Kui asjad hakkasid minema keeruliseks, siis kohtusin mõned korrad võlanõustajaga. Võlanõustajaks oli äärmiselt armas inimene Leili Jõgeva. Koos analüüsisime olukorda ning tegime esmased plaanid. Nüüd küll tagantjärgi vaadates on need soovitused standardsed ning sama infot kuuleb ja saab lugeda kõikidest võlgadega seotud teemadest. St proovi kokku hoida, pea kulude üle kirjalikult ülevaadet, proovi võlausaldajatega teha kokkuleppeid parema graafiku saamiseks. Siiski oli tema emalik ära kuulamine ja hoolimine sellel hetkel väga lohutav. Ma arvan, et juba siis oleks ilmselt enim aidanud psühholoogi nõustamine, kes oleks aidanud jõuda tuumprobleemideni, milleks on siis kaks ülalpool (eelmises postituses, toim.) nimetatud teemat.
Siiski ma tõesti hakkasin pidama kirjalikku ülevaadet enda kulutustest. Mul on olemas igakuised märkmed alates 2015. aastast :) tõeline kronoloogia võlgade kujunemisest ja süvenemisest. Peamine, mida kirjalik logi pidamine aitas oli see, et ma sain aru juba kuu alguses kui palju ma ilmselt kuu lõpus juurde pean võtma kuskilt. Päris paha. Tõeline pea liiva alla peitmine. Praegu kirja pannes tegelikult nii halb, et ajab juba naerma :)
Enda illusioonis, et ühe laenuga on võimalik teist tasuda (ja tegelikult enda sisimas ikkagi teades, et see lumepall läheb ükskord katki) elasin ma kuni selle aasta alguseni. 2024.a võikski lugeda seda, kus asjad hakkasid muutuma järjest keerulisemaks, st kohad kust on võimalik laenu võtta saavad lihtsalt otsa. Ma siinkohal tahan öelda välja selle, mida enamik võlgnikke ilmselt teeb, aga kardab avalikult öelda - viimased laenud tulid läbi teiste laenude varjamise. Hoiad ühe konto nö näidiskontona, teise pealt teed makseid tagasi võlausaldajatele. Jah see on pettus, jah see on isegi kriminaalne. Aga...see on nii levinud. Ja minu meelest on see üks vaimse tasakaalutuse märke, et tegelikult kaob ära reaalsustaju oma tegude üle. Alati leiab vabanduse, alati leiab viisi, kuidas oma tegutsemist pehmendada. Võlgniku psühholoogia on suunatud alalhoiule. Kui vahet ei ole, mis vahenditega praeguse olukorra ära klaarin, siis saab ju korda. Tegelikult ei saa muidugi mitte midagi korda ja läheb ainult halvemaks.
Kõik krediidilimiidid kahanesid suure hooga. Nagu me kõik teame, siis iga krediidilimiidi kasutamine tähendab seda, et järgmine kuu on vaja maksta veelgi rohkem tagasi. St olukord halvenes väga väga ruttu, kuna uusi kohtasid, läbi mille oma illusioonimulli üleval hoida lihtsalt ei olnud enam. Selle mõju hakkasid tundma lapsed, kelle jaoks tehtavaid kulutusi olin ma ikkagi sunnitud kärpima või iga tehtavat kulu saatis moraali lugemine, et raha on vähe ja kokku peab hoidma. Samuti märkas muutust praegune kaaslane. Seni polnud sellist kitsikust ju olnud. Kuna lapsed on mul juba üsna suured ja saavad maailmast hästi aru, siis väga valus oli kui üks küsis, et kuidas meil kogu aeg raha otsas on, sa ju töötad heal kohal ja kas sa siis teed midagi valesti. Ilmselgelt muutub inimene selles olukorras teistsuguseks ja kindlasti mitte paremaks kaaslaseks. Magamata ööd ja pidev mõtlemine sellise olukorra üle ei tee kedagi meeldivamaks inimeseks. Ma isegi ei tea päris täpselt mille ajel ma seda tegin, aga ühel hetkel ma lihtsalt rääkisin kõik oma kaaslasele ära. Mul vist on nii, et kui ma enam kuidagi ei oska, siis hakkangi ütlema asju välja nii nagu ma neid päriselt näen või nii nagu on. Ülestunnistus oli ka stiilis, et vot tegelikult on asjad nii. Ma olengi selline, paremaks praegu ei lähe. Võta või jäta. Õnneks jättis :) ja oli seejuures väga mõistev.
Tegelikult saigi kaaslane selleks jõuks, kes aitas kainestavalt aru saada, et pikk plaan mul puudub ja on vaja seista oma tegude tulemustega silmitsi. See kõik juhtus kevadel. Terve suve võitlesin ma oma hirmudega. Ma tõesti üliväga kardan, et tööandja saab teada ja ma langen avaliku häbisse. Võibolla kaotan isegi töökoha. Ma kartsin seda isegi nii palju, et ma alguses ei suutnud sellel teemal isegi lugeda teiste kogemusi ega seaduseid. Tööl olles saatis õõvastav tunne, et kui te vaid teaks, millise inimesega te praegu asju ajate. Topeltelu elajaga. Näiliselt nii hästi, aga tegelikult on kõik vastupidi. See hirm ei ole kuhugi kadunud. Õnneks võtsin ennast ikkagi nii palju kokku, et hakkasin järjest läbi võtma erinevaid seadusi, lõpuni on loetud "Jurist aitab" leht, olen üles otsinud nii palju kogemuslugusid kui ma vähegi olen saanud. Ma olen siiralt tänulik teisele blogi anonüümsele vastajale kommentaariumis, kes kirjutas, et tööandja ei saa teada ning natuke avas protsessi kulgu. Võiks isegi öelda, et tema kommentaar oli see kaaluhetk kui ma tegin lõpliku otsuse pankrotiavalduse esitamise kohta.
Keegi teine peale kaaslase ei tea mu olukorrast, aga see on kogu selle halva olukorra parim hetk kui ma olin ära rääkinud. Hiljaaegu oli Paul Neitsovi kohta mingi artikkel, kus ta rääkis enda sõltuvusest ja sellega kaasnevast ning sealt jäi samuti mulle kõlama, et tema jaoks oli murdeline see koht, kui ta lõpuks jagas kellegagi oma olukorda. Üksinda selle supi sees olla on vaimselt hävitav.