Jälle siis üks kuu läbi saanud ja järgmine alanud. Mõelda vaid - see on siis juba 36. kuu järjest, mil ma pole mitte ühtegi spordipanust ega muudmoodi hasartmänguga seotud tegevust teostanud. Tean jah, et kõlan juba nagu mingi klassikaline sõltlane, kes oma puhtana hoitud kuid loeb. Aga tegelikult see ongi ju samas oluline saavutus ja hea meeles pidada. Nagu alkohoolikuid või suitsetajad, kes siis arvet peavad mitu kuud või mitu aastat nad juba kained või nikotiinivabad on olnud.
Ma tean, et see kõlab veidi veidralt ühe mängusõltlase poolt, aga tegelikult olen ma vägagi suur distsipliini ja rutiiniarmastaja. Mulle meeldib, kui asjad on paigas ja pidevalt ka kontrolli all. Tegelikkuses on kogu see hasartmängurlus minu jaoks üks väga suur anomaalia. See ei lähe absoluutselt minu olemusega kokku. Aga noh, nii ta on. Ega siis haigus või hälve ei küsi, kelle külge hakata.
Juba ligikaudu 15 aastat on mul elu päris palju keerelnud erinevate Exceli tabelite ümber - igasugused aruandlused ja kokkuvõtted, kaalunumbritest ning rahanumbritest rääkimata. Kõige kohta on mul mingi failike oma isiklikus pilves olemas. Kunagi üritasin ma ka oma spordiennustuste kohta andmeid koguda, aga see motivatsioon kadus paraku siiski aja jooksul ära, sest need olid kuust-kuusse täielikult punases. Ning karta on, et eks seegi oli üks põhjus, miks see asi lõpuks nii korralikult lappama läks - ma eitasin probleemi ja kuna tabelid mulle enam reaalset seisu ei kuvanud, siis oligi hea elada justkui mingis mullis, et kõik on kontrolli all. Ühesõnaga, teatud mõttes ma põgenesin reaalsuse eest ja kadusin järjest sügavamale sohu.
Ma olen ikka ja jälle ka siin blogi vahendusel igasuguste võrdluste osas kasutanud erinevaid rongidega seotud metafoore. Nii teen ma ka täna. Oma elu saab sisuliselt elada kahel moel - kas vedurina seda kõike juhtides või siis vagunis kaasa loksudes. Üks omamoodi termin on "rongist maha jääma", aga tegelikult oled sa koguaeg oma elurongi pardal. Küsimus ongi lihtsalt selles, mis rollis sa parasjagu oled. Oma distsipliini, rutiini- ja enesekontrollivajaduse tõttu on mulle loomulikult üldjoontes loomupärasem just veduriroll. Ma püüan teinekord liigagi tihti oma elu liialt rööbastes hoida. Neid samme, mida ma ette mõtlen, on ilmselgelt ülemäära palju. Koguaeg on vajadus kätt pulsil hoida. Mulle tundub, et mõnes mõttes on siin peidus aga päris suur oht lõpuks läbi põleda.
Vahel lihtsalt tuleb see rong autopiloodile lasta ja minna tahapoole, reisija kohale ning lihtsalt nautida sõitu. Suur töö on tehtud, rong on kindlalt rööbastele tagasi aidata, las ta siis veereb natuke omasoodu. Kui taaskord veidi raputama hakkab, küll siis on aega üle vaadata, mis juhtus. No ei ole vaja koguaeg kõike kontrolli all hoida. Ole vahelduseks natukenegi aega lihtsalt üks vagun.
Ega ma kokkuvõttes ei tea, kas keegi üldse kogu selle teemaga end samastada suudab. Aga minu elu on hetkel justnimelt selline. Ma olen viimased aastad meeletult rabelenud, et oma elu tagasi normaalselt saada. Ilmselgelt on siia kaduma läinud väga palju närvirakke ja arvatavasti ja kvaliteetseid eluaastaid. Aga ma ei suuda enam kuidagi pidama saada. Tahaksin tegelikult sellest rattast välja hüpata ja kergemalt hingata. Ma ei pea ju ometigi enam niimoodi rabelema. Paraku puudub mul vähemalt esialgu teadmine, kogemus ja oskus, kuidas taas ka hingeliselt reele saada. Kuidas ma saaksin taaskord olla ilma süümepiinadeta lihtsalt niisama, nautida sõitu ja püsida nii vaimselt kui füüsiliselt mugaval istmel, mõnusas vagunis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar