme edasi ja küllap kunagi tuleb ka seda päikest rohkem!

Miks laenulepingu päästmine iga hinna eest on lõks, mitte lahendus

Täna tahaksin rääkida ühest suurest mõttemustri veast, mida minu meelest enamus võlglasi teeb. Ning mis seal pattu salata, olen minagi korduvalt selle sama reha otsa astunud. See on siis iga hinna eest oma laenulepingute "elus" hoidmine. Hirm selle ees, et mis siis küll saama hakkab, kui laenuandja lepingu ühepoolselt üles ütleb. Nagu ikka siin elus, on hirmu põhjuseks reeglina teadmatus. Ja siis võetaksegi suvalistest kohtadest suvaliste lisakuludega mingeid laene peale, et jumala eest saaks jälle jooksva kuu osamaksed tasutud ja et laenuandjad mind ometigi rahule jätaks. Samuti on paljude jaoks suur hirm seotud ka maksehäireregistriga. Kuigi reaalselt ei ole need asjad üldse olulised. Nagu olen varemgi maininud, maksehäireregister on loodud selle jaoks, et inimene nii lihtsalt enam uusi laene peale ei saaks. Aga oma olemuselt on see täiesti süütu asjake ja igapäevaelu mitte kuidagi ei sega - ei saa sellest teada ei su tööandja, sõbrad, lähedased (no kui sa just ise neile sellest ei räägi). Ühesõnaga jah, laenulepingu üles ütlemine või suvaline kirje kuskil registris on tegelikkuses täiesti ebaoluline. Ei ole vaja tõmmelda või end suuremasse auku edasi kaevata.

Hiljuti öeldi mul taaskord kaks laenulepingut üles ja see oli algusest peale mu enda teadlik valik. Ma küll jõudumööda üritasin neid elus hoida või isegi päästa, aga ühel hetkel sain aru, et las minna. Sest reaalsuses avab see uued võimalused uute kokkulepete sõlmimiseks. Ajalises mõttes on eriti tore, kui nõuded lähevad inkassosse, aga no ega see kohtuvärk ka midagi halba ei ole. Muidugi on siin hästi oluline, et sulle saadetavaid kirju on siiski hästi oluline jälgida. Ja kui see lepingu lõpetamise kiri postkasti tuleb, siis on mõistlik ise aktiivne olla ja lahendusi pakkuda. Nii jõudsin ka mina siis nende lepingute puhul (laenuandjaks mõlemal puhul Holm Bank) selleni, et sai uued graafikud sõlmitud ja kõik osamaksed lähevad edaspidi kõik niiöelda põhiosa katteks. Ehk siis kui kenasti graafikust kinni pean, siis enam mingeid lisakulusid ega isegi intresse juurde ei arvestata. Ainus lisatingimus, mis selle kõigega kaasnes, oli see, et kui peaksin maksetega hilinema, siis antakse nõue juba otse täitemenetlusse (ehk siis kohtutäituri kätte) ning see kirves pea kohal on tegelikult isegi omamoodi lisamotivatsioon jäika distsipliini jälgida. Ja tihtipeale saab ka kuumaksed tegelikult selliste tehingute käigus väiksemaks kui niiöelda originaallepingute puhul oli. Ehk siis selline mõttetu tõmblemine ja iga hinna eest edasi kaevamine peaks sellega lõppema.

Ehk siis kokkuvõttes - vähem tõmblemist ja rohkem kainet mõistust. Ning mis seal salata, lõpuks on kõige aluseks distsipliin ja rutiin. Loomulikult ma muidugi tean, et neid asju on öelda palju lihtsam kui reaalselt nende asjade sees igapäevaselt olla, aga see on siiski kõige kiirem tee soovitud tulemusteni. Ja korralikud igakuiselt ajakohastena hoitavad Exceli tabelid on ka loomulikult suureks abiks sellel teekonnal. Jõudu ja jaksu kõigile, kes selliste väljakutsetega silmitsi!

Valguse poole: kuidas väiksed numbrid toovad suurt kergendust

Räägiks vahelduseks veidi ka lootuskiirtest. Eks me kõik vajame neid hetki, mis meile positiivseid emotsioone toovad ja natukenegi helgemaks seda tumehalli olemist muudaks. Kuigi jah, pigem ju peagi hoopis saabumas selline masendavam aeg looduses, kus päikest ja üldse sellist valget aega üsna vähe. Aga see selleks, ilma või kosmose vastu niikuinii väga raske midagi ette võtta.

Alustuseks vaataksin detailsemalt otsa sellistele kohustustele, mille jäägid on juba meeldivalt väiksed ja mida graafikujärgselt tasuda veel vähem kui aasta. Eks põgusalt sai need välja toodud ka viimases numbripostituses, aga tänaseks on need seisud veelgi paremaks muutunud. 

Esimesena võtaksin vaatluse alla Swedbanki väikelaenu. Selle laenu ajalugu on tegelikult väga pikk. Alguse sai see lausa 2018. aasta septembris, mil võtsin esimese laenu neilt, 7000 EUR. Sel ajal olid laenuandjad minu suhtes ikka uskumatult lahked ja ega mul siis veel mingeid probleeme polnud ka, kuigi jah, sissetulekud olid tänasega võrreldes muidugi täiesti olematud. Aga igal juhul kuu aega hiljem sain ma neilt ka teise laenu, 6000 EUR. Ja nii ma siis muudkui tasusin neile neid, esimese laenu eest 175 EUR ja teise eest 151 EUR iga kuu. 2021. aasta märtsiks olid laenujäägid vastavalt 4562 EUR ja 4159 EUR ning ma tegin taotluse, et need laenud kokku viia ühe laenumakse alla. Ja Swedbank nõustus, lisas sinna veidi lepingu muutmise eest tasusid juurde ning nii saigi neist kahest laenust kokku üks 9083,66 EUR suurune laen, viieaastase maksegraafikuga. Laenumakseks sai 223,94 EUR. Ning tänaseks on sellest alles jäänud vaid 863,40 EUR ning tasuda on veel kõigest 4 osamakset. Ning järgmise aasta veebruaris saab see laen lõplikult makstud! Tegelikult on see uskumatult tore tunne.

Järgmine lootusrikas seis on TF Banki laenuga. See laen sai võetud 10.05.2021, summaks 3000 EUR. Kuumakseks 102 EUR. Algselt sai see võetud 5 aasta peale, kuid paar aastat tagasi võtsin ma maksepuhkuse ja selle tõttu on graafikujärgne lõpp tänase seisuga 10.07.2026. Tänane laenujääk on 883,28 EUR (selle kuu makse on veel maksmata) ehk siis kokkuvõttes on tasumata veel 10 osamakset.

Kolmandaks vaatlen üht omamoodi krediidikontot. Teenusepakkujaks Modena. Kokku sain ma neilt 2020. aasta alguses kahe maksena 1276,58 EUR. Eks omajagu sai neile tagasi makstud ja siis jälle uuesti kasutusele võetud kuniks lõpuks jäin ma tagasimaksetega hätta ja leping(ud) öeldi üles. Mingit pikka venitamist nende poolt polnud, nad andsid seejärel kohe nõude kohtusse. Aga õnneks olid nad lõppude lõpuks mõistlikud ja saime kohtuvälise kokkuleppe sõlmitud. Lõplikult võlasummaks kujunes igasuguste viiviste ja trahvidega koos 1457,81 EUR. Seda hakkasin ma tagasi maksma selle aasta veebruarist. Kuumakseks 80,99 EUR. Tänaseks on kõik kenasti graafikus, olen 8 makset teostanud (oktoober veel maksmata). Ning jäägiks on taaskord selline tore (kõik laenujäägid, mis on maksimaalselt kolmekohalised on minu jaoks toredad) 809,89 EUR. Maksta on veel tänase seisuga kokku 10 osamakset ning 10.07.2026 saab ka selle kohustusega kõik ühele poole.

Ning viimase lootuskiirena on mul esile tuua Kreditex Ühisraha. Eks neist olen ma siin omajagu kirjutanud, aga tundub, et lõpuks on finišisirge näha ja saab ka selle hingelt maha. Algseks laenusummaks oli nende juures 3000 EUR ning see sai võetud 10.03.2020. Ka see on laenuleping, mis ühel hetkel üles öeldi ning kohtusse menetleda anti. Kuid taaskord sai tehtud kohtueelne maksegraafik. Jääk oli selleks hetkeks ca. 1400 EUR ning laenumakseks 150 EUR. Kohtueelne kokkulepe tähendas seda, et kohustuse summaks määrati 1689,15 EUR ning igakuiseks makseks 141 EUR. Tänaseks on jääk 984,15 EUR ja tasuda on jäänud veel 7 osamakset. Ehk siis 10.04.2026 saab sellelegi joone alla tõmmata.

Tegelikult on paar laenu veel, mille jäägid veidi üle 2000 euro, aga tänaseks siiski need veel nii hoomatavad ei ole. Ehk siis praegused põhilised rõõmukiired on just need neli ülalpool välja toodud lepingut. Kui need lõpuks kõik makstud saavad, vabaneb neist kokku ca. 550 eurot raha muude kohustuste katmiseks.

Järgmine tore kingitus tuleb aga hoopis meie väga palju kirutud valitsuse poolt. Kuna uuest aastast kaob maksuküür, aga tulumaksumäär jääb endiseks, siis hakkan ka mina üle pikkade aastate tundma tulumaksuvabamiinimumi võlusid. Ehk siis kokkuvõttes saan alates jaanuarist iga kuu 700*22% = 154 eurot rohkem raha kätte. Teeb meele rõõmsaks küll.

Veebruaris toimub taas järjekordne tuludeklaratsioonideralli, eks midagi tiksub ka sealt mulle (lasteaia kohatasude pealt jne).

Aprillis on muidugi jälle põhjust loota aastaboonust ning kes teab, äkki venitab ka veidi palgatõusu (siiani olen praeguses töökohas igal kevadel seda rõõmu tunda saanud, et teatud mõttes mingi põhjendatud ootus justkui oleks), aga seda viimast ma pean siiski kõige rohkem selliseks ebakindlaks unistuseks pigem. Teised lootused, mida siin postituses sai välja toodud, peaksid aga vägagi reaalsed ja kindlad olema. Ole vaid ise mees ja pea vastu, eks ole!

Niiet kokkuvõttes - kuigi seis on endiselt keeruline, siis on päris palju ka positiivseid märke õhus. On mille nimel edasi pingutada. Ükskord saavad need kõik makstud ju niikuinii!