Ma ei taha kirjutada, ma ei taha rääkida, tegelikult ei taha ma enam mitte midagi teha. Ma olen omadega ikka totaalses ummikus. Eks teatud mõttes olen ma iseenda loodud "positiivsuse mulli" ohver. Olen siin blogis olnud omamoodi sõltuvuses iseenda edusammudest ja kõigest sellest, kuidas te sellele reageerite. Nii ongi tegelikult juhtunud, et ma pole tahtnud enam jagada oma tagasilööke. Ja ega ma ei taha seda praegugi teha.
Eks see kõik on üks segapudru kogu sellest pingest ja stressist, mida siin iseendale loonud olen. Tegelikult olen ma täiesti mõistlik ja normaalne asjalik mees. Aga...
Ma võin siin ju igasuguseid toredaid postitusi teha. Anda asjalikku nõu, kuidas mingites olukordades peaks käituma ja milliseid valikuid langetama. Mida teha ja mida tegemata jätta. Siit võibki justkui mulje jääda, et oh, küll tal on hästi, aga tundub, et see Võlglane küll ei tea, mida tähendab igapäevaselt võlglaseks olemine. Kahjuks tean. Aga eks ma olen siin üritanud olla selline positiivne ja ideaalne võlglase musternäidis. Aga see on vale, võlts.
Kuhugi detailidesse ma laskuma ei hakka. Sest ma ei taha ja suures plaanis hakkaksin ma selle kõigega ka oma identiteeti liiga palju avama.
Seda postitust siin olen ma alustanud vist oma 4-5 korda juba. Muudkui aga kirjutan mingi mustandi oma notepadi valmis, salvestan isegi ära, aga siis annab vaim jälle alla, panen arvuti kinni ja poen teki alla kudema. Ma vihkan seda inimest, kelleks ma tegelikult muutunud olen. Või noh, vihkamine on ehk liiga tugev sõna siinkohal, pigem lihtsalt haletsen. Ma olen sõna otseses mõttes haletsusväärne.
See praegune periood on kahtlemata kogu mu võlglase perioodi kõige keerulisem ja raskem aeg. Sest see on nii pikaajaline ja sügav. Vaimne, rahaline, finantsiline, depressiivne. Tegelikult tundub, et see vist hakkab ka mu lugejatele välja paistma. Sest viimase nädala jooksul olen ma hakanud saama murelikke kirju. Eks osadele teist olen ma veidi ma natuke oma saladusi eraviisiliselt avanud, aga tegelikult ei soovi ma neil teemadel pikemalt peatuda. Nii palju võin siiski siia lisada, et uuesti oma sõltuvuse juurde ma langenud ei ole. Ei ole ma endiselt kuskil kasiinodes käinud panuseid tegemas.
Praegusel hetkel, nüüd ja praegu, ei ole ma kindel, kuidas siit täielikust madalseisust veel välja ronin. Juba eos palun vabandust kõigilt, kelle usalduse olen praegu tugevalt proovile pannud. Mu usk ja lootus on hetkel tugevalt kõikuma löönud, aga mu tahtejõud on tegelikult õnneks siiski veel alles. Muidu poleks ilmselt ka seda postitust siin praegu ilmunud. Ma tahan edasi võidelda, ma tahan edasi elada, ma tahan paremat tulevikku. Aga ma lihtsalt ei tea praegu veel, kuidas selleni jõuda ja milliseid valikuid selleks teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar