Keni menetluse lõpplahendus. Lisakommentaarideta. Taaskord intervjuu vormis.
Alustame kõige tähtsamast - su menetlus on tänaseks lõppenud. Lasen sul selle tulemuse ise välja öelda.
Maksejõuetusavalduse menetlus on lõppenud ja selle tulemusena kuulutati välja mu pankrot. Alustati pankrotimenetlusega ja algatati võlgadest vabastamise menetlus.
Kuidas sa enda jaoks kogu selle protsessi lahti mõtestaksid? Milliste sõnade või emotsioonidega seda kirjeldaksid?
Spetsialistid tegid selgeks, et ma pole oma olukorra tõsidusest aru saanud ja suutsid mind veenda oma olukorda sisuliselt lahendama hakkama. Minu nägemuses makseraskused olid süvenenud püsivaks maksejõuetuseks, ehkki võlausaldajate sanktsioone mulle veel rakendunud polnudki. Sellega kaasnes vastuoluline rada häbist, kergendusest, pettumustest, ootamatustest, eufooriast, tühjusest, pingetest, aukartusest, lohutusest ja halbadest üllatustest. Raske on sellest nüüd kokkuvõtvalt mõelda, sest sündmuste käik oli konarlik ja rohkete pööretega, igaüks neist oma emotsionaalsete varjundite ja tagajärgedega.
Mis sinust nüüd edasi saab? Kui kaua see kõik kestab?
Käin tööl edasi, õpingud lähevad planeeritust pikemale pausile ja elan tagasihoidlikumalt. Pankrotimenetlus kestab umbes aasta, siis mingid piirangud leevenduvad ja jätkub võlgadest vabastamise menetlus. Kõik, mis ületab 1093€ (miinimumpalk ja lisaks kolmandik 1 ülalpeetava eest), arestib pankrotihaldur oma tasudeks ja võlausaldajatele. Nii sujuva koostöö korral 3 aastat, siis otsustab kohus võlgadest vabastamise üle.
Millised piirangud ja igapäevaelu segavad faktorid sulle nüüd osaks saavad? Ja kui pikaks perioodiks?
Olen kaotanud õiguse oma elu varasemas mahus kontrollida. Sellised tavapärased asjad nagu internetipank (arveid ei saa enamasti ise maksta) või kaardimaksed (sh veebiteenused) pole mulle lubatud. Saan deebetkaardiga sularaha automaadist välja võtta. Mingis mõttes on kõik pausil ja elukorraldus ajas mitukümmend aastat tagasi liikunud. Minu argipäevas on varasemast rohkem järjekordades seismist ja selgituste jagamist ootamatutes olukordades. Õppelaenu puhul läksid pangast kirjad käendajatele, kes oleks pidanud laenusumma koos kogunenud intressidega 2 nädala jooksul tasuma ja seejärel pankrotihaldurile tagasinõude esitama. Ajasin pereringis asja korda, et käendajad hätta ei jääks. Telefoniarveid pean esinduses maksmas käima (järjekorrad pangaautomaadi juures ja esinduses). Harjumatu sendi- ja mündimajandus lisaks. Iseteeninduskassades kõigepealt mündid automaati ja siis paberraha otsa. Nii saab osa münte kinnisemaks vahetada. Kontojääki saan kontrollida vaid automaadis. Konto väljavõttes näen automaadis 10 rida selgitusteta summasid. Kui palju raha mul kasutada veel on, pean ise arvet pidama. Muidugi piisava tahtmise korral saab kontakti pangatöötajatega internetis 9-17 (jutule saab siis, kui vestlusrobotile piisavalt täpne küsimus esitada), telefonil (kõige segasem kanal) või kontoris 10-17 (sõltub järjekorrast ja teenindajate hõivatusest). Ebamugavused on kolmeks aastaks, missugused piirangud ja mis mahus leevenduvad pole veel selgeks saanud. Kui palju mu kodust registreerimata vara realiseeritakse, pole selge.
Kas sa julgeksid seda protsessi teistele võlglastele ka soovitada?
Ei soovita, sest see on äärmuslik abimeede ja neil, kellel on kinnisvara või sõidukeid, saab see protsess veel dramaatilisem olema. Soovitan pöörduda võlanõustaja(te) poole, et enda olukorrale adekvaatne hinnang saada.
