Surelikkus ja võlakoorem

Tänane mõtisklus saab olema veidi tumedamal teemal. Ning alustuseks tsiteeriksin minu kohta kirjutatud Õhtulehe Rahatarkuse artiklit - (kes veel pole seda lugenud, siis soovitan soojalt). "Oma võlgadega tegelema sunnib Juhanit ka mõte, et ta ei taha neid oma lähedastele pärandada. Sissetulekud on tal võrreldes Eesti keskmisega oluliselt suuremad, mis teeb ka laenujäägi tasumise talutavamaks kui see oleks perekonnale või kõrvalseisjatele." (igaks juhuks märgin selguse eesmärgil ära, et selles artiklis olen ma siis varjunime Juhan all).

Me kõik oleme surelikud. Ning loomulikult on eriti surelikud ka pikaajalised (krediidi)võlglased (sest meie üldine stressitase on ilmselt tavapärasest kõrgem ja seega risk ootamatult mingeid tervisejamasid endale kaela tõmmata oluliselt suurem). Oleks üsna isekas ja lühinägelik mõelda, et ah, suvad need võlad, kui ma juba surnud olen. Sest olgem ausad - loodus tühja kohta ei salli ja paratamatult langevad need võlad siis kellegi teise kohustuseks. Ning enamasti on selleks inimeseks keegi, kes on sulle väga lähedane. Arvatavasti sa tegelikult ei soovi talle  seda jama ju.

Inimeste sissetulekud on ääretult erinevad ning selle kõige tõttu on väga varieeruv ka see laenukohustuste piir, mis elu kuidagi väljakannatamatuks või tülikaks muudab. Ehk siis minu kümned tuhanded eurod miinust on miljonäride jaoks kökimöki, aga samas keskmise Põlvamaa klienditeenindaja jaoks täiesti katastroofiline. Selle kõige tõttu on minu meelest mõttetu rääkida ka mingist üldisest isikliku pankroti summast (sellega vihjan ma siinkohal ühele juristile, kes Facebooki võlagruppides üsna julgelt ja kaootiliselt seda terminit kasutab - pidevalt paneb ta üles postitusi, kus tema hinnangul alates X summast on võlglane ületanud justkui pankroti lävendi; minu laenukohustuste hulk on seejuures olnud alati kordades suurem kui seal jutuks olnud summad, ometigi pole ma kohe kuidagi pankrotis).

Üht mõtet tsiteeriksin eelpool mainitud artiklist veel. "Juhan on otsustanud, et see jääb tema saladuseks. „See otsus kujunes pikema aja jooksul ja selleks kõigeks on mul väga isiklikud põhjused. Suures plaanis säästan ma sellega oma lähedasi. Saan aru neist, kes seda ei mõista, aga nii lihtsalt on,” tõdeb ta, et ega teised teda kuidagi rohkem aidata saakski, kui kursis oleksid." Ehk siis jõuame taas selleni, et mina saan oma laenusummadega hakkama, sest mu sissetulekud katavad need ära. Kahjuks või õnneks on aga enamuse mu lähikondlaste palgasummad oluliselt väiksemad, seega nende jaoks oleksid need igakuised laenumaksed ja ka kogukohuste hulgad arvatavasti parajaks šokiks. Ning kuna ma saan ju nende summadega kenasti hakkama, siis ei näe ma ka põhjust selleks, et panna kedagi minu pärast muretsema. Niigi on see tänapäevaelu üks paras kriiside kaskaad - no ei ole kellelegi mingit lisastressi allikat veel juurde vaja.

Elu on muidugi selles mõttes üsna karm, et iialgi ei tea, millal see lõppeda võib. Mul on tänaseks päevaks seda vanust ka juba nii palju turjal, et igasugused infarkti- ja insuldiohud suurenevad ilmselt iga aastaga. Rääkimata siis meie järjest tihenevast liiklusest, kus auto alla võib juba jääda ka ülekäigurajal. Selle kõige tõttu olen ma tegelikult teinud ühe veidi vastuolulise otsuse. Ma olen oma lisatöö koormuse viinud sisuliselt nulli, sest järjest rohkem hakkasin ma viimastel kuudel tundma seda, et seda kõike on olnud liiga palju. Ning kui see kõik lõpuks mu tervise tuksi keeraks, siis ei oleks minust ka enam väga oma laenude tagasimaksjat. Ehk siis kogu see värk on tegelikult üks suur noateral kõndimine, pidev tasakaalupunktide tunnetamine. Et ühelt poolt saaks võimalikult kiiresti küll neid lepinguid tagasi maksta, aga teisalt et see kõik oleks ikkagi ka pikas plaanis jätkusuutlik ja jätaks mulle mu tervise (ja ehk ka mõistuse ning elu) alles.

Kõik see eelnev on andnud mulle tegelikult ka veel mingi erilise lisatõuke oma tervisliku seisundi nimel pingutamiseks. Kui ikka vähegi võimalik (ja tegelikult on ju peaaegu alati võimalik), siis käin ma nüüd juba iga päev minimaalselt üks tund väljas kõndimas. See klassikaline 10000 sammu on sisuliselt saanud mu igapäevaseks eesmärgiks. Õnneks mu nutikell näitab, et viimasel paaril kuul olen 90% päevadest seda eesmärki ka täita suutnud. Kõndimine on selles mõttes ääretult teraapiline tegevus. Esiteks saab vajaliku füüsilise koormuse, aga teiseks annab see väga hea vaimse väljalülitamise võimaluse. Selle juures on muidugi oluline, et seda kõike tehes ei tohi mingit telefoni endaga kaasa vedada - sa pead saama end viia mingile teisele lainele, eemale internetist, uudistest, sõnumitest, tööst. Oled vaid sina ja sinu mõtted (või kui soov on, siis ehk ka muusika). Soovitan seda kõigile, see on tõesti hea ja vajalik. Ühelt poolt teen ma seda kõike seda selleks, et oma ülekaalu vähendada, aga teiseks siis on see vajalik loomulikult ka selleks, et vähendada neid riske, et ma oma töö- ja laenukohustuste all kokku ei kukuks.

Hoidke ennast ja leidke oma tasakaalupunktid!