Läbi soode ja rabade, läbi paksu ja vedela, läbi vihma ja tormi, ma olen lõpuks jõudnud lävepakule. Ma ei tea veel, kas see kõik on lõplik väljapääs, aga midagi positiivset on see igal juhul. Käes on kaua-kaua oodatud aprill. Vanad eestlased ütlesid selle kohta ka jürikuu, aga minu jaoks on see sel aastal ennekõike aastaboonusekuu. Ma ei tea veel täpselt, millal boonus kontole kantakse, aga ma saan kindel olla, et tulemata see ei jää. Sest see on suure töö ja vaevaga ning väga heade tulemustega välja teenitud.
Sisuliselt võib öelda, et järgneva 29 päeva jooksul on mul iga päev põhjust olla elevil ja ootusärevuses. Iga päev võib loota ja oodata rõõmusõnumit, piiks-piiks. Ja tegelikult on väga suure tõenäosusega õhus ka võimalus, et üks tore sõnum võib sel kuul veel saabuda - teade palgatõusust. Nii vähemalt on mulle välja lubatud. Kui suur see tõus saab olema, on hetkel siiski paraku veel teadmata. Ausalt öeldes on neid sõnumeid oodates ääretult raske end vaos hoida. Kõikvõimalikud kärsitushood segavad keskendumist. Andke see raha juba siia, las ma klaarin oma jamad ära nüüd! Aga tuleb end siiski talitseda ja teha edasi seda, mille eest mulle palka makstakse. Sest ega siis elu selle rahasüstiga ei lõpe, ka edaspidi tuleb tubli olla ja edasi püüelda veelgi parema elu ja mõnusama olemise poole.
Ma olen ääretult tänulik kõigile laenufirmadele ja muidugi ka eraisikutele, kes on minu suhtes kannatlikud olnud. Mu sees olevad süümepiinad on tegelikult päris tugevad olnud. Võlgu olemine on (vähemalt minu jaoks) ääretult suur ning ränk koorem. Polegi ju otseselt vahet, kas see summa on olnud 100 või 1000 eurot. Kui ikka graafik näeb ette, et sellel või tollel kuupäeval tuleb osamakse ära tasuda ja mul lihtsalt sel hetkel seda raha ei ole, siis käivituvad ikka väga ebameeldivad sisemised emotsioonid. Häbi, kurbus, piinlikkus. Tahaks maa alla vajuda, aga ometigi tuleb see vastutus võtta ning laenuandjale kiri teele panna, et see kuu on (jälle) kehvasti. Ning nii see jo-jo muudkui keerleb. Jään võlgu, klaarin ära ja siis taas jään hätta. Aga see kõik peaks peagi lõppema. Ma saan taas joonele tagasi. Ja see lootus on hea tunne. Realiseeruks see vaid kiiremini...